kolmapäev, 10. november 2021
Koroona 1
Koroona
neljapäev, 6. mai 2021
Kontaktiloomine
Lastega, eriti teismelistega, on kontakt hästi kiire kaduma, kui täiskasvanu selle eest hoolt ei kanna. Olen juba maininud, et need kuud, mil mu trioke on olnud koduõppel, asetasid mu õlgadele liiga suure füüsilise ja psüühilise koormuse, mistõttu tunnen end tihtilugu lihtsalt läbipõlenuna.
Töötava üksikvanemana ongi endas raskem ressurssi leida. Ometi oleks see hea ajaplaneerimise korral enam-vähem võimalik, kuid siin asuvad juba mängu ka muud varjatud nüansid- näiteks põhjused, miks olen praegu enam hajevil, närviline ja kohati ükskõiknegi ning sellest tulenevalt vajadus teha iseendaga tööd, mis raskendab ülalmainitud kontaktiloomisvõimet veelgi.
Eile see siiski õnnestus. Neil on nimelt vaheaeg. Jah, praegu. Olen selle kohta kuulnud ka palju arvustavaid kommentaare, sest kui teismelistel on talve- ja kevadvaheaeg sõpradega nihkes, tekitab see tahes tahtmata viha ja mõistmatust ning kuigi olen neile sadu kordi kinnitanud, minu prioriteedid nende koolivalikul olid hoopis teised ja vaheaegade positsioneerimust võrreldes tavakoolidega taipasin vaadelda alles koolivaliku viimases järgus, läheb mu jutt otsekui kurtidele kõrvadele. Igatahes pole mina kooli õigeusu kalendri järgi funktsioneerimises vähimalgi määral süüdi!
Aga jah, vaheaeg. Tobedal, külmal ja vihmasel nädalal. Keset distantsõpet, mille lõppu ei oska veel aimatagi. Minul nagu ikka, tuhat tegemist kuklas, nemad harjumuspäraselt nutiseadmeid ründamas- kuna sõbrad käivad ju koolis. Nutune seis.
Võtsin selle aja jõuga, käristasin sobivaks auguks kesk oma lõppematut the must-do listi. Et Muhusse praegu ei saa, mis valmistas esmalt ka suuremat sorti pettumuse (köögi remont on lõpetamata!), otsustasin neile näidata Loode-Eesti kaunist rannikuala. Vihterpalu, Alliklepa, Nõva. Ma polnud märganudki, et puud on juba hiirekõrvus ja õhk heliseb linnulaulust. Arvasin, et õues on vastikult külm ja et kuidagi tuleb see väljasõit üle elada. Tegelikkus raputas mind.
Me rääkisime! Meri, männimetsad ja liivarand oli vaid kaunis kujundus meie koosolemisele ja tõdemusele, et mind, täiskasvanut, teisest põlvkonnast inimest tõesti vajatakse. Päriselt. Nii palju, kui sel matkal, pole nad ammu minu käest küsinud. Nii palju lugusid, kui sel matkal, pole ma oma elust ammu jutustanud.
Meie, täiskasvanud, pealtnäha tegusad inimesed, ripume oma tohutute kohustuste ja plaanidega otsekui õhus. Sahmimine ja pealiskaudsus võtab kindla pinna ja usutavuse. Kui keegi meie poole küünitab, põrkame juba näpuotste puudutusegi peale kõrvale, kergelt, nagu õhupallid ja liigume tuuleõhuga ohutusse kaugusse taastegutsema. Meid saab eristada värvi, suuruse ja kuju järgi. Aga meile lähenemine pruugi tuua tegelikku lähedust. Haardepinda on vaid põrkamisi. Liiga järsk press võib pauguga lõppeda.
Kui tihti püüan endale rahuolevalt selgitada, et teen seda kõike ju selleks, et ... Aga milleks?
Meri rullus sama rahulikult, kui ikka. Kaldaeelsete vahuste lainete loks vallandas ka kehas pingetmaandava rütmilisuse. See sidus ühte me südamete tuksed, ajaliku põlv-põlve järel eksistentsi ja igaviku. Eks juured olegi igavesed, katkematult looklevad jooned, hea Jumala loovatest kätest, inimene inimese haaval, kuni tänase päevani. Sinu ja minuni.
Kontakt on aga ikka me eneste luua.
laupäev, 24. aprill 2021
Nii on praegu
laupäev, 13. märts 2021
Põgenik
kolmapäev, 3. märts 2021
Rotid
laupäev, 13. veebruar 2021
Mäesuusatamine
Esimest korda panin mäesuusad alla umbes kahekümne viie aastaselt. Helis oli siis kuskil viiene. Tean seda seetõttu, et Helise toonase sõbra pere harrastas mäesuusa-sporti täies koosseisus ja kuna nende eluviis ja tarbimisharjumused mulle, noorele plikaohtu naisele suureks eeskujuks olid, pidin minagi ilmtingimata mäesuusaspordiga sinasõpruse sõlmima. Teadmata, mida see õigupoolest tähendab.
Jäin muidugi oma uue hobiga hoobilt üksi- või noh, hiljem olime selles Helisega kahekesi. Õnneks said mu õde ja vend umbes samal ajal samuti suusapisikust nakatatud.
Elu esimene nõlvalt laskumine toimus Kuutsemäel. Ma ei saa siiani väga hästi aru, mis valemiga sain tõstukile, mis valemiga sain mäkke ja mis valemiga suutsin sealt elusana alla põrutada. Point on selles, et kui ikka pidurdada ei oska ja oma keha piisavalt hästi ei valitse, võid saada kiirlaskumise maailmameistriks- ainult karta on, et postuumselt. Pidurdamiseks on mäejalamil tavaliselt ikkagi piiratud ala. Kui pidurdada ei oska, sõidad raginaga aeda või majja või rahvahulka või tont teab kuhu...
Ma ei piirdunud iseendaga. Kui sõitudel, mis tänaseks mu mälust (ilmse traumaatilisuse tõttu) kustunud, juba enam-vähem püsti jäin, viisin otsemaid ka Helise tõstukiga mäele. Mu meeles mõlgub sellest kaks jubedat mälupilti. Esimene- Helis-sööstlaskuja laskub esmapilgul ideaalses konditsioonis, ühes tükis ja kohutava kiirusega pidurdusalale, sealt edasi raginaga läbi tõstuki järjekorra ja ühtlasi üle ootajate suuskade, raksaki! ala piirdeks olevasse võrkaeda. Teine- Helis-sööstlaskuja laskub diagonaalis suusaliftide alt, napilt rahuliku ülessõitja eest läbi ja kaob minu hüsteerilise huilge saatel (ei, see polnud braavo-hüüe!) peadpidi teisel pool rada asuvasse võpsikusse.
Jätkem nüüd need kaks mälupilti ja managem ette kolmas. Niisiis, õnneks taipasin, et pean Helist pisut õpetama. Et muidu mu närv ei pea vastu. Jajaa, muidugi ma ei osanud õieti isegi sõita, aga... ma võtsin Helise tema suuskadega oma suuskade vahele ja põrutasin taaskord täiega alla. Võite arvata, mis saab slaalomi sõitmisest, kui lapse ja teise suusapaari raskus jalge vahel takistuseks ja absoluutselt mitte kaasaaitavaks elemendiks. Eriti, kui sõiduoskus nullilähedane. Muidugi sai tõstukijärjekord taas šoki ja mõni neist tundis meid oma suuskadest üle vuhisevat. Vähemalt aeda me sel korral ei sööstnud.
Tasapisi said aga harjutajatest meistrid. Suusatamine sai selgemaks, pidurdamine ja keha valitsemine samuti. Aga mitte päris selgeks! Mitte kohe! Appikene, kuidas tahaks praegu illustratsiooniks tuua meie juba eos ebaõnnestunud Rootsi-reisi, te naeraksite end kõveraks! Poetan vaid, et Åre, suusakuurort suhteliselt Põhja- Rootsis, võttis meid lahkelt vastu, vaatamata suusaboksi pooleksmurdunud võtmele ja tuhandele muule hädale, aitas meil lahkelt suusad välja ja esimesel päeval kihutasime tänutäheks esimese ettejuhtuva tõstukiga üles, märkamata, et mägi, mida vallutama püüdsime hakata, koosneb vaid mustadest nõlvadest, mistõttu kogu järgneva päeva tegelesime sellest suusad kaenlas, jalgsi allatulekuga, kuna hindasin seda, kui mitte enesele, siis lapsele eluohtlikuks. Juba see tõik peaks tegema valvsaks- pusserdasin üksi endale teadmatus valdkonnas. Teisel Åre-reisil tegelesime juba usinamalt ka suusatamisega, sealhulgas igat värvi laskumised...
Aga jah, minu visadus ja hambad ristis raskustele vastuminek- koos lapsega- nõuaks pōhjalikku analüüsivat kirjapanekut. Enam ma nii julge ja põikpäine ei ole. Oli see soov näidata, et saan hakkama? Soov mitte näidata, et ei saa hakkama? Miks ma kohe treenerit ei võtnud? Päris pikka aega oli nauding segunenud tohutu hirmuga...
Lõpetuseks kirjutan aga sellest, kuidas ma mõni päev tagasi Valgehobusemäel oma lemmik-talveala taas üles leidsin. Vähemalt kolm aastat oli viimasest korrast möödas. Ja seal ma siis ühtäkki liuglesin, täpselt nagu vanasti! Täpselt nagu siis, kui ma juba oskasin suusatada- seda hirmu-aega oli ju ikkagi lõpp-kokkuvõttes vähem, ehk paar aastat. Kolmikute kasvades olin juba sedavõrd küpsem, et võtsin neile õpetaja. See säästis mind tohutust närvipingest. Jah, muidugi mäletan ka nende puhul ärevaid hetki, näiteks kui Lisanni tõstukilt päästes ise sinna suuskapidi kinni jäin, jala põlvest ära väänasin ja paar nädalat suurt ei liikunud. Aga see tegevus polnud enam hirmust kantud, oli lihtsalt õnnetus.
Kiirus ja vabadus panid taaskord mu südame põnevusest põksuma, adrenaliin vallandus üle kogu keha. Tahaks veel ja veel seda laskumise-tunnet! Palun kiiremini, hoogsamalt! Nii võtsingi järk-järgult ette ka triki-sportlastele mõeldud nõlvad, tõsi, mitte kõige ohtlikemast kohtadest. Päike sillerdas üle Kõrvemaa metsade. Hea oli mitte millelegi mõelda. Ilus oli olla.
laupäev, 9. jaanuar 2021
See tunne
Nii huvitav, et inimese aju on üles ehitatud mäletama pigem häid, kui halbu asju.
Mõtlesin selle peale täna, kui Helis end oma kahe pojaga meilt lahkuma asutas ja mõlemad noorhärrad kogu protsessile häälekalt vastu seisid. Õigupoolest oli kisa lausa taevani.
Ma ei hakka enesele mitte mingeid illusioone looma, nagu minu triol olnuks teisiti. Et neid oli kolm, on absoluutselt kindel, et päevi, kus karjus vähemalt üks neist ja päevi, kui karjus kolmest kaks, oli sagedamini, kui täielikku üksmeelt ning muidugi ka sagedamini, kui päevi, mil kõik kolm oma häälepaelad valla lasksid.
Aga nii naljakas, kui see ka poleks- ma ei mäleta seda! Ma ei mäleta, et üldse oleks mingit kisa olnud. Minu mälus on ainult väga rahulikud pildid. Jah, olen pingelisemaid ja lärmakamaid päevi ka siia värvikalt üles märkinud, kuid ka siit lugedes tunduvad need minust kuidagi eemal olevat. Loen neid ülestähendusi lausa nagu kellegi teise kirjutatut. Selles mõttes on hea, et mul jagus oidu ja jaksu kõike tähelepanuväärset kirja panna. Praegu oleks need seigad kadunud mis kadunud.
Aga üks asi annab mulle siiski kinnitust, et ei olnud meil nii vaikne ühti, kui mulle täna meeldib mõtelda. Üks asi tuletab seda pillerkaart siiski meelde- see on see tunne. See tunne tekib mul alati, kui kisa ületab teatud detsibellid. Kisa, mis tekib näiteks lapse kukkumisest, ära löömisest, ka väikesest omavahelisest võitlusest, ei tõmba mind sisemiselt pingesse. Kisa, mis korraks tekib ja siis vaibub, seda tunnet ei tekita. Aga kisa, mis kogub tuure, millel ei pruugi olla loogilist seletust, mille peale tuleks ehk minulgi kuidagi reageerida, kisa, mis tekib väsimusest ja võib kõlada pikalt ning agooniliselt, vaat sellise kisa peale tekib mul ajusopis mingi äratundmine. See on otsekui kaja minevikust, ehk mõnest tõeliselt väsitavast päevast, ehk näiteks sellest päevast, millest mul on säilinud mõte, et huvitav, mida nad teeksid, kui ma nüüd sõidaksin, lihtsalt kuhugi ära, viskaksin telefoni autoaknast välja, mõõdaksin kilomeetreid tundmatus suunas, huvitav, millal nad taipaksid... aga muidugi ei olnud reaalselt kunagi olukorda, et oleksin ära jooksnud, põgenenud, mingiks ajaks kadunud. See ei tulnud kõne allagi.
Keegi pidi ju vastutama. Majanduslikult vastutas sel ajal V. Muidugi oli ka see tähtis vastutus, aga täna, mil kannan seda ise, tunnen, kui võrraldamatu on see emotsionaalse vastutusega, mida kandsin mina üksi. Kogu see aeg. Kui keegi mu tittedest kisas, tundsin end otsekui süüdi, et ei suuda teda vaigistada, esmalt vist V. rahulolu ja une arvelt, teiseks ka Helise rahulolu ja une arvelt, sest tema käis ju kahes koolis ja pidi kõige selle kõrvalt oma teismeliseks olemisega hakkama saama, kuigi tuhtilugu tundus mulle, et hoopis tema on minu partner, teine pool, lapsevanem, mis tekitas mulle veelgi rohkem süütunnet. Ma võisin olla oma koorma all üpris jännis. Miks muidu on aju blokeerinud kõik mälestused, aga jätnud selle tunde.
Ma ei taha enam sellisesse olukorda sattuda. Seetõttu tekibki mul põgenemisinstinkt iga kord, kui kuulen kisa, mis ei vaibu, olgu see siis lennukis, laevas, tänaval, kohvikus või kaupluses. Ma lähen ära- kui saan. Ja kui ei saa, siis tunnen, kuidas see tunne tuleb otsekui hiidlaine üle minu. Ta lööb mind emotsionaalselt tasakaalust välja, vahel lausa pikali. Tunnen abitust ja paanikat.
Oma kallite lapselastega olen ma aga hakanud tasapisi toime tulema. Rubeniga on tegelikult üsna lihtne. Ta tuleb oma sülle külili keerata. See laps rahuneb süles ülikiiresti ja jääb tavaliselt magama. Ottoga võib olla pisut keerukam. Temale, kui juba pisut suuremale poisile aitab põneva tegevuse leidmine.
Võib-olla on Helis juba märganud, kuidas ma selle tunde ajel käitun. Ei, ma ei saa sugugi kohe endale selgeks tehtud, et mina pole ohtustatud ja et ma ei pea rakendama mingeid mineviku toimetuleku mehhanisme. Esmalt hakkan siiski tohutult toimetama- hoopis muude asjadega! See aeg on mul enese kogumiseks. Aga seejärel tõmban kopsud õhku täis ja sukeldun sündmuspaigale.
Täna, kui Helis oli lastega meie juurest ära läinud, hakkasin mõtlema, et huvitav, kas ka tema ajju tekib sahtel selle tunde tarvis. Ta on täpselt samasugune nagu mina- tohutult tubli, aga vahel siiski ka tohutult väsinud, mida ta vapralt varjata püüab. Nagu mina, ei tea ka tema ilmselt täpselt, et kas siis, kui ta lubaks endale kukkumist, langemist, keegi ta ka kinni püüaks... Ma vähemalt arvan nii. Ja nüüd ta seal kodus toimetab, sellal, kui mina mugavas tugitoolis teetassi keerutan ja kõike seda kirjutan...
Olgu nagu on. Rõõmsaid päevi oli kindlasti minul kordades rohkem, kui kehvemaid, ja on ka temal. Hoopiski ei talu ma seda, kui keegi just neid kehvemaid meelde hakkab tuletama. (Oi, mäletad, kui nad sul kõik haiged olid vms.) Vaat siis tuleb see tunne kohe tornaadona ja keerab üle pea kokku.
Looja on meid ikka väga-väga targalt kokku pannud!
esmaspäev, 23. november 2020
Keeruline aeg
Taaskord keeruline aeg.
Lapsed on alates eelmisest neljapäevast distantsõppel, kuna poisteklassis on tänase seisuga kaks, tüdrukute omas üks koroonaviirusesse nakatunu. Enamus kummagi klassi lastest peab nüüd kümme päeva veetma isolatsioonis ja tegema kooli tagasi pääsemiseks koroonatesti. Meid aga päästis säärane pime juhus, et viimati olid haigestunud lapsed koolis just sel päeval, mil meie omad puudusid. Ja enne seda juhtus olema nädalavahetus. Nii et meid terviseamet lähikontaktseteks ei loe, minu lapsed võivad seega ka väljaspool kodu ringi liikuda. Isolatsioonis olijatega ei tohi nad muidugi kokku puutuda.
Mul on selle “teise lainega” kahetised tunded. Sel korral on ring hästi koomale tõmbunud- mul on peale laste klassikaaslaste teisigi tuttavaid, kes hiljuti on haigestunud või haiguse läbi põdenud. Enamikul on läinud suhteliselt kergelt. Sellest hoolimata ei soovi ma seda muidugi enesele külge saada. Aga ma ei ole ka liiga suur paanitseja. Üritan asja vaadelda selge ja ratsionaalse pilguga, hinnates ohtu pigem nõrgematest lähtuvalt.
Asi, millega ma hästi hakkama ei saa, on aga hoopis midagi muud, kui hirm. Minu jaoks tähendab alanud aeg muuhulgas koka-koristaja-õpetaja lisaerialal töölehakkamist. Olen seetõttu üsnagi häiritud.
Tahaksin seda pimedat aega nautida kamina ees salli sisse keeratuna, teetass kõrval, raamat käes. Või oma voodil lebades, jälgides tamme okstel järjest raskemaks muutuvaid ja lõpuks allapotsatavaid piisku. Või loksudes pikalt tulikuumas vannis. Või mängides klaveril tundide kaupa romantilist muusikat. Või jalutades pikalt rõskesse novembrisse, raagus puude ja pruunide poolkõdunenud känkratena maaslebavate lehehunnikute juurde.
Nüüd aga on jälle nii. Taas tuleb kohaneda, harjuda, laste tuju ülal hoida, nagu muuseas kõigega hakkama saada ja mitte vinguda.
Kas teile tundub, et ma praegu natuke vingusin?
reede, 9. oktoober 2020
Teismeiga
Minu trio hakkab vaikselt teismeikka jõudma. Üha enam valivad nad minuga ajaveetmise asemel sõbrad, üha rohkem läheb neile korda, mida üks või teine neist arvab, kuidas nad paistavad välismaailmale ja eelkõige muidugi vastassoole.
Minule esitab trio teismeikka jõudmine muidugi korraliku väljakutse. On ju teismeiga aeg, kus ühest küljest toimub noore inimese jõuline eristumine oma perekonnast, teisalt aga vajavad nad kõikides neis tohututes muutustes, mis toimub nende keha ja mõttemaailmaga, eriti usalduslikku ja tugevat suhet vanematega. Niisiis olen üksikvanemana topeltlöögi all. Olla korraga nii piire kehtestav kui mõistev- ja seda kõike veel korraga kolmele lapsele- ei ole maailma kõige kergem roll...
Täna lubasin Karl Johanni koos sõbra ja kahe tüdrukuga linna peale. Tean hästi, et tüdrukud on selles vanuses märksa arenenumad, kui poisid- eriti selles osas, mis puudutab suhteid ja esimesi märke seksuaalsusest. Minu miinuseks võimalike ohtude loendamisel on eelkõige mu tohutu ettekujutusvõime, pluss muidugi arvukad kliendilood. Viimaste kaudu tean näiteks poisikeste mõningasest ärkasutamise võimalusest (näiteks rahaliselt) või agiteerimisest keelatud tegevusteks (näiteks energiajookide tarbimine, aga ka veipimine, kui te üldse teate, mida see sõna tähendab). Oma plikaiga hästi mäletades tean ka seda, et tüdrukud oskavad end väga edukalt igasugu jamadest välja vingerdada, samal ajal, kui poistel on kalduvus vahele jääda. Sellest kõigest oleme pojaga rääkinud ja küllap räägime edaspidigi- minu rahustuseks. Täna oli ta igatahes õigeaegselt kodus, näljane kui hunt ja rääkis, et algul oli olnud normaalne, hiljem hakanud igav...
Karl Johannil on teismeea alguses avaldunud üks hiigla positiivne omadus- korraarmastus! Kui eelnevalt moodustus tema käikudest mööda maja pikk rida mahapoetatud asju, siis nüüd on temast saanud kõige valjuhäälsem õiendaja pisimagi tolmukübeme üle. Kuna koristamine ei ole just mu elu kõige suurem väljakutse, ei lase ma end ülemäära käsutada- kel janu, sel jalad! Ometi on näiteks kella poole kaheksa ajal hommikul mürisevat tolmuimejat kuulda päris paras üllatus. Üldjoontes on olukord muidugi positiivne, sest mul pole enam koristajat ega veel robot-tolmuimejat. Viimase ma ilmselt lähiajal siiski soetan. Ma ei kanna lihtsalt neid kommentaare à la “kas sa vahel koristad ka?”- kui ometi tuustin tolmuimejaga vähemalt ülepäeviti- enam pikalt välja😊!
Loviisa teismeiga on alanud mõningase ebakindlusega. Teda on vaja ühtlugu jõustada. Jah, sa näed hea välja. Ei, see punnike su ninal pole peale su enda mitte kellelegi näha. Jah, see pluus sobib sulle. Ei, see müts pole nõme. Jah, see on täiesti normaalne, et sa 11-aastaselt ei käi kohtamas. Ei, sa ei jää üksikuks.
Ostsin täna Loviisale klassiõhtuks heleroosa huuleläike, veidi sädeleva lauvärvi ja tagasihoidlikku värvi põsepuna. Need on kvaliteetsed tooted, mis pakiti ilusasse peegliga karpi. Loviisa on tüdruk, kes saab headest asjadest kohe aru ja oli väga liigutatud. Oma tagasihoidliku meigi tegi ta igaks juhuks siiski alles peale klassiõhtut...
Lisanni teismeiga ei morjenda. Tema ealisi iseärasusi on ka kõige vähem märgata. Lisann on tüdruk, kes julgeb peaaegu igas olukorras jääda häbenemata iseendaks, arvaku teised, mis tahes. Ka minuga suhtlemisel on ta üsna paindlik, vastandudes üliharva. Märkan teismeiga lähenevat vaid seetõttu, et sõprussidemed on muutunud aina olulisemaks.
Lisann teeb meeleldi käsitööd. Loviisa samuti. Loviisa on ka kõva joonistaja. Koristamise-soolikat pole neil kummalgi.
Täna õhtul olime Loviisaga kahekesi kodus. Rääkisime pikalt teismeliste probleemidest. Mind pühendati ka mõnda saladusse. Olin väga liigutatud. Mind usaldatakse. Ometi olen vahel väga põhimõttekindel ja vankumatu. Küllap nii ongi siis õige. Küllap ma saan ikkagi hakkama.
neljapäev, 20. august 2020
Loometung
Tahan praegusel ajal väga muusikat kirjutada. Mul on mitmed mõtted, mitmed teemad, motiivid ja viisijupid, mis tuleks kuidagimoodi tervikuks sulandada ja selleks tuleb aega näpistada absoluutselt igalt poolt.
Eks lapsedki tajuvad, et olen närviline. Nad hüppavad ratta selga, ütlevad kiirelt tsau ja väntavad oma sõnul parki. Ma peaksin neile järele hüüdma, et ettevaatust, noh, tegelikult seal polegi midagi ohtlikku, aga ikkagi peaks vast manitsema, aga mina ainult vaatan neile järele ja hääl oleks nagu ära. Mingil määral on tegu otsekui süütundega, aga patt tunnistada, samavõrd ka vabanemistundega, eks see olukord ole igale üksikvanemale tuttav. Õnneks tuleb mulle uuesti loometuhin meelde ja kablutan nagu tagaaetav hirv trepist üles, kaks-kolm astet korraga, seelik jalgade ümber takerdumas...
Orel teeb võimatult kaua restarti, kõik harilikud pliiatsid on puldilt rändama läinud. Ka noodijoonestikku oleks vaja juurde paljundada. Oh taevake, see paljundusmasin uriseb ka enne tükk aega, kui tuurid sisse võtab. Sunnin end rahulikuks.
Esimesed taktid lähevad kiiresti. Teise ja kolmanda juures löön siiski veidike kõhklema. Raamaturiiul mu oreli kõrval vajaks väga lisamooduleid, et ka vanaema korterist siiatoodud raamatud oma koha leiaksid... Teen kolmanda ja neljanda takti ümber.
Õudne väsimus tuleb peale. Peas taob endiselt kirjapanekut nõudev motiiv, aga oleks vaja mingit meloodiajoont, mis muusika sinnani kannaks. Pesumasin esitab majapidamisruumis lõpulaulu. See eksitab veidike. Mul oleks vaja mitut modulatsiooni, aga kõik võimalikud tunduvad mitte-minulikud, nõmedad või liialt äkilised. Oleks vaja hoida rahulikku joont. Meenub, et panin vee keema, teeks tilga kohvi, saaks äkki erksamaks...
Pagana pann, röögatan mõttes, kui kööki jõuan. Pahalane suitseb pliidil nagu korsten. Kui mu vanaema elu lõpul haiguse tõttu dementne oli, pani ta ka vahel pliidiplaadid maksimumi peale, meenub mulle absoluutselt asjassepuutumatu seik. Viskan kotletid hooletult pannile ja keeran tule igaks juhuks nulli. Lisan kohvile tilga Jägermeistrit.
Oreli juurde tagasi jõudes on loometuhin möödunud. Noot jõllitab mind tühjal pilgul, mina teda ka. Kisa järgi tean, et lapsed on juba pargist tagasi jõudnud. Vahel ei viitsi pikalt olla, mis teha. Istun siiski poolvägisi oreli taha. Seelikuäär on veidi ülespoole tõusnud, kui kirikus esinemisel sünnis oleks, aga see paljastab pisikese musta eluka mu jala küljes. Puuk! See ka veel!
Kotletid on ühelt poolt mustjad, teiselt toored. Tolmuimeja pole grammigi liikunud. Pesu on endiselt masinas. Arvuti on unerežiimi vajunud, aktsiate seis on teadmata. Pintsetid on kadunud. Lapsed taovad välisust, võti on ilmselt maha jäänud.
See on minu igapäev...
Kaks lugu olen siiski sel suvel kõige kiuste valmis saanud. On seda vähe või palju, ei oska hinnata. Kellegagi võrrelda ei oleks päris aus.
Vaatan mõttesse vajunult, kuidas lapsed kõik pooltoored-poolkõrbenud kotletid ühe jutiga ära söövad. See on siis tehtud... nüüd veel puuk... ja pesu. Tolmuimeja jäägu homset ootama.
kolmapäev, 22. juuli 2020
Mälestuste loomine
See tegi südame soojaks. Olen ju mitu korda päevas oma arust täiesti ebaõnnestunud ema.
Aga korraga mõistsin.
Mul pole olude sunnil (ja kindlasti mõne arvates ka vähese planeerimisoskuse tõttu) olnud väga suurt järjepidevust oma isikiku karjääri edendamise osas. See tähendab, et olen küll teadlik oma tublidusest, kuid mu võimete piirid on ikkagi kusagil kaugel eespool, ma lihtsalt ei jaksa neid pidevalt realiseerida ja seetõttu toimetan tihtilugu suhteliselt ülejala ja/või vana rasva peal.
Lisaks olen ju teadagi tobedalt ebaõnnestunud paarisuhtes ja mul puudub vähimgi aim, kui palju peaksin oma ajalugu ümber kirjutama selleks, et selles säiliks mingigi tõepära, mis on samuti üsna häiriv. Ma ei ole oma lastele juba aastaid, et mitte öelda, kogu nende teadliku elu saanud pakkuda kasvamist terves ja tugevas kahe vanemaga perekonnas ning kogu meie elu tundub kohati olevat hetkede napsamine ühe või teise asja või valiku arvelt.
Ometigi, selle ühe ja ainsa vanemana võin küll enda üle uhke olla!
Ma mõtlen mälestuste loomist.
Jah, mul puudub tihtilugu oskus panna end maksma kokkulepete osas (enamasti puudutavad need nutiseadmeid), aga meie majja on alati oodatud sõbrad.
Jah, ma võin kogu sellest rahvaste rändamisest olla puruväsinud, aga ometi luban ma meie sassis põrandal ka hilisõhtul veel ühe kaardi-või lauamängu.
Jah, ma võin kiristada hambaid õmblemata jäänud kardinate või keema panemata supi pärast, aga ma viin nad koos sõpradega (kõrvalteedel kasvõi mõnega pagasnikus) ujuma just sinna randa, kus nad end vettehüppeid sooritades kõige õnnelikumana tunnevad.
Jah, võin ju mõelda. et tahaksin veeta aastas mõnedki päeva täiesti ihuüksi ja mitte midagi tehes, ometi sõidame üheskoos matkale, reisile või võtame osa purjeretkest.
Kuna ma tean, et just sellised sündmused inimese elus jätavad kustumatud mälestused. Hallide päevade rodu, kus üleväsinud ja läbipõlenud ema poriseb midagi käitumisreeglitest ja kokkulepetest, kägardub mälusopis mittemidagiütlevaks nutsakaks.
Abielus või suhtes olles saaks kõik laste rõõmude ja seikluste korraldamised omavahel ära jagada. Kummalgi jääks soovi korral pool aega alles. Mina aga teen kõike üksi ja järelandmisteta. Juba aastaid.
Nii on lihtsalt läinud. Ja olen tõesti vähemalt selles tubli ja hea.
Aga ikkagi on tunnustavad sõnad aeg-ajalt ülivajalikud.
reede, 22. mai 2020
Front flip
Õppimise vaheaegadel ning peaaegu kõik õhtupoolikud veetsid minu lapsed batuudil. Kuna me just liiga rangelt muust maailmast ei eraldunud ja igale lapsele võis jääda ka eriolukorra ajal üks sõber, kellega kohtuda, võis juhtuda, et me batuudil hüppas korraga kuus-seitse last. Hea, et mulle politseid kaela ei saadetud!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Nimelt polnud ma tänaseni kordagi vaadanud, mida nad seal batuudil õigupoolest teevad. Täna aga jäi mulle juhuslikult pilk peale- ja see, mida nägin, oli täiega äge!
(Teate ju küll, et lapsi kasvatades tuleb rõhuda nende tugevusele. Sel viisil kasvab lapse usk endasse ja oma võimesse olla milleski hea. Mul endal oli lapsepõlves ja varajases täiskasvanueas sellega tõsine tegu.)
Ühesõnaga, kui ma nägin Karl Johanni batuudil kõiki neid muljetavaldavaid hüppeid sooritamas, ei olnud ma vaimustuse jagamisega kitsi. Üks hüpe- nimelt front flip- hakkas ka mulle endale huvi pakkuma, tundudes üsna jõukohane ja proovimist väärt. Et olin parasjagu 6-kuuse Rubeni ja 2-aastase Otto hoidjaks, ronisin esialgu batuudile koos nendega. Otto seltsis ei olnud front flippimine siiski võimalik, kuna minu kehavalitsemise oskus ei pääse Karl Johanni omale ligilähedalegi. Pidin ootama, kuni Otto batuudist tüdineb. Õnneks käib see kahestel ruttu ning õige pea hakkas Otto hoopis nukuvankriga murul rallima. Vaene Ruben aga pidi batuudi äärel mu hüppe-katsetusi siiski taluma. Eks ta siis loksus veidi kaasa.
Perfektne front flip peaks olema nii- hüppad batuudil nii kõrgele, kui saad ning kõrgeima hüppe ajal teed õhus kukerpalli, maandudes elegantselt püstiaasendis, misjärel front flip sooritatuks loetakse.
Mina maandusin oma elu esimese front flipi järel elegantselt tagumikule. See flip käis nimelt nii kiiresti, et mul polnud õrna aimugi, mispidi ma parasjagu üldse olen. Maandusin lihtsalt seetõttu, et inimesel pole lennuomadusi. See et tagumik ette jäi, oli niisiis täiesti juhulik. Sest järgmise flipiga oli selleks piirkonnaks turi ja kael, mis polnud enam üldse nii mugav. Kaalusin korraks isegi loobumist. Õnneks jäi tahtejõud siiski peale ja palusin perfektse tehnika omandamiseks Karl Johannil veel mõned näidishüpped teha. Ahhaa- probleemiks olla mu käed, mis üldse kaasa ei aita!
Kahjuks ma käte tehnikat täna siiski ei omandanud. Ausõna, see kukerpall seal õhus on lihtsalt nii ülikiire! Aga hüpped läksid siiski järjest paremaks. Karl Johanngi polnud kiitusega kitsi. "No sinu vanust silmas pidades on see täitsa pro," arvas ta.
Eks ma siis salaja harjuta edasi. Ükskord maandun ma jalgadel niikuinii! Mis siin vanusega pistmist? Tõsi, enamus emadest front flippidega ei hiilga. Aga ikkagi...
Vaat kui jõuan ükskord backflipini! :)
pühapäev, 1. märts 2020
Lumi ja lähedus
Kolmikutel olid sõbrad külas. Nad tegid öödiskot, sõid ebatervislikku toitu ja mängisid "tõde või tegu". Õues olemine tundus mulle kuidagi vabam ja rahulikum. Muidugi mõistan laste soovi aeg-ajalt sõpru ööbima kutsuda. Kuid selle asja puhul pean end aeg-ajalt siiski rahustama, et see trall ei kesta igavesti, vaid nad saavad suureks ja hakkavad üha enam hindama igaüks oma kodus magamist.
Ühesõnaga olin õues...
Ja siis järsku paiskus välisuks lahti. Õue jooksis Karl Johann, silmad pisaraid täis. Ta sõlmis mulle käed tugevasti kaela ümber ja nuuksus: "Mul hakkas sinust järsku nii kahju, et sa siin üksi lund roogid, et meil kõigil hea oleks!" No sellist avaldust poleks ma nüüd küll oodanud!
Karl Johann on ennegi väga muretsenud minu heaolu pärast. Olen teda vaat et sundinud seda mitte tegema, kuid nagu näha, saab vahel mure ikkagi võitu. Järelikult olen lasknud kusagilt välja paista, et mul on kohati raske. Laps peaks aga üldjoontes nägema, et vanem saab hakkama- see on talle eluliselt vajalik. Muidu kipub ta oma turjale haarama ülejõu käivat koormat- talle mitte eakohast hoolitseja rolli.
Õnneks ei näinud ma tol hetkel väga räsitud välja. Ka tuju oli värske õhu tõttu üle keskmise. Seepärast kallistasin oma poissi tugevasti vastu, tunnustades teda südamest ta headuse ja helluse eest, mis mind pisarateni liigutas. Pakkusin välja, et ta võib mulle ju appi tulla, kuigi ma tegelikult väga abi ei vaja. Ühesõnaga, Karl Johann taipas õige pea, et emme tass on sel korral suhteliselt täis. Ta tegi mulle veel ühe põsemusi ja arvas siis, et läheb tegeleb toas külalistega. "Kui sa ütled, et sul ei ole raske...", viskas ta veel korra üle õla.
Juba mõne tunni pärast mängis end kätte tore olukord. Me sattusime koos õue, kuna pidime maakodu tulevased põrandalauad ühe auto peale andma. Karl Johann pani ette mitte kohe tuppa tagasi minna. Õues oli endiselt mõnus sulalumi, mis andis minugi fantaasiale ruumi. Me meisterdasime esmalt lumememme. Seejärel tegime memme taha kõrge kaitsemüüri. Memme ette tekkis lumepallidega piiritletud mõnus toake. Kõik see võttis aega ja moodustas meie kahe kvaliteetaja. Poistega püsib jutt küll suurema osa ajast tehtavate toimingute juures, eksistentsiaalseid küsimusi, mida tingimata jagada tahaks, esineb neil võrreldes tüdrukutega harvem, aga ometi tundsin, et sain oma poja sel õhtul endale üsna lähedale. Erinev põlvkond ja vastassugu ei ole ju teisme-eelikule selleks just liiga soodustav tegur.
Mahasadanud lumi oli juba selle ühe õhtu pärast vajalik. Valgus ja selgus peegeldub säravamalt ka inimhingedest...
reede, 13. detsember 2019
Mannela
Mina olen Maris, neljakordne ema ja kahekordne vanaema. Mulle oma teise staatuse algul asetsev eesliide "vana" väga ei meeldi ja vanem mu (tohutult väikestest) lapselastest, Otto, hüüab mind lihtsalt Mannakeseks. Mann ja Manna olid ka lapsepõlves vahel mu hüüdnimed, neist esimest ei sallinud ma samuti silmaotsaski, Manna aga kõlas kuidagi inimlikumalt. Niisiis- Mannakene.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Tahtsin hoopis teada anda, et minu kodu, seesama tore kodukene Laagri külje all, kuhu mu pere ja sõbrad on alati oodatud, kannab nüüdsest samuti uut, Otto pandud nime. See nimi hõlmab ilusasti minu seotust antud paigaga ja ütleme, et kõlab lausa sama elegantselt, kui nimi Mannakene. Minu kodu on nimelt nüüdsest Mannela!
Kas teie kodule on kunagi ligilähedaseltki nii tore nimi pandud? Mõelda vaid, jäävad ära igasugused "vanaema juurde" minekud. Öedakse Mannela ja mõeldakse mind ja triot ja vanni ja legosid ja põrra-põrrasid ja tuu-tuusid. Kõik on teada ja turvaline ilma suuri sõnu tegemata. Lihtsalt minnakse Mannelasse!
Ja sellega ongi kõik öeldud.
reede, 15. november 2019
Telefonidest ja muust
Ema aga imetlen siiani- kuidas ta ometi tundis? Mina passisin ka kunagi Helise teismeeas 18-bussi lõpp-peatuses, et "muidu juhtub midagi jubedat"- tema aga ajas lihtsalt sõbranna ema autos tundide viisi juttu...
pühapäev, 6. oktoober 2019
Must Reebok
Selles vanuses poiss pole vist väga kerge olla. Peab pidevalt valvel olema ja end teistega võrdlema. Ebakindlus on kerge tulema. Ja kui tuleb, on nii hea ja turvaline kuhugi peitu pugeda. Näiteks suurde dressipluusi. Tõmbad kapuutsi sügavale pähe, varrukad üle käelabade ja oledki peaaegu et olematu! Karl Johannile meeldib aeg-ajalt Reebokisse kadumist praktiseerida. Näiteks siis, kui tal on kavas veidi IPadiga mängida, kuigi arvutiaeg on selleks päevaks ümber saanud. Või siis, kui närv must.
Koolis ei tohi ebakindlust välja näidata. Kool on akadeemiline asutus ja seal tuleb end kokku võtta. Kapuutsiga Reebok ei tule koolis kõne allagi! Kui Karl Johann selle ükskord minu eest salaja siiski üll tõmbas, helistas kohe õpetaja ja palus edaspidi poisi riietuse suhtes tähelepanelikum olla. Koolivorm on siiski kandmiseks, rõhutas ta.
Olen nõus. Koolivorm on tõesti ilus akadeemiline riietus. Aga mõistan väga hästi ka neid kohmakaid eelteismelisi, neid kõhetuid väljaveninud käte-jalgadega mehehakatisi, kelle jaoks on nii mõnus peituda mustade Reebokite kaitsvate kapuutside alla, sinna, kust pole välja paista ainsatki tunnet ega emotsiooni- sest mine tea, mis need täiskasvanud muidu jälle välja mõtlevad...
kolmapäev, 18. september 2019
Vene keel
Vene keel algas neil õigupoolest juba teises klassis, aga et kohe ei antud kodust õppimist, ei muretsenud ma liialt. Alles siis, kui Karl Johannil tuli teise õppeaasta lõpus toimunud tasemetöö kirjalik osa uuesti teha, selgus pisiasi, et poisi keeleline areng oli igati okei, aga ta ei tundnud absoluutselt vene keele tähti ja ei saanud seetõttu ka ülesannetest aru. Ega plikadelgi asi roosiline olnud, kuid nemad oskasid end sellest takistusest kuidagi üle nihverdada. Igal juhul päädis asi sellega, et kleepisin kogu me maja ю-sid, я-sid, ж-sid ja ц-sid täis ning käskisin triol neid toast tuppa liikudes häälida. Oi, see tekitas pahameelt- aga selgeks sai! Karl Johanni ümbertehtud kirjalik osa pälvis lausa üle 90% õigeid vastuseid. Aga ega ma ei lasknud end ka sellest eksitada! Tõmbasin kõigile telefoni Duolingo äpi ja Muhus suvitades oli reegel õppida kohe peale ärkamist kümme minutit vene keelt.
Kolmas klass tundus seetõttu olevat üsna "ladna". Kuna inglise keele õpingud olid valdavad, ei jagunud mul ka siis vene keelele erilist tähelepanu. Tasemetööst ei selgunud samuti midagi katastroofilist. Üritasin küll suvel taaskord Duolingot sisse juurutada, et neljandas klassis hakkaks juba midagi konkreetsemat külge, kuid sel korral ei läinud see sugugi nii libedalt, kuna käisin ise suhteliselt palju maalt ära.
Ja nüüd on siis neljas. Eile oli e-kooli pandud koduseks ülesandeks lugeda tekst aastaaegade kohta ja moodustada allpool etteantud sõnadest lauseid. Kui mu esimene kolmik seda teksti luges, olin seesmiselt lihtsalt naerukrampides. Tänapäeva lastel pole vene keel üldse kõrvus, seetõttu üritavad nad selle kõla imiteerida, väänates suvaliselt sõnu, venitades valede rõhkudega ja tehes igasugu muud fantaasiaküllast tsirkust- peaasi, et ma asja kordaläinuks loeksin ja nad minema laseksin. Vaesekesed, neil on tõesti raske!
Teise kolmiku lugedes ütlesin mõned kohad lihtsalt ette ja palusin järele korrata. Tegelikult eksivad nad vahel ikka veel tähtedega! Näiteks loevad nad ь rahumeeli ы-täheks (erinevus ju vaid väikeses kriipsus)- aga mis sõnad sedaviisi tekivad, võite vaid naerma pursates kujutleda!!
Kolmanda lapsega jõudis mulle kohale, et seesugused talveõhtud ongi mind ootamas. Pikad, tuimad ja jubedad. Tjop-lja-lja, venitab laps. Eieiei, ütle тёплая- kuula, tjop-laja. "Top-ljalja". Tjop-la-ja! Uhh! Ja siis veel käänded. oсень, eieieiei ole восемь, see on ju kaheksa, niisiis осень- осенью. Aga весна-весной. Noh, kordame. Eieieiei ole восемь, on oсень. Uhhh! Lähme edasi: лето-летом, зима..., eieieiei mitte ziima, vaid зима-зимой. Mis боже мой? Еieiei, see on почему- miks?
Боже мой....
Nüüd laused- зимой идёт снег- no mõtle sõnale "idioot", jajaa, see pole hea sõna, aga aitab meelde jätta! Осенью идёт дождь... noh kordame veel. Mitte midagi pole meeles? Uhhh!
Ja nii kõigi kolmega!
Teate, ma ei loobu. Keeleoskus on oluline. Just oskus, mitte niisama läbisaamine. Seetõttu istusingi nendega kogu õhtu. Samamoodi nagu eelnevatel aastatel inglise keelega. Ega nemad pole süüdi, et nad kolmikud on ja mina kõike kolmekordselt pean tegema!
Kõik on ajutine, kordasin endale mitmeid kordi. Nad ei saa veel sellega üksi hakkama, nad vajavad minu abi, ma pean aitama! Aga varsti juba saavad!
Niisiis- olen olemas. Осенью, зимой ja весной. Äkki летом siis seekord puhkame?
teisipäev, 10. september 2019
Sügisesed uudised
Päevad on neil pikad. Üheksast kolmeni tõsist tööd. Pluss trennid. Nüüd, mil ma ei pea enam nii palju oma energiat autosõidule kulutama, saan neile õhtupoolikuti rõõmuga kodust toetust pakkuda. Nad vajavad seda väga!
Kirjutan veidi ka trio käesoleva õppeaasta trennivalikutest.
Karl Johann pöördus tagasi kergejõustikku. Teadsin kohe, et see ala sobib talle, aga lubasin eelnevail aastail ka muid trenne katsetada. Sel aastal sattus talle tohutult hea treener ja poiss läheb trenni suure rahuloluga. Veel katsetab ta programmeerimisega. Olen vist eelnevaltki maininud, et Jossi tõmbavad arvutid ning nutisõltuvuski on kerge tekkima. Eelkõige väljendub see närvilises olekut peale arvutikasutamist ja väheses keskendumisvõimes. Samas on selge, et päris ära ei saa ma talt arvutit võtta. Võhikuna tundub mulle, et arvutimaailm on Jossi jaoks valdkond, kus ta arvab end olevat tõeliselt hea. Ja kuna sellises vanuses poisse peab oma tugevuste leidmisel ja arendamisel väga toetama, pöörasin asja tema kasuks, pakkudes programmeerimiskursuse näol kvaliteetset arvutis toimetamise aega. Ta on väga vaimustunud!
Lisann on samuti oma maailmas pakutavast vaimustunud. Tantsupeo-järgne otsus valida trenniks rahvatants on saanud kindlalt teoks ning vähemalt mõttes käivad juba väikesed ettevalmistused 2022. aasta koolinoorte tantsupeoks. Pluss lihtsalt tore olemine toreda õpetaja ja vahvate laste seltsis. Mis sa hing veel ihkad! Ka kunstiringi ootab Lisann suure huviga.
Loviisa läheb koos õega kunstiringi. Trennidega on aga temal veel väike segadus- ta tahaks väga hip-hopi trenni, aga sobiva rühma leidmine pole sugugi nii lihtne, kui võinuks arvata. Peame veidike ka oma kodu asukohaga arvestama, seega pidin päris teises linna servas pakutavad variandid kahjuks välistama. Pühapäeval läheb ta siiski ühte Nõmme trenni kaema. Loodan väga, et ka tema leiab lõpuks enesele meelepärase ja jõukohase ala.
Ma ise? Tahaks tantsida! Tahaks mingit väga ägedat tantsutrenni. Võib olla kohe päris raske. Ma lihtsalt nii hirmsasti armastan tantsida.
Jooksmas, kõndimas ja rattasõidul võiksin muidugi lisaks käia... Homme vist lähengi.
pühapäev, 11. august 2019
Reisikirju suveradadelt 2
See pidu ei unune vist niipea! Kandsin seljas spetsiaalselt mulle pärandatud Muhu rahvariideid, mille eriti hinnaliseks koostisosaks on üle saja aasta vana tanu. Meie pereringist olid veel lauljatena esindatud Loviisa ja Lisann mudilaskooride ja mu vennake Rauno meeskooride koosseisus. Karl Johanni võtsin samuti rongkäiku kaasa, et ka tema peomelust osa saaks.
Kui aga juurelda, kas suurema laulupeo-elamuse saab, seistes ise lauljana laulukaare all, trügides ühena sajast tuhandest platsi üldalal, lunastades aegsasti korraliku istekoha vastavas tsoonis või istudes hoopis kodus mugaval diivanil teleri ees, siis sellele ei oskagi ühest vastust anda. Mäletan viimast noorte laulupidu. Ma ei läinud kohale. Olin hoopis Muhus ja vaatasin rongkäiku oma väikeselt telefoniekraanilt. Tundsin magus-valusat igatsust olla selle rõõmsa melu keskel, aga samas- ülevaade toimuvast oli nii hea, et äkki läks hoopis see südamesse? Ise marssides nii üllast tunnet nagu polnudki...
Sama mõte tuli mul, seistes laulupeo lõpuplokis ühendkooride ridades. Olime kokku pressitud, kui silgud pütis. Minu jaoks läksid pisut liiga paljud laulud kordamisele, see ajas veidi närvi ning harras tunne, mis pidanuks kulmineeruma laulu Mu isamaa on minu arm ajal, läks hoopis rändama. Näiteks minu ees seisva noorele neiu peale, kes kippus pidevalt minestama. Või mu naabri peale, kel oli ilus ooperilaulja sopran, kuid kelle kõrged noodid liiga intensiivselt mu paremasse kõrvakilesse auku tahtsid mulgustada.
Noorte peo ajal, Muhu saarel mobiilekraani ees, pühkisin Mesipuu ajal vaikselt pisaraid. Tänavu olin Mesipuu ajaks täiesti kutu. Ma armastan laulupidu, aga saaksin seda pühitseda ka vaikselt, omaette, näiteks maal, vaadeldes küll kõrvalt, kuid olles südames siiski teistega...
Peale laulupidu põgenesin Muhusse. Oi, mul oli seal hea! Muidugi pidin õige pea, Orelifestivali eel, linna tagasi pöörduma, mis tegi meele mõruks. Hästi oli aga see, et lapsed said jääda maale.
Ka Orelifestivali suhtes on mul kahetised tunded. Muidugi olen kõrvust tõstetud, et mind taaskord mängima kutsuti. Rahulolust oma esitusega tekkis topeltrõõm ja ind esinemiseks mujalgi. Samas tean, millist aega nõuab ühe korraliku kontsertkava ettevalmistamine, milline pühendumine ja närvipinge on selle taga. Ja ma ei sugugi kindel, kas kannan selle välja. Aeg näitab.
Kohe peale oma esinemist sõitsin Muhusse tagasi. Korraldan seal igal aastal oma ja naabrilastele maastikumängu. Sel aastal tuli see veidike raskem, nii küsimuste, kui maa-ala poolest, mida mäng hõlmas. Oligi põnevam. Eks sellise asja korraldamine nõuab ka eneselt päris suurt pingutust. Aga teate, kuidas nad seda ootavad!
Olen siia juba mitmel korral kirjutanud, aga tuletan igaks juhuks siiski meelde, et meie trio suvenaabrid on samuti kolmikud- neil on kaks poissi ja üks tüdruk, muidu meiega sama aastakäigu omad, kuid et on sündinud aasta algul, siis klass eespool. Sel aastal oli pikalt maal ka naabri-kolmikute täditütar, samuti kümnene. Ja ülenaabritel on samuti samaealised lapsed- kaks poissi.
"Te ei kujuta ette, kuidas teil vedanud on," ütlen oma lastele sageli. Millised põnevad suved, kui palju rõõmu koosolemisest! Naabrite kolmikpoisid tulid meile igal hommikul kella üheksa ja poole kümne vahel. Mängud lõppesid pealt kümmet õhtul. Need lapsepõlve-suved jäävad kindlalt kõigile meelde! No kuidas ma siis jätan maastikumängu tegemata?
(järgneb)