Suvi

 Las ma meenutan seda värvikat suve, kus on olnud nii palju ilusaid hetki ja nii palju armastust!

Esimesel korral, kui mind samasugune õnnetunne valdas, nagu üle-eelmises postituses kirjeldasin, oli suvi veel noor, see oli jaanipäeva hakul, ma olin aasal. Tulin Helise maja poolt pool-joostes üle heinamaa ja korraga pahvatas mulle vastu tugev tuulehoog. See sasis mu juukseid ja pani seeliku jalgade ümber vallatult laperdama. Pigistasin tuule intensiivsuse ees silmad kinni, raputasin end ja tundsin, kuidas õnnetunne mööda mu selga allapoole voolab. Lihtsalt seesama lühike hetk oligi… aga kuidagi nii eriline ja ülev.

Siis tuli jaanipäev. Suur seltskond külalisi, palju rahvast ühise, kaunilt kaetud laua taga. Spontaanne kodukontsert. Kaunis jaanilõke koduhoovis. Rõõm inimeste silmades. See oli küllap järgmine õnnetunde hetkede kimp. 

Ja siis tulid Jaani lapsed külla. Viis inimest. Ühine rannaskäik, õhtune grill, mõnus olemine. 

Seejärel päevad lapselastega. Avastasime üheskoos kauneid ja mõnusaid randasid, näiteks Pallasmaa Põhja-Muhus või Rootsivere läänes. Lisaks sõitsime rattaga, käisime küla raamatukogus, ostsime head-paremat, mängisime täringumängu, nautisime lapsemeelset puhkust. Selle aja jooksul käis mitmel korral üle seesama mõnus õnnetunne. 

Ja siis käis külas Lauri Räpp, noor tohutult tundliku meelega luuletaja ja kirjutaja. Sügavad vestlused, toredad jagamised, kaunid äratundmused tegid hingele pai. Selle õhtu erilisust tunnetasin iga ihurakuga. 

Seejärel etendus Urmas Sisaskist Jänedal. Me poleks sinna mingil juhul läinud, kui järgmisel päeval poleks olnud kontsertmõtisklust Järva-Jaanis. Kuna aga aeg nii ideaalselt sobis, võtsime kutse vastu. See oli imeline teatritükk! Ja mis kõige üllatavam - Jaan oli sinna sisse kirjutatud. Jaan kirjutas nimelt Urmas Sisaski viimasele suurteosele teksti ja tervelt ühe osa tekst loeti sellel etendusel ette. See oli üli-südamlik koht, viiv enne Urmase surma, enne seda kohta, kus ta astus läbi täiskuu taevasse. Mul tulevad praegugi, kui sellest kirjutan, külmavärinad ihule, Jaanil oli aga tegu liigutuspisatate kinnihoidmisega. Ta ju ei teadnud, et on etenduses! 

Peale teatrit sõitsime külla mu vanemate suvekoju, kus ema oli katnud õhtusöögilaua. Isagi oli hilisõhtuni triksis-traksis. Oli väga armas olemine! Kahju, et sauna ei jõudnud. Mu isa tehtud Kõnnu saun on maailma parim!

Aga järgmisel päeva vurasime juba Järva-Jaani, kus Jaan jutlustas teenistusel ja me koos viisime läbi kontsertmõtiskluse. Ilm oli vihmane, aga vastuvõtt soe ja hoolitsev.  

Peale üht matusetalitust ja orelimängu ning südamlikku peielauda Viimsis põrutasime tagasi Muhku, aga kuna ilmad olid nagu olid, otsustasime vastu võtta ka kutse Klaaspärlimängu avakontserdile, mis toimus 9.juulil Tartu Jaani kirikus. Sai ka Tartu osas linnukese kirja! Olime väga oodatud ja korraldajad kallistasid meid pikalt-pikalt! Ka solisti, Ameerikas elava Martin Kuuskmanniga oli meeleolukas jutuajamine. 

Tagasi Muhusse sõitsime mingit põnevat teed, mis viis muuhulgas läbi Pärnu-Jaagupi, kus vaatasime kirikut ja einestasime vahvas kiriku kohvikus. Mulle meeldivad need pikad sõidud, kui olen Jaaniga koos. Või kogu perega. Pikad sõidud annavad vabaduse tunde. Vabadus seondub omakorda õnnega.

Aga 11.juulil ootas meid Hiiumaa, millest kirjutasin pikemalt ühes eelnevas postituses. Taas üks imeline ja sündmusrikas päev!

12.juulil viis Jaan läbi teenistused Valjalas ning Muhus.  Mina mängisin orelit. Tore oli keset puhkust hoopis teistsuguses keskonnas teenida. Ja kui armsad ja hoolivad on väikeste maakoguduste inimesed! 

13 ja 14.juulil käis Jaan linnas arsti juures, mina aga võõrustasin sõbrannat. Sedasama, kes ostis ära minu ilusa punase auto! Tegime kahe auto liigud, oli väga meeleolukas õhtu! Muide, see sõbranna teab maailma asjadest kõike! Nii õpetas ta mind sel korral akordioni mängima, õigesti kohvi presskannu kasutama ja veel mingeid toredaid nippe ja oskusi, mida palusin tal uuesti meelde tuletada, et saaksin siia kirja panna. 

 15.juuli oli tǎiesti eriline päev, sest sel päeval tegi mu kallis abikaasa mulle merevaadet! Talle tuli selleks puhuks traktoriga abiks mu tubli onu. Nad puhastasid meie maad merepoolses suunas veidi võsast, onu vedas jämedamad puurondid traktoriga hoovile lähemale. Kaks töökat meest rassisid kogu päeva. Ma tunnen end nii hoituna, merevaade, mis enne paistis vaid vilksamisi, avaneb nüüd laialt ja kaunilt!  

16.juulil oli meil imeline külaskäik Udriku laiule, millest samuti kirjutasin ühes eelnevas postituses. 

17-19.juulil olid Lõuna-Eesti künkliku loodusega paikade päevad. Esiteks Viljandi, kus külastasime Vanamuusika festivali lõppkontserti ja nautisime Marcel Johannes Kitse virtuosset tšellomängu. Õhtul aga - jälle hetk, mis jääb alatiseks meelde - käisime Jaani ja Anu Rauaga päikeseloojangul ujumas. Tasakesi vajus punane päike vaiksesse mustavasse järve. Me ujumisliigutused tegid veepinnal vaikset vulinat, õhk oli aga nii harras, et see oli hingele lausa veidike valus. Ma ei tahtnud ega tahtnud veest välja tulla,  tegin ühe ringi loojuva päikese poole teise järel. Ilus oli olla! 

Järgmine päev viis meid veel rohkem lõunasse. Vastseliina kirikus toimus Jaani teenimise ja minu orelimänguga üks imeilus laulatus ja Haanjamehe talus rõõmsalt raju pulmapidu. Oli vahvaid kohtumisi, toredaid jutuajamisi, lihtsalt rõõmu. Jaanile, nagu mullegi, meeldib tohutult tantsida ja sel peol sai karelda mis hirmus. 

Kuigi pulmapidu kestis 3 päeva, sõitsime meie järgmisel päeval edasi. Meid ootas oma maakoju külla Jaani sõber  Tallinna linnapea Peeter. Tegime koos tema ja ta väikese tũtrega imetoreda matka ja pärast ajasime juttu ta targa isaga. Lisaks korjasime üheskoos kapuutsitäie kukeseeni. 

Ja siis sõitsimegi tagasi saarele, et oma põhipuhkus rahulikult lõpetada. Ühel vihmasel päeval mõnulesime veel Loviisa ja Lisanniga Kuressaare Grand Rose spaas. Ja juba terendaski tasapisi Tallinn. 

Kui praegu kõike kirjutatut loen, tundub mu eilne ahastus täiesti ebaoluline. Tähtis on ju tegelikult hoopis muu. Jah, muidugi ka laiem ühtekuuluvus ja üldine märkamine, aga eelkõige ikka see päris maailm. Väikeses seltskonnas jagatud lood, sügavad vestlused, südamest naerud. Need jäävad meelde, need moodustavad õnne. Seda õnne on sel suvel iseäranis jagunud. Elus on tõepoolest armastust ja hoogu!

Ja nüüd tantsusammul Viljandi folgile! 

Kurbus

Ärakeelatu, süles Toomas Pauli talaar

Kohutavalt keerukas päev. 

Ühest küljest tahtsin olla vaiksuses ja head, kallist Toomast südamest leinata, teisest küljest oli seda äärmiselt valuline teha, sest “keegi” Tooma matuse korralduskomiteest oli rangelt öelnud, et “Tammsalu olgu absoluutselt välistatud ja olgu seda ka linnapea Raudsepp.” Nii teatas meile telefoni teel üks korraldajatest, kes ise arvas, et Jaan siiski ei ole selles kontekstis pelgalt “tühi koht”. 

Linnapea Raudsepalt oli eelnevalt tellitud kõne, mille seesama “keegi” otsustavalt ära keelas. Nii öeldi ka linnapeale mõni päev hiljem otse, et ärgu ta ikka kõnet pidagu. 

Jaan ei hakka end kunagi kuhugi vägisi toppima. Ta lootis salamisi, et ehk tohib ta kasvõi oma eelkäija Toomase kirstu Toomase enda talaari kandes kirikust välja aidata kanda, ei muud. Aga ei, ka selle olevat see “keegi” jõuliselt ära keelanud. Surnuaial võid kanda, ütles seesama helistaja. 

Sellised käsud ei tule enam ammu kusagilt kõrgemalt, teatas sõnumitooja. Need on tühistamised võrdselt positsioonilt, mis on eriti kurb ja arusaamatu. Miks ometi? 

Jah, muidugi sai sellega haiget teha. Jah, muidugi tehtigi. Kohutavalt. Oma abikaasat säärases situatsioonis näha, kus ta istub orelirõdul, Toomase talaar põlvedel - ma ei olnud selleks valmis. Ausalt. 

Mõnikord oleks parem teatud asju mitte teada, sest närvisüsteem ei pea vastu. Eile oli just selline päev.

Mina omalt poolt andsin endast kõik, et hea Toomase ärasaatmine oleks muusikaliselt kaunis. Tegime teiste muusikutega kõik, et see heliseks kõikide kõrvus veel kaua. Oli imeilus ja väärikas ärasaatmine. Ilus kõne Tiit Pädamilt, Rein Veidemannilt - kõik.

Aga ikkagi on mu mõttes üksainus küsimus. Miks? Miks ikka veel? Kas kellegi elu muutus tänase päevaga täiuslikumaks? Kas keegi tõusis Toomase järeltulija ja sõbra “eikellekski muutmise” võrra kõrgemale? Kas Toomas oleks ka nii tahtnud? 

Nii jäigi mul päriselt jumalaga jätmata. Tegelesin pidevalt enese kokkuvõtmisega. Mul ei ole nii tugev närvisüsteem, kui pealtnäha tundub. Aga küllap “väärisin” siis minagi lisakurbust, sest see, mida tehakse Jaanile, tehakse ka mulle. Meie abielu ei olnud vaid tema tegu. 

Õnneks mu armsad lohutavad mind. Helis, mu kallis laps rääkis minuga pikalt-pikalt. See on kõige olulisem

See on puhtalt minu mõtete ja tunnetega postitus. Jaangi sai selle olemasolust teada mitu päeva hiljem. 

Õnnehetked

 Sel suvel olen suutnud kinni napsata erakordselt paljudest hetkedest, mis on libisenud nagu siidine silitus üle mu südame ja pannud mind vaikselt naeratades ohkama, et vaat see ongi õnn.

Viimane säärane oli eilne päev. Ausalt öeldes ma esmalt üldsegi kahtlesin selle väljasõidu vajalikkuses - oleme sel suvel erakordselt palju käinud ja näinud, nüüd üks veel, kas on vaja. Aga oli! Jaan teadis, mida minuga jagada soovib. Tema oli seal juba korra käinud.

See on üks tilluke laid Saaremaa kaguosas, kus on juba kolmekümmend aastat elanud üks Jaani eriline sõber. See on üks tema kodudest. Laiule pääseb muidugi vaid paadiga. Aga uskuge, see paat viib täielikule imede maale! Juba üle lahe ja läbi roostiku libisedes tabas mind mitmeid kordi “see” tunne, kus tahaks hüüda, et peatu, hetk. Muidugi soosis ka ilm meid igati, aga kõige olulisemas on ikka inimesed.

See mees oli üles ehitanud kodu, kus kõneles iga detail. Aga see ei kõnelenud niivõrd rikkusest luksuse mõttes, vaid inimese rikkast sisemaailmast, armastusest oma elavate ja juba läinud lähedaste vastu, oskusest imetleda elu, mitmete detailide osas ka läbi toreda, lausa ahhetama paneva huumoriprisma. Seal majas oli muutunud kunstiks nii olevik kui igavik, au anti nii kunstile kui eksponaatideks saanud tööriistadele. Isegi puupakkudest moodustusid lähemal vaatlusel linnud-loomad ja hoonete seintest-lagedest kujundlikud või otsesed sõnumid. See kodu oli läbinisti ime!

Aga mis mind eriliselt puudutas, oli selle müraka, pealt pisut kareda mehe armastus, kui ta kõneles oma lähedastest, kodust ja kodupaiga ajaloost. Mulle tohutult meeldvad inimesed, kes oskavad jutustada lugusid ja märgata seoseid. Nende inimeste süda avaneb mingil erilisel moel. Näiteks oli ta teinud Saaremaa, antud laiu ja oma lähedaste elusündmustest ajajoone mängu, mida ta meid Jaaniga mängima pani. Arvate, et ah mis mäng, kindlasti igav- jah, ka mina pole eriline lauamängu-sõber- aga uskuge, see oli imeline, sest sealt kumas taas nii suur ja sügav austusja armastus kõige oma ümbritseva vastu, et piltlikult öeldes võtsid kingad jalast, enne kui sellesse maailma sisenesid. 

Kõike ei oskagi kirjeldada. Selleks ei jagu sõnu. Selleks tuli korraks peale lõunasööki peremehe ettepanekul teha üks väikene lõunauinak, ja päriselt magadagi! Sügavalt, kosutavalt! No see on küll mu kõikide elu külaskäikude jooksul esmakordne! Ja siis virguda, ringutada, tunda taas enesest üle libisemas õnnejoovastust, pisut üksinda laiul ringi konnata, kõrtele metsmaasikaid lükkida, päikesele pai teha. Ja taas külalislahke mehe koduõuele pärastlõunat nautima suunduda. 

Kui õhtu hakul kaldast lahti libisesime ja vaikselt Saaremaa poole purjetasime, taipasin, kui palju mulle, meile ja kogu maailmale on antud. Et on säärased päevad ja säärased hetked. Et on rõõmud ja õnnetunne, mil tahaks lapse kombel üles-alla hüpata. Ja see vaikne, pisarateni heldima panev tunne, mis pitsitab südant, kui liugled üle sileda vee ja taamal, päikesekullas askeldab luigepere kolme väikese pojaga, ja kajakad kisavad, ja laglepere sätib end sadamas merre, ja paat ragistab end kaldasse, ja kõik on korraga nii selge ja klaar, ja pigistad tasakesi oma elu-armastuse kätt, ja me külastaja suur selg paistab kaua-kaua, kui ta paadiga üksi oma võlumaale tagasi sõidab. 

Need on õnnehetked, mis muutuvad südames kalliskivideks. Ja neid hetki on olnud selle suve jooksul veel mitmeid. Looja on olnud hämmastavalt helde. Varsti soovin kirjutada veel mõnest.

Toomas Pauli mälestuseks

 “Sina oled ju minu laps.”

Nii ütles mu armas sõber, vana tark mees Toomas Paul, kui temaga vahetult enne jaanipäeva viimast korda kohtusime. Kogu see kohtumine möödus nii, et hoidsime tugevasti-tugevasti käest kinni. Rääkisime ja palvetasime. Nii tema, kui meie Jaaniga teadsime, et see kohtumine jääb viimaseks. 

See oli üldse kummaline päev. Olime juba mõtetega puhkuse lainel, palju oli teha, läbi mõelda, kaasa pakkida. Aega nappis. Tundus, et kõike on üle pea. Korraga hakkas mul peas ketrama mõte, et me peame Toomase juurde minema. Me lihtsalt peame minema. Kohe ja praegu, sest muidu sõidame maale ja enam ei saa. Tundsin selle mõtte intensiivsust lausa füüsiliselt. 

Kui läksin selle mõttega Jaani juurde, oli ta koheselt nõus. Ometi oli ka tema tohutus ajahädas. Mis siis ikka, ütles ta ja helistas Toomasele, kes ütles, et aeg on igati sobiv, tulgu me ainult. 

Kohale jõudes ehmusime, sest Toomas ei olnud enam oma toas. Ta oli viidud korrus allapoole hospiitsi. Minu tungiv mõte külaskäigu vajalikkusest sai sealsesse tuppa astudes kindla seletuse. Meid võttis vastu väga, väga, väga väsinud mees. Tema kõne oli vaevaline ja mõtted vajusid aeg-ajalt une rüppe. Ometi said kõik jutud räägitud. Ja kui Toomas palus Jaani palvetada, sai sellest palve Jumalale, et ta selle hea ja targa ja väsinud mehe oma käekõrvale võtaks ja koju viiks. Meil ei olnud sel õhtul enam kuhugi kiiret. Istusime kaua-kaua. Toomase viimane käeviibe meie minnes jääb mulle alatiseks silme ette.

Olen tõesti Toomase laps. Meil on olnud aastakümnete pikkune sõprus. Kui ma ligi kolmkümmend aastat tagasi Jaani kirikusse organistina tööle tulin, oli just tema see, kes mind, verinoort plikaohtu tudengit selle suure oreli taha kutsus ja sellele kaunile tööle usaldas. Olin muusikaakadeemias õppinud tema juures piiblitundmist ja liturgikat, teadsin, kui hoomamatult tark ta on. 

Olen seda ennegi kirjutanud, et Jaani kirikusse tööle minnes kuulsin eelnevalt, et see on üks väga tõsine koht. Olin ausalt öeldes päris hirmul, naerusuine kahekümne viiene, nagu ma toona olin. Õige pea aga selgus, et too ülitark ja range olemisega Toomas on ka üks ütlemata vahva vimkavend. Me sobisime hästi, kuigi palju aastaid ei julgenud ma tema kuuldes midagi paikapanevat arvata või välja öelda. See oli aukartus. Lõbus olla ja nalja teha ma küll ei peljanud. Tema juba mõistis ja naljatas vastu.

Suurim privileeg oli aga muidugi kuulata tema jutlusi. Siin lisanduvad kaunid mälestused Sutlepa kabelist, mida teenisime kindla tandemina üle kahekümne aasta. Sutlepas said õige hõngu nii jõulud kui jaanipäev, kuulsime neil aastail ülestõusmisest mitmekümne eri nurga alt, tunnetasime läbi tema sõnaseadmise Püha Vaimu võimu. Oh, olid need alles ilusad ajad! Olen õnnelik, et sain ka sel nelipühal, tema viimasel Sutlepa teenistusel ja üldse viimasel teenistusel olla organistina kohal ja autoga sõidutajana abiks. Mäletan hästi, millest me vestlesime. Et ega teda just väga paljud enam vaatamas käi… 

Üks tähendusrikastest lausetest, mis mulle paljude seas praegu meenub, on see, mille ta ütles, kui olin alles Jaani kirikusse tööle läinud ja pidin õhtul minema kirikusse harjutama. Siis aga selgus, et peauste vahele oli üheks ööks sätitud kirst lahkunuga, kelle sooviks oli veeta oma maise keha viimane öö just kirikus. “Ei ealeski”, karjatasin pead raputades, kui Toomas seda mulle teada andis. Noh, nii igaks juhuks. Toomas naeratas ja ütles: “Mina küll kardan rohkem elavaid...”

See oli tark lause, elavaid tulebki rohkem karta. Olen sellest hiljem palju kordi aru saanud. Aga Toomast ei pidanud kartma. Käisime aastaid perekonniti läbi, nemad Theaga meie juures, meie nende juures õhtusöökidel. Meie sõprus aina kinnistus ja süvenes. Kui Thea haigestus, katsusin ka neile nii palju kui võimalik omalt poolt abiks olla. Ega kolmikute kõrvalt ülemäära jõudnud…

Ometi ei julgenud ma pikka aega Toomasele öelda, et lahutasin oma abielu. Kartsin, et äkki ta pettub minus ja ütleb meie sõpruse üles. Teadsin, et kirikus on selle “abielundusega” mingid omad lood. Kui seda aga viimaks rääkisin, kallistas ta mind pikalt. “Miks sa ometi ei öelnud…” See tark mees mõistis. Ja mitte kohut. Meie sõprus jätkus samal viisil.

Edaspidi julgesin Toomasele kõigest rääkida. Ka mõne aasta taguse “tühistamisaktsiooni” ajal läksin esimesena just tema juurde pisarais nõu ja abi küsima. Ta teadis meie lugu ammu enne selle avalikkuse hambusse jõudmist. Tema ees olen julgenud nutta, tema on mind lohutanud ja kinnitanud, tema on meie eest palju palveid teinud. 

Meie viimasel kohtumisel ütles ta vaikselt: “Minust ei olnud ju teie kaitsjat.” Aga tegelikult oli. Oh, kuidas oli! Toomas tegi täpselt seda, mida teevad tõelised sõbrad. Ta oli ja jäi.

Hea Toomas, tänu Sulle kõikide nende pikkade ühiste aastate eest, tänu koostöö ja ühiste rõõmuaegade eest, tänu sügavate vestluste eest, tänu helduse, halastuse ja armastuse eest. Olen uhkusega Sinu laps, sest sellist vaimset isa ei ole just paljudel. Olgu Su teekond Taevase Isa juurde turvaline ja päikest täis kui tänane päev. “Isegi mina kardan,” ütlesid Sa kord ühel autosõidul, kui kõnelesime surmast. Aga viimasel sõidul Sutlepast tagasi ütlesid, et “ma olin vahepeal üksinda, aga nüüd on Thea jälle minuga.”

Leinan Sind väga. Aga tean, et Sul on nüüd hea, Jumala mõõtmatus süles koos oma kalliga. 

Armu

 Vahel ma ei saa inimestest aru. Neil näikse kõik olevat hästi. Nad on pealtnäha normaalses paarisuhtes. Neil on lapsed. Kodu. Neid on õnnistatud erinevate annetega. Nad on oma erialal tublid tegijad. Neid on suurematest hädadest hoitud. Aga nad on nii paganama kriitilised!

Ütlesin meelega paganama. Sest suur osa neist on vormilt tublid kristlased. Need vormilt tublid kristlased arvavad palju ja julgelt. Nende arvamustest peegeldub kindel teadmine asjade juurpõhjustest ja sellest, kuidas maailm tegelikult peaks toimima. Nad on võtnud enesele kuulutaja julge rolli ja nende kujuteldavad mikrofonid ei kõla iga kord sugugi mitte käskivalt, vaid sisaldavad tihtilugu teiste suunal hoopis haletsevaid noote. Või tögavaid. Otsest sõimu kasutavad neist vaid rumalamad. Aga jah, oma sõnavõttudes on nad ise nii paganama õiged! Kuid mitte selles ei seisne nende põhiline passiiv-agressiivsus. 

Sellised inimesed elavad ise perfektselt. Nad rõhutavad seda igal sammul. Me kõik peaksime neid silmad punnis imetlema. 

Näiteks on nad juba noorena suutnud abielluda õige partneriga. Sedasama peaksid nende sõnul olema teinud ka kõik teised. See abielu-teema on üks põhilisi, millest nad eal ei tüdine. Neil on õigus öelda. 

Kui sa ei ole juba noorena osanud selle partneriga abielluda, kellega sooviksid ka vananeda, siis peaksid ta lihtsalt õigeks mõtlema, rõhutavad nad ja lehitsevad võidukalt piiblit. Muud armastuse vormid tuleb muidugi ära keelata, lisavad nad muiates. Inimese keha nimelt polegi tema enda oma, vaid kuulub selle inimtüübi meelevalda.  Kui sa üritad seesugustele selgitada, et kõik inimesed ei saa eluks ajaks kokku jääda ja sellest pole õigupoolest midagi, või veel hullem, mainida, et samasooliste armastus ei tohiks kellegi kõrvalseisja jaoks olla maailma lõpp, siis sulgevad nad lihtsalt kõrvad. Teate, miks?

Selliste inimeste maailmas on kõik inimesed ühesugused. Neil puuduvad omapärad ja igasugune areng. Sellised inimesed ei juurdle kunagi noorte ja vanade erineva elukogemuse üle, nende maailmas puuduvad põhjuse ja tagajärje seadused. Nad raiuvad kogu elu ühte ja sama “tõde”, purustades sellega oma mõjusfääris olevate inimeste elusid. Nad ütlevad end elavat piibli järgi. Aga see ei ole tõsi.

Sest nad ei armasta. Nad kardavad elada ja vihkavad seda, kui mõni teine ei karda. 

Kui nad kardaksid vaikselt, oleks see igati okei. Inimesed ongi isesugused ja mõni ongi oma mõtetes ja väljenduses arhailine, teine jällegi modernne. Aga nad arvavad, et kõik inimesed peaksid olema sellest “ühest puust”, nagu nemad. Sest vaadake, kui nemad on ikkagi nii vagalt ja õigesti elanud ja kõike nii jumalakartlikult ja vooruslikult teinud, ei tohiks ka keegi teine teha teistsuguseid valikuid. Ühesõnaga - need “õigesti elajad” topivad end ja oma eluviisi teistele vägisi peale, kasutades selleks klassikalisi passiv-agressiivseid väljenduslaade, mille ühiseks nimetajaks on eesmärk teise võimalikult kehvast enesetundest.

Tegelikult peaksin ju minagi sellest jamast lihtsalt mööda vaatama. Aga vahel on see keerukas. Näiteks siis, kui näen, et nad ei halasta isegi oma lastele. 

Olen mitneid kordi täheldanud, et nende juurde, kes on kõige valjuhäälsemalt “vagad ja head”, kipuvad mingil eluhetkel maanduma nende lähedaste näol kirjult eksravagantsed elunäited, mis panevad nende armastuse ja halastuse korralikult proovile. 

Nii abiellus ühe tõeliselt kristliku maailmavaate, piibli ja küllap Jumala enesegagi sinasõprust pidava naise tütar … teise naisega. Mnjah, mis seal's ikka, mõtleksite ehk teie, aga tema mitte. 

Ma ei taha siinkohal juurelda, miks see sündmus just selle naise ellu tuli. On ta ju ometi “kõik seesuguse” avalikult hukka mõistnud ja alati valjuhäälselt ennast ja oma laitmatut abielu ja muud veatust kiitnud, öeldes üsna otse, et ainult nii on õige elada ja mõelda, nagu tema seda teeb. Et kõik muu on suisa kuritegelik. 

Kordan veel, mitte see pole oluline, miks just tema. Olulised on kaks avalikkuse ette paisatud pilti. Üks noorest naisest, vaga naise tütrest oma pulmas. Teine tema emalt kusagil kaugel maal, sõnumiks “valu ja merre voolavad pisarad”.

Vahel ma tõesti ei mõista. Inimesel on laps, noor inimene, kes terve ja õnnelik. Terve ja õnnelik! Ta lihtsalt elab teisiti, kui tema oleks tahtnud, aga mis siis ikka! Me ei pruugi kaugeltki kõikidest oma laste valikutest aru saada. Kuniks need ei hävita neid ennast, on ju kõik hästi? Kas just siinkohal ei peaks halastus ja arm olema kõige nähtavamad? Mul on lausa hale, et see vaene vaga ema on pugenud häbist kobrutades kuhugi maapakku ja viskab avalikkuse ette selliseid lauseid. Selle asemel, et olla oma tütrega tema elu tähtsündmusel koos.

 Kas see on armastus? On see tõesti armastus? Kelle nimel, ega ometi… 

Küsisin Jaanilt, kas tema läheks oma laste või lastelaste pulma, kui need oleksid säärased. Jah, ma läheksin, ütles ta. Mina ka, otse loomulikult. Just sellistel eluketkedel on neile meie armastust eriliselt vaja. 

Miks me ei lase inimestel olla? Miks me arvame, et oleme ise õigemad? Et meie eluviis on kellegi teise omast parem? Einoh, tore, kui kellelgi on hetero-inimesena olnud õnn leida varases nooruses see kõige õigem ja armsam kaaslane. Suurepärane. Isegi halvas abielus piinlemine on oma asi, eriti kui pole lapsi. Aga miks arvatakse, et teistsugused teekonnad on kehvemad ja kuuluvad avalikku arutellu ja veel hullem, häbistamisse? 

Keerukas on vaikida. Tean ju terapeudina hästi, mida seesugused vanema-lapse suhted tegelikult kaasa toovad. Armastust kahjuks mitte. Lõhutud pere. Aga mitte tütre süül. Oh seda paganama vihapisarais paindumatust!

Hülgehall

 Sel korral lähenesime Hiiumaale läbi vihma ja udu. Nii Saare- kui Hiiumaa metsaviirud paistsid merelt igavalt hallid, veteväligi mõjus hoolimata pinnal sibavatest udulainetest inetult porikarva. Tundsin, et pole mingit vahet, kummale poole sõita. Ootusärevus saare osas, kuhu ülemäära tihti ei satu, oli suhteliselt nullis. Ilm suutis oma nutuse ilme maha müüa, nii sulandusin ümbritsevaga üheks, muutusin mere kombel hülgehalliks, valgusin mõtetes aelgase loksuga siia-sinna, jõudmata kogu meresõidu vältel tagasi oma keskmesse ja erksasse olemusse. Lasin end olla. 

Tegelikult ma vahel ikkagi igatsen Hiiumaale. Hiiu hõng on Muhu ja Saare omast teistsugune, aga on sama mere- ja tuuleline, kandes rannarahva karget eluviisi, toetudes samas oma tugevaile, tormile vastupidavaile juurtele. Hiidlased armastavad oma saart ja armastavate inimestega on lihtne suhestuda.

Saarele jõudes ilm paranes. Ka mina korjasin end taas kokku ja märkasin, et Hiiumaa muutub otsekui julgete pintslitõmmete abil taas värviliseks. Teekond Reigi kirikusse kulges mööda saare läänepoolset maanteed. Tasapisi näitas päikest. 

Olen vist juba maininud, et Hiiumaa on minu jaoks otsekui hea teretuttav - see, kellega küll tihedalt läbi ei käi, aga kellega taaskohtumine ometi väga rõõmustab. Põnevust jätkub isegi sedavõrd, et mõttes lubad õige pea naasta, soovid suhete tihenemist, ihkad lausa sõprust. Seda kõike ei pruugi muidugi tegelikkuses juhtuda, aga hea seegi, et järgmisel korral jätkub kõik lihtsalt sama toreda koha pealt. 

Päev kujunes kauniks ja möödus nagu lennates. Reigis tõmbasin õlule kirka muhu-triibulise villa-salli, lükkasin mind rünnanud “suure halli” kadakate vahele maadligi, tõmbasin suu kõrvuni ja ulatasin õnnetundele taas terekäe. Nii Reigi, kui Tahkuna ja Kassari väärivad seda igati. Sääre tirp jäi küll sel korral vallutamata, aga küllap tuleme õige pea tagasi! 

Või noh, järgmisel korral… 

Meeste tööd

 Kui ma ütlesin Jaanile, et võin vabalt teetööliseks hakata ja eriliselt andekas olen just teelappimise alal, kuhu võiksin end lausa üle Eestiliselt pakkuda, vaatas ta mind kohkunult ja ütles, et ära seda küll tee, lisades veel, et see võtab selja läbi. 

Eks ma end pisut suurelisemalt väljendagi, kui tegelikkuses õige. Kuhugi Kilingi-Nõmmele vast teed lappima ei läheks küll. Aga oma väikest koduteed olen siin lappinud omajagu. Kui ikka ühel toredal ööl terve ookean ühe ropsuga taevast kaela sajab, mille tagajärjel kajakad su kõrval asuvat põldu uueks merelaheks hakkavad pidama ja kui objekt nimega tee rohkem kraavi või jõge meenutab, tuleb vähemalt veekogu põhi sõidukõlbulikuks saada. Laeva pole ju koheselt kusagilt võtta. Supilaudki jäi rannailmadest mere äärde. 

Nii et ära pelga, armas mees! Asfalti ma panema ei hakka. Las vean mõned kärutäied lombi põhja - saame vähemalt homme praamile. Küll siis, kui ilmad taas kuivemad, hakkan uuesti traktoristiks. See on teelappimise kõrval teine tegevus, mida väga armastan!

Teiste naised tahavad köögis kokata ja toas põrandat pühkida, aga mina - mkmm. Miks põnevamad asjad kõik meeste pärusmaa peavad olema? Kui nüüd saaks aknaraamid ka “föönitatud” ja uue värvi alla, oleks elu päris lill. 

Siiski- täna ma õmblesin ka veidi. Tegelikult mulle see ka meeldib. Kui vihma sajab. 

Kanajalgadega maja

 Hiilisin täna kanajalgadega maja juurde. Mul oli vaja seal veidikene toimetada. Tavaliselt ei lähe ma sinnakanti kunagi, kui Kanajalad, kanajalgadega maja asukad, on kodus. Äärmisel juhul sõidan kui tuulispask kaugemalt jalgrattaga mööda, süda tagumas kurku, et kas ehk isand Kanajalg hüppab põõsast välja ja kukub mind tuuseldama. Seda pole küll kunagi juhtunud, but you never know…

Kümmekond aastat tagasi käisid Kanajalad mind mu kodus kollitamas. Õigupoolest oleksid nad mu äärepealt nahka pannud, kui ma poleks end piisavalt osavasti kaitsnud. Emand Kanajalg oli küll vähem õudne, aga ega temagi oma hiiglaslike lõugadega isandat poleks suutnud taltsutada. Oma kanajalgadega koopasse nad mind tol õhtul küll vedada ei suutnud, aga peale nende äralendu püherdasin veel kaua unetuna voodis, hirmuhigi otsaees.

Täna, nagu mainitud, hiilisin aga vaikselt põõsastiku vahel, mille taga too kanajalgadega maja asub. Iga väiksemgi krõps võinuks mind reeta. Iga pisemgi puuraksatus oleks teritanud Kanajalgade tähelepanu, iga mu julgem liigutus oleks kandnud kanajalgade õuele võõrast lõhna. Isand Kanajala sõõrmed oleksid paisunud ja ta suunurgast oleks hakanud tilkuma kättemaksu näljast ila. Pöörasena oleks ta sööstnud läbi võsa otse mu kõri kallale ja edasi ei taha ma isegi mõelda.

Sestap toimetasin väga vaikselt. Kivid mu pihkudest pudisesid tasaselt kui udusuled sinna, kuhu soovisin need paigutada. Tuuleõhk tegi osavalt “katet”, klõbistades just kanajalgade põõsastiku oksi eriliselt klõbiseva elegantsiga - et võtku nad ja tantsigu hoopis lõrisemise asemel. Kõhistasin omaette naerda ja täitsin oma ülesannet kiirelt ja perfektselt. Siuglesin nagu nõtke uss kiviaia, põllu ja tee vahel. Ma ei vaadanud kanajalgadega maja poolegi. Ilmselt oleksid nad juba pelgalt mu pilgust aru saanud, et saak on läheduses. 

Kui olin oma vaikset tööd lõpetamas ja haarasin põõsastikust veel viimase kiviklibu järele, käis mu kõrval korraga kõva raksatus. Tuul ehmus korrapealt hingetuks ja murdosa sekundi jooksul tekkis seäärane vaikus, mille hõlmas seiskus isegi aeg. Minu südamest rääkimata. Sain ta oma kurgus siiski taguma, kargasin hirmust meeletuna püsti ja pistsin kõigest väest jooksu. Kujutlesin igal põgenemishetkel oma kintsude taga isand Kanajala kollaseid hambaid. Plaks ja plaks pidid nad mind esmalt asjatult haarama, aga viimaks oleksid nad nõelteravaina läbinud mu dressipüksid ja naha ja rebinud verist liha mu põgenevalt tagumikult. Kuni ma hingetuna porri oleksin langenud…

Aga ei… Piidlesin umbes saja meetri pealt arglikult tagasi. Kõik oli endine. Vaikne. Tuuleke mängis taas rohututtidega ja küllap klõbistas ka kanajalgade pöösastikus. Too raksatus ei kuulunud niisiis hoopiski mitte verejanus isand Kanajalale. Ma lihtsalt nii jubedalt kardan teda, et hirm ajas sel korral oma silmad lausa pärani. Samas … seesugustega ei tea kunagi, millega lihtsamadki lood lõppeda võivad. Parem karta kui kahetseda. 

Kirik, püha paik

 

Kas te teate, kuidas käituvad skisofreenikud? Tihtilugu pöördvõrdelises seoses sellega, mis toimub nende sees. Mida suuremaks paisub nende sisemine segadus, seda enam hakkavad nad korda looma enese ümber.  Olen kunagi varajases nooruses takistanud ühel skisofreenikul mööblit aknast alla loopimast, kuna “segadust oli palju ja õhku vähe”. 

Umbes samasugune pilt avaneb mulle, kui vaatlen vana head luteri kirikut, mille sisemuses on asjad juba ammu täiesti käest läinud, aknast pillutakse aga alla täiesti kasutuskõlblikku mööblit, et tuba korda seada, kui piltlikult väljenduda. Silutakse vormi, mille sisu hõõgub plahvatuse eel. 

Lubatud on kõik ja mitte midagi. Ühed hõiguvad lahutamatutest abieludest, teised jalutavad performance korras alasti altari ees. Ühed keelavad vastassoost inimesel end isegi riivata, rääkimata kallistamisest, teised võtavad osa pride'ist, kus avalikult esitletakse pea kõiki seksuaalsuse vorme. Ühed keelavad naisõpetajaid sisenemast oma kiriku altarisse, teised korraldavad pühakojas punkkontserti, kus on “fuck'i, metal'it ja pulli”

Selles tohuvabohus peab olema väga tugev, et aru saada, millist “vagaduslaadi” keegi esindab ja kus on sinu isiklikud piirid. Ma ütlen ausalt, et kui mul ei oleks Jaani, kellega neid asju aeg-ajalt arutada, oleksin ka ise suures segaduses. Vestlused abikaasaga teevad pildi pisut selgemaks ja võtavad muret maha.

Ilmselgelt on ka kiriku eesotsas olevad inimesed keerukas olukorras. Asjad ei toimi enam nii nagu varem. Paraku ei saa neid ka jõuga uuesti “nii nagu varem” toimima suruda, sest nii nagu asjad on “tasapinnaliselt” segi ja laiali, mõtlen siinkohal üha hullemini haigutavat lõhet liberaalide ja konservatiivide vahel meie tänases päevas, on nad segi ja laiali ka vertikaalselt ehk hierarhilises plaanis ehk ülalt alla valitsemise tasandil, sest jõumeetoditele enam ei alluta. On hoopis teine aeg. Tasapinnaliselt silmast silma kõnelemise oma. Tunnete tasandil.

Vanasti ütles kõige tähtsam, kuidas asjad on ja inimestel polnud kuraasi (ega tihtilugu ka arukust) öeldut kahtluse alla seada. Tänasel päeval on haritud, mõtlevaid ja arvamusega inimesi kordades rohkem ning nendele pole enam mõtet jõupositsioonilt läheneda. Nad lihtsalt ei allu. Muidu on nagu Linnateatri Uskuja etenduses, kus preestri sõnade peale “kellele ei meeldi, mingu minema”, läkski peaaegu kogu kirik tühjaks. Seetõttu ma isegi mõistan kirku valitsejate “suu vett täis” olekut ja mitte midagi ütlemist. Eks ollakse plindris, sest rahvas on ikka igas suunas möllama hakanud. Ühed ühele, teised teisele poole. Piirid on täiesti kadunud. 

Tollele palju kõneainet pakkuvale Tartu Jaani kiriku moeüritusele pakuti mulle tööampsu ehk muusikute keeles keikat. Sooviti orelil midagi moodsat, kreatiivset, nagu luupimine ja muu sinna juurde kuuluv. Ega ma eriti juurelnud, kas säärane üritus üldse kirikusse sobib. Luba selle korraldamiseks oli ju antud. Õnneks ma ei saanud minna - ajaliselt ei sobinud. Piltidelt polnud näha, kas kasutusel oli ka orel või sai luupimine DJ-ga ära tehtud. 

See üritus oleks olnud kõvasti üle minu piiride. Muide, ma olen eluaeg oma lastele õpetanud, et kui me kellegagi koos elame, koos mängime, koos tegutseme, peame alati jälgima, kas kõikidel on turvaline ja hea ja ega me kellelegi haiget ei tee. Kui on oht, et miski võib riivata kellegi tundeid, pole sealtmaalt hea edasi minna. Kiriku ja koguduste eludes võiks olla samuti - nende juhtide näol peaks olema tegu täiskasvanud ja vastutusvõimeliste inimestega, kes peaksid vahendama tulijaile ja olijaile hingerahu. Antud üritus aga lajatas paljudele inimestele lahtise käega otse silmnäkku, olles meelega provokatiivne ja väljakutsuv. Haigettegev.

Teine “lajatamine” pidi Nissi kirikus ilmselt ilma suurema tähelepanuta ära toimuma, aga nagu ikka -kus tegijaid, seal nägijaid. Selle ürituse planeerimine kirikusse on veelgi arusaamatum. Punk ja kirik on minu jaoks ikka vägagi erinevad mõisted. Vaadake vaid kontserte kirjeldavaid plakateid! Ma ei tea… minu jaoks õõvastav! Miks kirikus?

Screenshotid FB-st, ei hakka paremaks lõikamagi

Mu vaated on muutunud tänu pereteraapia õpingutele ja šokeerivaile sündmustele isiklikus elus märksa liberaalsemaks, kui nad olid kunagi varem. Mõistan inimesi paremini ja ükski erinevus mind naljalt ei häiri. Vastupidi, olen oma südame avanud mõistmisele, halastusele, armule.Minu jaoks ei ole õigustust vihakõnele, sõimule, koha kätte näitamisele, sildistamisele ega lihtlabasele kurjusele. 

Oma usuelus püüan aga kesksel kohal hoida pühaduse mõistet. Kirik ehk pühakoda peaks olema selle mõiste materiaalne kehastus. Inimesed, kes tulevad pühakotta otsima olemise tõelist mõõdet ja saama kinnitust igavesest elust, olgu nad kuitahes eksinud ja patused, ei rüveta pühakoda. Küll aga saavad seda teha sündmused, mida me pühakotta lubame. Usule peaks jõidma ikka läbi kiriku poolt pakutavate vahendite, mitte tooma enda omi kaasa. Ka luterlik kirik saaks olla eksklusiisem, kui pisutki pingutada. Nõustun, et tuimust ja tuimalt ära tegemist kohtab siin-seal, kuhu olen vahel sattunud, omajagu. 

Kui arvatakse, et eelnimetatud üritused toovad rohkem noori kirikusse, siis eksitakse. Tänapäeva noortel on liiga palju lärmi ja ärevust ka ilma kirikuta. Pühadust kogetakse liiga vähe, sest pühaduse vastus on rahu. 

Mina olen oma lapsed väga otsustavalt pühakotta viinud. Meie peres kasvades lihtsalt peab teadma, kuidas kõlavad Bachi kantaadid ja milline sügavus on Mozarti Reekviemil. Poppi ja noortepärast leiavad nad mujaltki, aga mitte seda, kustkaudu avaneb uks igavikku. Pühaduse otsimine peaks saama vajaduseks. 

Mida mina teeksin, et asjad veidikenegi paremad oleksid? Jätaksin “välise vormi silumise” kus see ja teine. Näiteks inimesed, kes liturgiat Agenda järgi teevad, ei kahjusta kirikut kuidagi. Nad on ustavad ja head kristlased, las nad olla rahus. Mina keskenduksin sisemisele segadusele

Esiteks need avalikult räuskajad, solvajad, sildistajad… teiseks need performansi-tüübid, pungi ja pullimehed… Nende ühine nimetaja on lõhkumine, haiget tegemine. Ma alustaksin sellest.

Ilmselt päris ühtseks seda kirikut enam ei saagi. Jäävadki erimeelsused, liberaalsemad ja konservatiivsemad inimesed ja vaated. Jääbki arvamuste paljusus, on ju minugi oma üks paljude seast. 

Säärased fopaad võiksid aga tulevikus siiski olemata olla…

Kameeleon

 

Kameeleon!

Kui päikese käes vaatad, siis roheline, kui pimedas, siis sinine! Niisiis värvi muutev. 

Värvid on minu jaoks olulised. Hall, beež, pruun, must ja valge on ainsa värvina paduigavad. Kui millegagi kombos, siis jah. Aga pigem olgu erksamad värvid. Elus on vaja hoogu ja särtsu! 

Niisiis, saage tuttavaks, meie järgmise viie aasta abilised, saamaks kiiremini punktist A punkti B: minul sinakasroheline kameeleon, Jaanil kuldse kumaga roheline. Tore paar - nagu meiegi! 

Kunstikool

Lõputööd

 Tüdrukud lõpetasid täna kunstikooli. Neli aastat kestnud kunstiõpingud Tallinna Kunstikoolis said punkti. 

Kunstikool sarnaneb veidi muusikakooliga. Ka seal käiakse tavakooli kõrvalt, ka seal on paaril pärastlõunal nädalas päris oma tunniplaan, mis sisaldab erinevaid kunstitunde (vormiõpetus, joonistamine,  maal, klaas, kunstiajalugu jms), seega venivad mõned päevad nädalas hiigelpikaks. Kunstikooli lapsed, nagu muusikakooligi omad peavad olema vastupidavad ja tublid. Loomingulisusest rääkimata.

Kunstikooli, nagu muusikakooligi, saab katsetega - lapsel peavad olema kunstitegemiseks teatud eeldused. Kunstikool ei ole lihtsalt kunstiring. Sealt võib saada alguse ka kunstnikuks kujunemise teekond. 

Nii Loviisal, kui Lisannil olid kunstikoolis omad tugevused. Loviisal oli selleks joonistamine, Lisannil maal. Mõne asjaga tuli aga rohkem pusida. Kuigi enamus asju tuli neil välja nii, et minusugune kunstivõhik lihtsalt ahhetas, siis osad valdkonnad tõid ka pisarad silmist. Kuulsin mõlema tüdruku suust selle nelja aasta jooksul paar korda ka kunstikooli poolelijätmise mõtet, kui aga jõudsime kokkuleppele, et pingutatakse veidikene veel, läks keerukas koht korraga üle ja koolikäimine jätkus uue õhinaga. 

Mul on hea meel, et mu tüdrukud teavad nüüd kunstist nii mõndagi ja võivad mindki õpetada. Mõlemad arvasid, et jätkavad mõne kursusega lisa-aastal. Lisann arvas, et võiks veidi enam süvitsi minna klaasikunstiga ja valmistada mõned vitraažid. Loviisat huvitaks fotograafia. 

Lõpetööks tegi Lisann ühe huvitava klaasi-installatsiooni pealkirjaga “Kooskõla”, Loviisa valmistas aga vineerile sadadest sketšidest inimkuju, mis sai nimeks “Kujunemine”. Töös kasutatud ja sketšbookist väljalõigatud sketšid olid valminud üheksa aasta jooksul. Loviisa pälvis oma diplomitöö eest ka kiituse. Lisannil paluti aga koos kunstikooli sõbrannaga esitada lõpukõne, mis oli suurepärane!

Mul on tublid tüdrukud. Loodan, et loomingulisus jääb nendega kaasas käima, olenemata nende poolt valitud elusuundadest. Loomingulised inimesed on inspireerivad ja jõuavad igal alal kaugele. Tuult neile tiibadesse!

Ka mina pusin vahel…

Muusikast kirikus

Kirikus oodatakse enamasti esitajatelt vaimulikku muusikat. Vaimulik muusika on muusikaliik, mis on loodud Jumala ülistuseks või palveteks Jumala poole. Koraalid, mida kogudus pühapäevast pühapäeva laulab, on kindlalt Jumalat ülistav või Tema poole palvetav muusika. 

Sisse- ja väljamängud on seevastu enamasti pidulikud marsilaadsed lood, mis konkreetselt Jumala ülistuseks kirjutatud ei ole, kui tegu pole just mõne suurejoonelise koraali eemänguga. Või järelmänguga. Eel- ja järelmängude ajal peaks õpetajal olema hea ja kindel kirikusse siseneda ja sealt väljuda. Kui tegu on instrumentaalmuusikaga, on tavakuulajal keerukas aru saada, kas see on loodud vaimulikus võtmes või on tegu pelgalt “Kevade marsi” või “Armastuse passiooniga” (suvalised pealkirjad). 

Ehk võiks öelda nii, et kui tegu on vägeva ja kauni teosega, on Jumal andnud selle loomiseks oma heakskiidu ja vahet pole, mis on loo pealkiri. Aga millegipärast päris kõigega päris nii ikkagi pole. 

Klassikalist muusikat peetakse üldiselt kirikusse sobivaks. Paljud ei tea aga seda, et ka klassika liigitub üsna selgepiiriliselt vaimulikuks ja ilmalikuks. Osad palad või suurvormid komponeeriti rikaste õukondade poolt tellituna salongides või ballisaalides esitamiseks. Hiljem kontsertsaalide tarvis. Enamus neist on vaikimisi tunnistatud sobilikuks ka kirikusse ja kõlavad seal vägagi sagedasti, kuigi tegu ei ole Jumalat ülistava muusikaga, vaid võib olla hoopis tantsumuusika või trubaduuri südantlõhestav armastuslaul. Aga kuna muusika on lihtsalt ilus ja kuna me ei mõista, millest see räägib, on kõik “juriidiliselt korrektne”.

Osaliselt peetakse kirikusse sobivaks ka vokaalteoseid, mida saab lähemal tutvumisel ja tundmaõppimisel nimetada pelgalt looduslüürikaks või teatud tunnetust või seisundit kirjeldavaks muusikapaladeks. Oma tuntuse, ilu ja kirikliku meelelaadiga näilise sobivuse tõttu pigistatakse neid kirikutes esitada lubades silm kinni, kuigi neis pole juttu ei Jumalast ega Jeesusest ega Pühast Vaimust. Tegu on täiesti ilmaliku muusikaga. 

Selleks, et ülalmainitud vanade teoste kohta päriselt aru saada, kas tegu on vaimuliku või ilmaliku muusikaga, peaks igal kirikuõpetajal olema isiklik muusikanõunik, kes orienteeriks kindlalt ja vankumatult muusika kujunemisloos ja suudaks selle kõrvutada kiriku ajaloo ja arengutega ning ütleks, et seda teost tohib ette kanda, aga toda mitte. Oleks see vast amet - muusika väljarookija!

Palju kergem tundub olevat meie oma eestikeelse repertuaariga. Sealt kuuleb kohe ära, kas teosed sisaldavad vajalikke sõnu või mitte. Mõni ülistab hoopis isamaad või kaunist loodust või aastaaega. Või lausa armsamat või ema või isa. Või laulab lapsele hällilaulu. See kõik võib olla tohutult kaunis, aga muidugi ei saa me sedagi nimetada vaimulikuks repertuaariks. Ometigi, kui see muusika on “klassika” või kirjutatud autori poolt, keda võib nimetada klassikaliseks heliloojaks, oleks ta justkui rohkem kirikusse lubatud kui mitte-klassika. 

Nüüd jõuangi siia, kuhu tahtsin seda kirjatükki alustades jõuda. Eesti muusika ajaloost ja ka tänapäevast võib nimetada mitmeid laule ja lugusid, mis ei ole “klassika” ja see tähendab, et nad on kuulsaks lauldud teatud ansamblite või koosseisude poolt, kelle loomingut nimetatakse popmuusikaks. Muidugi pole ka see muusika hoopiski loodud Jumala ülistuseks, olles aga väga sügavalt kinnistunud rahva südamesse ja kandes endaga nii eesti rahva keerukat ajalugu, kui lootust ja armastust. Ka sellesse valdkonda kuuluvad kaunid laulud või meloodiad, mis pärinevad näiteks mõnest teada-tuntud filmist ja on väga ilusad. 

Siinkohal tõmmataksegi tihti piir (küll mitte minu pühakodades, aga mõnedes kuuldavasti siiski) - kirikusse sobimatu. Miks?

Teeme Jaaniga üheskoos kontsertmõtisklusi. Teeme neid erinevatel teemadel igal pool, kuhu meid esinema kutsutakse. Kirikutes, kultuuriüritustel, raamatukogudes. Neis mõtisklustes põimuvad muusika ja sõna ühtseks tervikuks. Selleks, et sõna jõuaks kuulaja südamesse, peab muusika seda kindlalt toetama. Oleme mõistnud, et tihtilugu jõuab südametesse just seesama laul või meloodia, mida ei saa liigitada ei vaimulikuks muusikaks ega ka klassikaks, mis aga ometi aitab moodustada mõtisklusel kõlavate juttude ja lugudega ühtse terviku, sest sel muusikapalal on imeline omadus haakuda ka iga kuulaja isikliku looga. Vähe sellest, et nad teavad paljude seesuguste laulude sõnu ja sõnumit peast, on veel mitmeid eri dimensioone. 

Esiteks rahvuslik. Nii on näiteks mitmed Ruja laulud kandnud endas vaikse vastuhaku ja vaba Eesti igatsuse sõnumit, mis haakub meist peaaegu igaühe sõnulseletamatu kogemuse ja mälestustega ja tekitab ühes Jumala sõnaga kaduvusest ja kadumatusest hea koosluse ja magusvalusa äratundmise. 

Teiseks põlvkondade ülene. Podelski “Mõtiskluses” kõlavad sõnad “igas hetkes leidub head ja halba, sealt, kus lõpeb, seal ka algab tee…” või Ernst Enno sõnad “nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees, mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees…” viivad mõtted esivanemate eludele ja pärandile, rikkusele, mida kanname endas ja pärandame omakorda oma lastele.

Kolmandaks oma isiklik põlvnemine. “Viire takka”, kaunis Muhu hällilaul, üldsegi mitte vaimulik, aga siiski nii kodune ja soe, viib mind oma lapsepõlvemaale, mere ja põldude rüppe. Kas see pole Jumala looming?

“Kuhugi on kadunud usk ja unustus…” või “ei tea, kuis Jumalaga on mul asjalood…” on teemad, millele peame kõik aeg-ajalt mõtlema. “Kuula, mis räägib silmapiir, kuula, kui kaugele ta viib…” on jällegi täiesti eluline ja samas Jumala sõnaga igati haakuv. Või “kurjus on must ja sõda on needus, julmuste aeg on suletud ring, piire ei sea vaid armastus teele neile, kel sees on lapse hing…”(laulust Lind ja laps). Kust otsast ja miks peaksid need laulud olema kirikusse sobimatud?

Kui ma mingit rahvale üldtuntud laulu orelil või klaveril esitan, ei tee ma seda kunagi nii, et “ketran loo läbi” nii nagu ta loodud on. Ei, sest kui mängin üksi, pole ju kedagi mind sõnadega toetamas. Sellisel juhul keskendun hoopis enam muusikale. Sõnad või fraasid las kumisevad vaikselt kuulajate südametes. Minu seaded sisaldavad lisaks mängitavale teemale improvisatsioone, modulatsioone, rütmimuutusi ja muud loomingulist, mis ühest küljest laseb kuulajal nautida endale tuttavat muusikateost, teisalt on ühe või teise laulu instrumentaalpalaks ümbersünni tunnistajaks. Kas need lood muutuvad seeläbi “klassikaks”, sest mina ju pole popmuusik? Kas need on ka sel kujul kirikusse sobimatud, kuigi olen ise kirikumuusik ja tajun kirikusse sobivat sõnumit oma arvates päris hästi?

Miks sellised küsimused? Sest mõni muusika sobivuse üle otsustaja ei pruugi siiski asja pointi tajuda, asetades mõne teose ühele pulgale teisega, mille esitusvajaduse kirikus võib ehk tõepoolest kahtluse alla seada. Näiteks arvas üks õpetaja, et Ekspresso machiato oleks ka orelil huvitav... 

Kokkuvõtvalt on erineva kirikumuusika teema põnev ja intrigeeriv. Jaan räägib ikka vahel Martin Lutherist, kes tõi saksa kõrtsilaulude viisid kirikusse ja kirjutas neile vaimulikud tekstid. Kui vagad mehed teda sõitlema hakkasid, et ta nii teeb, olla Luther öelnud, et head asjad tuleb ikka saatanalt ära võtta. 

Minu meelest ka. Eriti need, mille puhul isegi sõnu ei pea muutma! 

Sõrmus

 

Kummas käes teie oma abielusõrmust kannate, juhul kui olete abielus? Mina kannan vasakus, Jaan aga paremas. Eestis kantakse vist rohkem paremas, mujal aga, nagu olen tähele pannud, vasakus. 

Mulle istub abielusõrmus vasakus käes kuidagi mugavamalt. Paremas kannan kihlasõrmust. Vastupidi ei kujutaks ette.

Eile laulatas Jaan taas ühe kauni paari ja olime kutsutud ka pulmapeole. Nemadki, panin tähele, asetasid oma sõrmused altari ees just vasakusse kätte. 

Tänapäevastest abielusõrmustest ei saa tihtilugu arugi, et need just abielusõrmused on. Tihtilugu võib need muude kauniste sõrmustega segigi ajada. Palju kasutatakse näiteks valget kulda, mis jätab hoopis hõbedase mulje. Ja teemanteid või muid vääriskive. 

Eks sõrmus rõhutab igaühe isikupära ja mõne ehtekunstniku meistriteos võib ka selles valdkonnas olla tõeliselt pilkupüüdev.

Ma ise kaalusin korraks, kas lisada ka oma abielusõrmusele neli väikest teemantit, mis sümboliseeriksid mu nelja last. Jäin siiski traditsioonilise lakoonilise kuldse ringi juurde. Ka Jaani valik oli tavapärane kaunistusteta sõrmus. 

Eilne pidu oli aga imeline. Ma polegi kaua nii ilusal ja hästi korraldatud pulmapeol käinud. Kõige kaunim osa sellest oli Elina Netšajeva ja ühe hispaania tenori (kohe tuletan ta nime meelde!) etteaste keelpillitrio ja klaveri saatel. See, millinsed kõrgused see naine välja võtab (ka pianos!), ajas külmavärimad ihule. Oh, kuidas mulle meeldivad andekad inimesed! Ilu! Armastus!

Ahjaa- Jaan ütleb, et abielunaine olgu mehe paremal käel. Mulle see sobib. Kuna käime tihti käsikäes, puutuvad ka meie abielusõrmused, tema paremas, minu vasakus käes, alati kokku. 

Nii et kõik on täpselt nii nagu peab!

Tõsiselt koolijuttu

 Mu enda lapsed ei käi sellistes koolides, kus oleks võimalik kellegi arutu läbipeksmine, kus oleks võimalik õpetajate näotu sõimamine, kus oleks võimalik, et kaasõpilased on narkolaksu all ja õppetöö oleks eelnevalt mainitud asjaolude tõttu halvatud. 

Minu jaoks on lood sellistest õppeasutustest õõvastavad ja ma ilmselt ei hoiaks oma isiklikke lapsi säärastes päevagi. Hariduse saamise juurde kuulub minu hinnangul ka otsustusvõime arendamine ja vajadusel ka valikuvabaduse rakendamine, mis tähendab antud kontekstis ahistavast või vägivaldsest olukorrast lahkumist. Kui laps on alaealine, siis vanema kaasabil ja vastutusel. Väikeste laste puhul tuleks vanematel igapäevaselt teada, mis koolis toimub ja kuidas lastel seal läheb. Selleks on palju toredaid suunavaid küsimusi. Laps ei pruugi normaalsuse ja ebanormaalsuse piirist veel hästi aru saada.

Tegelikult ei peaks muidugi asjad hoopiski niipidi käima, et hullust olukorrast lahkub süütu osapool. Pigem vastupidi. Aga küllap on  paljud hiljutistest koolivägivalla juhtumitest lugenud ja aduvad isegi, et koolid ei saa hakkama. Õpetajate ja koolipsühholoogide jõud ei käi kontrolli alt väljuvatest olukordadest üle. Meie koolid on selleks enamaltjaolt liiga suured. Juurpõhjused, miks lapsed ühel või teisel moel käituvad, jäävad peitu. Koolipsühholoogid jõuavad vaid “tulekahjusid kustutada”, kui sedagi. Olen mõnega neist rääkinud, olukord on kurb. 

Süüdi polegi ju tegelikult keegi. Ükski laps ei sünni piinajaks ega ka kiusatavaks. Keegi ei sünni sõltuvushäirega. Selleks kõigeks saadakse. Aga mitte koolis. 

Iga laps tuleb oma kodust.  Koolis saadakse lihtsalt “keskpõrandale kokku”, iga laps oma eripärade ja koduste mõjutustega ning seal tekkiv “kompott” hakkab elama oma elu. Kes on kuulnud rohkem sõimu või näinud pealt vägivalda, hakkab seda tõenäoliselt rakendama ka ise, kui tema isikuomadused seda tegevust toetavad. Ka vägivallatsejaga “kaasakargajaile” ei ole ilmselt kodudes õpetatud nõrgemate või teistsuguste laste eest seismist, millest on tohutult kahju. Tundekasvatusest on meil äärmiselt suur puudus!

Olen juba eelnevalt maininud, et minu arvates tuleks selle asemel, et koolides koos tohutu hulga ametnikega probleemipuntraid lahendada, alustada hoopis teisest otsast. Abistajatel oleks vaja aimu, mis toimub nende väikeste või noorte inimeste kodudes, kes koolides möllavad. Pereteraapia on teraapialiik, kus inimeste probleemide lahendamisse on kaasatud kogu tema peresüsteem. Pereterapeudid kaardistavad esmalt lapse elus toimuva, et leida sealtkaudu selgitust tema käitumisele. Aga on üsna tõenäoline, et edaspidine töö jätkub vähemalt samal määral tema vanematega. Kui nendega mitte enamgi veel. 

Kordan - vanem peab võtma oma lapse eest vastutuse. Vahel tuleb neile seda päris pikalt õpetada. Laps ei vastuta! Lapse kasvades anname me talle vastutust järk-järgult, sedamööda, kuidas ta üheks või teiseks vastutusalaks valmis on. Aga põhivastutajad oleme ikkagi meie, kuniks lapse tiivad teda ta elus täielikult kannavad. 

Tegelikult peaks juba raseduse ajal noorpaare valgustama, et see, mis hakkab toimuma siis, kui paarist saab pere, võib nende kujutlusist suurel määral erineda. Mõnede pereteraapia seansside läbimine peaks niisiis olema vanemaks saamise eel esmane kohustus. Häirivalt palju on ebaküpsust. 

Mida siis teha, kui koolis “asjad juhtuvad”? Mitte eriti kaua kannatama. See, kui kogu klass peab lõputult arutama mõne halvasti käituva kaaslase lugu, halvab ära kogu õppeprotsessi. Mina tahaksin küll, et minu lapsed käiksid koolis haridust omandamas, mitte mingite muude asjadega tegelemas, eriti kui on tegu ülalmainitud verdtarretavate juhtumite uurimisega. 

Küll need halvasti käituvad, vägivaldsed või pidurdusmehhanismideta õpilased saavad ka hiljem järgi õppida, kui nende maailmas asjad korda saavad. Nagunii jääb käitumishäirete puhul õppeprotsess tahaplaanile. Aga teised ei pea ju kannatama! Seetõttu olen selle poolt, et need õpilased, kelle puhul peale hoiatusi asjad ei parane, tuleks koolist ajutiselt eemaldada. Kui ei ole tegu psühhiaatrilise keissiga, peaks neile olema koheselt kohustuslik teatud hulk pereteraapia seansse, et saaks ruttu teada, mis toimub laste kodudes. Kas nad ikka saavad vanemlikku hoolt. Kusjuures semutsemine pole mingi hoolitsus!

Kui koolis saakski lapse ajutiselt “ära remontida”, siis juhul, kui tema kodus on midagi äärmiselt valesti, teeks ta kohemaid uuesti “katki”. Ma ei pea vast neid võimalikke hulle olukordi siin eraldi ette lugema, mis võivad halvasti käituva lapse kodus ilmneda ja mille tõttu ta enam teisiti hakkama ei saa. Nii et õudne käitumine võib olla lihtsustatult öeldes ka pelgalt appikarje. Aga mitte kauaks. Edasi tuleb juba allakäik.

Rõhutan veelkord, et kui abi vajab laps, vajab seda enamasti terve pere. Aga selle all ei saa kannatada terve kool! See, kui viimse piirini viidud õpetaja kedagi lükkab või sakutab, ei ole lahendus. See on tagajärg. Lubamatu, aga mingil määral siiski mõistetav. Õpetaja amet on kohutavalt raske, talle ei saa lisaks midagi säärast õlgadele laduda, milleks tal kompetents puudub. 

Vanemad, kes oma lapse eest ei oska ega suuda vastutada, peaks võtma luubi alla päris pikaks ajaks. Nad peavad lapsekasvatamise keerulise töö kasvõi natuke selgemaks saama. Mujalt need asjad liikuma ei hakka. Piiride kehtestamine, rollijaotus ja hierarhiliselt ülesehitatud vanemate ja laste allsüsteemid on esmased pereteraapia terminid, millega tuleks abituil või vastutusvõimetuil tegemist teha. Ega midagi pole parata, hoolitsemine käib ikka ülevalt alla, vanemalt lapsele. Muidugi on jube palju ka päris psühhiaatrilisi keisse, kus pereteraapia saab olla kõrvaolev, toetav protsess. 

Seniks, kuni koolide “kordatetegemist” alustatakse hoopis valest otsast, sekkuksin mina vanemana ikka väga jõuliselt, kui minu laps oma koolis kuidagi ohtu satuks. Ma ei jääks päevakski ootama! Sellised traumad võivad olla eluaegsed, milleks seda! Õnneks mõtlesin ise väga põhjalikult läbi, millisesse õppeasutusse oma lapsed panna. Olen loomult emalõvi.

Neist lastest on mul kohutavalt kahju, kes end ise kaitsta ei saa. Ega ravida. Kui neid lugusid kuulen, mis ridamisi ajakirjanduses on kajastust leidnud, tekib jõuetus. Olukord on selliseö viisil ilmselgelt lahendamatu. Aga kes ikka lubab oma rahasid kuhugi mujale, näikteks pereteraapiasse suunata. Nii nad siis istuvad seal oma ümarlaudades… 

Trio tegemised

Presidendiga

 Täna on lastekaitsepäev. On aeg kirjutada oma kallist triost! Nad lõpetavad parasjagu kümnendat klassi ja mul on põhjust taas nende üle uhke olla! Loviisa käis muide täna Kadrioru roosiaias presidendi vastuvõtul! Ta kutsuti sinna seoses ühe tehisaru-teemalise kirjatükiga, mis presidendi kantseleis äramärkimist leidis. Vaat nii!

Gümnas jätkab Loviisa IB ehk rahvusvahelisel suunal, mis tähendab, et tema õppekava on hoopis teistsugune, kui riiklik. Seda vist ei pea mainimagi, et kõik õppeained (peale eesti keele) on jätkuvalt ingliskeelsed. Aga lisaks tuli juba praegu valida suund, kuhu tulevikus pürgida. Tundub, et Loviisa sihib endiselt arstiteaduskonda või midagi sinnapoole. Ta valis nimelt oma põhiaineteks keemia, bioloogia, psühholoogia ja kõige kõrgema inglise keele. Nendele keskendub ta kahe järgneva aasta jooksul enim. 

Loviisa on andekas tüdruk. Praegu pusib ta kunstikooli lõputöö kallal, mis koosneb tema poolt aastate jooksul joonistatud sketšidest, mis on sobiva kujuga välja lõigatud ja paigutatud tema enda kehakontuurile ja mille pealkirjaks saab “Kujunemine”. Tõotab tulla põnev töö. 

Stressi maandab Loviisa rattasõiduga, vahel teeb ta oma uue rattaga hiigelringe. Pidavat hästi mõjuma! Ja veel- ta õpib iseseisvalt kitarri ja suupilli ning mängib juba mõlemat täitsa toredasti! 

Lisanni üle on mul samuti põhjust uhke olla. Tema õpib oma koolis sõna ja kultuuri suunal, mis on väga loominguline. Just hiljuti tegi Lisann hiilgavalt eksami, milles oli neli eri osa: muusika, kunst, kirjandus ja usundiõpetus. Ka mina sain õppeprotsessi jooksul mitmeid uusi teadmisi (mille olen muidugi tänaseks juba unustanud). 

Lisann õpib endiselt ainult viitele, tal tundub kõik tulevat mängleva kergusega. Ka Lisann on kunstis andekas ja lõpetab hetkel kunstikooli. Tema lõputööd, mis on seotud klaasikunsti ja installatsiooniga, saan ma näha alles kaitsmisel. Tema käib seda kunstikoolis viimistlemas. Kodus polevat vajalikke töövahendeid. 

Lisann käib vabal ajal ka jõusaalis. Viimasel ajal muidugi seda vaba aega pisut napib. Ahjaa, nädalavahetuse veetis Lisann riigikaitse laagris Männikul. Riigikaitse on kümnenda klassi aine ja see laager on vist ka enamusel koolidest kavas. Igatahes olevat see päris põnev olnud. Lisann, kauaaegne kodutütar on muidugi selles valdkonnas ka juba kogenud. 

Karl Johann on samuti tubli poiss. Mulle tundub, et koolivahetus tuli talle igati kasuks. Ta on muutunud palju mehisemaks. Ka õppimist märkan kordades enam kui eelmistel aastatel. Ja sõpruskond on tal veelgi laienenud! Karl Johann võeti uues koolis kohe omaks. 

Mul oli nii südantsoojendav Karl Johanni arenguvestlusel kuulda, kui õnnelikud ollakse, et Karl Johann just sinna kooli ja sinna klassi läks! Teda peetakse toredaks kaaslaseks ja huvutavaks inimeseks, kelle arvamusel on kaalu. 

Karl Johanni põhi-huvialad on muidugi endiselt seotud spordiga: ta käib jõusaalis, mängib disgolfi, padelit, kossu, sõidab ratast ja viimasel ajal on veel lisandunud golf, milles ta tahab green card'i ära teha. Mis aga mulle eriliselt rõõmu teeb, on see, et tema klaverihuvi pole vaibunud! Ta alustas klaveriõpinguid sügisel ja praegu mängib juba igavesti toredaid palasid. Vahel, kui pusimine liiga raskeks läheb, kutsub mindki appi. Noh, nooditundmisega on tal veel nagu on… 

Vaat sellised tegemised on mu ägedal triol. Autokool on ka nüüdseks lõpetatud, ees ootavad algul ARK'i teooria-, sügise poole aga juba sõidueksamid. 

Just täna saatis mu sõbranna mulle ühed pildid, kus trio oli umbes poolteist ja kus ma neil pudrukausiga järel käisin. Oh, olid alles toredad ajad! Mul on ikka tõesti lastega vedanud! Nii sel ajal, kui nad olid tillukesed, kui ka nüüd, viimasel alaealiste-aastal!

Kaitsku neid Jumal! 

Tasuta

 

Pariis, Saint-Roch

Ma imestan, kuidas mõnedel inimestel on oidu arvata, et ma käin orelit mängimas pelgalt lõbu pärast! Et kohe otsin üritusi, kuhu vajatakse muusikat ja teen seda lihtsalt siirast rõemust ja vajadusest! 

Eriti hull on lugu selliste pool-tuttavatega, kellele ju kohe ei ütle, kui nad küsivad, kas tuleksin nende perekonna ristimisele, laulatusele või matusele orelit mängima, et jah see aeg on vaba, aga arvesta, et ma olen interpretatsiooni magistrikraadiga, seega on mu taks üsna kõrge, kui justnimelt mind vaja on, ja et mul tegelikult pole lisatööks vähimatki huvi, sest neid, kes tingimata mind mängima soovivad ja selle eest ka vastavalt hinnakirjale tasuvad, on piisavalt palju. Ja eelkõige on minu kanda ka kolme kiriku talitused. 

Ei, ma ootan neilt pool-tuttavatelt, et nad mu töötasu ise küsiksid! Päris võhivõõrastele pole mul mingi kunst oma hinnakirja avaldada, aga millegipärast on just sellised pool-tuttavad nagu kuu pealt kukkunud, kui arvavad, et ma peaksin neile sel hetkel mingi sõber või lausa pereliige olema ja oma oskusi tasuta jagama, aga ei enne ega pärast pole neil minust sooja ega külma. 

