16 Vastassuunavöönd

 

Sõitsin täna vastassuunavööndis

Jälgimata kehtestatud norme

Ümber minu mähkund oli öö, mis

Võttis üha vastakamaid vorme

Ühest küljest tegi mulle silma

Pimedusega mu pilku püüdis

Öises udus pakkus lennuilma

Tuuletoonil ahvatles ja hüüdis

Teisest küljest vajutas mu maha

Viskas halli kardinagi peale

Peitis pikad plaanid seljataha

Libistas mu vastassuunareale

Rahumeelselt võtsin vale poole

silmitsesin möödaniku märke

vaikselt panin punkti kogu loole

veidi olin unes, veidi ärkvel.

Ootamata kokkupõrke-aegu

raputas mind üles siin ja praegu.

15 Haiku

Nutune sügis

Sõrmitseb hingekeeli

Piisk piisa haaval

14 Trepp

Kibe ja libe

Ja ometi meeletult ahvatlev

On trepp, mida mööda käies

Kaob suunataju

Ühel pool tunded

Teisel aju

Tõmbetuultele valla

On alla - või üleskäik

Läikiv - kommises kuues

Salasõnumeid viies või tuues

Käsipuuta see trepp

Ja muuta 

Tee pikkust, suunda 

Ilma et ennast ei muunda

Ilmvõimatu

Õnnistatu või sõimatu

Selgub viimases vaatuses

Trepilastuja saatusel

Pole määratud sihti ja kõrgust

Astmed

Tunduvad lõppevat lihtsalt

Maises taevas või põrgus

13 Alternatiiv

 Osad inimesed äärtest

Tõusid peale etendust 

Aplodeerides püsti

Juurdlesin sügavalt

Iseenese istumajäämise üle

Seisjad kõrgusid kui tornmajad

Magalarajoonis

Aga mina

Kükitasin kui väike hütike

Pisut pudenenud moega

Aga aus

Seisnud siinkandis

Aastakümneid

Mulle need tänapäeva 

Alternatiivsed kunstid

Niiväga ei istu

Ihkan vanemat, klassikalisemat

Arusaadavamat

Puitpitsilisemat

Ka südamesse võiks minna

Tornid aga plaksutasid nii,

et krohvi lendas

12 Milline

 Milline kirju ja milline ilus,

milline põnev ja milline hea,

milline liigutav, vahel ka valus,

milline südamlik! 

Kohe ei tea,

milline võiks ta siis olla, kui poleks

kõike, mis pakub ja õpetab ta?

Kui poleks halba, kas headki siis oleks?

Oleks siis oskust mul märgata?

Milline õnnelik, rikas ja kerge,

milline väsitav, vaevaline,

milline lendlev ja rõõmus ja helge,

milline maadligi, taevaline,

milline üksildust täis

ja täis melu 

on minu rännutee,

on minu elu…

11 Sügise õpetus

 Kas kuldne sügis midagi saab õpetada?

Ehk seda, kuidas olla värviline,

ehk seda, kuidas suvi kaunilt lõpetada

või olla pisut vähem närviline?

Kuid iseasi see, kas õppust võtan!

Vast kõige lihtsam oleks värvidega,

sest lõppudega sattuda võin hätta

ja hullem veel on lugu närvidega.

Võin kanda punast, kollakat, oranži

ja pisut rohekatki ma ei põlga,

kuid lõpu korral kindlasti revanši

ma nõuan, nagu närvide eest võlga. 

Mu mornim pool teeb ennast tormituuleks,

su hinge paiskab korralikult segi,

teeb nii, et kogu maailm seda kuuleks,

kuid salamisi sosistavad huuled

sul kõrva: oh ei tea ma, kes küll tegi…

Jah, kokkuvõtvalt tunded korda seab

üks kena torm, nii sügisene, hea! 

10 Laul Muhust

 

Mu väike saar, mu armas kallis Muhu,

Mu südames sul eriline koht

Sa oled paik, kus rõõmustan ja kuhu

Ma tulen siis, kui hiilib hädaoht. 

Su värvides on vägev elujanu

Su õites tuksub armastus ja õnn

Su pätid, siilik, sukad, vöö ja tanu,

Su hinge kauniks peegelduseks on!

Need alati las meenutavad mulle

Et ootel on mu kodu, aed ja rand

Jään ustavaks ja truuks ma ikka sulle

Siin iga päev kui kuldne armuand.

Me Taevaisa õnnistust sul andku

Et pikk ja helge oleks elukaar

Sa ole ikka munuke ja kandku

sind inglid, armas Muhu, kodusaar

9 Liiga harva

Liiga harva on  metsad ja majad

Liiga harva on pesad ja puud

Liiga tihti on kümned ja sajad

Liiga tihti on midagi muud

Liiga harva on teed ja on rajad

Liiga harva on ojad ja jõed

Liiga tihti on kõned ja kajad

Liiga tihti on valusad tõed

Liiga sageli minna ei tasu

Liiga palju ei lennata saa

Liiga vähe sest hingele kasu

Ja kas ihule antakse asu

Sellel hetkel, mil taevaks saab maa

Liiga harva. Kas kuuled ka sina?

Liiga harva. Kas sinagi näed?

Palu parajalt, sosistan mina,

Sinu rinnale surudes nina

võttes pihku su karedad käed…

8 Õnnetunne

 Rõõmuvitamiinid ja õnnehormoonid

astuvad sinu ja minu käevangus

sätendava valguse poole,

teispool tardumuse

ja paigaltammumise

tumedat piiri.

Võbelev valgusvihk

viimistleb meid tulihingelisteks

taeva poole lõõmavateks 

kaksikleekideks.

Anname ümbritsevale valgust ja sooja.

Lõkendame naerust ja õnnetundest.

Põimume teineteisega ühte,

teineteist kõrvetamata,

painutamata,

sulatamata.

Imestame isegi,

et see kõik on tõesti võimalik!

7 Rivist väljas

 Mind võib lüüa rivist välja,

nagunii ei püsi 

ühes reas ma teistega.

Ära parem küsi,

mitu meetrit sunniväega 

kaasas käia suudan,

enne, kui löön lihtsalt käega,

järsult suunda muudan.

Enne, kui ei ole teada,

kuhu viib mu rada,

jätan jäljed enda teada,

annan aega atra seada,

aset leiutada.

Rivist väljas, siiski ligi

ihkan olla ometigi.

Olgu rändur ma või hulgus,

kuni kannab elujulgus,

sinu rüppe õhtuks jõuan…

6 Taevas

Sellest punasest taevast

sünnib midagi lõpmata ilusat.

See on loojuva päikese hõige

pimeneva laotuse poole,

palistatuna inglitiivulistest udupilvedest

mustavate puulatvade 

krobelises raamis.

Nii peakski kõlama

jumaliku armastuse

täiuslik akord

pintslitõmmete keeles…

5 Miksid

Miljon miks'i on kadunud

ebapädevuse laiutavate lõugade vahele

tuul lammutab määramatuse 

kriiksuvaid hingekeeli

pinge

kasvab umbrohuna

Ah, oleks see homme,

siis oleks mul juba elukogemus!

Täna ei fokusseeru suur pilt 

ühestki otsast.

4 Piirihiir

 Olen piirihiir.

Siit üle piiri 

piiks-piiks

mitte üks samm!

Nii!

Sa ikkagi tulid?

Miks,

piiks-piiks

Minu kodu on siin!

No hea küll, veidi,

piiks-piiks...

Aga mitte palju!

Nii!

Tulid edasi siit?

Miks,

piiks-piiks

Minu tunded on siin!

No hea küll, vaid veidi,

piiks-piiks...

Aga mitte palju!

Nii!

Tulid edasi veel?

Miks,

piiks-piiks

Minu süda on siin!

No hea küll, veel veidi,

piiks-piiks

Aga mitte palju!

Nii!

Sa tulid ju veelgi ja oledki siin?

Kuid kõigel on piir!

Minu hing, see on siin!

Minu süda on siin!

Minu tunded on siin!

Minu kodu on siin!

Ei tohi, ei tohi, ei tohi,

piiks, piiks!

Olen piirihiir,

kel on kadunud piir.

Milline piin!

Piiks-piiks, 

mis nüüd ometi teha?

Hiilin minema siit...

3 Kleit

 Mul on kleit, mis igihaljas,

pihalt peen ja õlult paljas

ääre all tal vahuharjad,

puusal peened pihlamarjad.

Mul on kleit, mis muudab naise

kauniks, õrnaks, ebamaiseks,

kirglikuks...  Teeb meelaks meele,

veetlevaks ta kehakeele.

Mul on kleit, mis valsiks valmis,

armastuse lembesalmil

kiirelt keerutavaks kalliks,

elutoas või uhkel ballil.

Mul on kleit, kuid mis sest kasu,

meelest läinud on, kus asub!

Oh, kui ainult leida suudaks ta - 

küll elu teiseks muudaks!

2 Suve matus

Vihmapiiskade

Prelüüd pihlamarjadel

On suve postluudium

Vääramatu

Pisut määramatu

Suve matus on

Surematus

Lummava lootuse

Ja looduse

Pihlapuudesse ülespooduses

Marjakobarais aga

Ajakohastuvad

Kadumatuse ümarad märgid

Õnneoranžikas särgis

Vihmapiiskade sügistatuse

Vigurvärgis

1 Rajad

 Mitu korda on mõõdetud rajad

Mida mööda on mindud ja tuldud

Unne tardunud sammude kajad

Uste taga, mis ammu on sulgund

Ajast mõõtu võib tõtates võtta

Mööda lükata tunded ja teod

Homne mälestustega sõtta

viia. Palveks ristata peod.

Puuduolev taas värviga katta 

Hea kui punane otsa ei saaks

Ära põletada või matta

Tõsta taeva või muundada maaks

Ohked, säärane ongi et elu

mõttemäära ei hägusta. Taas

kontsaklõbinal meelitab melu.

Kõik, mis olnud… on olnud miraaž…

Taevas

Taevane Isa

Kas taevas on seal

Kus minagi seda näen

Vahel pilvedega kaetud

Vahel sini-sinine

Päikesekera vajutatud

Ühte serva

Vahel pillutamas äikesenooli

Vahel kallutamas vihmavett

Kas linnud on taevale lähemal

Kui loomad ja inimesed

Isegi kui istume lennukis

Või on see kõik vaid näiline

Ja õige taevalaotus

Avaneb vaid siis

Kui tead taevalikku koodi

Mis ei ole tähtede

Ega numbrite jada

Vaid saab alguse 

Igaühe sisemusest

Kui oled elanud valede kütkes

Siis ehk taevaluugid ei avane

Või on sellest pigem ükskõik

On midagi veel

Mille järgi teed valiku

Kas mina olen oma olemusega

Taevaliku koodi algus

Lõpp

Või keskpaik

Kindlasti on lünkasid

Olen püüdnud elada

Aususe suunal

Iseasi kas olen osanud

Või on mul taevast

vale ettekujutus

Äkki on taevas hoopis maa peal

Ja seda märkavad vaid need

Kes ei ole

Hirmul ega kahtlevad

Kosmosesse lendajad

Ei juurdle samuti sääraste asjade üle

Need tuginevad teadusele

Augustile

 Sa sume august annad mulle tooni,

mis kõlab muusikas kui re bemoll,

nüüd männilatvu sirutun,

kus sol 

käib hetkeks välja lahenduse fooni,

mis kergendatult hingata mul lubab.

Kuid sina, sume august, vargsi juba

pooltoonides mu seljataha tipid!

Kas on see viis või pelgalt hääleproov

või ülesäratamissoov

või teised nipid

mis läheduseks katsetavad luba?

Oh, sume august, anna mulle asu

sest pole kasu,

kui sooja teki mulle peale heidad,

kuid iseend kromaatiliselt peidad,

ja luurad heliredelil!

See männiladvust alla küll ei aita -

mu kõrvu disharmoonia ei paita.

Sa pigem tantsusedelil 

mind enesele märgi.

Et päikese ja päevatööde järgi

me viisid kõlaks summutatult sumedad,

ja ööd - mm, oleks tummised ja tumedad...

 

Imetrikid

Tahtsin unes teha hundirattaid,

maja taga, muruplatsi peal,

silda visata, spagaati lasta,

paduvihmas ennast märjaks kasta.

Tahtsin veeretada ajarattaid

kihlveo peale. Tuleviku real

tahtsin näha üleheli kiirust,

hoomamatuid kõrgusi ja päikest,

pilvepiirilt laskumist kesk äikest,

õhu sillerdust ja hinge siirust.

Käis ringi pea

neist imetrikkidest

ja palju tekitasin kära.

Et olen unes, unustasin ära.

Veel puudelatvu mõtlesin, et paitan

ja alla tulen kukerpallitades,

nii sulnis tundus ringitrallitades!

Siis väsisin.

Üks salto veel- ning aitab...

Mind pidurdati nähtamatu jõuga

kesk viimse hüppe pingutatud sära.

Ja keegi lausus: ära ole rumal,

neid trikke tehakse vaid nõuga –

nii tehes murrad kaela ära!

Ma tänan Sind, mu armuline Jumal,

et olid minu juures ärgates,

mu vaikset naasmist valvates

ja märgates...

Vanaemaks olemise aegu

 Vanaemaks olemise aegu

Tänasega tahaks vesta juttu

Partneriteks minevik ja praegu

Teemaks- miks nii otsatumalt ruttu?

Homse kohvitassi jätaks võtta

Kui on taas see hetk, mil pole kiire

Tänasega vesteldes ei tõtta

Ükski meist. Sest ajal pole piire. 

Lapselaste hingamise saatel

Lõunaunest rännak saab, kus eile

Omandamas hoopis teise vaate

Põlvest põlve hoolivaile meile.

Meile, kes kord väikste plikadena

Paljasääri mere poole jooksid

Minagi seal lippan, oh mis kena- 

Eile, kas veel kohvilisa tooksid? 

Homsesse meid kellakägu kukub

Tänasise minevikku lisab

Minagi kord vajun ajalukku

Ometi on ema mul, ja isa. 

Põlvnemist ja olemise homset

Tänasega rahulolu aitab

Hoomata. Ja vanaema kombel

Pehme käega laste põski paitab…