Kolmapäev, 9. juuni 2010

Enesekriitiline

Viimasel ajal olen väga rahulolematu. Kuulen end kõnelemas ärritunud toonil. Leian end mõtlemas asjadele, mis üldse minusse ei puutu. Olen "eelmal" ja ei kuula, kui keegi minuga räägib. Ühesõnaga, teen risti vastu elementaarsetele oma eluga rahuloluks vajalikele käitumismudelitele, ise teadmata, miks. Lisaks sellele tunnen ja näen, et mu alakõht vajaks peale keisrilõiget tublisti trenni, et sama saledaks ja kenaks saada, kui oli enne sünnitust. Aga ometi ei võta ma kõige vähematki ette. Miks? Varem ei väljunud ma ealeski kodunt rasvaste juuste või plekiga pükstega. Nüüd olen ka selliseid möödalaskmisi lubanud. Miks ometi? Naine peab alati särama! Vingumine ja enese käestlaskmine ei ole andestatav ka siis, kui ollakse kolmikute ema. Kõik algab peast. Mitte ainult pestud peast. Selgete mõtetega peast. Sealt, kus mõtted liiguvad tähtsate asjade suunas- muundumata kritiseerimiseks, klatshiks, lahmimiseks, teiste elu lahkamiseks. Suu võiks olla koht peas, kust läheb sisse kvaliteetne, tervislik toit, välja aga tuleksid head ja lahked sõnad. Enamuse ajast võiks suu kinni seista. Kuulamiseks. Ma ei taha olla üks, kelle kohta öeldaks, et see räägib vaid iseendast. Ometi on nii raske jätta vahele pressimata, kui keegi teine vaid iseendast räägib. Mille nimel? Kõrvadele langeb tänapäeval niigi suur koormus! Vahemärkus: Käisin just kaubanduskeskuses shoppamas. Igas poes tagus eri tümps. See väsitas nii tohutult! Ühes kaupluses tahtsin teha nii kiiresti kui võimalik- ja unustasin kleidil, mida proovisin, luku lahti tegemata, jäädes sellesse kinni! Ilma naljata. Olin kleidisse täiesti kinni kiilunud, suutmata liigutada kumbagi kätt. Nii valus oli! Ometi pidin kuidagi sellest vastikust kleidist müüjat kutsumata välja rabelema- sest inimesel on pähe loodud veel ühed vajalikud asjad- silmad! Need oleksid pidanud ju lukku märkama! Pöördun siinkohal teemasse tagasi. Mina kasutan oma silmi arvutiekraani passimiseks. Liiga palju. Valikuta. Muidugi- on inimesi, kes teevad seda sada korda rohkem, kuid minul oleks oma napi vaba ajaga palju mõttekamat teha. Nii olengi oma silmad selle tehis-suhtlusvahendiga nii tehislikuks muutnud, et need enam inimestele silmagi ei taha vaadata. Silmside suhtlevate inimese vahel on aga ääretult oluline. Jah, ma vahel lausa sunnin end oma lastele silma sisse vaatama. Sealt näeb nii palju siirust- ja tarkust! Miks ei ole see mulle enam loomulik? Mille või kelle eest ma põgenen? Praegusel ajal, mil elu väikeste laste ümber keerleb, on ääretult kerge kõik möödalaskmised selle olukorra kaela sokutada. Mul ongi ju raske! Aga see raskus ei puutu ju üldse siia, sellesse konteksti, mis mõjutaks minu iseloomu ja käitumist teiste inimestega. Enesevalitsemine ja kriitikameel nii oma välise kui sisemise "mina" suhtes peaksid säilima ka stressirohketes olukordades- juhul kui inimene on stabiilne. Teiste sõnadega- emotsionaalselt intelligentne inimene suudab kriisisituatsioonis orienteeruda. Nüüd oleks ka minul aeg kolmikute kattevarjust välja hüpata, end kokku korjata ja jälle rahulolu poole püüdlema hakata. Helis pakub mulle juba pikka aega võimalust temaga koos kõhulihaseid treenida. Kas mitte see poleks ilus esimene samm? Soovin Helisele õnnistust homseks saksa keele eksamiks! Lähen ütlen seda talle silma sisse vaadates.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar