Esmaspäev, 4. juuli 2022

Õpetajast mõeldes

 Õpetaja Ülle oli see naine, kelle ees mina, isepäine ja omatahtsi tegutseja, võtaksin mütsi maha. Täna teengi seda, sest neid neid inimesi, kes meid elus päriselt mõjutavad, ei ole eriti palju. Tema on üks neist. Paraku oleme me kõik ajalikud ja ta aeg sai otsa.

Õpetaja Ülle oli naine, keda ma lapsena kartsin. See oli Muusikakeskkoolis. Mulle tundus, et tema ongi üks põhilistest, kes minu mängu ajal pea teistega kokku paneb, sosistades, kuidas mina, andetu ja armetu, ei peaks klaverile ligilähedalegi minema. Ohjaa, need isiklikud traumad...

Aga ta ei olnud seda! Otsa-koolis sattus see naine mind juhendama, kui tegin esimesi samme õpetaja-paberite saamise suunal. Ja see, millisena ta mulle siis avanes, toob mulle täna pisarad silma. 

Teate, ma armastan andekaid inimesi. Armastan Jumala annet, mis neist peegeldub, ja eriti seda, kui nad oskavad endale kingituga imesid teha. See, millisena avanes õpetaja Ülle professionaalsus väikese lapse viimisel muusika-maailma, oli lihtsalt hämmastav. Juba need esimesed noodid, mida väikesed ebakindlad käed klahvidel kuuldavale tõid, olid läbi õpetaja Ülle õpetuse midagi nii tähtsat ja suurt, et ei tekkinud kahtlustki, et seda rada mööda on põnev ja turvaline edasi astuda. Jah, nimelt turvaline, sest teame ju kõik, et kui vundament on korralikult laotud, võib sinna ehitatud hoonega teha mistahes arhitektuurilisi imetrikke. Õpetaja Ülle näitas seda mulle imelisel kombel.

Minust ei saanud õpetajat, mu kutsumus oli teine. Aga loomulikult ei tekkinud mul küsimustki, kelle juurde Helis muusikamaailma väravate avamiseks suunata. Ta oli vaid viiene, kui viisin ta õpetaja Ülle juurde. Ja kogesin seda kõike, mida olin juba kord õpilasena näinud, teistkordselt. Minu tütar läks neis tundides õitsema. Ta oli rõõmus ja julge- sest tal oli selle õpetajaga turvaline. Muide, ühe kitsetalle-loo jägselt kinkis õpetaja Ülle Helisele kitsetall Bambi. See on meil siiani alles.

Muidugi oli tal õpetajana konkurssidele ja maailmalavadele viija tase. Kõik teadsid seda. Konkurssidele minejad käisid talle kõigest hoolimata ette mängimas. Aga see, mis temast tõelise pärli tegi, oli just see imetlusväärne alustalade voolimise oskus. Seda ei oskagi sõnadesse panna... 

Õpetaja Ülle saadetakse homme teele Jaani kirikust. Mina aga puhkan Muhus. Istun aias, oranžid liiliad mu päevitustooli juures on meetripikkused ja just õide puhkenud. Vaatlen neid ja mõtlen õpetaja Üllele. Kui tänulik ma olen. See aeg tema juures oli ju õigupoolest lühike- kuid näe, kuidas mõjutas... Tean, et paljusid teisigi.

Puhaku ta Jumala rahus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar