Kummikinnas

Kummikinnaste täitmine veega on siin majas kategooriliselt keelatud! Seetõttu arvasin, et too ülaltkorruselt kostev "kolossaalne plärts" (termin laenatud Karlssoni raamatust) on pelgalt meelepete. Korra vist isegi  hüüatasin kõrva kikitades- "mis nüüd?", kuid Lisanni muretu "mitte midagi" rahustas hetkega. Tõde selgus tunde hiljem. See plärts oli siiski põrandal purunev vett täis kummikinnas! Nimelt oli teadmatusse haihtunud vannitoa vaip! Pikad otsingud andsid tulemuse- norutas teine kokkusurutult mu enda magamistoa rõdu kõige nähtamatumas nurgas. Läbimärg! Aga see polnud veel kõik. Too kinnas pidi ikka hiiglaslik veepomm olema- miks muidu kaalus minu kena punane saunalina, mille sisse end peale lõõgastavalt vanniskäiku tahtsin mõnuga keerata, kätte haarates terve tonni ja solistas enesest mulle jalgadele vastikut jääkülma vett???
Oh lapsed, lapsed! Kuritegude jälgede peitmises olete ikka päris lapsekingades! Kes siis varastatud kulla politsei mundritaskusse peidab (ehk siis mahaplädistatud vee emme rätikusse!) Mina muide olin lapsena väga osav jälgede peitja! Peaksite koolitusele tulema! Või tegelt...pigem mitte ;)

Ufo

Keda kutsusin, need jätsid tulemata
Kelle unustasin, aegsalt olid platsis... (J.Tätte)

Tundsin end nagu teiselt planeedilt. Või siis nagu jaburas unenäos. Mitte keegi ei hakanud minuga viisakusest mingit "mulli" ajama. Kõik rõhutasid oma õigust sealolekule. Isegi kahemehebänd. Aga mina olin kui ufo. Kontvõõras.
Kõhutunne ütles kohe, kui ta mind kutsus, "ära mine!", aga külgeõpitud viisakus tekitas kahtlase tunde, et äkki mu äraütlemine kurvastab. Kunagi olime head sõbrannad ja kujutelmas olnuks tore üle pika aja kogu ta perega kohtuda. Hea küll, sellest on aastaid, aga ikkagi...
Järasin hajameelselt külmaksläinud sibulalaadset taime. Kuniks seda jagus, oli vähemalt tegevust. Teised said kala ka. Noh, enne pidu küsiti kõigilt liha või kalasoov. Nüüd selgus, et minu kalatüki sõid pillimehed juba ära. Noogutasin solidaarselt. Muusikute värk, las söövad kõhu täis. Kuni söövad, vähemalt ei laula. (Ei tea, kas sõivad ühelt taldrikult või lõikasivad enne pooleks?)
Mulle toodi asenduseks alustassiga mikros kuumaksaetud vorst, vikerkaarevärvides rasvaloik ümber. Ega olukorra juurpõhjus polnudki toidus. Naeratasin. Jah, minuga võib ûkskõik, kuidas...
Valged linad lauadel olid puhtad. Teenindajatädi küsis hangunud vorsti kööki viies, kas jätan noad-kahvlid enda kätte, sest ega külmlaua juures pruugi neid nii palju jaguda. Ka sina Brutus, ohkasin mõttes... Ah ei, võtke kaasa! Rikuvad lina ära... Kõht täis ka ja... Kus see külmlaud veel on?
Üldiselt tulen ebamugavate olukordadega toime. Aga sellega näe ei tulnud. Kohe üldse mitte. Miks ta mind kutsus? Miks ma tulin? Eks ole, silmad reedavad häbi ja peataoleku! Kilavad nagu purjakil inimesel.
Sünnipäevalapse lauas oli üks vaba koht, aga sinna oli asetatud kellegi kott. Võõra koti otsa istuda olnuks liiga bravuurikas. Sestap vahetasin paar mittemidagiütlevat lauset päevakangelase poja naisega, keda vaevu tundsin, misjärel too midagi pomisedes teise lauda kolis, millest mina omakorda midagi kergenduslaadset tundsin. Seejärel süvenesime juba 15-aastase pojapojaga nutitelefoni ja tundsin end vähemalt nooruslikuna. Lugesin kogu pereteraapia konspekti ühtejutti läbi. Sünnipäeva algusest oli möödunud napp tund.

Ma ütlesin et mul on olnud aegu
Kus üksi tahan olla üle kõige
Kuid kindlasti see nii ei  ole praegu
Nõnda ütlesin ja tundsin, see on õige...(J.Tätte)

"Kas oleks väga ebaviisakas praegu kohe lahkuda?" sõnumdasin Helisele. Kahemehebänd püüdis parasjagu "Vildist kübaraga" ühele poole saada. (Hea seltskonna puhul olnuks ka jõledaimast süldikast ükstapuha, aga aseainena oli ta närvitsemiseks õigel kohal!)
"Muidugi mitte, ütle, et sul kõht valutab", piiksus telefon vastu. Natuke valutaski.
"Äkki vean kaheksani välja?"
"Mis see 20 mintsa muudab?"
Ma poleks tegelikult enam sekunditki  üle elanud! Eemaldusin sellest majast ja sellest sündmusest jooksujalu. Tundsin nagu oleksin toppinud jala mineviku ukse vahele ja end vägisi sisse pressinud.
Keegi ei kahelnud, et olin ufo. Ma ise ka mitte.
Vaat kus õppetund...

hälloviin

Saatsin täna ukselt tagasi lapsed, kes eestlaslikult tasasel häälel "komm või pomm" sosistasid. "Tulge mardipäeval," julgustasin.
Tegelikult olin veidi häiritud. Esiteks- mul polnud neile ühtki kommi anda. Teiseks- olin hoopis teisel lainel, põletasin köögis vaikselt küünalt ja mõtlesin lähenevale hingedepäevale. Kolmandaks- ma ei arva, et ameerikast sissetulnud püha peaks tingimata ka eestlaste kalendrisse juurutama. Kuidagi paljuks läheb novembrikuus neid kerjakotiga ringikõndimise päevi...
Aga kui keegi teine on muul arvamusel, lasku aga rõõmsalt käia! Meil käib värav lukus ka.
Kõik tuttavad lapsed võivad aga igal sobival ajal meile lihtsalt mängima tulla!

Sii oo nüid nähe, mis Muhku oo soadetud!

Meitel olli entse Muhu saarel nalja nii et jube- üts köster tulli mandrilt, et ta hakka panguaegsei aknaid renuveerima! Oma arust tulisema kange naene! Nõhuke närp patisaks tene ise. Olli akna välja reenetanu ja nüid seal noogakili otsas, et tema muudkui teeb asja ühteinge ää. Kogu päeva nörgitse´ sääl nõnnaviisi, ja pole värvigid maha saanu! Aken nagu odra-pudru peeretis! Piab siis niuke suterdis sääl nõnnaviisi rentslema? Pärast suiakili maas nigu väeti!

Selgitus: nii võis kõnelda muhu mees, olles näinud minu hädist akna-renoveerimise katsetust, õllekapa juures teistele muhulastele :)

Omaküla värk

Omaküla värk on ikka nii mõnus!
Unustasin mina näiteks täna oma koduvõtmed raamatukokku. Ehh, ärge küsige, miks! Mu pea on viimasel ajal nagu prügikast- küllap asetasin nad hetkeks mõnele riiulile ja sellest piisas! Raamatukogu töötajad hakkasid mind muidugi otsemaid telefoni teel taga otsima. Neil tekkis nimelt suur mure, kuidas ma nüüd koju sisse saan. Oleks ma asjast teadlik olnud, oleks ka muretsenud. Jagatud mure on ikka pool mure! Et ma aga raamatukokku telefoni kaasa ei olnud võtnud, ei teadnud ma muidugi muredest ega muist asjust midagi. Edasine tegevus käis minu selja taga. Kuna aeg oli sealmaal, et raamatukogu tuli sulgeda, andsid nad mu koduvõtmed üle kõrvalmaja apteekrile, kes mind samuti hästi tunneb (ja paar korda usalduse peale isegi retseptiravimeid on müünud- teades, et retsept tuleb lihtsalt tagantjärgi, omaküla värk, noh!). Kuna aga minu kojupääsemisega läks tõesti kõvasti kauem aega, kui esialgu arvata võis, oli ka apteeker vahepeal sunnitud poe sulgema. "Päästearmee" kojujõudes ning ukse piduliku avamise järel leidsin telefonist hulga vastamata kõnesid ning tundsin sügavat rahulolu ja tänutunnet, et me kõik rõõmsasti üheskoos siinkandis elame ning teineteise eest vajadusel ikka hoolt kanname! :)
Homme saan võtmed ka kätte.

Hädavale

Jube huvitav- tihtilugu just siis, kui oled midagi täiesti kindlalt ära otsustanud, juhib kellegi nähtamatu käsi asja kardinaalselt vastupidisesse suunda.

Mul oli täna just järjekordne seesugune kogemus.

Otsustasin nimelt mõni aeg tagasi, et ei valeta enam. Mitte et ma mingi eriline valevorst oleksin, aga ikka tuleb ju eneseõigustuseks või väljavabandamiseks asju vahel veidike ilustada või siluda!

Hiljuti jõudsin aga pika mõttetöö tulemusel järeldusele, et tegelikult oleks vägagi võimalik ka hädavaledeta hakkama saada. "Ei saa" asemel öelda "ei taha" jne. Miski ei tohiks seda takistada!

Ega takistanudki. Kuni tänaseni.

Täna aga helistas mulle jälle see laulja. Mkmm, sellest lausest küll mingit skandaali ei haista- ta ei ole tuntud! Aga see-eest on ta üsna tüütu, kui helistamise-soone peale satub. Taipasin otsemaid, et head nahka sellest kõnest ei tule. 

Põhjus on lihtne- ta tahab laulda. 

Ja soovib, et mina teda orelil saadaksin.

Kõik oleks ju hiilgav, kui poleks ühte "aga". Vaadake, asi on nimelt selles, (kuidas nüüd peenetundeliselt öelda) et kui ta laulab, tuleb mulle kangesti nutt peale. Ja need ei ole harduspisarad.
Uskuge, kehvapoolne instrumentalist, kes kangesti esineda tahab, on tublisti kuulatavam variant, kui isehakanud laulja, kes oma oobertoonide kireva värvigamma tõttu adekvaatse kõrvakuulmise kaotanult vaesele kuulajaskonnale heal juhul vaid peavalu suudab garanteerida. See, mida inimese häälepaelad suudavad produtseerida, on igas mõttes uskumatu!

Mingil juhul ei soovi ma praegu olla üleolev. Loomulikult on kõikidel inimestel õigus esineda- ja küllap leidub igaühe jaoks ka tänulik kuulaja. Iseasi on see, kus üht või teist ülesastumist sobib korraldada. Isetegevus pole ju iseenesest põrmugi kehvem professionaalsusest ning enamus tababki hoobilt ära, kuhu end pakkuda. Näitlemishimulisena ei eeldaks ma ju Linnateatri huvi enese vastu, vaid alustaks ikka omakandi isetegevustrupi ausa liikmena! Aga mida teha nendega, kel piiritunnetus puudub?

Niisiis- telefon helises.

Toru mitte tõstes valetasin ma esimest korda.

Lauljanna oli visa. Tunni aja jooksul ründas ta mind viis-kuus korda. Kusjuures tal oli selleks täielik õigus! Tema ju ei loe minu mõtteid- "ära palun enam helista". Tema soovib, et ma vastu võtaksin ning prooviaja kokku lepiksin.
Mina aga ei saa vastu võtta. Sest ma ei julge talle öelda, et ei soovi temaga musitseerida. See ei oleks pealegi viisakas. Ma ei saa talle tunnistada, et kui ta tookord, kuus-seitse aastat tagasi, mind ära rääkis- ja see kontsert tuli veelgi jubedam, kui mu kõige tumedamad eeldused aimata lubasid- tõotasin ma endale, et ei ealeski enam!
Ja nüüd ta helistab...
Ma ei tulnudki olukorraga toime.
Peale seitsmeteistkümnendat helinat võtsin kätte... ja blokeerisin ta ära.
Säh sulle lõpmatut ausust!
 

Tõekuulutaja

Titehäälega tädi avaldas täna kogu tõe.
Seltskonna jututeemaks oli parasjagu väljaränne.
Kas välismaal ootavad tõesti pudrumäed ja piimajõed? Või tuleb siiski pingutada- nii siin kui mujal?
Titehäälega tädi, kes istus veidike kaugemal ega võtnud esialgu vestlusest osagi, erutus ühel hetkel väga. Ta viskus rindkerega järsult lauale ja karjatas traagilisel toonil: "Tuleb minna!"'
Kogu seltskond vakatas.
"Siin pole pikka pidu," jätkas tädi otsustaval titetoonil, "kel info käes, see teab."
Juuresolijad kergitasid kulmu.
Titehäälega tädi kohmetus hetkeks, kuid kogus end kiiresti.
"Mina," kuulutas ta, "olen juba aastaid klassikalainel. Ma tean, mis tegelikult toimub. Kaks aastat ainult klassikalainel!" Sõrm vibutas tekstiga kaasa.
Vahetasime hämmeldunult pilke.
Titehäälega tädi niheles.
"Klassikaraadio, noh...", pidi ta viimaks meile, uskmatuile, kõik kaardid avama...

Ei tea, mis kuuseis praegu on, ega ometi jälle täiskuu?

Toortoitlaste viperused V

Olin mingi aja toortoitlaste fb grupi liige. Mu õde on samuti toortoitlane ja sealt sai huvitavaid toitumisalaseid nõuandeid. Paraku olid seal grupis ausa koha sisse võtnud ka mõned elu ja olemise erilised "asjatundjad", võiks ehk öelda lausa "gurud", kelle mõningaid "eluterveid" "pirne" ka siin kajastan:

Sõbrannal on juba 10aastasest peale olnud paanikahäired, vahelduva eduga on paremaks ja hullemaks läinud. Hetkel on asi nii hull juba et ta on valmis võtma antidepressante. Siinkohal minu küsimus: kas on ka teistmoodi võimalik?

Nõuandeid:
- Aitab kui hommikul kolmele asjale mõelda, mille üle tänulikkust võib tunda.
- Kord päevas saata sõnum või helistada erinevatele inimestele ja öelda, miks nad lahedad on.
- Lugesin tärklisetalumatuse kohta ja tuluke peas hakkas põlema.
- Sisuliselt tuleb analoogselt sinna paanikahoo algpunkti sisse saada. 
- Lasta hirmul kasvada ja kasvada ja kasvada samal ajal tunnetada mis tunded üles tõusevad.
- Tuleks tervendada ka minevikku ja eelmisi elusid.
- Aga äkki ei ole paanikahäire?
- Mõnel juhul võib olla tegu diagnoosimata autismiga.
- Antidepressante soovitaks vältida, need muudavad hingetuks robotiks.

Geniaalne!Meie, teadmatud, võtkem aga nüüd alandlikult kätest kinni ja hüüdkem gurudele valjuhäälne: alle-aaaaaa!!! 

Mitte blondiini-anekdoot

Mina armas ämm ei ole tehnikas just kõige teravam pliiats. Õigem oleks öelda, et tema ja tehnika on lausa vaenujalal.
Ämmal on mobiiltelefon. Vana punane Nokia, igati heas korras pensionär- nagu ämmgi. Ainult et- millegipärast ei helista ämm oma telefoniga ealeski. Ega vasta ka kõnedele.
Hakkasin siis mina seda asja eile ääri-veeri uurima. Milles asi? Ämm ainult nihverdas ja nohises- kohe näha, et inimesel on midagi südamel. Lõpuks ei pidanud ta oma suures mures vastu ja pahvatas: "See minu telefon... see on lihtsalt rikkis! Ma pean kohe homme EMT-sse helistama ja neile ütlema!"
Oot-oot, pea nüüd hoogu!
Mis selle telefoniga siis lahti on? Olen sealt sõnumeid (loe:reklaami) kustutanud, kõik tundub toimivat!?
"Ei toimi seal ühti! Sellega ei saa üldse helistada! Nii, kui ma hakkan helistama, seisab telefonil "lõpeta"! Ja nii iga kord!!!"

Toortoitlaste viperused IV

Olin mingi aja toortoitlaste fb grupi liige. Mu õde on samuti toortoitlane ja sealt sai huvitavaid toitumisalaseid nõuandeid. Paraku olid seal grupis ausa koha sisse võtnud ka mõned elu ja olemise erilised "asjatundjad", võiks ehk öelda lausa "gurud", kelle mõningaid "eluterveid" "pirne" ka siin kajastan:

Sissekanne toortoitlaste FB-lehel:
"Just praegu tuli meeletu savi isu. Sõin, peotäie. Kodus oli vaid valget. Vett jõin ka hiljem peale."

Noh, eks oligi juba aeg uuteks "pirnideks"!
Ja mina tõstan taas mõttes käed, ümisedes pool-kuuldavalt, ürgse sisemise jõuga "alle-aa, alle-aa"...

Toortoitlaste viperused III

Olin mingi aja toortoitlaste fb grupi liige. Mu õde on samuti toortoitlane ja sealt sai huvitavaid toitumisalaseid nõuandeid. Paraku olid seal grupis ausa koha sisse võtnud ka mõned elu ja olemise erilised "asjatundjad", võiks ehk öelda lausa "gurud", kelle mõningaid "eluterveid" "pirne" ka siin kajastan:

Toortoitlaste FB-nurgas läheb põnevaks!
Üks tüüp postitab lingi, kust saab kuulda kapsa surmaeelseid karjeid, enne kui ta nahka pistetakse.
Puhkeb pisuke hüsteeria, kuni teine mõttehiid asjad paika paneb:
"Kapsaaailmas liigub info väga kiiresti ja see, mida üks taim tunneb, kui teda süüakse,on kohe kõigile lähedalasutavatele taimedele teada. Isegi see, keda järgmisena süüakse! Aga kui taime ühisväljaga on head suhted, pole hullu midagi!"
Tore, et kirjasõna ei valda vaid inimliigi esindajad...

Meie aga võtkem jälle kätest kinni ja hüüdkem vabastunult: "Alle-aa, alle-aa!!!"

Toortoitlaste viperused II

Olin mingi aja toortoitlaste fb grupi liige. Mu õde on samuti toortoitlane ja sealt sai huvitavaid toitumisalaseid nõuandeid. Paraku olid seal grupis ausa koha sisse võtnud ka mõned elu ja olemise erilised "asjatundjad", võiks ehk öelda lausa "gurud", kelle mõningaid "eluterveid" "pirne" ka siin kajastan:
Murelik toortoitlane kaebab FB-s:
"Näonahk on nii kuivaks jäänud, et lausa ketendab! Kas keegi oskab nõu anda?"
Ja oh imet, nõuanne ei lasegi end kaua oodata: "Sa vibreerid valel sagedusel, on vaja saada kõrgemale tasemele."

Ning jällegi moodustub mu kujutlustes mõttehiiglaste käteahelaist ühtlane sõõr ja kostub vaikne ning kaunis: "Alle-aa!"

Toortoitlaste viperused

Olin mingi aja toortoitlaste fb grupi liige. Mu õde on samuti toortoitlane ja sealt sai huvitavaid toitumisalaseid nõuandeid. Paraku olid seal grupis ausa koha sisse võtnud ka mõned elu ja olemise erilised "asjatundjad", võiks ehk öelda lausa "gurud", kelle mõningaid eluterveid "pirne" ka siin kajastan:

Väljavõte Toortoitlaste FB lehelt, teemast "Marinaadid toortoitlaste toidulaual":
Sõin eile tükikese marineeritud kurki. Magu läks lukku ja 3-4 tunniks kadus taju ära...

Minu kujutelmas võtsid kõik mõttehiiglased selle avalduse peale kätest kinni laulsid ühises ringis:
Alle-aa, alle-aa!!! :)

Teadmiseks tolmuimejamehele

"Õnneks ikkagi toru-ummistus," oli tolmuimejamees peale põgusat läbivaatust õnnelik.
Edasine nii kiiresti ei läinud. Võttis tubli tüki aega ja parajalt pusimist enne, kui tubli masin nõustus meile tagastama allaneelatud... lusika.
"Midagi seesugust pole ma varem näinud," pomises tolmuimejamees hämmeldunult. "Ta ju füüsiliselt ei mahu otsikust sisse. Siin on ju see pööru-koht!"
Mina lõin käega.
Mind ei üllata küll miski.
Ah et ei mahu sisse? Mahub, kindlalt mahub!
Teate, majas, kus elavad kolmikud, füüsikaseadused lihtsalt ei kehti!
Siin mahub suurem väiksemasse, kergem kannab vaevata raskemat, tahke muutub hoiatamata vedelaks ja vastupidi.
Muide, meil esineb aeg-ajalt ka maavärinaid. Tornaadosid. Vulkaane.
Lusikas tolmuimeja torus, kuhu ta tegelikult ei mahu, pole, vabandage väga, köhatustki väärt!
Te tulge ja vaadake meie maja päev enne suurpuhastust!
Vaat see on väärtus omaette!
Muidugi omal vastutusel...

Mina, suusataja I

Minu tänane blogipostitus püüab kirjeldada suusatajaks saamise kõige esimese eelduse- suuskade olemasolu- täitmist ning seiklusi tigu-tädi ja jalgratta-jukuga, kes oma väheldase nõu ja jõuga mulle igati abiks püüdsid olla.
Hea on kohe alguses ära mainida, et edaspidi olen küsimusega "kas ma saan kuidagi aidata?" ettevaatlik, ehk lausa paranoiline. Just sellise küsimusega pöörus minu poole spordikaupluses, mida varem spordikauplusena suhteliselt rahulikult aktsepteerisin, müüjanna, kellest polnud esmapilgul põhjust halvasti arvata. See oli tigu-tädi. "Jah, palun", vastasin viisakalt, "mulle oleks suuski vaja."
See oli viga.
Vaadake, tigu-tädi esitas küll küsimuse "kas ma saan kuidagi aidata?", tegelikult mõtles ta aga selle all hoopiski "kas ma ehk saaksin raisata paar tundi teie väheväärtuslikku aega?" Sest- oh ei, suusatamisest ta küll midagi teadnud- aga no seda nõuda oleks ka kohutav tähenärimine! Tema valis mulle suuski- oma äranägemise järgi! Kujutlegem end korra mõne lapse sünnipäevale, kus käib selline põnev mäng, et üks ütleb omalt poolt, noh, näiteks kriteeriumi suuskade pikkuse, pehmuse ja hinna suhtes. Ja teine valib suusa, mis oleks võimalikult vastupidine soovitule! Eks ole ju vahva mäng!
Ja aega kulub ka päris palju...
Kui olukord hakkas juba naeruväärseks muutuma ning tigu-tädigi minu, kliendi, mängukaaslase või maiteakelle silmis lahkumissoovi märkas, lõpetas ta selle mängu ära. Ta haaras sülle kümmekond juhuslikku suusapaari pikkuses 150-200cm ning vedas mind uuele põnevale atraktsioonile. Pidin nimelt kahe jalaga ühele alusele suuskade peale seisma, tigu-tädi viskas end neljakäpukile ning hakkas ühe metallist jullaga suuskade all edasi-tagasi sõitma. Mina tean küll, et selle kaadervärgiga määratakse suuskade pidamisala ning ühtlasi sobivus ostja kaaluga- aga temal polnud sellest ilmselt aimugi! Viiskümmend korda edasi-tagasi nühkimist tähendas neile- ja ka järgnevale üheksale tublile suusapaarile- ilmselgelt edasist kõva allahindlust.
 Ma ei saanud tigu-tädile selga astuda. Olen loomult liiga viisakas. Seetõttu lihtsalt piinlesin.
Suusad rikutud, hakkas tigu-tädi indeksit arvutama. Taipasin otsemaid, et ei olnud ta omal ajal ega ole ka praegu matas kõige teravam pliiats. Pealegi ei tundunud ta just kõige täpsemalt teadvat, mis indeksit ta parasjagu vajab. Ilmselt toksis ta arvutisse omaenese kodu postiindeksit.
Kulunud oli tund ja kakskümmend viis minutit.
Umbes pooleteise tunni pealt sattus tigu tädi hetkelisse hüsteeriasse, tormates ettehoiatamata ühte samas kaupluses eraldiasetsevasse kuuti, mille seina pealt võisin lugeda "suuskade määrimine".
Toimus pööre.
Mängu astus jalgratta-juku. Tuli sealtsamast kuudist! Muide, heites vaid põgusa pilgu juku paljastele kõveratele säärtele ning pöetud peale, taipasin, et tegu pole mingi suusatajaga. Tegu pole ka tavalise jalgratturiga. Juku on tüüp, kes ilma sadulata pisikesel trikirattal karjäärides, kaljunukkidel ning muudes ohtlikes kohtades peadpööritavaid trikke sooritab. Ette on tulnud ka pea peale kukkumist. Aga talvel pole jukul tööd. Sestap tulebki suuski määrida. Jalgratturi-juku pole mingi tigu! Tema elu keeb. "Need!" kriiskas ta tigu-tädile, näidates näpuga ühtedele imelühikestele (tigu-tädi poolt ärarikutud) suuskadele. "Kule, seisa sirgelt," kostus summutatud kurguhäälel mulle, kui taaskord suusaalusel, nüüs siis jalgratta-juku meelest sobival suusapaaril seisin. "Viuh!" ja "Viuh!", sõitsid jalgratta-juku toimekad käed pidamise-jullaga. Seejärel kargas ta püsti ja tormas sõnagi lausumata oma kuuti tagasi. Audienss oli lõppenud.
Vaatasin ahastusega ilmselgelt liiga lühikesi suuski. Vaatasin ka tigu-tädi. Tema silmist paistis aukartus jalgratturi-juku ees. Ilmselt ta pelgas, et kord, mõnel pilvisel täiskuu-ööl, võib juku oma sadulata rattal ta magamistoa aknast koos raamidega siseneda. Pigem ta valikutega nõustuda.
Tigu-tädi viipas mind kassa poole. Vaevumärgatavalt.
"Ma panen kinni. Homseni,"pomisesin läbi hammaste.
Kaks tundi oli möödunud.
Mul oli palav.
R., kes mind sealsamas ootas, heitis mu poole hävitava pilgu. Ta oli oma nutitelefoniga feissbuukis ära laikinud kõik deep´id laused, armsad pudulojused ja mittemidagiütlevad videod.
Ta võib kinnitada, et kõik kirjapandu on sulatõsi.
Tigu-tädi ja jalgratta-juku tandem tegutseb uusi ohvreid valides segamatult edasi.
Loodetavasti jõuavad vähesed sealsete suuskadega rajale.
Ehk tabavad enne ära...

Kaminast ja karvaloomadest

Enamik alla 3-aastaste laste traumasid juhtub kodus ja on sajaprotsendiliselt ennetatavad, kirjutas tänases Eesti Ekspressis üks staažikas lastearst.
Nõus.
Enamikes nn "kombinaatlasteaedades" ei jõua kasvatajad lastega tegeleda, kuna neid on rühmas ilmselgelt liiga palju ja hullumine on mõlemapoolne, kirjutas tänases Eesti Ekspressis 3 aastat abikasvataja ametit pidanud lapsevanem.
Usun. Ka hiljutine tragöödia räägib enda eest...
Tunnistan piinlikkusega, et isegi minul ei jagu oma kolme jaoks silmi. Valetan, jaguks küll, kui neid ainiti vaataksin. Kui enne iga nende sammu arvestaksin mõttes teekonna järgmiste võimalike ohuallikateni. Kui pisutki oskaksin neid lõputuid "jänesehaake" ette näha.
Aga- ma ei saa neid pidevalt vaadata! Kui mul, ütleme, pannil midagi parasjagu praeb, pean tahes-tahtmata pilgu aeg-ajalt ka sinnapoole viskama. Sellest triole täiesti piisab, et kiiresti mingi sigadus korraldada! Kas siis pisike ja ohutu, noh, nagu näiteks värskeltmaalitud jõuluehte kraanikaussi loopimine. Või juba suurem ja ohtlikum, nagu too üleeilsest meenuv, kus end õhuakrobaadi osavusega tugitoolile vinnati ja sealt juba märksa kobamalt ehk siis inertsist edasi pea ees põrandale viskuti. Kodune trauma- sada prossa vanemate süü, vibutab arstitädi ajalehest sõrme. Langetan häbiga pilgu. Õnneks polnud olukord tõsine...
Ja vahel mängivad nad nii südamest! Lausa lahkelt ja sõbralikult (mis ei ole just igapäevaselt meie ühiselu loomulik koostisosa). Ütlen ausalt, et just neil kordadel esineb minupoolseid "rikkumisi" kõige sagedamini. Rahutud patumõtted kihutavad takka kiiruga mingi "tähtis asi ära ajada". Juba ärahiilimine ise annab teatava adrenaliinilaksu. Kuna Loviisa jälgib mind üsna kiivalt, teen esmalt ainult katse. Tähendab- lähen lihtsalt nurga taha. Seejärel tulen vilistades tagasi. Kui mingit reaktsiooni ei järgne, asun tegudele. Täna näiteks sööstsin arvuti juurde ja saatsin elektrinäidud ära. Tundus täiesti normaalne! All oli vaikus. Veidi juttu. Ühesõnaga mäng.
Hingasin sügavalt välja "uhh" (tehtud!)- ja astusin rõõmsalt elutuppa tagasi, lootuses et mu ärakäimist polnud märgatud.
Aga võta näpust! Oli küll märgatud! Loviisa ei olnud lihtsalt seekord häiresignaali tujus! Ja seekord oli mul sellest faktist tõsiselt kahju. Sest...
Meie valget diivanit ei olnud enam! Tean, et olen ennegi kirjutanud tema õnnetust saatusest seoses kolmikute majjaasumisega. Sellist õudust aga ei osanud me armas sohva kindla peale uneski näha! Ta oleks palunud end tegemata jätta. Või soovitanud end lauaks voolida...
Lisann ja Johann olid kamina kallal käinud. Nad oli oma väikesed karvaloomad üleni tuha sisse kastnud ning seejärel nendega diivanile vallatuid templeid vajutanud. Seejärel uuesti kastnud- ja uuesti vajutanud! Sadu väikeseid jälgi! Või tuhandeid? Diivan mustas! Õigem oleks ehk öelda, et diivan oligi must. Johanni silmad välkusid õnnest ja püha loomingulise tegevuse mõjust samuti väga mustjalt. Lisann kilkas vaimustunult. Loviisa vaatas aga mulle otsa. Ta on taiplik tüdruk. Jagas ära, kustpoolt sedapuhku tuuled puhuvad. "Mina ei puutunud kaminit, " ütles ta kiiresti ja väga veendunud häälega.

Loviisa jagab ema tundeelu hästi. Viimati, selle vastiku köhaviiruse puhul, oli temal ainsana palavik. Palaviku tipphetkel, mil enam teistega võrdväärselt mängida ei jaksanud, ronis ta mulle sülle, vaatas mu murelikesse silmadesse ja ütles nutma puhkedes "Mul on nii kahju!" (Õnneks möödus haigus kiirelt!)
Tavapärane Loviisa on veidi emalik. "Tomo-tema", ütleb Johann. Loviisa paneb käe venna õlale ja lausub leebelt, "kullake, see on ju tolmuimeja!"
Loviisa kannab vanavanaema tehtud kindaid. "Üks vanaimine tegi need", ütleb ta. "Jah, seesama, kes seal pildi peal, sinu vanavana", kinnitan mina ja lisan "teda enam ei ole". "Ta on sullnud," teeb Loviisa asja lõplikult selgeks, "läks kodust ära!"

 Sellelt väikeselt kõrvalepõikelt tagasi minu selja taga korrraldatud segaduse (või sigaduse) juurde pöördudes pean ära mainima, et mu kohatist oskamatust oma kolmikuid ohjata kergendab tunduvalt teadmine ühest artiklist, mille sõbranna kord kusagilt välja lõikas. Seal oli nimelt must- valgelt kirjas, et liigne kord pärsib lapse loomingulisust. Pigem segadus! Mulle see mõte sobib. Peaaegu. (Sest laste ohutuse eest pean siiski täie tõsidusega vastutama, minemahiilimine oli seega selge viga). Silitades oma pesupulbrist narmendavate kätega paljukannatanud sohva üha hallinevat selga, juurdlen veel vaid ühe asja üle.
See valgekarvaline jänes, mille äsja pesuruumist leidsin... kuidas ta ainult kõhu alt sai tahmaseks minna...
Kõik muu on praegu hästi.

Suurem neist on kukeke

Ega õdedega pole elu lihtne!
Eriti kui ollakse nii tilluke- alles kaks ja pool!
Identitedikriis.
Tuju absoluuselt nullis.
Suured pisarad veerevad mööda põski allapoole.
Väike rusikas hõõrub nututati mööda nägu laiali.
Torssis huuled moodustavad loperguse ringi, mille keskelt tungivad ruumi udupasuna moodi kaeblikud helid. Üüü...!!!
Aidaku keegi! Ulatagu toetav käsi!
Öelgu poisile paar hääd sõna. Öelgu näiteks "jah, Jossike, ka sina võid endale sukapüksid valida!"
Aga ei!
Siin majas ollakse uskumatult kalgid.
Lisann valis helesinised roosade lilledega. Loviisa võttis sinise-punase triibulised.
Poisikesele ulatati vaid mingid inetud mustad... Üldse mitte sukakad, vaid kõige tavalisemad püksid!
"Jossike, sina paned need!"
Jossike, sina oled kehvem! Jossike, sina oled koledam!
Vihm nutab akna taga raskeid pisaraid.
Joss tihub toas.
Nüüd antakse plikadele seelikud.
Antagu ometi Jossile ka! Öeldagu omati "palun, Jossike, see roosa seelik on sinu!"
Aga ei!
Siin majas elavad julmuse kehastused.
Plikad keerutavad end peegli ees. Seelikud keerlevad õhus kui lilleõiekesed tasases tuules.
Vastikud mustad püksid ei mõista üldsegi keerelda!
Nutt vallandub uue hooga.
 Alles see oli, kui onutütar Susanna oma printsessikleidiga eputama tuli. Õed soovisid otsemaid eneselegi sääraseid.
Ja neile anti! Heldelt! Kummalgi kleidil täidlane gerberaõis rinnale kinnitatud, pikkus poolde säärde.
Imekaunis!
"Poisid ei kanna kleiti, Joss!", oli ema halastamatu.
Miks, mehed, vennad, miks ometi?
Kleitide kahinal sisenesid printsessid Ballisaali. Kuldkingakesed kõpsusid rõõmsalt. Pealtvaatajad (ehk siis õde Helis ja tema sõber) ahhetasid.
Ja siis saabus Joss. Jänesekõrvadega hommikumantlis. Ainsas, mida kapist iseseisvalt sai haarata. Ainsas, mida ise selga sai pusida.
Pidukingades. Mitte- kõpsuvates. Täistallaga.
Pealtvaatajate ridadest kostis alatu turtsatus. Mahasurutud, aga täiesti kuuldav.
Poisi suu oli pigistatud kitsaks kriipsuks.
Ärge rikkuge pidu!
See on kleit, on! Öelge, et on!

Keel suust väljas topib Jossike sukkpükse mustade mängupükste peale.
Mu kallis väike poiss! Kukeke kanakarjas.
Kui õnnelik ma sinu üle olen!
Ma tean, et midagi ei muutuks, kui sulle kleidi annaksin. Kui su turritavatesse juustesse kauni klambri kinnitaksin. Elu paneb niikuinii kõik paika!
Aga miski minus tõrgub. Mehed ei kanna kleiti. Mehed ei nuta. Mehed on tugevad.
Aastakümnetega pähetaotud tõed.
Ma ei tea, kas need väärivad su pisaraid...

"See suurem on teil poiss, eks ole?"
Jah, suurem neist on kukeke...
Kirju kukeke. Ka ilma särava kleidi ja lilleõieta...

Ürgne Loom

"Seo ta posti külge!"
"Pole vaja, ema, ta kuulab mind!"
"Kuule, seome ikka posti külge..."
Rohkem ei jõudnud ma midagi öelda. Tema vastata kah mitte. Valju raginaga tormas loom neile kahele kallale.
30 sekundit õudust. Lõrinat ja hammaste plaginat.
Ja siis järsku haudvaikus, mille ainsaks läbilõikajaks ülemäära vali lõõtsutamine- ning aeg-ajalt esile kerkiv spetsiifiline kurguhäälne kurin...

See ei olnud katkend "Baskervillide koerast".
See oli meie eileõhtune jalutuskäik, mis pidi algselt liigituma ema, tütre ja kutsukese meeleolukaks päevakokkuvõtteks, tegelikkuses kujunes aga tänu kahe isase koeraga kohtumisele täielikuks õuduseks.
Väljakutse võitluseks oli seekord liiga ahvatlev, et ürgsetele tungidele mitte alluda. Et mitte esimesena rünnata...
Pealegi- miks nad siis vahtisid seal ristmikul oma ebakindla peremehe abitus haardes, rinnad tähtsalt õieli, pead uljalt püsti, hüppevalmis kui nõtked jaaguarid? Selline vaikne ülbus lausa kisendab kättemaksu järele, kas pole! Mööduda olnuks mõeldamatu, lihtsalt häbiväärne! Nagu mingi emane...
Noil hetkil ei mõelda. Need on hetked, mil kodustatud isendigi mugavas kehas ärkab jätkusuutlikkust demonstreeriv Ürgne Loom, et murda maha kõik, kes võiksid saada tema soole takistuseks Teel Tulevikku. Mida loeb neil sekundeil kaelarihma hoidva Inimese käsk või soov- tühine uks mugavustsooni, regulaarselt ilmuva toidukausi, kuid nüristavalt igava argipäeva manu- mille kütkes Inime isegi päev-päevalt vaevleb, oskamata taga ulguda oma kaotsiläinud Ürgset Mina?

Njaa. Mulle tundub, et need harvad korrad, kui me Leoniga jalutame ja ta oma rihma otsas tagasi juhtub vaatama- et siis ta alati irvitab. Silmades välkumas kelmikas säde ja päratult suur rippuvate lottidega suugi lõbusalt irevil, liigitab ta meid kindlasti oma lahmakas koerapeas tarbetuks rihmapikenduseks- ning lohistab seejärel hooletult ühe põõsa juurest teise juurde. Talle on suurepäraselt arusaadav, et tegelikult jalutab tema meid. Kõik teevad näo, et on rahul.
Möödujad usuvad, mida näevad.
Kuid hetked, mil Loomaga tekkivad pehmelt öeldes järsud eriarvamused- vaieldamatult alati situatsioonis, kus meie puhul astub vahele Mõistuse valvas häirekell; hetked, mil koertekoolitajate sõnul selgub, kas omanik ka tegelikult oma looma ohjata suudab; ja selgub, kas teadmised elementaarsest Loomapidamiseeskirjast ka reaalset järgimist leiavad; hetked, kus reageerimisaega võib murdosa sekunditega arvestada, ja end seejärel kas võitjaks või kaotajaks liigitada; hetked, mil 90 kilo hullu jõuga paigaltsööstvat liha mingi valemiga peatada tuleb- ei liigitu just lihtsamate kilda.
Siiani annab selg üht saatuslikku korda tunda. Viis ööd põrandal magamist, enne kui kiropraktiku juurde aja sain, ei unune iial! Sestpeale jalutan koeraga vaid äärmisel vajadusel ja postist postini- et vajadusel koera kaelarihm ümber selle tõmmata, noh, et koos postiga vast ikka ei lähe...
Aga Helis ei uskunud. Mõelda vaid, ta arvas siiani, et tema jalutab koera!

Leonardo on ääretult ustav ja hea koer.
Uskumatu, kuidas ta kolmikuid hoiab! Vahel sikutavad nad teda sabast, kisuvad lõualottidest, ronivad seljas, ajavad taga, ronivad kuutigi- ja Leon laseb kõigel stoilise rahuga sündida. Hea küll, vahel longib tüdinult minema- aga see on ka kõik! Meie aia sees on tema kodu, tema piirkond, tema inimesed- ja siin ei aeta Meeste Asju.

Helise vasaku käe kolmas sõrm pandi kipsi järgmisel päeval. Lahtine haav parema käe neljandal teeb siiani tohutut valu. Esmaspäeval algavast flöödilaagrist võib vaid unistada. Mul on tõsiselt kahju! Kuidas ma võisin uskuda, et temale Leon tõepoolest kuuletub? Me ju mäletame väga hästi, et isaskoerte vihkamine tõi kaasa lausa näitustest loobumise (mis ei ole küll eriline õnnetus, sest koertenäitused on minu meelest ühed tobedamad väljamõeldised üldse) ja et sestpeale kuuletub ta vaid V.-le.
Ometi oli vist edevus see, mis meeled segamini lõi- mõelda vaid, kaks kena (noort) daami jalutamas Kuningliku Koeraga. Sumedas suveöös. Rahulikult. Väärikalt.
Kas ei teeks kadedaks?

Joss ja sõnad

Eile oli väikemees hädas. Ta tahtis mulle nii midagi öelda! Ta tuli spetsiaalselt ülakorrusele, kuigi parasjagu olid käimas lemmikmultikad. See pole üldse Jossikese moodi! Häda pidi olema tõeliselt suur, seda ma mõistsin. Aga ei enamat. Juttu tuli lausa vulinaga, kuid ainus sõna, mille suutsin se´st vadast eristada, oli "Nana, Nana!"
Nana on vanaema.
Vanaema oli parasjagu saabumas. Õigupoolest mõtlesin juba isekeskis, kuhu ta jääb. Kas jääb buss hiljaks või... Ah, panen lapsed lõunauinakule, küll siis vaatan!
Vaene Joss oli silmnähtavalt nördinud, kui ma ta voodisse pistsin. Ah see on siis tänu, tahtnuks ta öelda! "Nana, Nana!" Sõnamulin ning ahastuses poisike jalga üle voodiääre upitamas.
Kiikasin plikade poole- neil ei paistnud küll mingit probleemi olevat... No mis Nana?
"Nana!", tuli nüüd juba nutuga pooleks.
Joss, vanaema tuleb kohe! Kui ära magad, siis mängite koos!

Läksin lohva-lohva allkorrusele. Mul on alati nii õudne väsimus kallal, kui nad lõunal magama saan. Hommikupooliku toimetused võtavad totaalselt läbi. Kõigepealt hommikusöök, siis lõunasöök tulele, siis muud kodused toimetused, siis õue, jalutamine, aiatööd, tagasi tuppa, käsi pesema, lõunat sööma, riideid vahetama, magama, oehh... (pühin laubalt higi). Päevast päeva sama rutiin. Lastele ülivajalik, mulle khmm... nü-ris-tav. Jube hea on, kui keegi appi tuleb. Tsau, pakaaaa- olen juba teel, veidiks ajaks Kuhugi Mujale.
No kuhu see vanaema siis jääb?

Vaatasin igatsevalt aknast õue, ümisesin vana tuttavat lauluviisi "Aknast välja vaatab Mati", mis mulle lapsena millegipärast mingid hirmusegased igatsusjudinad seljale tekitas- ja kangestusin.
Vanaema oli juba ammu kohal!
Ainult et värava taga!
Ta ei saanud sisse, ma olin kogemata värava lukku unustanud!
Seal ta seisis, mõtlik ilme näol ja toksis kusagilt leitud kaikaga vastu üksikut kangekaelselt sulamast keelduvat jääkamakat.
Tegin kiire arvutuse- ta on seal passinud umbes pool tundi!
Ja seda tahtiski mu kallis poisike mulle kogu see aeg öelda!
Mõtle kui tark poiss... (Rind kohe paisub uhkusest- minu poeg!)
Mõtle kui rumal emme... (Ohe vallandub hetkeks paisunud rinnust)
Ei taipa ma kella vaadata, ei lapsesuud kuulata.
Muudkui sehkendan ja sehkendan.
Kõik toimub otsekui udus. Kõrvad ei kuule, silmad ei näe.
Möh, mäh. Null- tunnetusega tüüp!
Lasen vanaema väravast sisse. Puistan ta ülevoolavate kahetsussõnadega üle- siis ta ütleb, et pole midagi!
"Pole midagi! Näe saingi väheke jääd taguda..."
Vanaema sa oled liiga hea!
Aga tsau,  pakaa praegu. Mina vajan nüüd vaheldust!
Sa õpeta neile väheke sõnu, kui nad ärkavad, eks!!!

Mää-põlvkond

kas ned keliedid on ikka saadaval?

Jõllitan mõistmatult arvutiekraani. Siis lööb korraga pildi selgeks. See on vastus minu perekooli- müügikuulutusele!
Täpselt nii ongi kirjas.
Mulle, võhivõõrale inimesele!
Ei mingit sissejuhatust, ei mingit nime teksti all...
Ma ei ole eriti suur norija. Kasutan ka ise heade tuttavatega msn-is vesteldes selliseid tujutekitavaid mugandusi, nagu "kle", "sry" või "vä". Kohe meelega! Seal ei jälgi ma ka lause algul nõutavat suurt algustähte ega viitsi parandada, kui tähed kiiruga toksimisest vahetusse lähevad.
Küll aga tõusevad mul ihukarvad püsti, kui sellist stiili jätkatakse igas kirjavahetuses, sh. ka kirjas võõrale inimesele!
Tundub, et mingi uus, kummaline põlvkond kasvab peale. Noored mammad "depressiivsetest Eesti väikelinnadest", kelle lugemus on nullilähedane, kirjaoskus puudulik ning huvi enesearendamise vastu puudub täielikult, on arvuti taga tänasteks arvamusliidriteks kujunemas! Sest ega see kiri polnud esimene omataoline, millega olen nõutult silmitsi seisnud. Markantseim, seda küll... 
Mind häirib tegelikult isegi see, kui keegi jätab oma tekstis "kella kümmne paikku tulematta"-  selge, et viga pole teksti lipsanud "kogematta", vaid näitab elementaarse grammatikaoskuse puudulikkust!
Aga mis siin sellistest "pisivigadest" rääkida!
Meie tänane kangelane vastas, kui olin talle kirjutanud, et kleidid on saadaval, nii:

kassa saad psosti teel ka saata ?