Valik

Kevadel Brugges

Kallis, kuidas sa ikkagi minu valisid… 

Nii ta küsis.

Ja mina vastasin. Vastasin naisena, kes tunneb seda tunnet juba viiendat aastat. Vastasin naisena, kes eelnevalt tajus selle tunde võimalikkust peaaegu kakskümmend aastat. Vastasin naisena, kellel oli murrangulistel aegadel oidu kuulata oma südant. Vastasin naisena, kes on tänaseks väga hellitatud, naisena, keda kantakse kätel päeval ja ööl. Vastasin armastatud naisena. Lühidalt. Keerutamata. Selles küsimuses pole pikka juttu. Õigupoolest pole küsimustki. 

Aga siis hakkasin mõtlema. Mõtlesin, et kas ma ka tegelikult teadsin seda kõike, mis on avanenud praeguseks, juba siis. Mis viga on inimestel lihtsalt ja loogiliselt paari minna, kui selleks õige tunne peal, mis viga on vaagida kõiki plusse ja miinuseid, kui kõik on avalik ja selge, mis viga on kinkida oma süda inimesele, kes on käeulatuses, puudutuse kaugusel, kellega koos saab eelnevalt kõik olulise läbi rääkida või järele proovida. Meile oli see keelatud. Niisiis on vastus “ei”.

Ma pelgalt armastasin. Mul polnud mingit teadmist ega garantiid, miski ei kehtinud, asjal puudus loogika, plaan ja tulevik, käitusime pööraselt, tegime vigu ja saime haiget, maailm keerles üha kiiremini ja pööras end pahupidi ning lendas viimaks täiesti uppi. See polnud päriselu. See oli justkui elu tuiksoon, pulseeriv, kärestikuline, väljapääsu otsiv. Veripunane. Südamest südamesse. Igasugu käskijad ja keelajad tarduksid kaameks, kui midagi säärast enese kujutlusse lubaksid. Ma armastasin! 

Siis tuli valiku koht. Teineteist valides viskusime otsekui verekoerte hambusse. Ma ei tea, mis sajandil see toimus. Tean vaid seda, et agoonias pole aega ega argipäeva. Rappimise ajal pole mahti uurida, kes teine tegelikult on. Lõhkirebitud elu edasise suuna määrab üksnes armastus. 

Viimaks saabus argipäev. Sellesama mehega, kelle osas ma eelnevalt olin vaid tundnud, et ta mulle sobib. Korjasime oma purukskistud tükid üles, kleepisime kokku ja hakkasime koos elama. Lihtsalt.

Tänaseks on selge, et mu mees ei ole tavaline mees. Nii nagu meie lugugi pole tavaline. Meie armastus oli keelatud ja maksime selle eest väga kõrget hinda. Ma ei tea, kui paljud inimesed oleksid selliseks ohvriks valmis. Samuti ei tea ma, kui paljud oleksid säärasest vaimsest tsentrifuugist vigastusteta väljunud. Mu mees talus täiesti lubamatut. Aga see tegi ta veelgi paremaks.

Hetkest, mil algas argipäev, algas tegelikult muinasjutt. Oma elavamates fantaasiateski ei kujutanud ma ette, et kellegagi koos võib olla nii lihtne ja ilus. Et keegi võib minuga olla nii arvestav ja hea. Et kellegagi võin ise tahta olla nii paindlik ja pehme. Et keegi võib mind nii tohutult armastada. Ja lisaks võtta omaks kogu mu suure pereringi. Neistki hoolida.

Niisiis ei ole küsimustki, miks valisin tema. Kogu me elu on ühislooming, inspireeriv, romantiline kooskulgemine. Igatsesin meest, kes mind kätel kannab. Jaan teeb seda sajaprotsendiliselt ja just sel viisin nagu mina seda igatsen. 

Ise olen aga ära õppinud ühe olulise asja- et mind oleks võimalik kätel kanda, tuleb mul olla kergelt kantav. Ei tohi vormist välja minna- mõtlen vaimses mõttes (aga no füüsilises ikka ka!), mõtteliste rasvavoltidena enda ümber kanda mõttetut prahti, pläma, tühisust ja paigalseisu. Tuleb olla põnev, mänguline ja liikuv. Minuga peab olema lihtne ja hea. Pean tallegi andma oma osa imetluse, tunnustuse ja romantika näol, et ta ikka sooviks ja jaksaks mind kanda. Niisiis- ka minul on meie armastuse säilimisel ja kasvamisel võrdväärne osa. 

Võibolla suutsin nüüd pisutki sellest, miks valisin tema, sõnadesse panna. Lõpetuseks sobiks seda kõike ilmestama üks luuletus, mille kirjutasin ajal, mil ma veel ei teadnud, et ta mu elu ka päriselt maailma kauneimaks muudab:

Rõõmuvitamiinid ja õnnehormoonid

astuvad sinu ja minu käevangus

sätendava valguse poole,

teispool tardumuse

ja paigaltammumise

tumedat piiri.

Võbelev valgusvihk

viimistleb meid tulihingelisteks

taeva poole lõõmavateks 

kaksikleekideks.

Anname ümbritsevale valgust ja sooja.

Lõkendame naerust ja õnnetundest.

Põimume teineteisega ühte,

teineteist kõrvetamata,

painutamata,

sulatamata.

Imestame isegi,

et see kõik on tõesti võimalik!