Ta on minu lähisugulane.
See algas hiilivalt ja algul ei pannud keegi seda tähele. Tegu on vaikse ja üldsuse tähelepanu vältiva inimtüübiga. Oma päritoluperes oli ta kolmest lapsest noorim ja vanemate poolt väga hoitud, kuna oli palju haige. Tal ei olnud palju sõpru, vaid mõned üksikud. Talle meeldis üksinda tegutseda, näiteks joonistades võis ta mõne detaili filigraanseks muutmiseks veeta tunde. Koolis läks tal hästi.
Peale gümnaasiumi läks ta õppima teise linna. Siis ei olnud ta enam nii palju oma pere vaateväljas. Tagantjärgi mõeldes olid juba siis tema sõprussuhted sellised, et tema vähesed sõbrad olid ta jaoks otsekui gurud või iidolid, keda ta pimesi järgis, kaotades iseenda. Kuniks ta neis ükshaaval pettus.
Ühel suvel ülikooli ajal viibis ta ühe oma kursuseõega kogu suve Siberis Vissarioni kogukonnas. See kursuseõde oli seal usu tõttu, tema läks aga huvi pärast kaasa. Siberis hakkas ta taimetoitlaseks, mida on ta siiani. Samuti ei tohi üheski tema riideesemeist olla midagi loomset. Muus osas seal kogetu teda märgatavalt ei mõjutanud. Seal valitsevat usku ta omaks ei võtnud. Aga umbes sellest ajast, nii paarkümmend aastat tagasi, võis kõik alljärgnev alguse saada.
Peale ülikooli ei leidnud ta kuidagi oma kohta. Ta jooksis kaasa nii ühe, kui teise “iidoli” ideedega. Õppis ülikoolides lisaks olemasolevale kaks uut eriala, vähemalt ühes tegi magistrikraadi, katsetas ühe ja teise tööga, aga püsivalt ei jäänud pidama mitte millegi juurde. Samuti ei õnnestunud tal pikka aega leida oma isiklikku eluaset, vaid jagas mitmeid kortereid mitme eri sõbrannaga, keda algul jumaldas, aga kelles õige pea pettus.
Juba sel ajal oli ta oma vanemate suhtes iseäranis trotslik. Nende elu ja arvamused ei olnud tema jaoks kunagi õiged. Samas ei õnnestunud tal neist ka lahti lasta, sest teisest küljest ta vajas neid. Ta veetis enamuse suvesid nende maakodus. Nad küll tülitsesid palju, aga tal ei olnud ka muud väljundit, sest sõpru tal selleks ajaks enam ei olnud. Tema sõnul olid loomad olulisemad kui inimesed. Vanemate koer oli kuni tolle surmani ta jaoks tähtsaim elusolend.
Järk-järgult hakkas ta käitumises toimuma muutusi, aga esialgu ei pannud keegi seda tähele. Kui ta oma esimese päris oma korteri üüris, väitis ta, et üks endine sõbranna käib ta maja ümber luusimas.
Sel ajal pidas ta veel oma keha eest hoolitsemist väga tähtsaks ja käis usinasti trennis. Nii tuli ta järgmiseks lagedale väitega, et seesama sõbranna käib ta trennis ja filmib teda salaja. Neid “filmijaid” lisandus sinna trennigruppi veelgi. Aga ikka ei pannud me midagi eriskummalist tähele. Arvasime, et küllap inimesed filmivad oma harjutusi ja tema on lihtsalt liiga tundlik.
Tema eneseotsingud jätkusid, aga ta ei leidnud mitte kusagilt seda päris “oma kohta”. Eriskummalisel kombel sattus ta alati ühte kollektiivi kas psühhopaatide või päris napakatega. Järk-järgult tõmbus ta kõikidest suhetest eemale. Ta lahkus kõikidest oma töökohtadest, olles igas neist vaid lühikest aega töötanud. Kuidagi õnnestus tal siiski osta oma kodu. Aga ka seal ei leidnud ta asu. Kõik, kaasa arvatud lagi, olid selles korteris valedest materjalidest ja ta raiskas arutult aega neid üles kiskudes, oskamata ise asja “tervislikuks” parandada. Taas tuli küsida isa abi, samas olid vanemad juba siis tema silmis väga halvas kirjas. Ta jäigi oma vanematele “suureks nõudlikuks titeks”. Aga see on vaid “lisakiiks”.
Siit edasi hakkas juhtuma asju. Esiteks ilmus tema akende vaatevälja üks “ahelsuitsetajast” mees. Kui tavapäraselt selliseid asju ei märgatagi, siis tema sõnade kohaselt käis see mees suitsetamas nimelt siis, kui tema parasjagu aknast välja vaatas. Ühesõnaga- see mees andis talle märku, et ta on tema jälgimise all.
Järgnevalt hakkas too ahelsuitsetaja talle ka tema igapäevastel käikudel ette jääma. Küll passis ta tema koduteel põõsates, küll kükitas kusagil raudtee juures. Ja siis järgnes ta juba talle ka randa- tema turvapaika, kus ta igapäevaselt käis närve puhkamas. Hakkasime aru saama, et asi pole päris õige.
Et “ahelsuitsetaja” jätkas oma ahelsuitsetamist, meisterdas mu lähisugulane oma akendele sirmid. Ta tegi oma toad sirmidega pimedaks, et ahelsuitsetaja tema toas liikumist ei näeks, kuigi neist akendest polnud võimalik tema tuppa näha. (Sirmid olid akende ees paar-kolm aastat. Siis kolis too mees vist minema.)
Sirmide paigaldamisest alates hakkas “ahistaja” oma rõdul suitsetama just sel hetkel, kui mu sugulane parasjagu välisuksest õue astus. Ta esitas tema kohta politseile kaebuse. Asja kontrolliti, aga jõuti järeldusele, et inimene võib oma kodusaknal ja rõdul suitsetada nii tihti kui soovib ja selleks ei pea küsima naabrite luba.
Edasi sai suitsetaja-mees endale paarilise. Las olla tema koondnimetuseks Hallpea. Ühel hetkel hakkasid ahelsuitsetaja ja Hallpea “paljunema”, st jälitajaid tekkis juurde. Eriti ohtralt siiberdas neid rannas. Minu lähisugulase sõnul oli tegemist stalkerite pundiga.
Need inimesed, kes mu sugulast jälitasid, andsid talle ka pidevalt erinevaid märguandeid, et nad seda teevad. Näiteks tegi üks rannas puusaringe- ikka selleks, et mu sugulasele märku anda, et ta on jälgitud. Teine istus bussis ta kõrvale ja võttis välja täpselt sama kohukese, kui mu sugulasel kotis. Ka see oli märguanne.
Selleks ajaks oli meil selge, et meie armsa inimese psüühikaga on miskit kardinaalselt sassis. Hakkasime andma vihjeid, et ta peaks arsti juurde minema. See vihastas teda väga. Ta tahtis hoopis seda, et me ühes temaga need jälitajad oma tegude eest vastutavateks teeksime.
Õige pea tuli välja, et too ahelsuitsetaja ja vist ka nood hallpead töötavad kohalikus korteriühistus ja kohaliku valla haldusosakonnas. Jälitajate ringiga ühines nüüd haldustöötajate kaubik. Too kaubik hakkas mu sugulasele koos hallpeadega süsteemselt järele sõitma. Kaubik teadis täpselt, et ta ärkab väga vara ja läheb juba poole kuue ajal tööle. Ta passis sel ajal välisukse juures, hiljem sõitis mu sugulase bussiga kaasa, kõrvalreas. Samal ajal olid mõned inimesed ka bussis ja üks andis oma “teadmisest” pidevat märku sellega, et võttis mu sugulase koha ära, kus ta armastas istuda. Mõned filmisid teda.
Kui mu sugulane vahest mõnes teises peatuses bussist väljus, kui oli harjumuspärane, olid ka seal juba valvurid platsis. Selgus, et tema teekonnaga tegeleb juba palju suurem võrgustik, kui ta esialgu arvas. Hallpead ja muud kas filmisid või andsid muid märguandeid.
Teisele poole mu sugulase vastasmajja siginesid ka jälitajad, need asetasid oma kaamera otse mu sugulase aknasse. Kui me küsisime, miks nad seda teevad, oli mu sugulase vastus, et nad soovivad temast vabaneda ja ta korteri endale saada. Sest talle meeldib vahel rõdul istuda ja see neile ei meeldi. Stalkerid, ütles ta, ei löö risti ette millegi ees. Kuidas saab inimese korteri ära võtta, kui tal pole võlgu ja ta elab oma vaikset elu, jäigi selgusetuks.
Paar aastat tagasi käisin temaga koos psühhiaatri juures. Põhjus, miks ta mind endaga kaasa lubas, oli see, et ta ise arvab enesel olevat autismi. Läksin nii-öelda tugiisikuks. Tõsi, lisadiagnoosina ongi tal diagnoositud autismispektri häire, tema oskamatus inimestega suhelda, vaid enesele keskendumine ja muud tundeelu ja toimetuleku puudujäägid kinnitavad seda. Psühhiaater ütles kohe, et palun, te peaksite haiglasse tulema, teile oleks koheselt koht olemas. Need mõtted, mida te väljendate, on luulumõtted, rõhutas ta mitmeid kordi. Me saaksime teid ravida, kui te vaid veidi oleksite nõus haiglas olema - need kaovad, uskuge mind, kinnitas ta.
Minu lähisugulane ei võta ühtegi rohtu. Mitte ühtegi. Ta tellib oma toidugi pakendivabalt paar korda kuus kastidega otse oma kümkappi. Arsti jutt vihastas ta korralikult välja. Kui mina seal kõrval piiksatasin, et mõtle nüüd järele, mis on kõige hullem asi, mis sinuga haiglas saab juhtuda, miks sa ei võiks pakutud ravi proovida, olin silmapilkselt vaenlane. Iga natukese aja tagant kuulen, kuidas “Maris lõi mulle arsti juures noa selga” või et “Marisel on vaja, et mind hullumajja pannakse”. Arst laiutas käsi. Kui inimene pole enda ega teiste inimestele ohtlik, ei saa tema ega patsiendi lähedased mitte midagi ette võtta. Kui ta nõustuks, võetaks teda kohe haiglasse, sest sellele haigusele on ravi olemas. Aga ta ei nõustunud.
Tänaseks on asi võtnud kolossaalsed mõõtmed. Teda jälitatakse kodus (kaasatud on kogu ta koduvald, pluss Omniva, mis inimestele kirju laiali kannab), teel tööle (kaasatud on bussipark ja politsei), tööl (kaasatud on koristaja, klaverhäälestaja ja suurem osa õpetajatest), rannas, mis on tema väepaik (seal on peaaegu kõik juhuslikud jalutajad kaas-stalkerid) ja hoolsalt jälgitakse ka tema telefoni ja arvutit. Ta elab kogu aeg kohutava hirmu foonis, sest see ongi tema reaalsus! Tal puudub igasugune energia päris elu elamiseks. Asi muutub üha hullemaks.
Viimasena on ta kogu perekonna tituleerinud julmuriteks (kuidas ma küll varem selle peale ei tulnud, et mu oma pere teeb mu hävitajatega koostööd, ütles ta) ning meie telefoninumbrid on blokeeritud. Kui varem sai ta elusolekut vähemalt peretšäti kaudu kindlaks teha (ta luges seda aeg-ajalt), siis nüüd on ta peregrupist lahkunud. Ta ei suhtle mitte ühegi inimesega!
Nüüd jõuan asja tuumani. Eesti Vabariigi seaduste kohaselt ei ole kirjeldatud inimestele võimalik kohaldada sundravi. Ka siis, kui on ilmselge, et inimene ise end aidata ei soovi/oska, aga ta seda väga vajaks. Kui ta reaalsus ongi see, et talle on kohaldatud kolossaalne jälitusaktsioon ja seda “tõde” ei suuda keegi ümber lükata. Asi süveneb päev-päevalt.
Inimene käib ammuilma ringi ilma telefonita, sest sealtkaudu teda jälgitakse. Ta ei vasta päevade kaupa kellegi kõnedele. Tema vanad vanemad on murest murtud ja käivad aeg-ajalt linna teisest otsast ta koduaknast valgust otsimas, et saada kinnitust, et ta on elus. Ta kinnitab, et vihkab neid ja pole neile juba aastaid õnne, häid jõule või head emade-isadepäeva soovinud. Ta ei osale ühelgi pereüritusel. Me kõik oleme “reeturid”, kes on ta “kurjategijate meelevalda jätnud”, kuigi oleme teda pikki aastaid püüdnud aidata, võtnud aega, kuulanud, rääkinud, suunanud vaikselt ravile, ignoreerinud halbu sõnu ja sõimu. Üsna keeruline on eakatele vanematele pidevalt kinnitada, et see, kes nendega nii inetult haugub, ei ole tema, vaid ta haigus.
Aga ta käib tööl. Varahommikuti koristamas. Jälitajate kiuste. Kolme kõrgharidusega psüühiliselt haige inimese jaoks on see ainus töö, mida ta suudab teha. Sest hommikuti on töökohas vähe rahvast, ainult jälitajad. Näiteks klaverihäälestaja müratab just teatud hetkedel akorde, et anda märku, et “ta teab”. Ja kaaskoristaja viipleb ristmikul, kui ta bussiga mööda sõidab, et anda omakorda märku, et “temagi teab”. Inimesi, kes on kaaskiusajad, lisandub pidevalt.
Peale paaritunnist tööd läheb ta koju ja magab kogu päeva, sest energiat lihtsalt ei ole. Või soojemal hooajal läheb randa, kus võitleb küll kiusajatega, aga istub siiski päevade viisi kuni päikeseloojanguni.
Ta saab ka mingit invaliidsus või töövõimetuspensioni. Mida täpselt, seda ei tea keegi, sest Eesti Vabariigi seaduste kohaselt ei saa seda infot jagada mitte ühelegi täisealise inimese lähedasele, kui ta pole just vastutusvõimetuks tunnistatud. Perekonnale ei tohi isegi seda öelda, kes on inimese perearst.
Üks nüanss lisandus sügisel. Kuna pere “ta reetis”, hakkas ta ise “materjali koguma ja salvestama”. Nii kirjutas mulle korraga üks ta naabritest, kes oli minu meiliaadressi leidnud internetist ja ütles, et mu sugulane pildistab tema peret iga kord, kui need temaga kokku juhtuvad. Ka tema lapsi. See olevat väga häiriv. Ka tööjuures ja mujal pildistab ta ohjeldamatult. Ta arvuti kõvakettad on “materjalidest” umbes (seda avastas üks itimehest sugulane, kelle ta kutsus oma arvutist “häkkerit tuvastama”). Niisiis on ahistatavast saanud ise ahistaja - nende jaoks, kes tema haigusest ei tea.
Pika jutu lõpetuseks- kas sellises olukorras on üldse mingit võimalust, et inimene saaks ravile suunatud? Kes vastutab, kui temaga midagi juhtub? Kui ta kuhugi kaob? Kui ta endaga midagi teeb- sest see haigus üha süveneb? Ilmselgelt oleks ravi pidanud algama juba aastate eest, aga kõik laiutavad käsi. Perekond on ahastuses. Inimene, kes on erakordselt andekas nii kunstis, kirjanduses kui muusikas, kes on töötanud muuhulgas aastaid õpetaja, helindaja, toimetaja ja raamatukoguhoidjana, ei tee mitte midagi muud, kui põgeneb “jälitajate” eest. Viimastel andmetel on ta ka oma kodu eest hoolitsemise ja enda pesemise unarusse jätnud ning vahel ei söö ta päevade viisi. Kas tõesti tuleb ära oodata katastroof?
Ma ei kirjuta siia selle haiguse nime, sest ma pole arst ja mul puudub õigus panna diagnoosi, kuid on küllap on aimatav, millega tegu. Kõige olulisem on aga minu jaoks hoopis fakt, et seda haigust saab raviga väga hästi kontrolli all hoida ja inimene saaks täiel rinnal elada elu lõpuni. Miks seda siis rakendada ei saa, kui inimese haiguse puhul on tegemist just sellise aju “vimkaga”, et ta ravi vajalikkust mingil juhul ei tunnista?
Midagi on psühhiaatria selles valdkonnas väga valesti. Kas tõesti mingit abi ei ole?
