Sõidame Rubeniga väikekooli. See on minu neljapäevane ülesanne.
Küsin õhinal: kas tead, et Mannelal on järgmisel nädalal sünnipäev? Kas sina tuled ka?
Rubi vastab: jaa, kui emme tuleb tulen temaga koos!
- kas sa tead kui vanaks Mannela saab?
- ei tea!
- aga mis sa arvad?
- Äkki sa saad seitsekümmend? 🙄
Mnjah, ole oma arust nii nooruslik kui tahes, nemad näevad sind ikka nii 🤪
Inimesed on kuidagi liimist lahti.
Olen tähele pannud, et sellistel aegadel on liikvel iseäranis palju “tervendajaid”. Võiks öelda, et neid roomab välja lausa igast augukesest või seinapraost. Sotsiaalmeediast rääkimata. Vaatan suu lahti, mille kõigega inimesed tegelevad! Vahel ajavad nende enesereklaamid südamest naerma, vahel panevad õlgu kehitama. Kui selle kõigega piisavat distantsi hoida, võib ju mõne ravitseja-tüübi leidlikkust isegi mõnda aega jälgida. Et kuidas ta inimesi võrku püüab. Mõni annab aga koheselt põhjust kahelda inimese selges mõistuses ja tekitab soovi ta kuhugi tõenduspõhisele ravile saata, sest see on lihtsalt nii jabur. Aga kõige kummalisem on see, et kogu sellele alle-aa' le leidub ka tarbijaskonda. Jah, isegi sellele kõige alle-aa'male, kes uhhuutab mingite ufo-kanaldamiste, hologrammide, paralleelkehastuste, eelmiste elude, kaardiladumise, seentesöömise, võluvete, imeõlide, taevakehade vahtimise ja muu jampsiga. Keegi käis just hiljuti “nõidumist õppimas”, kui läks jutuks, et pole ammu näinud. Seal on vist käigus lausa püramiidskeem- “koolijuht” rikastub kõigepealt “õppurite arvelt” ja seejärel võivad “nõiahakatised” omad ärid püsti panna ja tulu teenima hakata. Kõigile jagub, sest kindlasti on piisavalt tobukesi, kes kuulavad-vaatavad isehakanud korüfeesid suud ammuli ja annavadki oma raha ära!
Ütelus, et “lollidelt tulebki raha ära võtta” pole mulle eneselegi võõras. Üketeist aastat tagasi kirjutasin nii:
https://maris74.blogspot.com/2015/09/proua-eimerohud.html
Aga mis sest enam! Nüüd olen juba ise tubli ja tark (vabandust, enesekindel) ja otsustasin, et avan tänasest uue firma. Nimeks panen “Uhhu- ja alleagrammid, kanaldamine tulnukaga, tervendamine ühe hetkega”. Patsiendil pole mitte mingit muret! Isegi veebis ei pea kohtuma, mis ma tast ikka vaatan! Tuleb lihtsalt teha ülekanne. Ühekordne, ütleme tuhat eurot, praeguste hindade juures köömes! Ja saata mulle sõnum: ük tehtud. Ja mina kanaldan kohe raha õigesse kohta ning samal sekundil on patsient terve kui purikas. Lihtne!
Aga tehke siis ük kohe ära, eks!
 |
| Kord kuus Kuressaares |
Minul ja Jaanil on üks kena komme. Meil on igakuised “kohustuslikud kooshingamise päevad”. Kord kuus Kuressaares. (Kena kogus k-tähti, kas pole?)
“Kord kuus Kuressaarel”on tohutult tänuväärne ja toimiv tähendus. Tõsiselt! (Tore, et teksti tuli ka t-tähti!)
Kord kuus Kuressaaret võib teisisõnu nimetada paarisuhte parendamise paariks puhkepäevaks, paarisuhte boksipeatuseks ja pisiremondiks või pühendumise pelgupaigaks (Pange tähele- pjedestaalil on p-tähed!). “Kord kuus Kuressaare” nõuab pikka etteplaneerimist, sest muidu ei tule seda kunagi. Meie planeerime.
“Kord kuus Kuressaaret” on väga vaja, sest kui üheshingamine lakkaks, jääks järele vaid üksinda hingeldamine. “Kord kuus Kuressaares” aitab kenasti koonduda, päriselt pühenduda ja targasti taastuda.
Soovitame “kord kuus Kuressaaret” kõikidele kokkukuulujatele. Teile sobival viisil ja paigas. Garanteerime, see teeb paarisuhtega imet!
❤️❤️❤️
PS! Suveperioodil toimub “kord kuus Kuressaare” asemel “mõnuga meite Muhus”.
 |
| Augu äärel :) |
Mina olen küll vahel augus, kas teie ka?
Auku kukkumine käib tavaliselt ootamatult, ütleme nii, et auk ei hüüa tulles. Eile näiteks avastasin end augus olevat siis, kui maitsestasin parasjagu lõunasöögiks mõeldud lambaribi. Töö oli igav ja aeganõudev ning andis mõtetele vaba voli lennelda. Seal need siis lendlesidki, kõneledes mulle sosinal, kuidas ma oma ressurssi mingi hakkimise, koorimise ja määrimise peale raiskan ja üldse, kui mõttetu koht on köök ja ausalt öeldes, miks just mina pean iga päev süüa tegema. Selle asemel, et midagi hoopis loomingulisemat produtseerida. Ning ühtäkki olingi vupsti! omadega augus.
Kui ma augus olen, on mul endast nii hale meel, et hakka või nutma. Ja ega ma sealt kohe välja hüppama kah kiirusta. Pigem istun mütaki! augu põhja ja halisen endamisi. Halin muudab olemise veelgi kurvemaks. Nõuab tekki, mida enesele üll visata ja selle all end lausa külili keerata. Kägarasse.
Jaan ei ole kunagi augus. Aga meie koosoldud aastate jooksul on ta hakanud suurepäraselt tajuma, mil mida seda olen. Algul tegi ta nii, nagu mehed ikka sel puhul teevad, kui nende naised augus on - hakkas pakkuma lahendusi. Siis aga mõistis, et laused stiilis “mõtle, kui palju su elus head ja rõõmustavat on” augusolijat ei aita. Need “head ja rõõmustavad asjad” on augusolemise hetkil minuga seal augus lihtsalt kaasas, ega ma nende olemasolu eitagi. Aga jah, neist rääkimine oleks nagu õigest teemast kõrvale kaldumine. Enesehaletsuse teemast.
Kirjutasin sellest siin blogis tegelikult juba 2018.aastal, aga siis vaatasin asja hoopis teise nurga alt. Toonane postitus on järgmine:
"Ema oli jälle ülaltoas ja haletses ennast...," lugesin lastele Lindgreni raamatust "Madlike ja Jaanikingu põnn".
See lause oli kogu raamatu jooksul üht- või teistviisi esitatud mitmel korral ja tundus kummaline, et ma seda kunagi varem polnud märganud. Nimelt oli raamatu-Madlikese ja tema õe Liisbeti emal vedanud suurepärase paarisuhtega ning "ka Madlike teadis, et ta isa polnud tavaline mees". Ometi tavatses ema end aeg-ajalt haletseda!
Ja siis tabasin pointi: ennast haletseda saabki vaid väga turvalises suhtes! Lindgren pidi olema ülihea psühholoog, et selle nüansi ära tabas. Naisena tean, kuiväga tahaks vahel haletsusse langeda. Paraku on elu läinud nii, et pean ikka ja jälle näitama oma tugevat poolt, kindlat ja tahtejõulist palet, positiivset ellusuhtumist ning tegusat olekut. Teise niru hakkamasaamine, ahastus ja jõuetus ei tekita mujal, kui heas paarisuhtes suurt midagi muud, kui ärritust või viha. Eriti, kui see inimese sõnades ja olekus muudkui kordub.
Joodik Nilssoni naine näiteks ei haletsenud end raamatus kordagi. Ta kandis üksi kogu perekonna koormat, vahel ka purjus meest- kui mööda vaadata sellest, et nende poegki ei saanud elada normaalset lapse-elu, vaid kandis oma õlul isarolli, mille viinanina kainemal perioodil jälle enesele tahtis kahmata. Ühesõnaga, seal majas ei tuntud mingit enesehaletsust. Armastust samuti mitte.
Ka täi-Miia ema, kellel üldse meest ei olnud, nii et ta lapsed pidid mingi olematu Stockholmi-isa välja mõtlema, ja kes nii palju töötas, et ta "mitte kunagi oma laste pärast ei muretsenud" (laste pärast muretsemine on ju emade pärisosa!), ei tundunud end haletsevat. Ridade vahel kleebiti talle külge kahtlasi silte, mis oleksid "sellise naise" enesehaletsuse kindlasti millekski muuks väänanud. Pigem olla nähtamatu ja vait.
Lindgren teadis, et enesehaletsushoog pole mingilgi määral ohtlik. Pigem on julgus näidata oma haavatavust üks osa tugevaks inimeseks olemisest. Nagu juba mainisin, ei saa seda aga teha ebaturvalises suhtes. Kui langen, pean olema kindel, et teine mind kinni püüab. Tekkinuks Madlikese isal siinkohal süütunne, muutunuks nendegi suhe kaugeks või konfliktseks. Aga isa säilitas väärikuse, andis aega ning hiljem visati juba teineteisele iroonilis-koomilisi repliike ning laste magamamineku ajal "hoidsid ema ja isa jälle teineteisel ümbert kinni".
Ah, miks ei võiks elu olla nii lihtne ja ilus?
Nii kirjutasin toona. Aga nüüd on ka minul selline paarisuhe, kus aeg-ajalt end turvaliselt haletseda. On see vast õnn! Päris ausalt kohe! Ma ei peagi enam olema mingi tank ega raudne leedi. Olen naine!
Muide, ma tean küll, kuidas august välja saab! Selleks tuleb õue minna. Ja väga kiiresti kõndida. Nii kiiresti, kui jalad vähegi võtavad. Ja pikalt! Mida pikemalt, seda kindlamini sikutad end jälle augu äärele ja märkamatult oledki päriselus tagasi.
Lambaribi oli kaks tundi ahjus. Koos porgandite ja sibulatega. Kui tagasi jõudsin, oli just õige aeg see välja võtta ja sööma hakata. Ja pärast sööki “hoidsime jälle teineteisel ümbert kinni”. Pidime nimelt harjutama aeglase valsi uut, keerukat kombinatsiooni.
Jah, miks ei peakski elu olema nii lihtne ja ilus!
***
NB! Sellesama söögi-teemaga olen augus olnud ennegi. Just leidsin seitse aastat tagasi jaanuaris kirjutatud luuletuse Supinaine:
oh,
 |
Nii tore on käia pidudel, mis on hästi läbi mõeldud ja pidutseda koos inimestega, kes oskavad pidutseda. Ja pidusid lihtsalt tuleb aeg-ajalt pidada! Minu hing igatseb küll pidutsemise järgi. Aga muidugi mitte valimatult.
Pidusid saab korraldada mitut moodi. Kõige tavalisem ja ilmselt ka eestlaslikum on nn söögilaua-pidu, st tullakse kokku, istutakse maha, süüakae-juuakse ja räägitakse maast-ilmast. Tillukese seltskonnaga on säärane pidutsemisviis igati okei, eriti kui kõikidel osapooltel on oskus ka teisi kuulata. Sellised istumised võivad kujuneda vägagi meeleolukateks.
Kui aga rääkida suurema seltskonna koosviibimistest, siis üha enam meeldib mulle nn mõtestatud pidu, koosviibimine, millel on läbiv temaatika või ühistegevus. Viimati, Jaani tütre juubelil oli selleks matkajuhiga matk Kõrvemaa kaunis lumises metsas.
Sünnipäevadel, kus on palju rahvast, on alati vahvad ka viktoriinid sünnipäevalapse kohta või tema elu läbiv slaidishow. Ma ise tegin aga oma juubelil vastupidi. Lugesin iga külalise kohta ühe “kiiksuga” mälestuse, mida teised ei teadnud. See, kelle kohta too jutuke käis, pidi olema vait, teised aga pidid pakkuma, kellest ma räägin. Oi, sellega sai nalja!
Igavesti vahvad on peod, kus saab kas laulda või tantsida. Sellega on siiiski mõni “aga”. Mida rohkem me Jaaniga tantsutrennis käime, seda vähem peame lihtsalt õõtsumist või hööritamist tantsuks. Maitsekas muusikavalik võimaldab vähemalt rumbat või fokstrotti. Nende rütmis saaksid õõtsuda ka need, kes eriti tantsida ei oska. Kõikidel oleks hea meel. Paraku kipub pidudel, mille korraldajad muusikale rõhku panna ei oska, mõnikord olema minu jaoks täiesti talumatu muusikavalik.
Aeg-ajalt ei jõua ma ära imestada, et kas ikka veel toodetakse säärast talumatut soppa, kus puudub nii viis kui sõnum ja esitajal ka lauluhääl, aga see-eest vaipa klopitakse “teose” taustal usinasti. Võimalik, et need üllitised pärinevad siiski 90ndatest. Aga seda kummalisem on tõdeda, et sellisel andetul soustil on ka praegusel ajal tarbijaskonda! Olles ise väga tundliku kõrvaga, ei suuda ma midagi säärast isegi vaikse taustana kuulata. Õnneks pole väga pidanudki.
Teine mõnusat pidutsemist välistav komponent on muusika valjus. Olime hiljuti taas ühel muidu toredal juubelil, aga õnnetuseks oli juubilar tantsuks esinema tellinud mingi kahemehebändi, mille vokaalsolist võttis nõuks kõik pidulised kas kurdiks või peolt minema röökida. Meie valisime viimase variandi. Ma ei tee nalja- ühe mehe nutikell läks pidevalt häiresse, et müratase ületab tervisliku normi piire mitmekordselt. Milleks me peaksime oma tervist rikkuma? Kahjuks oli peoperemehe enda kuulmine juba niivõrd kahjustunud, et ta ei käskinud seda lärmi ka koheselt ära lõpetada. Ei tea, kas ta kargas seal peo lõpus ihuüksi?
Ahjaa, labasused on ka minu jaoks täiesti “out”. Kui arvatakse, et sellised laulud nagu “joo ennast täis kui siga” võivad olla osaks toredast peost, siis on maitsete erinevus liialt suur. On ju igasuguseid vahvaid rahvalikke laule, mida saab mõnuga kaasa laulda ja kellelgi ei hakka piinlik. Mul on spotify's terve list eestikeelseid pidulaule ja teine armastuslauludest. Eks see, milline muusika parasjagu kõlama sobib, oleneb ju sündmusest ja inimestest. Mõnes intiimsemas seltskonnas ja vaiksel koosistumisel on selleks hoopiski klassika.
Üks asi veel. Kuna ma ise tarbin alkoholi harva ja vähe, ei kannata ma silmnähtavalt purjus inimesi. Neid, kes endale enesekontrolli kadumise tõttu tähelepanu tõmbavad. Selliseid, kes end “ohvitseriks joovad” ja oma hõigete ja haugatustega üldise toreda meeleolu ära rikuvad. Eks mõnikord läheb ühel või teisel pisut paljuks, sellest pole midagi, aga kui inimese sisemaailm sellisel viisil nähtavale tuleb, et see teistele häirivaks muutub, on asi pahasti. Alkohol on tarkade jook.
Aga pidu peab pidama, sest inimese hing tahab ju hõisata ja ihugi nõuab üleslöömist! Õnneks on aasta jooksul piisavalt pidulikke sündmusi. Ja vahvad peod jäävad pikaks ajaks meelde.
 |
| Helis Ana ja Vaariga |
Kuulsin täna kirikus ilusat mõttekäiku sellest, kuidas igaüks kuulub esivanemate kaudu kindlasse sugupuusse, ja mida rohkem inimesi seal “okste” ja “harudena” on, seda laiema võra see puu moodustab ning nagu looduseski, pakub laiema võrega puu rohkem varju ja kaitset kui üksik ja kidur.
Kirikus läks jutt küll edasi Jumala perekonna juurde, mina aga jäin mõttesse, kas ka minu sugupuu on piisavalt laia võraga, et pakkuda vajadusel varju ja kaitset.
Mu mõlemad vanemad on pärit maalt, aga linna õppima tulles jäänud siia, Tallinnasse, abiellunud ja loonud pere. Olen niisiis alles teist põlve linnainimene. Emapoolses suguvõsas oskan nimetada veel vaid paari inimest, kes linnas elavad. Isapoolses on linna ümberasunuid rohkem.
Ega puu võra suurust ja kohevust vast määragi suurt see, kas ta kasvab maal või linnas. Määrab see, kas on pinnas on lopsakaks kasvamiseks piisavalt sobiv. See tähendab, et kas meie vanemad ja vanavanemad on meile pärandanud piisavalt palju selliseid õpetusi ja väärtusi, mida saaksime endagi elus rakendada ja mille kaudu tunduks maailm justkui lihtsam ja turvalisem paik.
Ja algatuseks sobiks vast hoopis küsida, kas juhul, kui sugupuu ongi laia võraga, on see ka piisavalt ühtehoidev või moodustab hoopis sellise harali puu, mille erinevate okste alt võib varju leida küll, kui mis suure tormi eest ühtsena küll mingit kaitset ei paku. Mnjah, on, millele mõelda.
Mulle tundub, et vanasti hoidsid inimesed palju rohkem ühte. Näiteks mu emapoolne suguvõsa käis üsna usinasti läbi. Kõige rohkem suhtlesime küll onu perega, aga ka vanaema poolõdede ja nende tütarde peredega oli väike kontakt olemas. Praegu on kõik jäänud üsna soiku. Pole ju enam vanaema sünnipäeva ega Kadrina jõulusid, mille pärast kohale tulla ja koos olla. Kõnnu, vanaema sünnikoha, kokkutulekud on võtnud hoopis teise vormi. Kunagi käisime, olime, laulsime. Nüüd on teised ajad ja võõrad inimesed.
Emapoolse vanaisa sugulased- ta õed ja nende järeltulijad olid meie jaoks siiski otsekui sugupuult äralõigatud oksad ja nende nimesid ja isegi olemasolu tean vaid aimamisi. Vanaema ja ema suhtlesid nendega üli-minimaalselt ja meie põlvkonda ei pühendatud sellesse üldse. Millest on kahju, sest teadaolevalt on/oli nende hulgas haritud, põnevaid inimesi. Aga noh, vanaisa “eripärade” tõttu hoidsid “meie omad” eraldi ning vanaema ei osanud ehk olukorda lahendada. Lisaks veel mineviku haavatasaamised. Pärandi-asjad. Ah ei tea…
Isapoolne suguselts ehk isaisa-poolsed sugupuu oksad suhtlesid omavahel päris tihedasti. Eriti saab seda öelda Tallinnas elavate sugulaste kohta. Isa onupoja ja täditütre pered olid minu mäletamist mööda üsna tihedas läbikäimises, ühe vanatädi lapselapsed olid minuealistest kõige lähedasemad, käisid mu sünnipäeval ja puha (tõsi, vastupidist- et mina nende omal oleksin käinud, ma ei mäleta). Praeguseks pole mul mitte ühegagi neist mingit sidet. Vaid Muhu omadega suhtleme aeg-ajalt. Küll mitte väga isiklikul, vaid pigem Muhu-teemade pinnal. Aga no vähemalt suhtleme.
Kui olin laps, siis käisid vanaisa õed ja vend oma peredega suviti ka Muhus, need olid oodatud kohtumised, heinaveo talgud, sauna ehitus ja muu, lisaks vahvad peod koos lauluga. Nojah, kõik olid ju sealtsamast talust pärit… Aga mis teha, enam sellist suhtlust ei ole ega tule. Ülekohus, solvumised ja mis kõikveel…
Isa emapoolne suguvõsa on veel kindlakäelisemalt, kui emapoolse vanaisa oma, ära lõigatud. Seda pole lihtsalt kunagi olnudki. Niisiis ei anna seda ka enam kuidagi taastada.
Arutasin seda teemat ka Jaaniga. Jaan lisas, et kuna mu vanemate põlvkond oli sõjajärgne, pidid tolle aja inimesed juba olude sunnil rohkem kokku hoidma, kui praeguse aja omad. Maa inimestega tuli arvestada ja neil abiks käia, kuna neilt sai näiteks toitu - liha, juurikaid ja muud- sest poes polnud ju peaaegu midagi. Linna inimestelt sai aga näiteks õpingute ajal ulualust. Või lausa iseseisva elu alguses, minu vanemate näitel, kes elasid oma abielu esimestel kuudel koos minuga mu vanatädide kööktoa kapitaguses. Jaan arvas, et loomult on eestlane siiski eraklik, aga rasketel aegadel hoitakse kokku. Mis on tõsi.
Aga tegelikult pole kõik ülalmainitu üldse niivõrd oluline, tõstab nüüd minus pead terapeut. Kõige olulisemad on suhted. Suhete kvaliteet, mitte kvantiteet. Ka väga väike sugupuuke võib anda kindlust ja varju, kui seal on armastavad ja suure hingetarkusega inimesed.
Teate, ma ei suuda enam lugeda ühtegi raamatut, mis räägib nõuka-aegsest elust, seal vohavast vaimsest ja füüsilisest vägivallast, eriti laste suunal. Jälle sattus üks säärane raamat oma jäledate kirjeldustega kätte ja ma jätsin selle lihtsalt pooleli! Kõik need jutud mingitest roppudest julmadest joodikutest kasuisadest, pedofiilidest ja jätistest, kelle vastu hingetarkuseta emad jõuetud olid, jõledast koolikiusust, mille vastu mitte keegi ei astunud …. Talumatu!
Hiljuti oli kusagil artikkel, kus muusik Maria Faust ütles, et tal on hea meel, et ta kasvas isata. Jah, loomulikult oleks ma soovinud, et mul oleks isa, ütles ta. Aga sellist isa nagu mul, ei ole ma kunagi igatsenud, lisas ta. Kust tulevad naised, kes kaklevad mingite külajoodikute eest, küsis ta veel. Miks nad üksi ei oska ola? Õnneks oli ta oma emal oidu.
Oma kodudest tulevad nad. Kõik rõvedus ja julmus pärineb meie, eesti inimeste kodudest. Ka tänapäeval. Mul on oma terapeuditee algusest meeles mõned eriti õõvastavad juhtumid, mille peale tahaksin veel tänagi appi karjuda. Loomulikult ei saanud ma neid peresid eriti palju aidata, aga kuidas ma soovin, et oleksin saanud panna kohese piiri, sest selline jõhkus, mis ühes või teises kodus ilmnes, on lubamatu! Ma ei tahaks analüüsida nende jätiste minevikku, kellega kohtusin, olgugi, et kõigele on seletus. Mõnikord lihtsalt ei oleks vaja seletada seal, kus tuleks kiiresti tegutseda ja muuta seda, mida veel muuta saab. Päästa lapsi, kel pole mingit valikuvõimalust. Vaesed väikesed!
Kokkuvõtteks, sugupuu saab olla ja loodetavasti enamusel ongi üks varju ja kaitset pakkuv puu. Paraku võib ta olla ka läbimädanenud puu, mis viimaks inimesele kaela kukub. Sellistest puudest on targem eemale hoida. Kui veab, võib läbi suhete, kas abiellumise või sügavate sõprussuhete, end turvaliselt mõne muu sugupuu alt leida. Täiskasvanueas sõltub palju iseenda valikutest.
Soovin, et meie sugupuu minupoolne võra pakuks lõpmata palju armastust, hoolimist ja turvatunnet nii mu lastele, kui mu lähisugulaste peredele. Et see oleks tihe, kauni võraga puu, mille lehed tuules tasakesi kahisevad ja millest kumavad läbi kuldsed päiksekiired. Et kõik mu kallid tahaksid selle alla koonduda, kiirustamata lugusid vesta, tassikest teed rüübata ja tänumeeles naeratada.
 |
| Tangot tantsitakse kahekesi |
Jälle olime sattunud selle mehe kõrvale. Ta oli ju iseenesest tore, selline rõõmsa olekuga. Aga teadsin ette, et sellest tuleb üks igav õhtu. Ükskord juba oli nii. Siis olid teemaks veinid ja mingid seened.
Veini oli ka seekord laual ohtralt.
“Kõigepealt oli mul mitu korterit Pärnus,” alustas ta, “ja siis Tartus.”
Selge. Nüüd on siis teemaks kinnisvara, mida tal tundus jätkuvat kõneanniga võrdelises seoses. Ohkasin. Aknast ei paistnud kah midagi huvitavat, pime oli. Polnud parata, hakkasin poolvägisi ühe kõrvaga Eestimaale tasapisi tiiru peale tegema, sest õhtu oli pikk ja sööke kanti lauale kiirustamata. Eelroa ajal liiguti jutuga linnadest maale, kust osteti samuti üht koma teist, sest raha ju oli ja kuhu sa seda mujale ikka paigutad. Ühtlasi kaasati oma kinnisvara osturännakuile ärimaastikul tuntud tegelasi ja loomulikult poliitikuid ning üheskoos külastati vahelduseks ka mõisasid ja losse. Küll sai ühest villast otse pea ees järve hüpata, küll jooksis teisest jõgi läbi. Aga kui raha on, tahad ikka parimat. Ahja ürgoru kandis tahtsin Jaanile midagi kommentaariks öelda, aga paraku ta selle kõva seletamise vahele ei kuulnud, see tema kõrvakuulmine…
Kahtlemata on ta kinnisvaraspets, kahtlemata! Aga kuskilt oli temagi alustanud, noh nii ajatäiteks, ega ta siis kohe teadnud, kuhu investeerida, kui raha oli. Tuli ära paigutada, teadmata et korterid, need toovad vaid näpuotsaga sisse! Heh!
Vastasistuv paar noogutas liiga innukalt. See andis jutupaunikule väge.
“No vannalinnas tuli kohe Pikale tänavale käpp peale panna,” jätkas ta, võttis lonksu veini ja põrutas: “vanalinn, see juba on midagi. Kui ikka on raha, tuleb kogu vanalinn ära osta.” Ta vaatas õhetava näoga ringi, noogutasin vaevumärgatavalt, et ta mingil juhul kordama ei peaks.
Õudselt igav oli! Jaan niheles üht-ja teistpidi ning sonkis leivaviiluga minust järelejäänud kastet. See, et krevetid selle kastme sees olid olid olnud ülimaitsvad, ei omanud “suurmehe” suurte tehingute ja nautlemiskirjelduste kõrval mingit tähendust.
Peagi jõudsime jutuga välismaale. Lennukiga, ärge arvake, et maad mööda! Lennuajad olid mingi kella kolme paiku, niisiis päevased, korralikud kallid lennud, aga saate aru, isegi sellised lennud võivad hilineda! Isegi, kui on raha! Siiski nad said kohale, jumal tänatud. Aga see on juba omaette jutt, einoh, oodake vaid… Nüüd oli ta juba näost tumepunane.
Vaatasin Jaanile otsa, aga ei öelnud enam midagi. Küllap mu silmad olid paluvad, sest ta noogutas. Mu lause polekski olnud pikk, aga ta oleks sellele ikkagi sisse sõitnud, sest ta jätkas kohe ja veelgi valjemini.
Ikka paganama hea on lõuna pool kinnisvara omada. “Algul oli mingi korter, hiljem ostsin mõned juurde, jah, mere äärde küll - aga korter on ikka korter!” Kui ikka raha on, tuleb osta maja. Mis nii viga, ühel pool rannik ja meri, paar tundi teisele poole- ja juba paistavad mäesuusakuurortid. Te ikka seal kõige võimsamas olete käinud? See küsimus polnud vastamiseks, vaid teadustamiseks, et tema on.
Hispaania, Itaalia ja tont teab mille ümber tiirlesime pearoa nautlemise asemel. Tükk tüki haaval läks hiidlest küll kurgust alla, aga kõrv püüdis basseiniga majade eeliseid basseinita isendite ees. See oli pikk ja igav ekskurss, aga kui ikka raha on, tuleb kuulata.
Enne magustoitu sattusime merele. “Ah, igavuse pärast sai purjekas ostetud. Aga no on mõnus küll, paned pillile hääled sisse ja loksud keset Vahemerd. Oota, kellel see veel sealkandis sama paat on? Eiei, sellel mehel oli veidi väiksem…”.
Mul on magusavaba kuu, sestap limpsisin magustoidu asemel vaid mandlipiimaga kohvi ja unistasin kodusest voodist. Enne peo lõppu käisin aga poole kõrvaga ära veel mõnel eksootilisel maal, vat Taisse võiks ka mõne villa ehitada, kui ikka raha on… Jube hea on talvel käia, hüppad peadpidi otse ookeani, normaalne värk. Oota kus see nüüd oli, Singapuris või Kuala Lumpuris, kui …
Õnneks sai ka see õhtu otsa. Tegu oli küll ühe mehe jutušõuga ja juuresolijad ei saanud kuuldavale tuua ainsatki omapoolset lauset, aga vähemalt tema oli õnnelik. Tahtsin küll üle õla visata, et käigu vahepeal kuu peal ka ära, et järgmisel korral oleks veelgi põnevam, aga mõtlesin ümber, et las jääb.
Toit oli muidu ülihea.
Ma olen ja mängin ja muusika
Kesk võlve on tilkumas alla
Kui oavarrest helisid kallab
Kas kuuljad ja kuulajad kuulsid ka?
Või kostis vaid keskpärast krabinat
Mis märki ei jätagi maha?
Miks muidu mu muusika-sabinat
Meloodia järveks ei taha
Viisi-tiigikski muuta ei suuda
See inimlik kajameel?
Miks avastusrõõmude peegel
Ei helide voolamist taju?
Või on see vaid unelus, hajameel?
Või väide, et ilu on reegel?
Ehk rahet ja jäävihma kallama
Ning mürinat sekka peaks tallama
Pedaalide madalail toonil?
Ehk piksenooli
peaks pilduma kõrgemad keeled
Et äratuskärgatus
Märklauda tabades
märkamist meenutaks?
Maailma rabaja
Ei soovi ma kunagi olla
Helipilvedest pärinev muusika
Kui süda on sajule valla
Teeb armsaks ja hardaks
Ja vabaks
Kuid…
Kas kuuljad ja kuulajad kuulsid ka?
Inimesi on huvitav vaadelda.
Jaan on mul “inimeste inimene”. Mina jällegi selline “kapi-introvert”. Koos Jaaniga aasta esimestel päevadel kõnniringide tegemine paneb meie isiksused päris korralikult proovile. Küllap vastutulijate omadki.
Jaan soovib absoluutselt kõikidele, kes meie lähedusse satuvad valju häälega “head uut aastat”. Talle kohe meeldib nii! Ütleme, et tubli neljandik kogub end seepeale kiiresti ja soovib vastu. Need rõõmustavad Jaani väga. Teine neljandik tahaks nagu ka midagi vastu soovida, aga ei suuda end nii kiiresti suhtluse lainele häälestada ning neilt tuleb vastuseks kas mingi ebamäärane mühatus või haugatus või korin. Jaan loeb ka need vastused toredateks. Kolmas neljandik on ehmatajad. Eile näiteks tormas üks õnnetu jooksja Jaani uusaastasoovi peale lausa valele teerajale ja pidi peaaegu käpuli käima. Viimasel hetkel võttis ta siiski kurviga tagasipöörde ja silkas nagu jänes teist rada pidi kaugusse. Üks naine aga hüppas otse õhku. Ime, et ei karjatanud! Müksasin oma meest, et mis ta inimest hirmutab! Neljas neljandik on kõige tüüpilisem selle kandi rahvas - vahib juba meie lähenedes pingsalt põõsasse või oma koera selga ja teeskleb seejuures, et on absoluutselt nähtamatu. Ja kuna neid olemas pole, ei saa nad ka vastata.
Mina ei soovi kellelegi midagi soovida. Olen täpselt see “tüüpiline eestlane”, kes vaatab teiste inimestega kohakuti sattudes põõsast või lumehange. Ei, ega mul midagi kellegi vastu pole! Südames soovin kõikidele head, aga ma lihtsalt ei taha kontakti. Mulle meeldiks, kui mu ümber oleks mitme meetri laiune turvatsoon, kuhu keegi ei tiku.
Nii me siis kõnnime. Üks hõigub ja teine sulandub loodusega ühte. Leppisime kokku, et mina ei ütle midagi tema suhtlemisvalmiduse kohta ja tema ei kommenteeri jällegi minu introvertsust. Lubame teineteisel olla. Teisi inimesi ja nende reaktsioone saab muidugi ainult Jaani viisil märgata. Oleksime me mõlemad nagu mina, ei oleks ka tänast lugu sündinud. Sest esimesena, enne Jaani, on meile “head uut aastat” soovinud vaid üks mees. Too oli aga välimuse järgi hoopis kusagilt kreekast või türgist pärit. Soojalt maalt.
Niisugune lugu selle suhtlemisega.
Liitusin täna programmiga Suhkruvaba kuu. See tähendab, et ma ei söö kommi ja šokolaadi (mitte et ma neid üldse eriti sööksin), magustoitu, kooke, saiakesi (neid ma ei söö samuti peaaegu kunagi) ja muid suhkrut sisaldavaid tooteid.
Küll ei ole see programm selline, et peaks luubiga otsima, kas näiteks leivas või muus toiduaines mingit suhkrut leidub. Ei, kui on soolane toit, siis juuksekarva lõhki ei aeta.
Samuti on lubatud puuviljad ja pähklid-seemned.
Ma ei ole küll eriline magusaarmastaja, aga kui jõuluajal koju karpide viisi komme sigines, eks ma siis ikka mõne võtsin. Ka pidusid ja kooke oli tavapärasest rohkem ja ma ei öelnud iga kord ära. Suhkur pole aga meie kehale sugugi vajalik.
Täna on selle programmi esimene päev. Mul pole mingit magusaisu. Küll aga sõin pisut liiga palju soolast. Et tegin ühtlasi 14000 sammu, pole sest vast eriti lugu. Vaatame, kuidas edasi.
Järgnevaid asju soovin teha aasta jooksul:
1) Raamatu “Minu kolmikud” viimistlemine ja väljaandmine
2) Raamatu “Kirik magamistoas” kirjutamine
3) Koraalieelmängude noodigraafika noodi väljaandmise jaoks
4) Isiklik Youtube'i kanal oma klaveriseadete jaoks
5) Inglise keele vestluskursus
Järgnevad asjad sätin regulaarsetena oma päeva- või nädalaplaani:
1) oreli harjutamine
2) klaveri harjutamine
3) kirjutamine
4) keeleõpe
5) rühmatrenn Spartas või veebitrenn
6) jõusaal
Jätkan järgmiste regulaarsete tegevustega:
1) 5 tiibetlase harjutused hommikuti
2) 10000 sammu päevas
3) tantsutrennid
Igapäevaselt:
1) toitun väga tervislikult
2) pühendun perele
3) hoidun sotsiaalmeediast
4) hoian ja vajadusel tugevdan isiklikke piire
5) loen raamatuid
 |
| Ma ronisin tegelikult toolile pildistama, aga lõpuks pidasin kõnet! 😋 |
Istun kodus kaunilt küdev kamina ees ja mõtlen tagasi läinud aastale. Abikaasa askeldab kusagil siinsamas, lapsed aga sõitsid juba päeval sõpradega Saadjärvele uut aastat vastu võtma. Maja on vaikne ja aasta kokkuvõtte tegemiseks igati sobiv.
Minu selle aasta märksõna on “rahu”. Just rahulikku elu olen hakanud väärtustama kõige enam. Mulle ei meeldi täiskirjutatud kalender, ühest kohast teise tormamised ja pidev action. Mulle meeldib mõnus päevarutiin, millesse mahuvad pikad hommikusöögid, õhtused kõnniringid kalli mehega, mõnusad musitseerimised mõne esinemise tarvis. Mulle meeldib, kui pere on kodus ja ühe ning teisega saab vestelda. Kui oleme koos - ja samas vajadusel eraldi.
Sel aastal mul isiklikult mingeid tähtsündmusi polnud, aga Muhus leidis aset Aasta Kohtumine ühe armsa inimese ja tema kaaslasega, mis tegi mulle ja Helisele väga rõõmu. Me polnud suhelnud üle 30 aasta! Kolmikud lõpetasid 9.klassi, Otto alustas 1.klassis kooliteed, Jaan kukkus suvel redelilt alla, sügisel esitles oma uut raamatut. Isal oli hilissügisel tõsine terviserike. Väga palju käisime teatris ja kontsertidel. Head vastukaja leidis Jaani ja minu kontsertmõtiskluse formaat.
Sel aastal me eriti palju ei reisinud, käisime kolm korda Brüsselis, kaks korda Rootsis ja paar korda Soomes. Kolmikud said õnneks kõik Brüsselis ära käia, kuna Jaan lõpetas nüüd Brüsseli teenimise. Lisaks käisid tüdrukud Lõuna-Itaalias ja Viinis ning meie majutasime novembris nädala jagu enda juures kahte Itaalia poissi.
Olen Jumalale tänulik, et olen terve, et Jaan on terve, et lapsed ja lähedased on terved ja et isa paraneb. See on kõige olulisem. Mu sõprade ring ei ole liiga lai, usun, et mul jagub piisavalt aega kõikide jaoks, kes olulised. Hea, et ka nendega on kõik hästi.
Ka sel aastal oli mul kõige keerukam piiride seadmisega. Jah, ma olen selles varasemast tunduvalt parem, kuid arenguruumi on siiski piisavalt. Teiseks probleemiks on mõistlik ajakasutus. Kas sellel teemal olen teoorias tugev, aga vanad harjumused on teadagi visad kaduma. Oleksin hulga produktiivsem, kui peaksin kinni mingistki päevaplaanist. Kolmas asi, mida ma hästi ei suuda, on “minna laskmine”. Mul on kohutavalt terav õiglustunne ja jään teatud asju pikalt põdema. Sellega peaksin tegelema.
Aga üldiselt on elu ilus! Ja aasta 2025 oli hea aasta. Homme kirjutan uue aasta plaanidest. See on ka nii põnev!
 |
| Pealpool pilvi paistab päike, päikene… |
Selle aasta detsember tuuseldab nagu närviline poiss asju pillutades ühest paigast teise. Ta pealagi on vihmaläikene, käes mururohelised käpikud ning jalas porikarva tunked. Siin on soe, näib ta lenneldes hüüdvat, soe ja niiske, juhhei! Ega niiväga soe kah ei ole, tahaks talle vastu hõigata, ikka vastikult kõle, kaua võib. Aga seda ta ei kuuleks. Tal pole dialoogi vaja.
Ta näib midagi otsivat ja pillutab sellega segi kogu maailma. Isegi tugevad puud tudisevad tema tegevuse turbulentsist, mis veel pisematest-peenematest raagudest rääkida! Murukamarad pöörab ta pahupidi, et julged jalutajad tunneksid kuiva rada otsivais sammudes lirtsuva pori parastavat laulu. Asfaldisse toksib ta saapaninaga löökaugud, et sohvrid neisse raksakaga sisse põrutaksid ning tühjaksjooksvate kummide vilinaga kaasa ägaksid. Oi ta naerab! Naerab kõõksuvat, pisut jubedat naeru. Või hoopis nutab? Vahel näitab ta läbi vidukil pilvesilmade veidike päikest, otsekui meelitades õueilu nautima, siis aga topib rahesegust rähma silmad täis ja jumalaga viimnegi valgus! Juhhei!
Ei ainsatki lumeräitsakut! Ei ainsatki seisatust sädelevas külmas. Vastupidi - vana-aasta viimastel päevadel on justkui veelgi kiiremad tuurid. Plusskraadid purjetavad mustjate rünkpilvedena üle kõrgete inglitiiva-kujuliste kiudpilvede ja tõmbavad jõuludele kriipsu peale. Juba? Et ka jõulud olid kangesti tuuleiilised ja kaikusid läbi metsapuude kohina otsekui sordiini all, päris kohale jõudmatagi, see teda ei huvita. Ega vist seegi, mis siis saama hakkab, kui aastavahetus ukse ees. Torm?
Jah, torm on õige vastus. Detsembri tuuseldava noorsandi jaoks on üks mõnus torm just see õige pidu! Kui mõni pahkunud puu raksatades teele kukub, kui Hiiumaa praamid taas seisma pannakse, kui osad inimesed elektrita pimeduses passivad ja läbi akende detsembri-noorsandi hullujõudu tunnistavad, võib ehk tõesti mõne raju peoga palalleele tõmmata. Sellisega, millest lõpuks killud järel. Ja ega kunagi ei tea, kaua pidutsejail jaksu ja väge.
Ometi on ka säärasel detsembril oma võlu. Ta hoiab asjad liikumises, mis sest, et see liikumine on rohmakas ja lärmakas. Kui me täna praami reelingule lainemurdu imetlema naaldusime, hetk hiljem suure tuule tõttu hingata ei saanud ja sama kiirelt tagasi reisijate salongi taandusime, oli mul korraga suu kõrvuni. Mõistsin järsku nii selgelt, et loodus etleb ju meid ennast! Ta näitab sind ja mind. Ja teda, mõrumõttelist. Ja teda, kes ühtki tegu korralikult lõpuni ei tee. Ja tedagi, karmi jurakat, kes oma peret praamil hullunult sõimas ja kellele Lihula tanklas politsei kutsusime, sest ta kippus teenindajagi laamendama (siis mul enam suu naerul polnud).
Meie elu on liiga kiireks läinud. Juhhei! Ärge unustage inimlikkust. Teie ei ole tuul ja torm. Olete mõtlevad olendid. Istuge nüüd veidikegi oma kodukolde ees ja kuulake õues toimuvat. Maailmas toimuv, suuremast väiksemani, on üksteise tegude peelgeldus. Jumal on selle meie jaoks looduse kaudu nii toredasse näitemängu pannud. Aga kedagi on vaja ka vaataja-kuulaja rolli. Rumala laamendamise ja tuuseldamisega väga kaugele ei jõua. Ajad pelgalt iseenese saba taga, ei muud.
 |
| Lisanni kaunistatud kodukuusk. |
Huvitav on see elu. Huvitav ja ilus. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. Vahel vajab ta teiste hulka kuulumist, jutuvada ja rõõmutsemist, vahel igatseb täit vaikust ja rahu, iseenesega olemist, sisekaemust, asjade üle järele mõtlemist. Talvise pööripäeva ja jõulu ajal võivad need igatsused ilmutada end nii korraga kui kordamööda. Vähemalt minul.
Koosolemisel ja rõõmsal lärmakusel on oma võlu täiesti olemas - siis, kui tegemist on koosolemisega, millel on sügavam väärtus. Muidugi võib ka näiteks suurtel, head reklaami saanud jõulukontsertidel olla hea idee, huvipakkuv kava ja muid rõõmutoovaid elemente, ometi kipuvad need olema liiga anonüümsed, et piisavalt puudutada. Lähed janunedes, et saada tuge ja täidet, tagasi tuled sama janusena, lisaboonuseks väsimus ning üleküllastus rahvamassidest.
Sügavam väärtus on aga väiksemal seltskonnal. Näiteks oma laiemal pereringil, kuhu kuulub nii noori kui vanu, vaikseid ja temperamentseid, sügavamaid ning pealiskaudsemaid. Nende kõikidega saab jutustada oma lugu. Mälestustekett, mis seob meid ühte tänasel päeval, lookleb ühes paljude lähedastega lausa aastakümnete taha. Läinud aegade hämaruses tundub mõni ajaetapp üsna hägune või on mälust sootuks kustunud, aga seda armsam on need kadunud lülid koos olles taas säravaks jutustada. Rääkimata suurimast väärtusest - et on, kellega jutustada.
Isa elas sügisel läbi tõsise terviserikke. Infarkt ja Jumala heldus ning arstide osavus, et ta võis kliinilisest surmast ellu tagasi pöörduda, on andnud meie pere loole uue mõõtme. Teistsuguse tänulikkuse. Märkamise. Leplikkuse. Abivalmiduse. Alandlikkuse.
Helis, mu südamlik andekas laps, oli meie koosolemise õhtuks ette valmistanud kaks rahulikku mõtlemist vajavat tegevust - soovipurkide täitmise ja küünlarituaali. Esimeses saime igale majapidamisele ehk laiemasse pereringi kuuluvale tuumperele kirjutada oma jõulusoovid. Ükskõik kellele, ükskõik mitu. Teises aga saime igaüks küünalt süüdates öelda, mille eest oleme sel aastal kõige tänulikumad, mida väärtustame kõige enam. See kõik oli väga puudutav.
Minu armas mees, kuigi ta on meie perega liitunud kõige hiljem, olles alles kolmandad jõulud meiega, puudutas meid kõiki oma sõnumiga väga. Olgugi, et tal oli meelde tulnud mitu ääretult sügavat ja tähendusrikast isiklikku seika, mille eest olla läinud aastale ja Jumalale tänulik, ütles ta, et jõulujutluse ajal oli ta korraga mõistnud, et kõige olulisem on siiski see, et tema armas äi saab ka sel aastal koos meiega jõululauas istuda. Kõik muu ei kanna ligilähedastki tähendust. Nägin isa ja meie kõikide silmis pisaraid.
Ja kui isa omakorda ütles, et ta on nii tänulik, et me kõik olemas oleme, meenus mulle, kuidas ta juba aastaid tagasi ütles, et “minu jaoks on kõige suurem kingitus see, kui kogu pere on koos”, ja mõtlesin, et seda kingitust on ju nii lihtne teha. Ja ometi ei ole me seda just liiga sageli osanud. Miks?
Mul on fantastilised lapsed. Targad ja tundlikud. Mul on imelised lapselapsed. Armsad ja andekad. Mul on parimad vanemad. Hoolitsevad ja südamlikud. Mul on armastav, üli-tähelepanelik abikaasa, keda ma väga armastan. Lotovõit. Mul on tõesti vedanud!
Ja ometi… tundsin peale meie jõulupidu, et vajan üksiolemist. Vajan aega ja ruumi. Vajan vaikust ja omi mõtteid. Vajan pisukest taandumist - armastades neid kõiki ometi väga. Tahtsin tunda oma rõõmu, oma kurbust, tahtsin tunnetada oma keha ja oma vaimu, tahtsin sulgeda silmad ja kuulata oma hingamist, tahtsin vaadelda pilvede liikumist. Tahtsin uneleda. Lugeda. Kirjutada.
Siin ma nüüd olen. Saaremaal. Meie Kuressaare kodus. Küünalde ja jõulutulede keskel.
Ta on teises toas. Ei tea, kas ta mu igatsust lõpuni mõistab. Kas ta tajub selle intensiivset olemust? Seda “mündi teist külge”. Minu varjatud poolt. Kas peabki?
Ta ei tea, et varsti hakkame tantsima - tango vajab veidike lihvimist. Ja aeglane fokstrott harjutamist. Ja elu läheb samasuguse hooga edasi. Aga veidi kirjutan veel.
Temale, seal teises toas olijale mõeldes kirjutasin jõulusooviks “et õiglus pääseks võidule”. Kui inimene on nii eriliselt andekas, tark, tundlik, empaatiline, inimesi armastav, mõistev - aga kui talle on nii palju ülekohut tehtud, ja kui mina olen osalt selle ülekohtu põhjus ja osalt selle lähim pealtnägija, ja kuigi ta ise on küllap paljutki andestanud ja küllap ei soovigi endist tagasi ja astub oma teed positiivselt ja püstipäi edasi, tundsin, et pean kirja panema just selle soovi. Ükskõik mil viisil see siis täituma oma mõeldud.
Ma ei tunne enam, et mul oleks mingit oma konfessiooni, kuigi minu jaoks armsad kirikud- Jaani, Rootsi ja Paldiski- kuuluvad ühte. Mul on paljude kirikuinimestega keerukas, kuigi näiliselt on kõik okei. Olen 30 aastat kogudusi teeninud, mänginud tohutul hulgal talitusi ja kontserte, keskmisest organistist kordades rohkem. Teen seda ka edasipidi. Aga tegelikult hoian eemale. See pole aus, et teda just minuga seoses nuheldi. Miks mitte enne, kui olukord oli ju varemgi tegelikult sama? Mille poolest see eelmine variant õigem oli?
Jumalal on plaan, ütleb ta ja naerab. Tema ei pea vimma. Oskaks mina ka nii.
Toomas Paul, vana tark mees, kui teda ükskord oktoobris külastasime ja kui ta kuulis, et Jaanil on ilmumas uus raamat, ütles, et temalgi ilmub peagi raamat. Ja siis tegi ta Jaanile ettepaneku esitleda neid kahte raamatut koos. “Ma ei osanud teid sel ajal kaitsta, kui teid kahte rünnati”, ütles ta, “las see esitlus olla märk, et mina olen sinu kõrval. Ehk näeb seda nii mõnigi ja teeb omad järeldused” Olime selle väljaütlemise peale hingepõhja ja pisarateni liigutatud. See oli ka Jaani selle aasta ilusate hetkede esikoht - peale tänulikkust isa ellujäämise eest.
Minu tänulikkuse esikoht on tervis. Jumalale tänu.
Ema oli jõululauda kattes tohutult vaeva näinud. Kuigi tõime igaüks ka enese poolt lauale miskit kaasa, oli ta hiljem väga väsinud. Kaks kuud vahetpidamata isa põetamist ja muret, kas kõik ikka läheb hästi, on jätnud oma jälje. Järgmisel aastal teeme meie, nooremad, kõik ise. Meil on teda veel kauaks vaja.
Jah, elu on huvitav. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline.
Kas teate, kui palju aega läheb meele vaigistamiseks? Vajasin tugitooli, kolme tassi teed, kootud tekki põlvedele, korraks unnevajumist, vaigistatud telefoni. Seinakell oma tugeva tiksumisega mind ei häiri. See on aeg, mis sedakaudu igavikku lendab. See aeg on kandnud mu vanavanaema, mu vanavanemaid, kannab mu vanemaid ja kannab ka mind. Las tiksub.
Las isegi pimm-pommitab vahel.
Otsa-kool oli kui uks täiskasvanu ellu. Korraga oli kogu järgnev haridustee enda otsustada. Harjutad või ei harjuta. Käid koolis või ei käi. Õpid või ei õpi. Ise tead.
Otsa-kool oli hoopis teist nägu, kui muusikakeskkool. Siin oli värsket vabaduse hõngu ja eriilmelised inimesed pigem rikkuseks. Või oldi nendega lihtsalt harjunud.
Ukse ees näiteks seisid kindlad suitsetaja-tüübid. Iga kell ja iga ilmaga. Need olid Otsa-kooli igavesed õpilased. Nad arutasid uksel maailma asju ja andsid tunnistust, et ega Otsaski kerge pole. Kui mu tütar põlvkond hiljem gümnaasiumi kõrvalt Otsa-koolis käis ja mõlemas koolid hiilgavad tulemused püüdis, nentis ta, et just need uksealused olid kõige suuremad kaeblejad, et “mitte midagi ei jõua”. No muidugi ei jõua, kui sa lävepakul pidama jääd!
Kes aga pakust üle sai, leidis eest toreda sopilise maja. Selles majas peitus nii klassikat kui poppi, nii jazzi kui rocki. Ilmselt olime meie, klaverdajad, ühed igavamatest Otsa-kooli asukatest. Kogu meie kursus olid suht nohikud ja harjutasid palju. Mina ka. Keelpilliosakond asus teises majas. Nemad olid vist sama igavad.
Pillimängu tase oli ebaühtlane. Aga see on ka loogiline, sest Otsa kooli sai õppima asuda nii põhi- kui keskkooli baasil. Siin oli mõneaastase pillimängu kogemusega õppureid Kapa-Kohilast, kui väga kobedaid tüüpe mõnest muust põnevast Eestimaa nurgast. Kõik inimesed olid aktsepteeritud ja neid võeti sellistena nagu nad olid.
Õhkkond oli loominguline, ja seda paljuski tänu just sellele akadeemilises ringkonnas paljukirutud kergema muusika suunale. Vähesed teavad, et “klassikutega” on tihtilugu nii, et nad on oma erialas kõvad käpad, aga kui paluda neil näiteks mängida “happy birthday to you” ning õiges helistikus nooti pole pakkuda, siis nad seda ei tee. Sest nad ei oska. Vaat selles osas oleks küll akadeemilises muusikahariduses vaja kohest muudatust! Mõni popmuusik tundis vaevu nooti, aga mängis nagu kulda.
Kõik, mis puutus improvisatsiooni või muusikalisse vabasse väljendusse, olgugi, et see ei pruukinud ehk olla nii kõrgel tehnilisel tasemel, kui muusikakeskkooli klassikalised pärlid, oli niisiis selles majas toredasti esindatud. Meie, klassikud, püsisime siiski visalt oma liistude juures. Minagi olen kahjuks suht kehv improviseerija. Aga vähemalt oskan teha lugudele ilusaid seadeid.
Õpilase-õpetaja suhe oli Otsa-koolis kollegiaalne. Sain pikkamisi isegi oma hirmudest vabamaks! Profesionaalse muusikalise väljendusvabaduseni oli muidugi veel pikk tee käia, aga vähemalt oli mu tehniline tase igati konkurentsivõimeline. Meie kursusel oli mitmeid häid mängijaid.
Tegelikult otsustas ja ilmselt otsustab ka praegu iga muusiku taseme ära see, kas ta pääseb peale lõpetamist edasi õppima. Otsa-koolist ja ka Tartu Ellerist kokku võeti kindlasti vähem õpilasi Muusikaakadeemiasse, kui Muusikakeskkoolist. Klaveris võis see suhtarv olla lausa kaks kolmandikku ja kolmandik või veelgi suurem Otsa ja Elleri kahjuks. Aga kes ikka pingutas ja kel eeldusi oli, see võeti vastu ja jätkas oma teekonda juba koos Muusikakeskkoolist tulijatega.
Millegipärast arvan, et koorijuhtimise ja muusikapedagoogika erialale võeti enamus just Otsast ja Ellerist. Aga ega ma eriti tea.
Sellega, et Otsast ehk siis MuBa kutseõppest peaks interpretatsiooni erialad üldse ära kaotama, ma nõus ei ole. Samas püüded Otsa ja muusikakeskkooli tasemeid keskkooli lõpuks ära ühtlustada, millest olen praegusel ajal palju kuulnud, on minu hinnangul määratud luhtuma. Otsas on liiga erineva taustaga õppurid. Ja teisalt ei saa tippusid madalamaks lihvida.
Ehk peaks see kutseõpe lihtsalt osaliselt tasuline olema?
Sellised meenutused siis Otsa koolist…
Muusika on lihtsalt nii kaunis kunst ja maailmas on elanud nii palju geniaalseid heliloojaid, et interpreet peaks seda ilu esitama vaid sära silmis ja armastus südames - vaid siis muutub ta kaasloojaks ning tema esitus võidab publiku südame.
Interpreet on otsekui sild helilooja ja maailma vahel. Interpreedi isikust ja tema interpretatsioonist sõltub uskumatult palju. Välja kujunenud interpreedile peaks olema tema esituslaad kui uus äraõpitud keel. Seega pole vähem oluline ka interpreedi “kasvulava”. Kas teda on õpetatud kuulama selle kauni “keele”, muusika kõla, kas teda on julgustatud “rääkima” ehk mängima. Või on ta “suu” tigeduse, ranguse või halvasti ütlemistega varakult “kinni teibitud”. Imestan, et kunsti on suudetud teha ka väga rangetes tingimustes. Küllap võtab sel viisil heade tulemusteni jõudmine topeltenergia.
Jälgisin huviga, mida sotsiaalmeedias või ajakirjanduses kolme ühendatud kooli, Muusikakeskkooli, Otsa-kooli ja balletikooli kohta jagati. Mul ei ole olnud mingit erilist arvamust nende koolide liitmisest. Küll aga olen kuulnud palju teemakohaseid arvamusi teistelt. Olen mõned korrad käinud MuBa majas, esimest korda ekskursioonil, teised korrad mõnel kontserdil. Maja on jätnud sümpaatse mulje. Ilus ja uus. Aga sisu…
Arvatakse, et muusikakeskkooli ja Otsa-kooli ei oleks tohtinud kokku liita. Et üks on nn kutsekool, teine süvendatud muusikaõpet pakkuv gümnaasium. Ega minagi täpselt aru saa, mismoodi need kaks seal üheskoos toimivad, aga et olen ise õppinud mõlemas, tean natuke, mis koolidega on õigupoolest tegemist. Siiski on mu andmed veidi vananenud, kuna sain keskhariduse taasiseseisvunud Eesti algusaastail, mil valitses veel nõuka-aja mentaliteet.
Muusikakeskkool oli kummaline kool. Ühest küljest oli ta tõesti hästi range ja tulemustele orienteeritud. Mis on ju ühest küljest ka õige. Sellest koolist kasvasid aegade algusest välja tippinterpreedid, kes juba lapsena võitsid (minu mäletamist mööda põhiliselt Tšehhoslovakkias, aga hiljem ka mujal korraldatud) konkursse ja vallutasid hiljem kodu-, kõige paremad ka välismaised lavad. Tähele tuleb panna siiski seda, et päris “tippusid” polnud (siis ega pole ka praegu) palju. Nende kõrval oli klassitäite kaupa “tavalisi” lapsi, kellest kasvasid samuti muusikud. Või siis ei kasvanud. Joondumine käis siiski kõige andekamate järgi. Õpetajalegi oli prestiižne õpetada “üliandekat”, et sellega konkursile sõita. Aga küllap oldi rahul ka keskmise korralikuga.
Üldiselt valitses selles koolis (või äkki ainult meie klassis ja sõpruskonnas?) loominguline õhkkond. Seda ei tekitanud aga mitte õpetajad, vaid me ise. Kahjuks mida aeg edasi, seda rohkem vajus seesama loomingulisus ära.
Mõned erialaõpetajad, aga ka üldaineõpetajad võisid endale lubada käitumist, mille tõttu tänapäeval vallandataks päevapealt. Küllap enamus olid ikkagi normaalsed ja tasakaalukad, aga eks need tõrvatilgad meepotis jää ikka meelde. Küllap oli sääraseid ka teistes koolides. Nii juhtus, et mõni lõugas, mõni loopis mööblit, mõni sõimas inetute sõnadega. Õnneks mul endal päris “marutõbiseid” pedagooge polnud. Küll aga esines emotsionaalset väärkohtlemist. Selle eest oli end võimatu kaitsta.
Täiesti legaalne oli õpilaste avalik võrdlemine- andekad ja andetud. Kuna mina tulin muusikakeskkooli hiljem, kuuendasse klassi, olin teistest klaverimängijatest nõrgem. Oma eakaaslaste poolt ei mäleta ma mingit kiusu, aga kuulsin-nägin ise, et nad on minust hulga tublimad. Muidugi vajanuks ma õpetajate toetust. Aga mitte keegi ei osanud seda mulle anda.
Avaliku võrdlemise hirmu tõttu tekkis mul õige pea paaniline esinemishirm. Mis kõige kurvem- ühel hetkel kadus fookusest ka see, mille pärast ma õigupoolest üldse musisteerin. Muusika ilu ja minu roll selle esiletoomises jäi tahaplaanile, tähtsaks muutus vaid sooritus. Kadus rõõm muusikast. Tihtilugu ei mäletanud ma isegi, mida laval tegin ja kuidas sealt ära sain. Kui õpetajad peale arutelu saalist väljusid, väljus sealt ühtlasi pahvak külmust.
Üks asi veel. Minu klaveriõpetaja surus mitu aastat mu käsi “õigesse asendisse” ja andis mulle järjest lihtsamaid lugusid, et suudaksin kõike “õigete kätega” mängida. Ma ei saa siiani aru, mis mu käte juures valesti oli, sest ühegi varasema ega hilisema õpetajaga samu “probleeme” ei esinenud.
Arvan, et sellest ajaperioodist pärinevadki mu alateadvuses ekslevad ja aeg-ajalt silme ette tulevad unenäod, milles ma ei oska mängida ainsatki nooti. Vältisin paaniliselt koolimajas harjutamist, kartes, et äkki keegi kuulab ukse taga, kui halvasti ma mängin. Ometi, kordan veel, ei mäleta ma ainsatki ebameeldivat võrdlemist oma eakaaslaste suunalt.
Üks asi meenub mulle veel. Keelpilli osakond- sest seal oli õpilaste võrdlemine eriti aktiivne ja seda tegid hoogsalt ka õpilased. Näiteks oli teatud õpetajate juures õppimine suur privileeg, millest tähtsa näoga räägiti. Loomulikult pandi muuhulgas kõva häälega paika ka see, kes üldse oskab mängida ja kes on täielik äpu. Mul, asjasse mittepuutuval, on see siiani meeles!
Aga minagi sain kaasa tohutud kompleksid ja kindla teadmise oma andetusest. Üheksandas klassis peale järjekordset eksami-mäluauku soovitati mul asuda õppima koorijuhtimist, mida peeti vaikimisi interpretatsioonist aste madalamaks leveliks. Kuna olin selleks ajaks täiesti ära peedistatud, tundus eriala vahetus tupikseisust väljapääsuna.
Peagi aga selgus, et minus ei peitu kübetki koorijuhti. Kõik see “seina vehkimine” (kujutletava koori juhatamine) ja häälepartiide pähetuupimine tegi mind veel õnnetumaks. Lisaks tuli välja, et ka koori saab juhatada ainult “spetsiaalsete” kätega. Minul neid muidugi taas ei olnud. Järk-järgult tekkis vastuseis õpetajaga. Ta sai ju aru, et mind asi ei huvita.
Otsustasin end ise üles töötada ja jätkata siiski klavermängijana. Mingil ajaperioodil ma enam koolis ei käinud. Ega see kedagi ei huvitanud ka. Aga olen uhke,et tegin meeletu harjutamisega oma otsuse teoks! Mind aitas selle juures üks imeline inimene, mu üldklaveri õpetaja. Tema uskus minusse.
Võrreldes nende “muusikakeskkooli traumadega”, millest ajalehest ja sotsiaalmeediast lugesin, pääsesin siiski päris hästi. Antud meenutuste juurde ei olnud kahjuks lisatud õpingute aastaarve, aga kahtlustan, et see pidi olema kas “minu aeg” või äärmisel juhul “mu tütre ehk järgmise põlvkonna aeg” (kuigi tema seal koolis ei käinud). Ma ei tahaks uskuda, et tänasel päeval saaks MuBa toimida sel viisil, kui vanasti. Vanemad lihtsalt ei nõustuks sellega!
Olen vägagi eri-andekate noorte toetamise poolt. Ainult et mitte teiste arvelt. Inimest tohiks võrrelda ainult tema endaga. Jah, konkursil seatakse küll osavõtjad pingeritta, aga et konkursile minnakse vabatahtlikult, tuleb seal sellega arvestada.
Lõpetuseks, vana muusikakeskkooli ei peaks küll MuBasse taga igatsema! Jah, ka sel viisil kasvatati tippe, aga samas ka sandistati inimesi ja nüüd olgu need ajad möödas.
Arvan, et palju paremad tulemused saab heaga. Motiveerimise ja kiituse kaudu. Tõsi, väikseid lapsi tuleb siiski ka harjutama sundida, sest ega see meeldiv tegevus pole. Selles valdkonnas olema kooli-kodu koostöö eriti tugev. Ilma vanemate toetuseta oleks vist suht keerukas.
Igatahes ka see, kes lõpuks ei soovigi saada muusikuks või see, kes otsustab mitte käia konkurssidel, väärib head kohtlemist. Õpetust, mis paneks muusikat armastama. Kasvõi teadliku ja tundliku tarbijana. Muusika on nii ilus kunst, et seda lihtsalt ei tohi halvaga ära rikkuda!
Järgmises postituses kirjutan Otsa-koolist.
Näen siiani vahel seda und. Olen laval. Näiteks Estonia kontsertsaalis. Klaveri taga. Või oreli taga, aga mitte varjatult orelirõdul, vaid samuti suurel laval. Saalitäie rahva ees. Mul on soolokontsert, aga ma ei oska mitte midagi mängida. Püüan end iga hinna eest päästa, mõeldes paaniliselt, et äkki on kuskil mingi noot, millest mõni väga aeglane lugu otse lehest ära mängida, tehes nägu, et nii peabki olema. Õnneks ärkan alati selle koha peal üles. See on õudne ärkamine, hirmuhigi otsa ees, välja arvatud fakt, et kõik juhtus vaid unes.
Kuulan praegu, mil seda lugu kirjutan, klassikaraadiost Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserti. Orkestri ees musitseerivad suurepärased pianistid. Esimese loona kõlas just mu ühe lemmik-klaverikontserdi, Griegi, esimene osa. Nautisin väga. Mõtlesin, milline privileeg on mul seda ilusat muusikat siin, meie Saaremaa kodus kuulata. Ja kuidas ma ei tahaks seda ise seal kontsertsaalis esitada. Sest esiteks, siis peaksin ka päriselt selle tundega vastastikku seisma, mis mind vahel unes kummitab. Ja teiseks tean selle ameti telgitaguseid. Tean, millist tööd enne oodatavat suurepärast ettekannet tehakse. Aastakümnete viisi. Isegi siis pole kindel, et kvalifitseerutakse. Ka siis, kui seda hullult soovitakse.
Mina pole midagi säärast kunagi tahtnud. Ei taha tänagi. Ometi satun ikka ja jälle “lavale”.
Kuulasin hiljaaegu ühe psühhoanalüütiku loengut meie ununägude maailmast ja tähendusest. Oleksin väga soovinud saada vastust, miks osad unenäod ikka ja jälle ilmuvad ja mida nendega peale hakata. Analüütik kinnitas küll, et unenäod kannavad mingit kindlat sõnumit ja kui nad sageli ilmuvad, tuleb neid kuulata ja nendega tööd teha- nad tahavad meile midagi öelda, mis on varjul me alateadvuses. Seda ma tean! Olen pikalt kannatanud petturi sündroomi käes ja peljanud, et kohekohe saavad kõik aru, et minu saavutused ja karjäär on vaid õnnelik juhus, millel pole mingit pistmist mu pingutuste ega andega. Aga mida sellega teadmisega peale hakata?
Kuniks ma saan oma mängule tagasisidet, on kõik hästi. Tavaliselt saan. Kui aga mu etteaste läheb igati korda, aga mitte keegi justkui ei märka seda, võin kergesti langeda tagasi sinnasamasse kahtluste auku: et nüüd on see siis juhtunud… Viimati tundsin end petturina ühel hiljutisel ülesastumisel, kus olin küll “illustreeriv element”, aga ootasin siiski mingitki märget või märkamist, et mu olemasolust üritus kenamaks muutus - või kasvõi lihtsalt “aitäh'i”. Aga seda ei tulnud. See oli räbal tunne!
Paralleelselt mõtlen seda lugu kirjutades sellele, kes õigupoolest üldse on professionaalne muusik? Interpreet? Tippmuusik? Sest iga profesionaalne, ütleme magistrikraadiga muusik ei ole ju tippmuusik, ega? Aga see, kes suures kontsertsaalis soolokontserdiga või orkestri ees soleerides esineb, on, eks? Aga kui suure saali ja millise kontsertide arvu pealt tõmmata piir?
Annan samuti kontserte. Minu eriala tähendabki pidevat esinemisolukorda. Lühemaid ülesastumisi on mul igal nädalal. Üks kuni kolm kindlasti. Sageli olen andnud ka umbes tunniseid kontserte kellegagi kahasse, mis tähendab, et osaliselt olen kammeransambli partneri või saatja rollis, osaliselt esitan aga orelisoolosid. Ning lõpuks, olen andnud ka soolokontserte. Tõsi, viimasel ajal ei ole ma soolokontsertide pakkumistele enam “jah” sõna öelnud, sest nendeks valmistumine on väga pikk ja tõsine tööprotsess. Mõtlen siinkohal vähemalt tunniajast oreli soolo-etteastet, mille tarbijaskond on üliväike ja mille raskusastmest arusaajate ring on veelgi ahtakesem. Paljude teoste puhul, mis nõuavad metsikuid harjutustunde, pole võhikul võimalik arugi saada, kas mängitakse hästi või halvasti, pihta või mööda. Möönan, et nii mõnegi heliteose kuulamine on mulle eneselegi piin, liiatigi siis teistele. Seevastu kaunite meloodiatega oreli- või klaveri pooltunde meeldib mulle läbi viia ikka ja jälle. Eelmainitud etteasted ei roni kunagi mu unenägudesse.
Põhjus, miks ma sel teemal üldse kirjutan, on hiljutine skandaal MuBas, mis jõudis ka ajakirjandusse ja mille lõpptulemusel MuBa direktor lahkumisavalduse kirjutas. Mõtlesin neil päevil palju enda muusikuks kujunemise loole, edusammudele ja raskustele. Ja ülaltoodud unenägudele. Tahaksin veidi arutleda, milline oleks minu jaoks ideaalilähedane muusikuks kujunemise mudel täna. Ja milline oli see kolmkümmend viis aastat tagasi. Küllap kuulub nii mõndagi mu alateadvuses toimuvast just viimatimainitud perioodi.
Ma ei mäleta, kas Jaan jutlustas sellest või kuulsin seda kusagilt mujalt, aga jutustuse mõte oli see, et neile, kes ei oska sind hinnata, ei ole kunagi mõtet hakata oma headust vägisi selgeks tegema. Sellega annad oma ande ja väe ära. Sellisest kohast tuleb vaikselt lahkuda ja otsida enese jaoks parem paik. See, kus sind vajatakse, märgatakse ja hinnatakse.
Üldjoontes on mul selle asjaga siiski hästi.
 |
| Kevadel Brugges |
See rebaste-värk on praegusel ajal väga kummaline. Mulle ei meeldi.
Esiteks kestab see jama liiga kaua.
Väike kõrvalepõige- käisime mõned päevad tagasi kogu perega vaatamas ühte populaarset ja täiesti väljamüüdud komöödiat, mille kohta oli meil kõigil sama arvamus- etenduses leidus palju vahvat ja naermaajavat, aga lõppkokkuvõttes oli ta ilmselgelt liiga pikk. Kaua sa ikka ühte teemat jahud!
Rebaste-värgiga on sama. Nägin ja kuulsin mitmeid toredaid seiku, noorte fantaasia on väga lennukas. Rebased pandi mitmel naljakal viisil proovile, nad maskeeriti vahel lahedalt ära, vahel kästi teha igasugu koomilisi asju- ühesõnaga, alguses tundus see jant igati meeleolukas.
Aga siis sai vist fantaasia otsa. Selle koha peal öeldi ühel lastevanemate koosolekul, et kool ei vastuta väljaspool kooli toimuva eest. Ja väljaspool kooli toimus küll. Mis kõige tüütum- toimus liiga pikalt ja liiga palju ja see, mis toimus, muutus järjest vaimuvaesemaks.
Okei, võtsin teadmiseks, et muuhulgas toimub rebasekutsikatega linnarets ja metsarets. Võtsin teadmiseks ka selle, et need retsid venivad retsilt pikaks, nii et mul tuleb mitmel korral oma rebasekutsikatele Bolt tellida ja selge on see, et sellistel öödel jääb ka mu enda uni katkendlikuks ja napiks. Lisaks peab valmis olema, et retsidekäigus rikutakse riideid või saadakse märjaks või süüakse midagi vastikut või ekstreemset, mis pole samuti eriti fantaasiarikas. Aga tahab siis noor teistest erineda ja vastu hakata!
Aga mis kõige arusaamatum - retside täiesti normaalseks osaks on alkohol. Selle kõige vastikumal moel.
Ma pean ennast suhteliselt chilliks emaks. Minuga saab asju ajada, ma ei ole ülemäära range ja pips, olen ka ise noor olnud ja tean, et kõik suureks kasvamise etapid tuleb läbi teha nii ehk naa. Ometi ei mõista ma, kuidas käivad kokku gümnaasiumi täieõiguslikuks liikmeks vastuvõtmine ja alkohol. Haridus ja joomine.
16-aastased ei tohi teatavasti ise alkoholi osta. Abituriendid, kes on juba täisealised, aga võivad. Ja ostavadki! Ja nende meelest on igati okei 16-aastasi joota. Viid aga metsa, lased poris püherdada ja kui ülesanne täidetud, siis väike shot ja proosit! Okei, see kirjeldus on küllap pisut meelevaldne, aga põhimõtteliselt on asi nii.
Ilmselt pole imekspandav, kui mõnel peale ohtrate ülesannete täitmist neist shottidest (loe: viinast) ka paha hakkab. Olen kuulnud lausa jubedatest joomingutest! Tean, et need linna- ja metsaretsid on nii eliit- era-, kui riigigümnaasiumides, ühesõnaga igal pool. Ja alkohol on mängus kõikjal. Ning need nõndanimetatud rebaste peod lõppevad ajal, mil 16-aastased ei tohi enam ammu omapäi linnas ringi kakerdada.
Õnneks minu lapsed pidasid mu soovi, et nad oma retsimistelt igal juhul koju tuleksid heaks nõuks. Ometi varjas kogu see kammajaa vahva traditsiooni ja mõnusa huumori ning nagu juba mainisin, kestis üle mõistuse kaua, segades minu arvates ka õppimist- vähemalt unerežiimi tõsise rikkumise kaudu.
Lõpuks kordan veel- ma pole mingi eilane! Tean, et noored tahavad proovida ja katsetada. Ka alkoholi. Olen muide ka ise noor olnud.
Selge on see, et olen alkoholi-teema ka meie kodus jutuks võtnud. Asjadest tuleb avameelselt rääkida. Ma küll väga ei soosi mingeid katsetusi, aga olen öelnud, et kui muidu ei saa, siis esimene valik olgu kas siider või õlu või klaas veini. Olen rääkinud absoluutsest alkoholist, mida erinevad joogid erinevas koguses sisaldavad ja sellest, mida alkohol meie kehaga teeb. Ja et ohutut alkoholikogust tegelikult ei olegi. Tean, et paljud noored haaravad esimesena just viina järele, kuna see on odav. Aga viin on ikka väga halb variant. Miks peaks meie keha seda meile ütlema? Pea ja mõistus võiksid olla ikka esimene hoiatajad.
Abituuriumi noortel pole veel eriti elukogemust. Nemad haaravad justnimelt viina järele- hea odav!- ja joodavad seda rebaste ristimisel kaks aastat noorematele sisse. Paljudel noortel pole oskust ja julgust ka “ei” öelda. Minu arvates tuleks see teema koolides jutuks võtta. Sellisel viisil, et noored ka kuulaksid. Praegu on olukord selline, et on vaikiv teadmine. Ja vaikiv nõusolek. “Kool väljapool oma territooriumi ei vastuta”. Muide, ka vanematel on keerukas vastutada, kui nad on oma arvamuse ja kogemuste pagasiga üksi. Kui selline jama on saanud hariduskäigu loomulikuks osaks (omades kindlasti veel “arenguruumi”), ja sellest pole võimalik ja sobiv eemale hoida, on asi üsna hapu.
Hea küll, oma lastega on mul hea kontakt, räägin nendega nagunii veel ja veel. Aga kõikidel ju pole!
Paraku pole mul seda lugu kellegagi jagada. Eks siis kirjutasin vähemalt välja.
