Pole ammu kirjutanud. Mulle tegelikult meeldis presidendi poolt aastapäeva kõnes väljaöeldu, et me peaksime rohkem lugema ja vähem kirjutama, rohkem kuulama ja vähem rääkima. Vihje oli sellele, et kuna praegusel ajal ilmub vaat et raamat päevas ja tihtilugu on väljaantu kvaliteet alla igasugu arvestust, on sõklatest terade eristamine muutunud väga keerukas. Minagi olen läinud reklaami ohvriks ja soetanud endale üllitisi, mille osas hiljem mõtlen, kas on üldse kedagi, kes midagi säärast vajaks. Või mõtlen lihtsalt, et “appi”.
Armastan tohutult sõnaseadmisoskust. Võib öelda, et ma lausa vajan sellekohaseid wow-elamusi. Olen valmis püsti seistes aplodeerima sellele, kes seda kunsti täiuslikult ja isikupäraselt valdab. Juurdlen väga tihti, mis on see “miski”, mis mõnes teoses heliseb, aga teises ei pääse absoluutselt mõjule. Ma ei tea, kas tajun üldsusega ühtmoodi, aga kui tajun, miks olen mitmete teoste ootuste osas alt läinud? Miks vahel kiidetakse, vabandage väga, puhast jama?
Jaanil oli hiljuti kirjavahetus ühe leinajaga. Peale lähedase matust saatis too naine talle tänutäheks oma luuletuse. Tajusin, et selles naises on küll esindatud “see miski”. Kuna aga tegu on üldsusele tundmatu nimega, ei pääse ta ilmselt kunagi püünele.
Samas paneb mõni tuntud nimi nii ostma kui ka kahjuks ostetut valjult kiitma või lausa kahe käega soovitama (viimane võib muidugi olla ka kirjastuste reklaamitrikk). Ja jälle tunnen, et mind on alt veetud…
Aga mis ma ikka kurdan, eks mul tuleb edaspidi veelgi rohkem eeltööd teha, enne kui enesele midagi soetama hakkan.
Samamoodi on rääkimisega. Või pigem hõikamistega. Näiteks sotsiaalmeedias. Üha rohkemad võtavad endale voli tuua kuuldavale mingeid lõpuni mõtlemata lausekatkeid, püüdes sellega paika panna maailmakorda või lõpetada lausa sõdasid. Suur unistus siin väikeses Eestis, kas pole? Ainult et sellistel väljaütlemistel, millest ei selgu hüüatuse eesmärk ja millest puudub faktidele tuginev analüüs, pole ju mingit pointi. Vastupidi, ta kipub hõikaja tobedasse valgusesse asetama. Mina tahaksin küll inimestesse pigem hästi, see tähendab säärastele haugatustele eelnevalt suhtuda. Miks nad ometi peavad…
Eriti hulluks läks sääraste läbimõtlematute loosungitega vehkimine viimasel nädalal sotsiaalmeedias, mistõttu mina valisisn alates tuhkapäevast Fb paastu. Ja Delfi paastu. Üleüldise meedia ja sotsiaalmeedia paastu. See kestab nüüd kolmandat päeva päeva ja teate, juba täitsa hea on olla! Kõik see sisemine ärevus, mida sellised viha õhutamised ja niisama tatipritsimine tekitab, madaldab meid inimestena. Nii ütlejaid kui öeldu tarbijaid. Tunnen, et mus toimub puhastumine.
Aga see pole veel kõik. Mitte ainult ühiskonnas, vaid ka perede siseselt on tajuda uut tendentsi - mingit pimedat viha, mis lööb eriliselt välja lahutusprotsesside järgselt. Muide, Eesti Vabariigis ei pea mitte keegi olema kellegagi sunniviisiliselt koos, aga see justkui unustatakse pidevalt ära. Kui kooselu mistahes põhjusel laguneb, haaratakse relvaks … omaenda lapsed! Juba pool aastat avalikkuse kirgi köitnud protsess ühe väikese tüdruku hooldusõiguse üle on vaid jäämäe tipp. Sääraseid ja veel jõhkramaid teineteisele kättemaksmise lugusid kerkib esile veel ja veel.
Alles täna hommikul lugesin ühte õõvastavat kirja, milles kirjeldati, kuidas ühe õnnetu pimeda viha küüsis ema advokaat lubas seisma panna lahkuläinud isa kontserdi, kui too ei anna koheselt oma väikest tütart üle - kusjuures ema ise on teadmata ajaks sõitnud hoopis Indiasse! Laps tuli ära anda ema poolt dikteeritud isikutele, kuna see on “tema aeg”. Oma isa juurest, väga turvalisest keskkonnast. Isa ei teadnud, et midagi säärast saab korda saata ainult kohtumäärusega ja väga arvestades lapse huvidega. Ta lubaski lapse ära viia, nii et kõik kaisuloomad jäid maha ja kallistused tegemata. See on taas juhtum, kus väike inimene rebitakse mingi kummalise “oma õiguse” taha peitudes tükkideks nagu hingetu nukk. Vaene laps, kindel tulevane traumapatsient…
Aga mina siis püüan rohkem lugeda ja vähem kirjutada. Katsun rohkem kuulata ja vähem rääkida. Katsun rohkem olla oma kallitega, pühendada neile oma aega ja armastust. Katsun suhelda sõpradega. Liikuda palju looduses ja vabas õhus. Ja juhul, kui ma muudmoodi ei saa, katsun ikka luua ka - kirjutada muusikat, luuletada, sättida korda juba valmiskirjutatud raamatu. Oeh… jah, ka mina.
Peaasi on mitte tunda ängi ja viha. Maailmas on nii palju ilusat ja imestamisväärset.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar