Konklaav

 

Sai jälle kinos käidud. Huvitav, et enne Jaaniga abiellumist käisin kinos üli-üliharva, nüüd aga võtame ühtlugu selle tee ette. Trio käib ka kinos, aga neil on hoopis teistsugune maitse, kui mul - mingid ulme- või animafilmid või muu taoline, Jossil ka märulid. Aga Jaan “tajub biiti”.

Eile vaatasime “Konklaavi”. Konklaav tähendab kardinalide koosolekut, kus nad välismaailmast eraldatuna valivad paavsti. Usun, et see ei kõla just kõige põnevama valikuna, kuna maailma ühe suurima usuorganisatsiooni ülalotsas ei saa ju teadupärast olla mingit erilist kirge, draamat ja muud inimsuhetes huvipakkuvat, mis ühe filmi vaatamis- ja kaasaelamise vääriliseks muudaks. Vastupidi, kõnealused elavad tsölibaadis ja tegelevad vaid vaimselt ning usuliselt kõrgemate küsimustega. Vaatama asudes pole oodata ei nuttu ega südamevärinat. Surnud paavsti asemel uue valimine - no mida seal ikka põnevat saab olla!

Aga minu arvates oli see väga hästi tehtud film! Professionaalsuses viimasel ajal vaadatutest ikka peajagu üle. Looming, kunstiteos, mis paneb aplodeerima. Nüansid, mis jõuavad otse südamesse. Milline pingestatus, millised lähivõtted, milline äge muusika, millised minimalistlikud võtted, väljendamaks vana ja võimsa katoliku kiriku sisepingeid. Ma ei tea, kas see pisut jahmatav lõpp mind niiväga köitiski, pigem tegi seda kõik eelnev, mis lõpplahenduseni viis.

Me kõik oleme inimesed. Ka nood seal katoliku kiriku eesotsas oma varjatud võimujanu ja muude maiste salapattude kütkes. Kõigest inimesed. Ja miks ei peakski. Ainult et kuidas neist kõige “õigem” valida?

“Kõige hullem on see, kui on ainult kindlus. Kui ei ole kübetki kahtlust. Kindluses ilma kahtluseta ei usule kohta. Soovin, et uus paavst, kelle valime, oleks see, kes kahtleb.” Nii kõlas filmis. Mõtlemapanev. 

Toomas Paul viitab raamatus “Paradokside paraad” Heebrea ülikooli professori Yuval Noah Harari kirjeldusele, kuidas püüdlus saada inimjumalaks on inimkonda viimase paarisaja aasta jooksul kannustanud ja tõdeb, et oleme praegu võimsamad kui kunagi varem. Ainult et… mida sellega peale hakata?

Filmis nähtub, et ei olegi. “Inimese väärtushinnangud saavad olla vaid enesekesksed ja kehtida “pisikesel, tervikust välja lõigatud lapil … Tõe müsteeriumi ei saa aga seeläbi paljastada. Püüdlus muuta ime üldiseks ja paratamatuks üldkasulikuks kogemuseks, tapab Müsteeriumi ja Tõe.” (T.Paul)

Mida siis teha? Minu arusaam läbi selle filmi oli - armastada.

Filmi jooksul nähtus, et lahkunud paavst oli kardinalide paljudest inimlikest nõrkustest ning “telgitagusest” teadlik, sekkus aga vaid mõnda. Sekkus sellesse, mis hävitanuks. Muus osas aga andestas, vaatas “läbi sõrmede”, armastas.

Ilus.