kolmapäev, 13. juuli 2022
Vaata, lollid lähevad!
teisipäev, 28. juuni 2022
Jaksamisest
Kui Helis poisid neljaks päevaks minu juurde Muhusse jättis, oli mul rind kummis- see pole üldse keerukas, vastupidi, lausa käkitegu, mina, kogenud ema, sätin päevaplaani otseks, söödan jõnglastel kõhu tervislikku toitu täis, pakun põnevat meelelahutust ja me elu läeb nagu lepase reega!
Täna, kolmanda päeva õdangul, on mul lihtsalt piinlik. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, et Helis laseb kodu korrashoiu osas liiga lihtsalt minna, mina hoian kõik lausa perfektselt joones. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, et korrektne päevaplaan on asja võti, minul magavad nad lõunaund nagu miilenkid. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, kui ebatervislikult nad ometi toituvad, mina küll latti juurviljadest allapoole ei lase. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, miks Helis õhtul lastega magama ei lähe, kui mina hoian oma ööune kindlalt 8-tunnisena, püsin rõõsa ja roosa ning ei virise.
Ma ju mäletan küll, mis tunne oli, kui mu laste isa, olnud mõne tunni kolmikutega, rind kummis kuulutas, “huvitav, mina suudan küll nende kõrvalt kõike teha, kuidas see küll sinul ei õnnestu, küllap on selle asja nimi lihtsalt laiskus ja lohakus!” Praegugi, seda kõike kirjutades, kihvatab mul sees. Ma ei mäleta, kas ma ikka mõistsin vastu öelda, et me kõik suudame mõne tunni jagu kõike. Suudame ka päeva jagu. Heal juhul peame perfektsetena paar päevagi hambad ristis vastu. Aga ei enam. Inimeseks olemine ei võimalda muutuda masinaks. Me väsime.
Nii olen minagi, piinlik öelda, rampväsinud. Aga ma ei maga. Istun oma väepaigas koduküla rannal. Kell on tiksunud veerand tunni jagu üle kesköö, kuid löön unele käega. Mul on seda aega vaja! Mul on vaja näha seda imelist tulipunast loojangutaevast, kuulda öös kriiskavaid linde, näha mere taustale tardunud kadakate tumedaid siluette. Mul on vaja kuulda oma mõtteid.
Täna, kolmandal päeval, ei pidanud ma kinni lapsukeste unerütmist, sest mul oli sõbranna juures tore ja ma ei soovinud, nui neljaks, kell kaks lahkuda. Muinasjutt, mille tõin kuuldavale enne lapsukeste ööund, jäi samuti lühikeseks, igavaks ja lahjaks. Samuti ei saanud nad täna juurviljapoegagi, süües nende asemel kooki, pannkooki, ampsu arbuusi, tüki pizzat ja veelkord kooki, sest olin õhtul liiga väsinud. Samuti ei tõmmanud ma mitte kordagi tube tolmuimejaga üle, tõin kuuldavale vaid paar jõuetut hüüatust kolmikute suunal- ja sinnapaika see asi jäigi.
Mul on piinlik, sest see on alles kolmas päev. Aga Helis toimib koos oma pisikeste poisipõnnidega päevast päeva, tehes selle kõige selle kõrvalt veel tööd! Ta toimib tõepoolest suurepäraselt, mõtlen nüüd.
Muidugi võin end sellega lohutada, et mina olen selle elurütmi juba korra üle elanud ja ei peagi praeguse elukaarepunkti juures nii palju jaksama. Ometi tahaksin aidata ja seejuures asjad toimima saada ja mitte väsida. Aga pean oma ebatäiuslikkusega leppima. Kōige suurem avastus ja õpetus on mulle hoopis see, et Helis vajab kiitust ning suurt tunnustust- eriti nende kohtade peal, kus mina rinna kummi ajasin, et teen paremini. Tühjagi. Ühe päeva tegin. Teise vedasin ka kuidagiviisi õhtale. Aga kolmandal on toss väljas. Homme katsun lihtsalt ellu jääda, ilma liigsete lubadusteta.
Aga poisid, teate, on imevahvad! Ühed marudad kahe- ja nelja-aastased vennikesed! Tegelikult täiesti lihtsad lapsed. Lihtsalt- lapsed.
laupäev, 25. juuni 2022
Lallallaa
Shalala lala, shalala lala in the evening.
Shalala lala shalala lala just for you.…
Vanaemaks olemise aegu
pühapäev, 19. juuni 2022
Tipu Jaan
Arvan, et on aeg kirjutada Tipu Jaanist. Tipu Jaan on minu vanavanaisa ja tema ümber hõljub tume saladusteloor. Õigupoolest tundub tema näol tegu olevat lausa kellegi müütilisega, sest kui seda lugu loete, mõistate isegi, et see mees ei tundnud elu ja surma piire. Või meeldis meile seda lihtsalt uskuda.
Tipu Jaan suri tegelikult juba 1950ndal aastal. Poos kuuri alla üles, täiendas vanaema neil puhkudel, kui see jutuks tuli. Ta ei olnud eriti hea inimene, armastas ta lisada, kuid kahjuks ei tulnud mitte kellelegi meist pähe küsida, miks. Endalt elu võtmine olla tingitud hoopis mingist haigusest ja valudest. Küllap vanaema teadis siiski rohkem.
Tipu Jaanist on säilinud üksainus pilt. Sellest ei oska ma eriti midagi arvata. Mees nagu mees ikka. Tean, et ta oli matnud oma noorelt kopsuhaigusesse surmud naise Loviisa ja abiellunud minu vanavanaema Pauliinega, kes kasvatas ühtlasi otsekui omadena üles tema kaks orvuksjäänud tütart, Anette ja Linda, sünnitades ise veel kaks last- minu vanaema Aino ja ta sõjas surma saanud venna Kaljo. Ka Pauliinele oli abielu Tipu Jaaniga tema teine. Esimene mees, Iisak Kangro, Lüganuse jõuka talu rikas ja imetoreda iseloomuga peremees, nagu mu vanaema armastas toonitada, suri samuti noorena tiisikusse ning nende lühike abielu Pauliinega oli viljatu.
Aga olgu nagu on, igatahes elas meieri ametit pidanud Tipu Jaan oma teise naise Pauliinega Kõnnu külas (kahjuks me ei tea, kuidas Pauliine Lüganuselt sinna sattus), suhteliselt vaeses talus ning temast ei ole peale "sita iseloomu" midagi kuulda olnud. Küll aga sai teda piisavalt ohtralt kuulda ja tunda alates sellest ajast, kui mu vanemad Kõnnu koha Eesti iseseisvumise järel erastasid ja maja uuesti üles ehitasid. Siis hakkas juhtuma asju.
Kõnnu asub paksu metsa veerel. Lähedal on arvukalt rabajärvi ning murakasoid. Padrikutes elab arvukalt metsaloomi, esindatud on ka näiteks karud. Tean, et läbi metsa viis mingi otsetee ka Kadrina kanti. Saan aru, et Kõnnu kuulus Kadrina kihelkonda, seega tuli käia sealses kirikus. Ka mõned naabertalud olevat asunud sügavamal metsas.
Mina olen sealses metsas käinud üliharva. Tunnistan, et ma lausa pelgan seda. Karu ma päevasel ajal vast väga ei karda, küll aga äraeksimist, metsas eksisteerivaid üleloomulikke jõude ja hämarust. Mulle meeldib selgus ja silmapiir, metsas on aga äraarvamatu ja segadusseajav. Ja sääsed!
Kui nüüd mõtlete, miks see metsakartus Tipu Jaani loosse peaks puutuma, siis mina arvan, et puutub küll. Vähemalt kaudselt, vähemalt hirmu näol. Hirmul on nimelt suured silmad ja teravad kõrvad. Hirm hiilib inimese sisse märkamatult ja kui ta juba platsis on, täidab ta südame pilgeni. Nii juhtus ka meiega, kui Tipu Jaan endast märku hakkas andma, aga meie temast midagi kuulda ei soovinud. Ja kõrval kohises ürgmets.
Algul olid ainult sammud. Aeglased, konkreetsed inimese astumised lae peal. Isal, tipiharidusega inseneril, oli laudade nakumise kohta oma teooria. Hiljem muutus see loomariigi mitmekesisuse teooriaks ja proovis leida kinnitust, et mõningad liigid ei pelga ka inimestega külg külje kõrval elada. Tumedad sammud aga jäid ja kogusid aina hoogu. Lõpuks leidis vist isagi, et metsseal ja põdral on targematki teha, kui meie lae peal konnata. Pisemad loomad selliseid mütakaid tekitada ei suuda.
Siis aga läks veelgi põnevamaks. Kui inimesi parasjagu kodus polnud, astus ta ka tuppa. Oma olemasolu kinnituseks hakkas ta liigutama asju. Algul vähem, siis juba üha julgemalt. Kui Kevade raamatus viisid rotid kapsaraua ära, siis Tipu Jaan lihtsalt laamendas. Näiteks tõmbas ta laudlina koos sellel asetsevaga põrandale, lükkas raskeid asju ümber, lülitas raadio üürgama, kiskus pilte seinalt- ühesõnaga tekitas totaalse segaduse ja muidugi kergitas jõudsalt ka hirmufooni.
Täiskuu ajal olevat olnud eriti hull seis. Ema põgenes tihtilugu öösel kabuhirmus Kadrinasse vanaema juurde, kui isa linnas tööl oli, olgugi, et päeval tegi ta endale asja loogiliselt selgeks ja ööseks jättis raadio mängima. Kui ikka lae peal lausa hüppama hakati, katkes ka tema kannatus ja murdus igasugune taluvuspiir.
Mind külastas Tipu Jaan ainult korra, seda luupainaja näol. Ta tõstis mind voodist otse lae poole, ma ei saanud ei liigutada ega hingata. Tundsin end kaduvat kuhugi sügavikku. Püüdsin elu eest võidelda, mu karjumist kuulsid teisedki. Kuidas tulema sain, täpselt ei teagi.
Kõige selle möllamise kõrgaeg oli umbes kakskümmend viis aastat tagasi. Kõnnu maja taastamine sai aga alguse kolmkümmend pluss aastat tagasi, siis, kui toimus maade tagastamine. Nõukogude perioodil sai vaene maja vene sõdurite poolt täielikult ära rüüstatud. Ehk ei saanud Tipu Jaan algul aru, et tegu on omadega?
Elus on palju asju, mille kohta puudub seletus. Tipu Jaani tegevus on üks salapärasemaid teemasid mu teadvuses. Tahaksin küll uskuda isa versiooni füüsikaseadustest ja zooloogia omapäradest, mingil põhjusel haarab mind aga ka müstika valdkond ning elu ja surma õhkõrnad piirid. Ja muidugi psühholoogia. Hirmu teema.
Minu meelest oleksid nad pidanud kutsuma kirikuõpetaja, kes selle maja ära õnnistaks. Minu teada seda aga ei tehtud. Tipu Jaani jaks aga rauges tasapisi sellest hoolimata. Isa ehitas teisele korrusele magamistoad. Saabus vaikus.
Nüüd on juba palju-palju aastaid täiesti rahulik. Ka täiskuu ajal. Ainult see mets... seda pelgan siiani.
reede, 8. oktoober 2021
Milda
pühapäev, 22. august 2021
Vesi-sulpsti
kolmapäev, 9. juuni 2021
Vanavanemad 1. Emapoolne vanaisa.
reede, 23. aprill 2021
Kuldsed sõnad
Ütlesin emale, et olen oma eluga parasjagu sellises ja sellises kohas, aga et plaanin varsti olla sellises ja sellises. Ütlesin veel, et selleks, et mu elu saaks selliseks ja selliseks, oleks vaja esmalt teha sellisel ja sellisel moel seda ja seda ning elada sel ja sel kombel. Tehes asju nii ja nii, on lootust, et viimaks muutub mu elu selliseks ja selliseks nagu plaanisin ning saangi olla õnnelik.
Ema ohkas. Tead, Maris, tegelikult möödub elu väga-väga kiiresti. Õnnelik peaks olema ikka kohe ja siin ja praegu. Õnn- see ongi valitud teekond.
kolmapäev, 14. oktoober 2020
Rongisõit
Kuna Otto koduaknast paistavad põllu tagant möödavuravad rongid hästi kätte, tegi ta nende välise vormiga tutvust juba õige pisikesena. Esimese reaalse rongisõidutegi aga Otto koos minuga selle aasta jaanuaris, Sauelt Laagrisse ja tagasi. Peale seda tähelepanuväärset ja pikka kõneainet pakkunud sündmust sai rong tema keeli ka uue nime- Mannelagarongipeal, mis muundus mõne aja pärast veidi teise rõhuasetusega sõnaks MannelaKaRongipeal. Niisiis, kui porgandikarva rööpamõõtjad edaspidi mööda tuhisesid, hüüdis Otto alati umbes nii: "Vaata, MannelaKaRongipeal sõidab!" Jube pikk sõna, kas pole?
Täna toimus aga rongisõit vol.2. Õigemini lausa rongipäev, sest ka kõik rongisõidule järgnev oli kaudselt rongidega seotud. Teadsin juba ette, et sellest tuleb üks imetlusväärne päev, sest Otto on üliemotsionaalne poiss, kes ei hoia oma tundeid mitte vaka all. Ja mul oli suur rõõm ja au seda kõike temaga kogeda.
Sõit Sauelt Balti jaama on tunduvalt pikem, kui me esimene paari peatusega sõiduke. Otto lobises kogu sõidu vältel kõigest, mis rongiaknast mööda libises. Enamaltjaolt tabas ta pilk muidugi erinevaid sõidukeid- autosid, traktoreid, teerulle, busse ja palju muud, mille olemasolu üle ma tavapäevil eriti ei juurdle. Täna aga olin Ottoga ja pühendasin talle ja sõidukeile kogu oma tähelepanu. Meie kõrvalpingis istus üks suurem poiss koos oma emaga. Vahel sai ka tema mõne Otto repliigi osaliseks. Igas peatuses kontrollis poisike ka seda, et kas ehk ei peaks me juba "alla" (ehk välja) minema.
Aga meie läksime Balti jaama, sest me järgmine sihtpunkt oli Nukuteater ning etendus "Tsuhh-tsuhh-tsuhh". Loomulikult rääkis seesuguse pealkirjaga tükk ei muust kui... rongidest! Ottole oli see esimene Nukuteatri külastus. Ta ei teadnud üldse sõna "teater" tähendust. Seetõttu ei taibanud ta esiotsa ka seda, miks teda koos teiste lastega toolidele istuma suruti, kuigi nende mäng võinuks sealsamas otsemaid käima minna. Suurema nurina vältimiseks lubasin Ottol ühe teise poisiga etenduse alguse ootuses veidike lava juures hüpata. Täpselt samal ajal, kui tuled kustusid, tekkis Ottol väljakannatamatu pissihäda ja kui me uuesti saali jõudsime, oli tükk juba rõõmsasti käima läinud.
Enam ei küsinud Ottoke kordagi, miks me istuma peame. Laval toimuv haaras ta üleni endasse! Minu meelest on lihtsalt vapustav, kui vahetult oskavad lapsed oma vaimustust, põnevilolekut, muul viisil kaasaelamist väljendada. Seal ei ole mingit häbitunnet- kui on naljakas, tuleb laginal naerda, kui on põnev, tuleb kohe häälekalt hinge kinni pidada, kui olukord järsult muutub, pole palju ka hüüatada või kiljatada. Võib plaksutada, niheleda, kõrvalistujatega oma teadmisi jagada. Kõik inimlik on lubatud! Täiskasvanutena surume ju ka kõige naljakamat tükki vaadates oma väljapurskuda tahtvaid kõõksatusi iga hinna eest vaiksemaks ja soliidsemaks. Mõni, kes oma naeru liiga röögatult valla laseb, võib koguni häirima hakata. Tundub nagu natuke napakas...
Etenduse lõppedes said lapsed loomanukkudele pai teha. Otto kasutas seda võimalust esimeste seas ära ja haaras loomakesed lausa karu-kallisse. Täiskasvanud pidid jääma näitlejaist veidi kaugemale- ikkagi koroonaaeg. Noh, sain vähemalt ohtralt pilte teha.
Aga sellega ma rongi-üritus ei piirdunud. Edasi seadsime sammud rootsi kiriku mängutuppa. Ja loomulikult valis Otto ka sealseks mängimiseks välja... rongi! Rootsi kiriku mängutuba on väikeste laste imemaa. Tean seda juba kolmikute väikelapseajast ja sellest on ka selle blogi algusaastatel juttu. Otto mängis ja mängis. Jah, muidugi lisandusid varsti mängu ka lennukid, nukuvankrid ja lego-klotsid. Aga rongid olid ikkagi tähtsaimad. Mitu korda ütlesin Ottole, et äkki hakkaksime nüüd uuesti päris-rongile minema- ta ei kuulnudki mind! Jäime kahest esialgu planeeritud rongist maha. Kolmandale siiski jõudsime.
Tagasiteel istus Otto oma kohal minu vastas. Õigemini põlvitas pingil, et ikka hästi aknast välja näeks. Kogu vagun kuulas ja naeratas tema lakkamatu jutuvada peale. Tahtsin Ottot veidi küünarnukist toetada, et juhul, kui rong pidurdab, ta ei kukuks, aga Otto vaatas mulle rangelt otsa ja ütles: "Esä!" See tähendab muidugi "ise". Noh, olin siis kaugemal hüppevalmis. Aga see tekst, mis poisikese huulilt kogu sõidu vältel pudenes, oli lihtsalt vapustav! Nii emotsionaalne ja vaimukas! Eks väsimus andis ka vunki juurde.
Selline oligi me tore rongipäev. Ja säärased koovad me elukangasse õigeid ja kauneid mälestuste värve.
reede, 9. oktoober 2020
Kadrinas
Loobu jõkke on Kadrina kohal tekitatud pais, et sealne rahvas saaks seal ujumas käia. Paisust on moodustunud väike järveke just sellesse paika, kus ma endale umbes kolmkümmend viis aastat tagasi jõemuda sees pudelipõhja jalga astusin.
Nad otsisid mulle paaniliselt sõpru, et ma pisutki kauem Kadrinas oma suvepäevi suudaksin veeta. Vanaema majas elas küll üks H.-nimeline tüdruk, kellega ma vahel mängisin, aga tema sõber oli omakorda üks K., kes liiga sageli ei tahtnud mind kampa võtta, kuna olin ikkagi kaks aastat noorem. Valetasin küll maad ja ilmad kokku, et end huvitavamaks teha, aga erilist sõprust see siiski kaasa ei toonud. Mäletan, et K. elas vanaema majast kaks maja edasi. Käisime vahel tema ukse taga koputamas ja mulle on meelde jäänud, et korteris, kus ta elas, olid akende ees ülipaksud kardinad, mistõttu kogu elamine oli kottpime ja tekitas seetõttu mõningast õõva.
H. juurde tuppa ma vist ei sattunudki. Mäletan vaid ühte kummalist rattasõitu ta vanaema juurde Lantesse, mõni kilomeeter Kadrinast eemal. Kolmekesi ühel rattal. H. väntas püsti, mina olin sadulal, jalad rippus ja K. istus pakiraamil. K. käes lohises veel üks pikkade koibadega ahv.
Ahjaa, vahepeal oli mu sõber ka keegi A. vanaema kõrvalmajast. Mäletan, et mul oli rangelt keelatud minna Hulja metsa, aga A.-ga võtsin ma selle teekonna otsejoones ette. Tegelikult ei ole mul siiani aimu, kus see Hulja mets õigupoolest täpsemalt asub, küll aga mäletan tohutut põnevust ja pisukest hirmu, mis keelatud tegevusega kaasas käis. Kas me sinna metsa üldse jõudsime, seda ei mäleta. A.-ga sõbrustamise peale ei vaadanud vanaema väga hea pilguga. Olevat kahtlasest perekonnast. Maailma kõige õudsemad inimeseloomad olid vanaema arvates joodikud.
Aga millalgi saabus K.-periood. See on mu Kadrina suvede meeldejäävaim. K. oli mu ema lapsepõlve naabritüdruku tütar. Ükskord kutsuti K. koos emaga meile ja öeldi, et me hakaku nüüd omavahel mängima. Mind võlus K. kohe. Esiteks- kui ta hambad kokku pani, läks ta alumine hambarida ülemisest ettepoole! Ma proovisin päris tükk aega salamisi suud samamoodi sättida, aga viimaks tunnistasin siiski ebaõnnestumist, kuna minu hambumus oli teistsugune ja üldsegi mitte nii lahe.
