Kadedus

 

Istun verandal ja kadetsen.

Hea, et ma ennast peeglist ei näe, kindlasti olen praegu näost roheline, nii suur kadedusehoog on parasjagu peal. Kõik, mida teen ja teinud olen, on küll plussmärgiga konstruktiivses ajuosas olemas, ega ma seda täielikult tühistagi, aga emotsionaalne aju saatis mu tundlikule psüühikale just säärase kadeduselaine, et see lõi reaalsusest otsekui tsunamilaksatusega üle. Kõik mu tillukesed tegemised vedelevad algosadeks lagunenuna siin minu ees, Muhu maja verandal ja tilguvad kadedusmere laastamistööst. Katsun end koguda.

Aasta tagasi oli mul kaks soolokontserti, üks päris pikk, teine veidi lühem. Viimane kord, mõtesin siis, tegelen säärase enesepiitsutamisega. Suvi säras täies hiilguses, inimesed puhkasid ja rõõmutsesid. Mina aga harjutasin ja harjutasin. Soolokontserdiks valmistumine on meeletu töö, tohutu närvide mäng, tundidedepikkune enesehäälestamine. Võid ju ollagi tasemelt meister, kui aga psüühika alt veab, on kõik hetkega nullitud. Nagunii on sooloorel üks nišitoode, millest tavakuulaja vaid aimamisi taipab. Palju kavalam on kavva võtta hitte, mis tunduvad üüratult rasked, tegelikult on aga iga kell äramängitavad. 

Professionaal kahjuks nii ei mõtle. Professionaal soovib olla parim. Muidu saaksid "need teised" aru, et tegeled šlikerdamisega, otse öeldes pettusega. Nii satuvadki ausameelse interpreedi kavva kontimurdvad šedöövrid, mille peale kuulajad vaid õlgu kehitavad. Nimelt kõlavad über-rasked teosed orelil täpselt nii, nagu mu vanatädi mu õpingute algusaastail tabavalt väljendas: "mina ei saanud sellest valjust mühast mitte midagi aru!" Oi, see oli valus! Olin ju eelnevalt harjutanud nagu loom. Ilmselt päästis mind vaid teadmine, et "need teised" taipavad. (Tegelikult ei taipa nemadki- kui pole just ise neid über-raskeid teoseid kunagi esitanud. Minagi ei saa paljust mõhkugi aru!) Samas aga mõte, et "need teised" kehitavad minu osavalt valitud hiti-kava peale õlgu, sest tegelevad samal ajal omaenda šedöövrite söödavakstegemisega, kah ei aita. See oleks lihtsalt lati alt läbminek.

Ühesõnaga, kirjutasin toona paksude punaste tähtedega oma päevikusse muuhulgas järgmised read:

3) Maris, palun jäta endale meelde- ei mingeid soolokontserte enam! Milleks Sa raiskad oma PUHKUSE aega niivõrd mõttetule ja niivõrd üüratule pingutusele?

4) Maris, sa ei anna enam ka ühtegi solistidega kontserti vahemikus jaanipäevast augusti teise pooleni, kuna PUHKAD!

Ja nüüd ma kadetsen, sest mulle tundub, et kõik annavad kontserte! Eiei, siiski mitte "kõik", vaid mõned. Aga need mõned on end kokku võtnud, ja mina ei ole. Kuna ühtlasi tean, mis tunne on, kui aplaus ei taha lõppeda ja öeldakse, et see, mida nad kuulsid, oli üli-ülihea, ah, just seda ülihea-olemise tunnet kadestangi- eeldades, et ka teistel on sama tunne, eeldades, et sel põhjusel nad üldse kontserte annavadki. 

Kaunite kunstide kohta öeldakse, et nendega peaks süvitsi tegelema vaid siis, kui muud moodi ei saa. Nad ei too ju õigupoolest peaaegu mitte midagi sisse. Pigem viivad välja. Üks soolokontsert, arvestades kõiki selle ettevalmistuseks kulunud tunde, on lahtiarvutatuna väärt sente. Mõnele kontserdile tuleb maksta peale. See on paratamatus ja näpuga näidata pole kellelegi. 

Imetlen aeg-ajalt oma kaasteeliste entusiasmi. Nad võtavad ette, kulutavad tunde, viimstlevad, riskivad väheldakse publikuga, loobuvad pika puhkuse naudingust. Miks mina ei ole selline? 

Üks mu tippmuusikust sõbranna, kel samuti maakodu, jõuab sinna suve jooksul loetud päevil. Tead, ma lausa vihkan seda maa-elu, pihtis ta mulle, ma olen interpreet, mulle on vaja linnamelu, kohvikuid, harjutamist, proove, kontserte. 

Oh, see on hoopis teistsugune tunnetus, kui mul.

Tegelikult ei saaks ka mina ilma oreli ja klaverita elada, niivõrd oluline osa minust läheks kaduma, aga ma elan nendega, tehes tublisti mööndusi. Nad on otsekui salaarmastus kesise abielu kõrval, kus pole midagi otseselt ette heita, kuid sära ja kirg on kadunud. Saan aeg-ajalt söösta nende suunas, kütta üles mõlema lootused- et siis taaskord põgeneda. Ja järk-järgul manduda, kuni järgmise "kõrvahüppeni". Seda, et sära ja kire püsiva ellutoomise nimel tuleb tööd teha, ma pereterapeudina mainima ei hakkagi, läheks liiga pikale. Aga kõige hullem on see, et ma vist tegelikult ei tahagi. Vahel võtab lihtsalt teiste "õnn" kadedaks. 

Öeldakse, et "kuula oma südame häält". See pole sugugi lihtne soovitus! Saan täna öelda, et kuulan seda häält vägagi tõsiselt, olles sellega märksa paremas paigas, kui eelmisel aastal- aga teate, kui erinevates suundades mu süda mind kisub! Ükski mu ambitsioon pole teostamatu, kuid neid asju, mis mind kõnetavad, on väga palju. Luban endale kõike, mida vajan. Peab mul neid vajadusi ometi nii palju olema!

Nii oli täna selle kontserdi-asjagagi. Olles tundnud rahulolu-kõditust südamlikust aplausist, aga samas valanud pisaraid, kui mõttetu selle aplausi poole püüdlemine tegelikult on, kui vähesed seda päriselt mõistavad ja kui üürike on aeg, mil see mind ka tegelikult täidab, tekkis ometi kadedus nende peale, kes selle raske väljakutse vastu on võtnud ning nüüd otsekui minu asemel sedasorti andeid naudivad. Muidugi tean ka seda, et mu tunne võib olla säärane vaid täna. Homme asetan oma tsunami-jupid tükk tüki haaval taas paika ja elu läheb edasi. 

Mis teha. Ma olen ju naine...