Pingevaba rutiin

 Ega kogu aeg ei tahagi neid eelmises postituses kirjeldatud “värvilaike”. Ekstreemsust, adrenaliini. Ei, üldsegi mitte! Üha enam olen hakanud hindama hoopis pingevaba rutiini. Teate, mis asi see on? Pingevaba rutiin on tavapärane elu koos ärkamiste-märkamiste, pikkade hommikusöökide, koduste toimetuste, poes- ja kõndimaskäikude, laste ja abikaasaga vestlemise ja muu väga perekesksega. Pingevaba rutiin tähendab vaid veidike töökohustusi, nii paar tükki päevas. Nendeks peaks jaguma küllaldaselt aega, mistõttu jõuab näiteks mõnusasti rongile kõndida, sutsti linna sõita ja sama kiiresti koju tagasi jõuda.

 Selline talumatu olukord nagu autoga ummikutes istumine ei käi pingevaba rutiiniga üldse kokku. Aga noh, samas auto ka ei välista pingevabas rutiinis elamist. Pigem ikka toetab. Tänase läbilõikava tuulega valiksin ta juba mugavuse mõttes. 

Pingevaba rutiin tundub pealtnäha pisut igav. Kusjuures vahel võib mõeldagi, et huvitav, millega ma siis täna hakkama sain - ning mitte midagi ei tule meelde. See-eest pakub aga pingevaba rutiin rahulikku olemist, pikka meelt, tavaliste hetkede eriliseks mõtlemise aega. Või kas pakub?

Mul on olnud ikka tükk tegemist, et end normaalse pingevaba rutiiniga ära harjutada. Aastatepikkune rööprähklemine on minust kujundanud paraja hüpiknuku. Sel ajal ei juurdelnud ma hetkegi, kas see sobib mulle või mitte. Töö oli õnnistus, sest siis said kõik arved ilusti makstud, alles jäi piisavalt toiduraha ning üht-teist sai kõrvalegi pandud. Minul, kui pere ainuvastutajal hiilis aga kuklas pidev hirm, mis siis saaks, kui … Lastega veedetud aega ja kvaliteetseid vestlusi nappis. Ei, see ei olnud väga tore aeg. 

 Ka mu lapsepõlve nõuka-aeg tähendas tohutut töörabamist, eriti maaelus. Mina nägin seda õnneks vaid kõrvalt. Pingeline rutiin, nimetaksin seda takkajärgi. Täiskasvanuil ei olnud mingit puhkust, ei mingeid väljasõite ega reise. Muhus tuli lehmad juba kella viie ajal ära lüpsta ja nad karjamaale talutada. Päeval olid muud tööd. Kadrinas läks vanaema juba kuue ajal aeda. Rabamist oli mitmel teiselgi rindel. 

 Mina võin seda meenutada kui romantikat, aga tean, et nende jaoks oli see kõik vahel ikka hirmus väsitav. Nad lihtsalt ei saanud ega osanud teisiti. Samas, mõned põlvkonnad enne neid oli olukord päris pöörane.   Lugesin, et talumajadele hakati korstnaid ehitama alles 19. sajandi alguses, järelikult võitlesid meie eelkäijad külma ja suitsuga, rabasid teiste heaks tööd teha ning vähesest vabast ajast pidid veel isennast ja oma peret elus hoidma. Mingist pingevabast rutiinist polnud juttugi. Aga see selleks. 

Pingevaba rutiin ei tähenda mingit laisklemist. Ei, see tähendab päeva meeldiva ja kasulikuga ära sisustamist, sisaldades seejuures ka teiste jaoks olemas olemist. Pingevaba rutiin vormib meist rahulikud inimesed, kes magavad öösiti pikalt ja sügavalt, on rõõmsameelsed ja suudavad isegi iseenda apsakate peale südamest naerda. 

Lugesin just Tõnu Õnnepalu uut raamatut ja mõtlesin, et huvitav, neis ei juhtu peaaegu kunagi peaaegu mitte midagi, ometi suudavad nad mind millegagi köita. Siis taipasin - need raamatud on nagu maharahunemise teraapia seansid. Nendesse on tohutult mõnus vajuda, võttes aega, et mõelda olemas olemise eri tahkudele. Sama üksildast elu ei suudaks ma muidugi ise ealeski elada ja ka elufilosoofia poolest olen veidike erinev. Aga paljud ta mõtterännakud ning märkamised on väga nauditavad. Ja see ausus! 

Pingevaba rutiin peaks tänapäeva maailmas olema inimõigus. Kuid kas väga paljud selle poole üldse püüdlevadki? Muide, kuna ma ei tarbi praegu, paastuajal sotsiaalmeediat ega loe uudiseid, on mul seda kõike hulga kergem kirjutada. Ilulemist on kordades rohkem! Just täna ütles mu nutitelefon, et võrreldes eelmise nädalaga olin internetis 89 protsenti vähem. 89 protsenti! Pean olema väga tähelepanelik, kuidas edasi…