Teine üliäge asi K. juures oli tema operatsiooniarmid. Üle kõhu. Vist mitu pikka. K. kodukaevu juures oli nimelt väetisekoorem ümber läinud ja K. olla seda vett joonud, mistõttu ta sai nii suuri tervisekahjustusi, et veetis vist kogu ühe kooliaasta Moskva arstide hoole all, kus talle tehti mitmeid operatsioone. Kuna mina soovisin lapsepõlves raudselt arstiks saada, avaldas K. haiglalugu tohutut muljet. Nülgisin peale nende vägevate opiarmide nägemist oma nukud päris vaeseomaks. Üks nukk, Triinu on siiani alles. Tema kehalt on raske leida armita paika. Nuku tagumik on sääraseks sõelapõhjaks süstitud (sirkliga!), et kui ta veidiks vette asetada, tekib noist aukudest kastekannu efekt. Vaat millist mõju võib lapsepõlves avaldada teine laps oma looga!
K. elas jõe lähedal. Õigemini teisel pool jõge. Tema juures kodus käisin ma üliharva, kuna ta isa oli "must junn". Jah, just nõndamoodi oli K. ema minu emale oma meest iseloomustanud. "Ah, üks must junn on," rehmas ta hooletult käega... Minu meelest oli selline iseloomustus pisut ohtlik. Mäletan end kord K. toas istumas ja ettevaatlikult ringi vaatamas, millal "must junn" nähtavale ilmub. Aga õnneks ta sel päeval ei tulnud. K.-l oli hoopis jube äge voodi- selline madala põhja, ent tohutult kõrge peatsi ja jalutsiga.
Näh, jälle läks jutt lappama! Ühesõnaga seal jõe ääres, kus nüüd paisutatud on, käisime me K.-ga mängimas. Just sealt läks üle jõe ilus jalakäijate sild. Ühel pool silda oli jõe põhi mudane, teisel kivine. Veidi eemal oli ka üks sügavam koht, kus sai end kuuma ilmaga sisse kasta. Silla juures oli selleks liiga madal.
Sel päeval mängisime mingeid uurijaid või asjadeotsijaid. Sumpasime aeglaselt mööda jõe mudast põhja. Vahepeal oli mudakiht sügavam, vahepeal mitte niiväga. Ülalkihtides oli muda pruun, allpool päris must. Ja seal ma siis ühtäkki tundsingi, kuidas talla all, suure varba juures oli korraga mingi rebimise tunne. Tõstsin jala üles ja koos mudaga tilkus vette tumepunast verd. Mul tulevad siiani külmavärinad seljale, kui sellele mõtlen. Keegi segane oli pudeli jõkke puruks pildunud ja minu jalg leidis selle sakilise põhja üles.
Jõekaldal sõi lehmakari. Neid karjatas üks vanem tüdruk, noh, peaaegu neiu. Millegagi me tema tähelepanu köitsime, võibolla ma näiteks nutsin valju häälega, igatahes mingil hetkel tõttas ta appi. Ta talutas mind K. maja juurde ja pani mu jala sealsamas õues külma veega täidetud kaussi. (K. ema ja "musta junni" polnud ilmselt kodus). Mäletan, et kausis ujusid vereklombid. Siis sidus neiu mu jala kinni ja käskis ilmtingimata koju minna ja seda vanaemale näidata. Kui veidike rahunesin, tegin nagu muuseas juttu ka tema lehmakarjast ja ta vastas mulle pisut kaastundliku naeratusega: "Sina oled vist küll linnatüdruk." Selgus, et need olid hoopis pullikesed.
Vanaemale ma oma jalga ei näidanud. Ei samal ega ka järgmisel päeval. Kartsin niiväga, et sellega olnuks K. juures jõe ääres mängimisel kriips peal ja minu suvi jälle igavalt hall, tubane ja sunniviisiliselt raamatutega. Võtsin hoopis salaja ta sahtlist streptotsiidpulbrit (vene ajal oli selline imevärki asi), raputasin iga päev oma haavale ja toppisin plaastririba peale. Olin noor, tugev laps. Haav kasvas ilusti kinni, hoolimata jätkuvatest jõemängudest.
See lugu meenus mulle eile, kui ootamatul põhjusel pikemaks Kadrinasse peatuma jäime, kui esialgu planeeritud ja sealsamas jõe ääres aega parajaks tegime.
Emotsionaalselt olin lapsepõlves Kadrinaga palju tihedamini seotud, kui Muhuga, kus palju meelsamini pikemat aega suvitasin. Kadrinat mäletan läbi kõikide aastaaegade, läbi erinevate elusündmuste, pidude, sünnipäevade, matuste. Kadrinas olid inimesed, kes mind armastasid. Võibolla see paik ise polnudki niivõrd oluline. Muhus oli aga vastupidi. Koht oli ligitõmbav ja eriline, inimesed mitte niivõrd.
Tohutult oluline on sellistele asjadele vahel mõelda.
teisipäev, 29. september 2020
Onupojad ja muud
Mõelda vaid, kui olin laps, olid kõik mu sugulased vanuses pluss-miinus viis aastat, puha poisid. Mul oli ja on kolm onupoega, kellest kaks on minust umbes kolm aastat nooremad. Üks neist isapoolne, teine emapoolne. Ühe onupojaga pidin hakkama saama Kadrinas, teisega Muhus. Kolmas on minust nii palju noorem, et temaga ei pidanud üldse hakkama saama. Ma ei mäleta, mida me Kadrina onupojaga koos tegime. Ilmselgelt ei mänginud me temaga lauamänge ega lugenud raamatuid. Ta oli täielik spordipoiss, mul olid jällegi rohkem vaimsed huvid. Vahel jõlkusime vist niisama Kadrina peal ringi. Mäletan, et kui ta sõbrad platsi ilmusid, tahtsin ruttu jalga lasta, sest muidu tundusin endale titekarja hoidjana.
Teise onupojaga oli tegevusi rohkem. Muhus oli muidugi suviti hoopis rohkem ka muid poiss-sugulasi. Tihtilugu näiteks kolm vanatädi tütrepoega või vähemalt kaks, üks minust pool aastat vanem, teine aasta noorem. Käisime õhtuti oma küla spordiväljakul. Seal mängiti minu õnnetuseks jalgpalli. Vahele kimuti suitsu. Aga mul lihtsalt ei jäänud muud üle, kui ikkagi nendega kokku hoida. Mis ma muidu suved läbi teinud oleksin! Kogu külas olid minu meelest ainult poisid- oma paarkümmend tükki. Nende vanus ulatus tõesti pluss-miinus viis aastat minu omast, aga kummalisel kombel polnud vanima ja noorima vahel mingit vanusevahet märgata. Vanemad poisid olid ühest küljest noorematega sõbralikud, teisest küljest vaimselt nendega umbes samal tasemel. Mingil ajal hakati pruukima alkoholi. Ka meie vedasime teismeeas salaja vanaisa koduõlut välja- ja jäime muidugi ka vahele.
Kurval kombel aga hakkas nii mõnelegi mehehakatisele alkohol õige pea liiga palju meeldima. Sel ajal lõin mina juba sellest kambast lahku. Hiljem kuulsin, et üks või teine oli end purjuspäi surnuks sõitnud või ära uppunud. Praegu on vist nii, et enamus, kes saavad eluga hakkama, on mandrile kolinud. Need, kes jäid, on aga alkohoolikud. Ja minu onupoeg on ainumas, kes elab saarel ja ei joo. Mu isapoolses suguvõsas pole ühtegi alkohoolikut.
Hoolimata sellest, et olin suguvõsa ainus tüdruk, ei tundnud ma end eriti hoituna. Vastupidi, pidin end pidevalt tõestama nagu poiss. Rallisin kambakesi mööda metsaaluseid, kukkusin alatasa põlvi ja küünarvarsi puruks. Tagusin ennastunustavalt jalgpalli. Käisin kolm-neli korda päevas meres- vahet polnud, mis ilmaga. (Minu meelest ei osanud meist keegi ujuda.) Minu kuuldes ropendati räigelt. Kui sain teisme-ealiseks, pidin kuidagi leidma võimaluse salajaseks riiete-vahetuseks. Palju oli häbitunnet ja mitte-olla-oskamist. Praegu paneb see mind heatahtlikult muigama, toona oli otsekui eluküsimus.
Nii Kadrinas, kui Muhus oli vahel nii hea sukelduda vaiksesse tuppa, kus olid suured raamaturiiulid. Ja lihtsalt lugeda. Seda tegevust ei mõistnud kumbki mu onupoeg. Teised mees-sugulased ka mitte. Vaat selline mälestus täna...
pühapäev, 13. september 2020
Janu
Täna kümme aastat tagasi oli mu vanaemal veel kolm päeva elada. Ta veetis elulõpu diakooniahaiglas, mida külastasime peaaegu igapäevaselt.
Sel päeval oli vanaemal tohutu janu. Ta palus, et ulataksin talle vett. Tegin nagu palutud. Joonud kruusi tühjaks, palus ta veel vett. Palatisse sisenenud õde või hooldaja muutus meie tegevust nähes rahutuks ja ütles, et ma ei tohiks talle enam vett juurde anda. See ei lähe tal enam kuhugi, toonitas ta, ta oksendab selle nagunii varsti välja ja see teeb meile lihtsalt tööd juurde.
Ma ei tohi sulle enam vett anda, ütlesin vanaemale. Aga mul on nii tohutu janu, palus tema. Jäin hetkeks mõttesse.
Mina ei saa tema heaks praegu muud teha, mõtlesin, kui anda talle vett, kuna tal on janu. Ja seejärel saan ma palvetada, et ta jõuaks eluvee allikale, kus janu ei ole enam, ei ole ka valu ega kannatust. Kui kasvõi paariks sekundiks muutub ta olemine paremaks, on see parim, mida praegu teha saan.
Andsin talle sel päeval veel mitu korda vett. Ma ei tea, mis juhtus "pärast". Ega me keegi, elavad, ei tea, mis juhtub "pärast". Saame vaid loota ja palvetada.
Armastuses tehtud teod ei pruugi vahel olla väga otstarbekad. Aga kui need on armastusest kantud, on see igal juhul parem, kui keeldumine teha oma armsale seda, mille järele ta parajasti januneb ja milles meie teda aidata saame. Keeldumine, sest "nii on talle parem", ei pruugi armastuse kontekstis üldse oma eesmärki täita.
Jeesus kostis naisele:"Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi." Jh 4:13,14
pühapäev, 10. mai 2020
Emadepäeval emast
Rohkem mälestusi emast (ja tema kõrval alati ka isast) on mul alates sellest ajast, mil olime juba kolinud esimesse päris oma koju. Olin siis viiene ning õige pea sain endale venna. (Naljakas on mõelda, et kui mina kolisin praktiliselt kogu väikelapseea, on õde ja vend sellest kogemusest priid. Nende mäletustes on olnud lapsepõlvekoduks vaid üks maja, kus millalgi nende eelkoolieas vahetati kolmetoaline korter keskmise paraadna esimesel korrusel neljatoalise vastu teepoolse trepikoja kolmandal korrusel.)
Lapsepõlve-emast meenub mulle kõigepealt suur muretsemine. Mõistan praegu, et tal ei olnud kerge. Vend oli suhteliselt närviline laps, kes oleks vajanud pikemat kodusoleku-aega väikelapseeas, kuid pidi minema varakult lasteaeda, sest selle ajastu inimesed pidid ju ometi tööl käima. Et ema töötas (ja töötab ka praegu) muusikakoolis, algas tema tööpäev pärastlõunal ja kestis kella seitsme-kaheksani õhtul. Hommikupoolikul valmistas ta söögi ja koristas toad. Minu koolist tulles oli alati soe toit potis või pannil. Mäletan, et imestasin, kui ühel või teisel sõbrannal sellist luksust polnud. Isa tuli töölt tavapärasel ajal, tema ülesandeks oli venna lasteaiast äratoomine. Päris koos sai me pere olla niisiis vaid mõne tühise õhtutunnikese. Nädalavahetustel siiski rohkem.
Kolm aastat peale venda sündis mulle ka õde. Siis läks olukord veelgi keerulisemaks. Õel ilmnes nimelt juba imikueas tugev toiduallergia, mis päädis astma ning lugematute bronhiitide-kopsupõletikega, magamata ööde ja nädalatega haiglas. Ema mure kasvas ärevuseks, ta tass kippus tihtilugu tühjaks saama. Tulid peavalud, nõrkushood. Kui õde oli 3-4 aastane, hakkas isa aeg-ajalt Soomes tööl käima, mis on tagasi mõeldes täiesti erakordne, sest piirid oli ju veel nõuka-ajale kohaselt kinni ja tal tuli reisida Leningradi kaudu. See kõik oli pere heaolu hüvanguks, kuid eks emale lisas see koormust veelgi juurde.
Ema mure ei jõudnud toona minuni. Tajusin seda ärevusena ja muutusin teismeeas üsna trotslikuks ja raskeks lapseks. Koolivahetus kuuendas klassis lisas ehk pingeid veelgi. Nüüd, tagantjärele mõeldes, mõistan hästi, miks mu ema oli "konstantne akna peal passija". Tal kartis nimelt nii kohutavalt, et meiega midagi juhtub. Vanaema oli temaga sama paaniline muretseja. Ja noh... mina paraku enda lastega ka. Õnneks ei saanud ema neist asjust teada, mis ta otsejoones hullumajja oleksid viinud- mõtlen siinkohal oma hullumeelseid vee- ja õhuseiklusi, hiljem, teismeeas aga ohtlikke motika- ja autosõite mitte ehk kõige asjatundlikumate kaaslastega- mulle lihtsalt meeldisid adrenaliin ja põnevus, iseloomu eripära, mis teha... Ema sai õnneks muretseda väiksemate asjade pärast ;)
Feissbukis on sel aastal palju reklaamitud võimaliku emadepäeva kingitusena ühte T-särki, mille rinnaesisel kiri "emal on alati õigus". Ma ei kinkinud talle seda särki, aga mõtlema pani see tekst siiski.
Minu emal on ka tegelikult laias laastus olnud alati õigus. Kõigi oma kolme lapse osas. Ja tegelikult ka lapselaste osas. Seda eriti suhete koha pealt. Ja mitte ainult armu- vaid igasuguste suhete osas. Temas on hea annus nõia-Ellat. Ainult üks asi on halb- me ei kuula teda! Tal on nimelt omadus oma tarkust "filtreerimata kujul puusalt tulistada" ja sellega loomulikult tohutu vastuseisu esile kutsuda.
Või kas tal ei olnud õigus, kui ta mu esimesele kõrvuni armumisele tulihingeliselt vastu seisis! Sain sellelt sigaandekalt, kuid lodevalt, valelikult ja kitsarinnaliselt noormehelt tohutult vastu näppe, kuid toona pälvis mu suurema pahameele hoopis ema halastamatu ettekuulutus suhte uppilendamisest. Olin läbikukkuja.
Või ka mu pikk abielu, mis kunagi ema heakskiitu ei pälvinud ja mis kaks aastakümmet halastamatult mööda karisid triivis, kuni täiesti pilbasteks purunes. Praeguseks on küll selge, et lähedussuhte loomine sellise "pagasiga" mehega ei olnud isegi võimalik- aga kuulasin ma siis ema? Ei! Pidin selleni jõudma hoopis oma teraapia-õpingute käigus! Oma ämbrid tuleb ikka iseendal astuda. Et viimaks taaskord läbikukkumist tunnistada.
Mu ema ei ole mingi ninnunännu-ema. Aga ometi olen läbi oma lõputute õppetundide hakanud talle "pihta saama". Ta on täpselt see, kes kasvas välja tugeva vanaema lapselapsest. Ta on täpselt see, kes kasvas välja tugeva ema lapsest. Ta on täpselt see, kust tema mustrid pärinevad. Seetõttu tundub ka tema armastus vahel pisut karmivõitu. "Filtreerimata kujul puusalt tulistamine" pole kuhugi kadunud. Aga kuulid on nüüd palju pehmemad. Aitäh Sulle nende eest, ema! Sul on alati õigus.
Emadepäeva eel (kirjutatud 9.05)
Esimesena süütasime küünla vanaema isa Tipu Jaani, ta esimese naise Loviisa ning nende tütarde Linda ja Anette haual. Tipu Jaani talus Lääne-Virumaa serval Ohepalu-Tapa loodusraja lähistel on praegu mu ema ja isa maakodu. Jaani ja ta esimest naist pole ma muidugi ise näinud, kuid nende tütred, mu vanaema poolõed elasid mõlemad väga kõrge vanuseni, üks Tallinnas, teine Kadrina lähistel. Üks, see Kadrina oma, oli ülivaga kirikuinimene, teine oma olekult pigem suurilmadaam.
Seejärel mälestasime küünaldega mu vanaisa vanemaid Oskarit ja Elviinet. Ka nendest puudub mul isiklik mälestus. Vanaisa kasvas üles nelja õega, kuid täiskasvanueas kahanes nendevaheline kontakt kahjuks peaaegu olematuks. Eriti teravaks muutus olukord kuuldavasti peale seda, kui õde, kellele vanaisa sünnikodu pärandati, selle võõrastele maha müüs. Vanaisa ei saanud vist sellest elu lõpuni üle. Laulu "Üks kask meil kasvas õues" ajal nuttis ta alati valju häälega. Noh, ta laulis seda enamasti muidugi vintis peaga, aga ega see valu vähenda... Mina ei tunne oma vanaisa-poolsest suguvõsast mitte kedagi.
Kolmandana käisime mu vanaema ema, Tipu Jaani teise naise Pauliine haual ja panime ka sinna mälestusküünla. Pauliinest olen siin blogis ka varem kirjutanud. Mäletan teda päris hästi, kuigi olin vaid kaheksane, kui ta suri. Pauliine oli samuti vaga ja usklik naine, kes elas kõrge vanuseni. Kui mina sündisin, elas Pauliine juba koos mu vanaema ja vanaisaga Kadrina kirikumõisa majas. Ju oli vanainimesel raske üksi paksude metsade vahel hakkama saada. Mina mäletan Pauliinet alatasa Jumala poole palumas, et miks too teda juba enese juurde ei kutsu.
Lõpuks süütasime küünlad vanaema Aino ja vanaisa Edgari haual. Neist kahest võiksin õigupoolest lausa raamatu kirjutada, kuigi nende elu oli ju näiliselt tagasihoidlik ning toonasele ajastule suhteliselt iseloomulik. Vanaema rabas 24/7 tööd, vanaisa nautis elu ja napsitas- tema kannatused jäid sõja-aega ja vääriksid omaette kirjandusteost. Mind paneb siiani imestama, missugune temperament ja missugused originalsed elumotod ses majas valitsesid! Seda kõike oli vahel lausa raske taluda. Ometi tundsin end alati armastatuna ning hiiglaslik osa minu kujunemisloost pärineb kindlasti just sealt.
Peale Kadrinat keerasime autonina Kõnnu, mu vanemate maakodu poole. Jah, siinasamma Tipu Jaani maadele! Ema, isa ja õde olid juba eilsest seal. Olin valmis selleks, et hoiame endiselt kahemeetrist vahet ja et annan vaid üle emadepäeva kingitusena mõeldud kolm rododendronit. Aga oh üllatust! Emal oli viirusehirm üle läinud, nii et jäime kohe kauemaks, käisime saumas ja istusime isegi soojas toas kamina ümber, kui õhtune jahedus maad võttis.
Tundsin, et olen ikka püstirikas inimene- mina, neljakordne ema ja kahekordne vanaema. Kõik mu lapsed ja lapselapsed olid minuga. Mul on vanemad, kelle juurde saan sõita ning õde ja venna pere. Praegu on ülimalt ilus ja õrn aeg. Metsaalused on õitest tulvil, puudel puhkevad pungad, palju on rohelust, kuid samas tundub kõik veel läbipaistev. Kuidagi lihtne on olla õnnelik...
esmaspäev, 20. aprill 2020
Videopidu
Raunol telepilt on alati kõige kirjum. 2-aastane Oskar on tõeline möllumees ja käib aeg-ajalt ekraani ees oma etteasteid tegemas või mis veelgi tavapärasem- lihtsalt tuuseldamas. Eile püüdis ta teha trikki issi särgistangega, nimelt selle kogu sealsele seltskonnale pähe kukutamisega. Kahjuks jäi kulminatsioon pealtvaatajaile siiski nägemata, sest Rauno on harjunud kiirelt reageerima ja tema huviorbiidis ei olnud ilmselgelt särgitriki tulemuse likvideerimine.
5-aastane Melissa on märksa peenetundelisem- ta ühineb me seltskonnaga küll lühikeseks ajaks, kuid tervitab alati viisakalt ja saab ka kiidusõnu oma riiete ning soenguvalikute eest. Muidugi tuleb ka Melissal pildile pääsemiseks alati veidike Oskariga võidelda.
13-aastane Susanna istus aga eile päris pikalt meiega (vahepeal turnis Oskar-poiss ka tema otsas). Selles vanuses juba suudetakse. Ka siis, kui ta mõned päevad meil veetis, võtsid nad koos trioga köögilaua taga arvuti ees ilusasti kohtumisest osa.
Helise pere Ottokene vaatab alati huviga talle arvutist vastuvaatavad näod üle ja loetleb need valjult ette. Muidugi ei suuda ta jääda ühele kohale pikemaks peatuma, aga isegi selline kunsttükk kui iseseisev potilkäik sai pereringis uhkelt ära näidatud ning pälvis suure aplausi.
Vennake Ruben pääseb aga seltskonda ainult emme süles. Ahjaa, möödunud korral pani Helis arvuti põrandale ja Ruben näitas meile kõigile oma seljalt kõhulipööret ning peaaegu-roomanist. Suurepärane sooritus!
Ema ja isa toovad aga alati korraks ka Kerry pildile. Too on ülivana chihuahua. Me nimetame teda lausa surematuks. Koera vanus inimese omaks ümber arvutatuna on Kerry üle saja aasta vana! Tal on olnud loendamatul hulgal igasugu eluohtlikke haigusi, mida on alati vapralt seljatanud. Noh, praegu on ta tervis jälle pisut kehvem, aga vanakese asi!
Nii me siis videosilla vahendusel pidutseme. Minu meelest on praeguse aja võti just kohanemisvõime- kui üht moodi ei saa, tehtagu teisiti! Meie peres toimib see igatahes suurepäraselt.
neljapäev, 2. aprill 2020
Liidi-tädi
Kuigi kogu suur pere oli pärit ühestainsast Muhumaa Laane talust, asusid kõik ülejäänud õed-vennad peale vanaisa Vasseli sõjajärgselt elama Tallinna, kandes siiski tugevalt edasi muhulase identiteeti ning pärandades selle sama tugevalt ka oma lastele.
Põhjus, miks ma täna tädi Liidist kirjutan, on lihtne- too karakteerne isiksus kipub teenimatult vajuma unustuste hõlma. Minu põlvkond on viimane, kes teda mäletab.
Mu isa jaoks oli Liidi rohkem, kui lihtsalt tädi. Lõpetanud Muhus põhikooli, astus isa õppima Tallinna 46. keskkooli ning asus elama tädi Liidi ja tema õe Armilda ehk Milda juurde. Selleks ajaks oli Liidi õnnetult kaotanud oma ainsa poja ning küllap andis emata kasvava vennapoja eest hoolitsemine talle veidikenegi tagasi emaksolemise tunnet. Mu ema meenutab, et Liidi olevat isale isegi suhkru kohvitassis ära seganud!
Ma ei mõista siiani, kuidas on saanud selles väikeses Pelgulinna ühis wc-ga puumaja kööktoas elada nii palju inimesi! Olen aru saanud, et ka ajal, mil Liidi poeg Jaan veel elas, oli isa seal tihe ning oodatud külaline. Lisaks leidsid seal aeg-ajalt kuuldavasti varjualuse ka mõlema õe peigmehed, kellest küll äravõtjaid ei kujunenud, kuid küllap nad siis väikest viisi lohutust ikkagi pakkusid. Mis kõige olulisem- Liidi kodu oli ka minu esimene kodu Tallinna linnas. Kuidas me ema-isaga seal kapi taga elasime, ei oska kohe kuidagi ette kujutada...
Mul on sellest lihtsast kööktoast selged mälestused. Liidi voodi asus välisuksest kööki astudes paremal ukse kõrval. Sealsamas akna all oli ka tilluke söögilaud. Pliit seisis välisukse vastasseinas, toaukse kõrval. See uks ei olnud vist kunagi kinni- või kas seda üldse oligi? Toa keskele oli juhul, kui külalisi juhtus olema palju, paigutatud pikk laud. Toal oli kaks tänavavaatega akent. Nende vahel seisis kummut. Hiljem oli kummut paigutatud ukse kõrvale. Selle peal oli suur raadio. Milda voodi oli ühtede mälestuste järgi kapi taga, teiste järgi olid kapp ja voodi akende vastasseinas ridamisi.
Liidi oli sirge selja ja uhke astumisega tugev naine. Kusjuures kui ma praegu mõtlen, oli ta kehaehitus täiesti keskmine, kasv samuti keskmine, aga ometi mõjus tema olek tugevana. Ta ei olnud klassikaliselt naiselik, kuigi tal olid pruunid, kergelt lokkis juuksed, mis olid kuklapoolelt kinnitatud ümara kammiga. Ta sobis oma olemuselt hästi toonaste Pelgulinna agulimajade õhustikku, kus ei kurdetud pisku üle, vaid osati rõõmu tunda just sellest, mida elu parasjagu pakkus.
Liidi oli hästi lihtne inimene, kandis alati koduseid riideid, kitleid ja muud selletaolist. Sellega ta otsekui rõhutas oma valmisolekut lähikondlasi teenida või siis niisama seltsiks olla.
Liidi töötas kogu oma eluaja konduktorina. Nõuka ajal sõitis nimelt konduktor bussis kaasa, müües sõitjaile pileteid. Mäletan, et ta rääkis end olevat pikalt töötanud Virtsu liinil. Alles nüüd olen hakanud mõtlema, et ehk oli see tema viis hoida sel moel pidevat ühendust kodusaarega, millele vähemalt üle mere sai salamisi lehvitada.
Kui Liidit iseloomustada, tuleb esimese omadusena meelde tema jutukus. Ta oli väga seltskondlik, armastas külas käia ja võttis ka ise heameelega oma imetillukeses kodus külalisi vastu.
Ka meie juures käis tädi Liidi väga tihti. Juttude järgi olen aru saanud, et samuti teiste sugulaste juures. Tema oli meie suguvõsa häälekandja. Ma ei saa öelda, et oleksime nende külaskäikude üle pidevalt rõõmustanud. Liidi ei teatanud nimelt kunagi oma visiite ette. Ta lihtsalt tuli.
Nii mõnigi kord, eriti mu teismeeas, käis mulle jubedalt närvidele, kui ta minu tuppa juttu tuli puhuma. Aga täna vaatan asjale hoopis teise pilguga. See, mis tegi Liidist unikaalse inimese, kelle mäletus ei tohiks kustuda, oligi just tema fenomenaalne lugude vestmise oskus. Nii kahju, et keegi ei taibanud neid lindistada.
Olen vist ka siin blogis kunagi maininud, et näiteks Tallinna pommitamine on lausa piltidena mu silme ees just tänu tädi Liidi detailiderohkele jutustamisele. Ta alustas oma lugudega tavaliselt natuke kaugemalt, kaasates nagu muuseas inimesi, kes olid sel ajaperioodil ta kõrval, mäletades selgesti, mis üks või teine arvas või ütles ning kirjeldades olukordi, mis sündmusele eelnesid. Ja siis sündmus ise. Ma näen lausa filmilindina, kuidas ta keeldub varjendist ja seisab tundide viisi üksi oma mõnekuuse pojaga sellesama Pelgulinna kivist vundamendiga agulimaja kopitanud külmas keldris, pea kohal möirgamas ülelendavad lennukid ja plahvatamas allavisatud pommid. Ja millisena ta hommikul vargsi keldrist väljudes oma ümbrust näeb. Milline maja on maapealt pühitud, millest järgi tossavad rondid...
Teine meeldejääv jutt oli vendade sõttasaatmine... ja viiest kolme täies elujõus noormehe sinna jäämine. Mul läks kõhu alt õõnsaks, kui seda kõike kuulasin. Ehk seetõttu ei olegi kõik peensusteni meeles. Küll aga mäletan hästi Liidi vastust minu intrigeerivale küsimusele, (eeldusel, et kõik vennad said sõjas surma), et kas ta minestaks, kui need kõik ühel päeval ta ukse taha tuleksid. "Miks ma peaksin minestama", kostis ta rahulikult, "ma kutsuksin nad lahkelt sisse ja pakuksin süüa." Oli alles naine! Ma ise oleksin kindlalt minestanud.
Ja siis rääkis ta mulle mu vanaemast, kes ei saanud küll kunagi vanaema olla, oli isale emagi vaid paari aasta jagu, kui juba ära taevasse kutsuti. Jutustas, mis tema surmale järgnes, kuidas vanaisa kohe uuesti abiellus, puudutas raskeid ja vastikuid teemasid, intriige, ebaõiglust, asju, mida ma väga ei tahtnudki kuulata. Ikka sama soravalt, detailiderohkelt, kaasates palju tähtsat. Ka selle loo on mu aju lindistanud mälestustesse otsekui filmina.
Neljas meeldejääv lugu oli ta poja õnnetust surmast kihlveo, elektrilöögi ja kõrgepingeliinide posti otsast allakukkumise tagajärjel. Mõtlen praegu, et kuidas ta suutis sellest vesta nii rahulikul ja vaat et uinutavalgi toonil. "... ja ta ütles haiglas, ema, ma ei taha surra..." Praegugi tõusevad mul ihukarvad püsti. Kuidas ta siiski suri, kuidas olid matused, kuidas üks või teine nuttis. Ja kuidas tema ei nutnud. Mõtlen, et küllap oli jutustamine omamoodi teraapia, viis leinaga toimetulekuks.
Mäletan, et tädi Liidil oli vanainimesele kohaselt kokkukuivanud õhuke kortsuline nahk, mida vahel ta käe pealt üles venitasin. Ka selle juurde käis lugu, nimelt säärane, kuidas ta kunagi käega laualt puru pühkides enesele nõela käsivarde kaotas. Ma ei mäleta, kas see oli seal ka tunda.
Kui paljud meist jutustavad praegusel ajal lugusid? Kriisi ajal kodus istudes oleks selleks ehk rohkem aegagi? Mnjah, ka meie peres ei tehta seda just ülemäära tihti. Ometi võivad just needsamad lood olla meie mineviku, oleviku ja tuleviku ühenduslülid, rikastades kaunite pintslitõmmetena kunstiteoseid nimega elu.
Säärased lugude jutustamise õhtud võiks lausa peretraditsiooniks muuta. Mõelda vaid, kui põnev oleks mõnekümne aasta pärast rääkida oma lapselastele praegu valitsevast eriolukorrast. Analüüsida oma peas korralikult läbi, kuidas kriis algas, kus parasjagu olin, mida tundsin, kes olid minuga, mida omavahel rääkisime, mis kostus ajakirjandusest, kuidas mu töö jätkus, kuidas laste õppetöö edenes... Meie lood on hindamatu kingitus tulevikule.
Minule õpetas selle tarkuse suures osas just tädi Liidi. Praegu mõistan.
esmaspäev, 3. veebruar 2020
Sünnipäeva eel
Mul on selle majaga juba lapsest saati eriline side, kuna auto või bussiga Tapale sisse sõites tuleb kindlasti ka sellest mööduda. Kui vanaemale-vanaisale lapsena külla sõitsin, käis Kadrinasse vanaldane Laz või Paz buss, mis kündis seda tunnist teekonda peaaegu kolm tundi, põigates sisse igasse maantee lähedal asuvasse külla ja linna. Tapale jõudes oli tolle Kolgata tee lõpp juba käegakatsutav ja seda enam rõõmustas mind valge madal majakene, milles teadsin enese elutee olevat alguse saanud.
Ema või vanaema jutu järgi olevat 74. aasta 4. veebruar olnud lörtsine. Mul polnud ilmast erilist lugu, sest maadlesin tõsisemate probleemidega. Nimelt olevat mind otse peale ilmaletulekut sünnituslauale pillatud, kus ma oma rangluu murdsin. Muid murejutte pole ma sellest kuulnud, kui et "last ei saanud kümme päeva pesta". Nojah, kuna ema veetis mu esimesed elukuud koos minuga Kadrinas, sest neil isaga "ei olnud muud aset", usun ma küll, et imiku pesematusest võis suuri probleeme tekkida. Vanaema oli nimelt puhtusefriik, kes pesi järjekindlalt kõiki ja kõike, mis ette jäi ja sattus kindlasti suurde ärevusse, kui minu puhul see esialgu võimalik polnud.
Tapa sünnitusmaja teavad praeguseks muidugi kõik mu lapsed ja küllap varsti ka lapselapsed. Kõnnust ja Kadrinast on ikka Tapale poodi käidud ja hoidku nad alt, kui sellest väikesest majast möödudes minu küsimusele "Mis maja see on?" kiiret vastust "Emme sünnitusmaja!" ei tule.
Nali naljaks.
Asi, mis paneb mind mõtlema, on aastate hulk, mis aina tulevad ja lähevad....
Mul on jälle sünnipäev, mu kallid on jälle minu ümber, aga kui habras ja ajalik see kõik ometigi on! Minu 46 ei ole midagi, aga kui sinna kõrvale mõelda 67, 71, 82, 85, 96.
Huvitav, mis mõtteid mõtlen neis vanustes Tapa sünnitusmajast? Oma vanemaist? Lörtsisest ilmast?
Ja kas sellel ongi siis enam nii erilist tähtsust, kui täna?
Loodan väga, et on.
Annab nagu kindla pinna.
kolmapäev, 13. november 2019
2x vanaema
kolmapäev, 26. detsember 2018
Tagasivaade (järg)
Mulle meeldib tohutult jälgida Helist. Teda ümbritsevas maailmas võib olla täielik tohuvabohu, mingil müstilisel viisil suudab ta end sellest kõigest piisaval distantsil hoida, mõjumata ometigi ebaviisakalt kaugena või äraolevana. Minu "paitava nukruse" koha peal on temal täielik "chill". Tunnen, kuidas ta mind ja teisi me pereliikmeid armastab, toetab ja mõistab, kaotamata samas selles hoidmises hetkekski iseennast. Kuigi me ei ela üheskoos, on ta otsekui alati siin.
Ahjaa, lõpetuseks meenub üks suhteliselt ebameeldiv sündmus veebruarikuust. Kirjutasin sellest oma sõbrapäeva postituses. Just Helis oli see, tänu kellele jäid mul suuremad ebameeldivused kogemata. Helise tegutsemine õpetas mulle, et vahel lihtsalt tuleb teiste eludesse sekkuda. Küsimata. Nii möödaminnes. Aga midagi sellist suudab korda saata ainult tõeline Noor Daam.
Kokkuvõtvalt oli 2018. aasta põnev ja õnnelik. Minu ümber on endiselt fantastilised inimesed. Jumala õnnistus tundub olevat minuga igal päeval. Olen lõpmata tänulik.
Kui nüüd saaks veel... TANTSIDA! (Uusaastasoov)