Ma ei anna endale asju andeks.
Kes teab, mida see lause tähendab, teab ka seda, millist piina see endas kätkeb!
Kui olen enda silmis läbi kukkunud, tunnen end otsekui halvatuna. Minus mässavad mäekõrgused tundevarjundid: häbi, viha, raev, ahastus, kurbus, põgenemissoov, eneseõigustus, mäss, abitus, paljastatus, reedetus, enesepõlgus, kõige sinnapaika jätmise soov. Võite vaid aimata, kui kohutavalt end sellistel hetkedel tunnen.
Tegelikult vajan sellistel hetkedel, et keegi tuleks ja hoiaks mind. Mu läbikukkumised pole tavaliselt märkimisväärsed, kuid mul oleks vaja seda kinnitust mujalt, väljaspoolt.
Ma tean, et selle tunde juured on ammuste aegade taga, lapsepõlves. Tean, et olles tubli tüdruk, sain tunnustavat tagasisidet liiga harva, küll aga leidsid äramärkimist ja esiletoomist mu eksimused ja ebaõnnestumised, mida ei olnud ju samuti palju, kuid mille kaudu hakkasin end identifitseerima. Ma ei tohtinud läbi kukkuda, sest tehes asju edukalt, veatult, tuleb võibolla viimaks ka tunnustus. Kui ei tule, pean pingutama veelgi rohkem.
Et pingutus kätkeb ka ebaõnnestumisi, seda ma tollal ei mõelnud. Ei mõtle praegugi. Minu ebaõnnestumised kerkivad esile nagu hiiglaslik elevant väikeste sipelgate hulgas, omandades niisiis absoluutselt ebaproportsionaalsed mõõtmed ning tühistades täielikult kõik kõrvalasuvad õnnestumised.
Kui ma teen vea, olen süüdi. Mind peab karistama. Ma ise pean ennast karistama. Mul peab olema enda pärast häbi. Ma pean aru saama.
Tegelikult vajan siiani, et keegi kallistaks mind ja ütleks, et ma võin eksida. Ja et mitte see eksimus ei paista minust välja, vaid eelkõige hea, mis minus on. Et läbikukkumine pole mingi hiiglaslik porine lärakas, mis nullib kõik, määrides mu olemuse ja senised saavutused, vaid et see on üks tühine kärbses.tt, mida ei pane tähelegi. Vaat sellist kindlat kätt oleks mind toetama vaja.
Muidu ma ikkagi ei usu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar