Kas te teate, kes on Lallallaa? Lallallaa- see olen mina!
Ah et mis mõttes? Eks lugege!
Seda te ju ikka mäletate, et Otto hakkas mind kutsuma väga erilise nimega- Mannela. Selle taga oli tegelikult minu soovimatus kanda vanaema austavat nimetust, aga nii fantaasiarikast nime poleks ma enesele elu seeski suutnud välja mõelda! Pakkusin ühte lihtsakoelisemat, seostades seda oma lapsepõlve hüüdnimega, millega olnuks kerge suhestuda. Arvasin, et Manna (pehme n-iga, mitte nagu pudrumaterjal) sobiks kenasti. Aga laps valis ise. Mannela on pikem ja keerukam, kuid ilmselt olete nõus, et ka naljakam. See on sajaprotsendiliselt Otto looming ja seega edasikaebamisele ei kuulu.
Ruben hakkas rääkima alles üsna hiljuti. Praegugi teeb ta seda veidi konarlikult ja paljud sõnad mugandab lihtsamaks ja keelepärasemaks. Üks neist ongi too Lallallaa ehk ilmselt siis tema keeles Mannela. Meloodiline ja oma lihtsuses lausa jahmatav!
Kui ta mind õues või rannal hüüab, kõlab see mu kõrvadele nagu muusika. Kes siis ei tahaks olla muusika! Mäletate seda laulu-
My heart goes shalala lala, shalala in the morning.
Oh oh oh shalala lala, shalala in the sunshine. Shalala lala, shalala lala in the evening.
Shalala lala shalala lala just for you.…
-vaat see ongi see Lallallaa, näiliselt süütuke, aga kannab oma lihtsas mõjususes vaat et kogu maailma!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar