Ja hakkabki varsti pihta.
Kummaline, kuidas kolm kooli nii erinevad on! Erakoolid, kaks erinevat, mille gümnaasiumiastmes jätkavad Anni ja Joss, saatsid mulle juba ammuilma igasugu kirju ja kilkeid, kuidas meie lapsi oodatakse ja kui põnevaks kõik kohekohe läheb. Ühtlasi korraldatakse kummaski erinevaid sotsialiseerumisüritusi, et kõik, ka uued end õppeaasta algul mõnusasti võiksid tunda.
Anni klassis ja suunal on pooled õpilastest uued, tema ise aga vana olija. Jossi uues klassist, koolis, mille vilistlane on ka Helis, lahkus teise kooli vaid 1 (!) õpilane. See annab mulle kindluse, et Joss jätkab heas ja tugevas koolis.
Siinkohal ei saa ma jätta enda teada, et saime kevadsuvel kogu perega kõvasti haiget. Ma ei ole kunagi olnud kooli ümber tiirutav helikopteremme, kes oma lastele igas asjad õigust käiks nõudmas. Vastupidi, sekkusin selle üheksa aasta jooksul laste õppetöösse nii vähe kui võimalik. Kõik tundus olevat ok.
Üheksanda klassi lõpus saime aga kõik korraliku šoki. Pojale ja tema sõbrale määrati täiesti tühise eksimuse pärast käskkiri. Jah, väidan ka praegu, et see lollus väärinuks korra koos laua taha istumist ja asja ära lahendamist. Paraku oli kool ääretult paindumatu. Nagu keegi neist otsustajatest poleks ise kunagi noor olnudki! Olen seda teemat arutanud paljude sõprade-tuttavatega- et äkki ma ise olen mingi “kanaema” ja oma poisi osas pime - aga ei, kõik on sellise karistuse leidnud olevat täiesti arusaamatu. Mõelda vaid, tal polnud ka varem mitte ühtegi rikkumist! Ei olnud probleemne noormees, kellest oleks parem vabaneda. Ei, ta polnud vaikseim vend, aga polnud ka jultunud segaja, oli lihtsalt naljamees, kes hoidis alati klassi tuju üleval. Hea suhtleja ja mõnus sõber.
Joss lõpetas põhikooli neljade-viitega, viite tublis ülekaalus, mis tähendanuks automaatset kutset oma kooli gümnaaasiumi. Aga tema ja ta sõber pandi konkureerima teistest koolidest tulijatega ning kui sõber sai peale vestlust koolikutse, jäi Joss joonealuseks. Vaat see oli tõeline šokk. Miks nii?
Minu arupärimisele, kas tegu on mingi eksitusega- sest selline asi ei saanud minu arvates lihtsalt võimalik olla- vastati midagi ebamäärast ja ausalt öeldes kukkus minu maailm ikka päris korralikult kokku. Omasid ju hoitakse- olin seda alati arvanud. Kuidas nüüd järsku nii?
Olin seni olnud oma laste kooli andnunud fänn. Soovisin mõttes, et nad kõik jätkaksid sealsamas. Aga nüüd…
See teine kool, kus Joss nüüd jätkab, võttis poisi rõõmuga vastu. Juba vestluselt tulles oli mul pisar silmas, kui mõnus õhkkond seal oli. Ja milline rõõm, et kool leidis noormehe olevat väga tubli ja motiveeritu. Ta sai valida ka meelepärase suuna. Oma koolis ta seda teha ei julgenud, olevat märkinud suuna, mille arvas ebapopulaarse olevat- ikka selle käskkirja pärast. Et äkki jätavad välja. Aga nagu ütlesin, nad tegid seda siiski…
Ka teised koolid, kuhu Joss kandideeris, saatsid talle gümnaasiumi kutse. Nii et lõpuks oli tal laual päris lai valik. Mõelge ise, kui neljade-viitega lõpetanud noor ka gümnaasiumisse ei saa, kes siis üldse saab?
Jah, lõpuks sai ta kutse ka oma kooli, kuid loobus. Ka ta sõber valis gümnaasiumiks teise kooli. Kool kaotas kaks toredat, tublit ja elu osas uudishimulikku poissi. Kas see oli võit?
Lisann jätkab siiski oma koolis, sest see suund, mille ta valis, on suurepärane ja väga inspireeriv. Tegelikult soovis temagi kooli vahetada, aga kahjuks meelepärasesse saada ei õnnestunud. Eks see vahetuse soov rohkem muutuse soovist tingitud oli, kuna Jossiga tehtu jättis meisse kõigisse oma jälje. Loodame, et see ajalikku siiski hajub ja Lisannil tulevad vahvad ja edukad gümnaasiumiaastad.
Loviisa aga jätkabki siis nüüd “eliitkoolis”. Seal oli üksainus koosolek - hea et seegi- kus tutvustati tulevast õppesüsteemi. Ja oligi kõik. Järgmine kord soovitakse vist vanemaid näha alles gümnaasiumi lõpuaktusel. Eliitkoolis on kõik väga akadeemiline. Tuleb end tuleviku suunal fokusseerida ja esimesel septembril innustunult startida. Ei mingit tilulilutamist.
Vaat sellised lood. Palvetan nende kõikide eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar