Joss ja sõnad

Eile oli väikemees hädas. Ta tahtis mulle nii midagi öelda! Ta tuli spetsiaalselt ülakorrusele, kuigi parasjagu olid käimas lemmikmultikad. See pole üldse Jossikese moodi! Häda pidi olema tõeliselt suur, seda ma mõistsin. Aga ei enamat. Juttu tuli lausa vulinaga, kuid ainus sõna, mille suutsin se´st vadast eristada, oli "Nana, Nana!"
Nana on vanaema.
Vanaema oli parasjagu saabumas. Õigupoolest mõtlesin juba isekeskis, kuhu ta jääb. Kas jääb buss hiljaks või... Ah, panen lapsed lõunauinakule, küll siis vaatan!
Vaene Joss oli silmnähtavalt nördinud, kui ma ta voodisse pistsin. Ah see on siis tänu, tahtnuks ta öelda! "Nana, Nana!" Sõnamulin ning ahastuses poisike jalga üle voodiääre upitamas.
Kiikasin plikade poole- neil ei paistnud küll mingit probleemi olevat... No mis Nana?
"Nana!", tuli nüüd juba nutuga pooleks.
Joss, vanaema tuleb kohe! Kui ära magad, siis mängite koos!

Läksin lohva-lohva allkorrusele. Mul on alati nii õudne väsimus kallal, kui nad lõunal magama saan. Hommikupooliku toimetused võtavad totaalselt läbi. Kõigepealt hommikusöök, siis lõunasöök tulele, siis muud kodused toimetused, siis õue, jalutamine, aiatööd, tagasi tuppa, käsi pesema, lõunat sööma, riideid vahetama, magama, oehh... (pühin laubalt higi). Päevast päeva sama rutiin. Lastele ülivajalik, mulle khmm... nü-ris-tav. Jube hea on, kui keegi appi tuleb. Tsau, pakaaaa- olen juba teel, veidiks ajaks Kuhugi Mujale.
No kuhu see vanaema siis jääb?

Vaatasin igatsevalt aknast õue, ümisesin vana tuttavat lauluviisi "Aknast välja vaatab Mati", mis mulle lapsena millegipärast mingid hirmusegased igatsusjudinad seljale tekitas- ja kangestusin.
Vanaema oli juba ammu kohal!
Ainult et värava taga!
Ta ei saanud sisse, ma olin kogemata värava lukku unustanud!
Seal ta seisis, mõtlik ilme näol ja toksis kusagilt leitud kaikaga vastu üksikut kangekaelselt sulamast keelduvat jääkamakat.
Tegin kiire arvutuse- ta on seal passinud umbes pool tundi!
Ja seda tahtiski mu kallis poisike mulle kogu see aeg öelda!
Mõtle kui tark poiss... (Rind kohe paisub uhkusest- minu poeg!)
Mõtle kui rumal emme... (Ohe vallandub hetkeks paisunud rinnust)
Ei taipa ma kella vaadata, ei lapsesuud kuulata.
Muudkui sehkendan ja sehkendan.
Kõik toimub otsekui udus. Kõrvad ei kuule, silmad ei näe.
Möh, mäh. Null- tunnetusega tüüp!
Lasen vanaema väravast sisse. Puistan ta ülevoolavate kahetsussõnadega üle- siis ta ütleb, et pole midagi!
"Pole midagi! Näe saingi väheke jääd taguda..."
Vanaema sa oled liiga hea!
Aga tsau,  pakaa praegu. Mina vajan nüüd vaheldust!
Sa õpeta neile väheke sõnu, kui nad ärkavad, eks!!!