Veel mõni aasta tagasi jäingi ootama, mis need pool-tuttavad siis peale mu esitust ette võtavad. Nüüd olen taibanud, et sel pole mingit mõtet, sest nad ei võta mitte midagi ette! Nad lihtsalt kaovad ära! Arvavad, et ma pidingi nende üritusel tasuta mängima! Mõni on teinud vähemalt mingi kingituse, kuigi ma ei ole kingitustest absoluutselt huvitatud. Aga kõige drastilisemad juhtumid pole tõesti mitte midagi teinud. Mõni on lihtsalt öelnud, et mängisin ilusti. Kamoon, seda tean ma isegi! 

Nüüd olen targem, isegi kui see peaks tähendama igasuguse suhtluse katkemist. Mul pole pool-tuttavatele enam mingit eri-hinnakirja. Olen oma eriala nii tohutult kaua ja nii tohutult põhjalikult õppinud ja olen selles nii vilunud, et sõitku need pool-tuttavad oma ärakasutamisega õige seenele! 

Aga on ka positiivseid näiteid. Mängisin kunagi ühe samuti pool-tuttava ema matusel. Ta on välismaal elav muusik. Kuigi see oli mul kirikutöö, oli tal mitmeid tellimuslugusid, mida suure austusega ka täitsin. Teen oma tööd alati suure südamega. Ausalt, ma poleks ise ta käest oma lisatöö eest sentigi küsinud, aga ta ise tuli mu juurde ja tasus mulle üliheldelt. Keeldusin algul seda tasu kategooriliselt vastu võtmast. Tema aga ütles: “Ma olen ise muusik, ma tean, mida su töö väärt on, palun võta see vastu.” Ja ma võtsin, pisarad silmas. Sest tal oli õigus. Muusikal on meie elusündmuste juures tohutu osakaal. Kas pole suurepärane, kui keegi seda professionaalsel viisil inimeste südamesse oskab viia? Kuidas seda ometi ei teadvustata? 

(Muide, vahel mängin mõnel pool heameelega päris muidu, heategevuse korras, aga teate küll, et sellest valjult ei räägita.)

Uhh, sain hingelt ära. Pole ma mingi lihtsameelne rõõmupall ühti, kes arutult ringi kargleb, et saaks ometi kusagil tasuta mängida…

Loomulikud teemad

Kui palju ilu on maailmas!

 Ilmaliku maailma liberaalsed ja konservatiivsed on vaat et veel rohkemgi vaenujalal kui kiriku omad. Või siis sama palju, aga teistel teemadel. 

Vaatan mina täna mitme konservatiivse maailmavaatega naise jagamist fb-s, kus nad heidavad ühele liberaalist ajakirjanikule ette, et too ei taha ema olla ja reklaamib noortele naistele seda, kui hea on lapsi mitte saada. “Mulle küll meeldib ema olla”, kommenteerib üks. Teine leiab, et too ajakirjanik, kelle artiklit nad jagavad, sillutab sootuks teed põrgusse. Kolmas ütleb, et tegu on passiv-agressiivse kiusuga emaduse suunal.

Egas midagi, avasin minagi selle kirgitekitanud loo. Jah, tõsi, selle oli kirjutanud ajakirjanik, kelle mõtetega ma nii mõnelgi korral kohe mitte nõustunud pole. Liiga liberaalne, liiga tige, liiga kallutatud, olen isekeskis mõelnud. Aga sel korral…

Numaitea. Artikkel on menopausist. Autor räägib, kui mugav on olla naine, kellel enam päevi pole. Ütleb, et hea on, et ei pea enam rasestumise pärast muretsema. Ja võimaliku lekke pärast. Et ometi saab end oma naisekehas rahulikuna tunda. 

Veel kirjutab ta, et temale ei tekita menopaus mingeid vaevusi. Kõik.

Mis see siis niiväga ära ei ole? Mul on muide samade asjade pärast hea meel. See ju ei tähenda hoopski, et ma ei soovitaks naistel lapsi saada! Kamoon! Kõik mu lapsed on olnud nii tohutult oodatud, et mine hulluks. Olen neid kasvatanud meeletu armastuse ja tänulikkusega. Olen igati tugeva pere ja laste sünnitamise poolt. 

Aga ma pole ju ka kuu pealt kukkunud, et mõtleksin olematuks medali teise külje- näiteks aeg ajalt tüütuna tundunud päevad. Või kartuse, et võin jääda peale kolmikute sündi veelkord lapseootele (nägin lausa sellekohaseid hirmu-unenägusid!) See, et tänapäeval neist asjust räägitakse, näitab, et naiste kehad on loomulikud ja nendega elukaare jooksul toimuv on samuti loomulik! Lõpuks ometi oleme niikaugel, et ei pea ennast häbenema!

Taevake, see et naine võib ise otsustada, kas ta sünnitab (ka siis, kui ta mees seda keelab või kui tal polegi ehk meest) või ei sünnita (ka siis, kui ta mees seda nõuab), tarbib rasestusvastaseid pille või kasutab looduslikke vahendeid rasestumisest hoidumiseks (jube närvesööv variant!), laseb end steriliseerida või palub mehel teha vasektoomia, ei peaks kõrvalistele isikutele, nagu poliitikutele, üldse mingit jututeemat andma. Nagunii kipub naine isegi tänapäeval olema oma viljakal perioodil tagajärgede eest rohkem vastutav kui mees - aga ei peaks ju? Selle teemaga on niisiis veel küllalt arenguruumi. 

Ja see, et keegi julgeb menopausist rääkida, peaks olema samuti praegusel ajal loomulik. Need ajad, kus üleminemueas naistest räägiti hirmujutte, à la et need on segased, närvihaiged mutid ja muud solvavat, peaks ikka ammu möödas olema. Kui keegi rõõmustab, et oh, mul lapsed käes ja päevi enam pole, saan rahulikku elu elada ja oma naiseks olemist nautida - no mis selles siis halba on?

Küllap on tegu ikka poliitilise vastandumisega, mitte millegi muuga. Viha külvamise ja riiu tekitamisega. Vaevalt, et kellegi funktsionaalse lugemisoskusega nii kehvasti on, et ta enam mitte millestki aru ei saa. Huvitav, kas mingid valimised on jälle lähenemas?

Uudne Nelipüha

 

Vana tark mees

Hästi palju segadust. Hästi palju ärevust. Hästi palju muret, pahameelt, solvumist. Tekib tahtmine eemale tõmbuda, vaikselt palvetada. Teisalt tahaks appi tõtata ja kõigele korraks pidurit tõmmata. Jätta kõik korraks seisma ja küsida: kus me oleme, miks me oleme, kuhu läheme?

Kunagi, kui mu lapsed väikesed olid, uurisin palju erinevate koolide kohta. Koolid on ju kodu kõrval tähtsuselt järgmised väikeste inimeste kujundajad, kuni nende suureks saamiseni. Nn eliitkoole pidasin liiga ahistavateks, sügavamat huvi tekitasid hoopis nn alternatiivsemad õppeasutused. Aga kas teate, mis oli neist mõnegi viga? See nende vaimsus tundus olevat üks suur tohuvabohu! Kui kuskil on midagi kristlusest ja midagi feng shuist ja tont teab, millest kõik veel, ei saa tulemus olla suurepärane. Vali siis ometi oma tee ja juhindu sellest, tahtnuks öelda. Aga ei öelnud, panin lihtsalt lapsed kristlikku kooli, sest kristlus oli selge ja arusaadav.

Enam ei ole. Vähemalt vana hea kindla luterluse vaatenurgast mitte. Neil nelipühil kogesin Pühale Vaimule keskendumise kõrval midagi täiesti uut, täiesti jahmatavat. Toomas Paul keerati peale tänase Sutlepa kabeli Nelipühi Jumalateenistuse viimast kirikulaulu ratastoolis seljaga koguduse poole ning ilma erilise selgitusteta kogudusele ega ka talle endale, riputati talle järjestikku kaks suurt ikooni näo ette ja Eerik Jõksi omaloomingulised pikad pühalaulud, esmalt Jeesusest, siis Neitsi Maarjast saatsid suure vaimuga mehe “energia” või siis “vaimu” neisse ikoonidesse, mis pidavat seejärel “laetuna” rändama kuhugi Inglismaale. Nii mulle hiljem selgitati. Asi pidavat väga sügav olema. Kas ma sellest üldse kirjutada tohingi… Mainin siiski, et Toomas Paul ise ei teadnud säärasest läbi tema korraldatud tseremooniast midagi. See olevat olnud kellegi karismaatilise proua soov, kellele polevat võimalik vastu hakata. Toomas pandi nö tanki. 

Ütlen ausalt, et tundsin end selles olukorras suhteliselt abitult. Tunnen siiani. Võibolla olen lihtsalt tobuke, kes “suuri asju” ei jaga. Äkki see oligi osa mingist ägedast rituaalist, mille üle peaksin hoopis rõõmustama? Aga et neid “suuri asju” tuleb viimasel ajal nii äkiliselt ja robinal, tunnen, et ei tule nendega enam väga hästi toime. Ausalt öeldes jättis eelkirjeldatud sündmuse jälgimine Nelipüha kogemuse peaaegu et varju- sest ma ei teadnud korraga, mis toimub. Kus ma üldse olen? Ja see kestis nii pikalt!

Olen luterlikus kirikus töötanud 30 aastat. Läksin ka täna oma arust ilma armulauata Nelipühi teenistust mängima, nagu olen seda Sutlepas aastakümneid (!) teinud. Need on olnud unustamatud ajad.

Muide, Toomas Paul on jätkuvalt imeline! Sellest peaks väga valjult ilmarahvale kuulutama! Millised erksad, pikkade põimlausetega mõtted, kõik peast! Jutluse sissejuhatus, erinevad nüansid, keskendumised ühele ja teisele teekonnale tänases teemas, südamlik lõpetus. Milline Õpetaja, milline tarkus ja hingetarkus! 

Aga jah … Kas äkki võiks midagi ka endiseks jääda? Kas ülalkirjeldatud tseremooniad ei peaks toimuma muul ajal ja kas neil osalemiseks võiks jääda inimestele ka vaba tahe? Või olen ma taas millestki ääretult valesti aru saanud ja võiksin lihtsalt moodsa ajaga kaasas käia? Aga kas moodsal ajal ongi kõik uuendused lubatud - mis aga kellelgi pähe kargab? Kas jumalateenistuse rahu ja korrastatuse võibki nii ära võtta? Kas see pole mitte vägivald? Ma pole mitte ainus, kes sattus suurde segadusse, mingisse imelikku abituse seisundisse. See kõik oli nii võõras, üle vindi, pealesunnitud. Kogudus seisis ja maigutas suud… 

“Mängi nüüd ruttu midagi luterlikku lõppu!” sosistas Margit A-K peale toda “püha üritust”. Aga mina miskit suurt ei suutnudki. Lõpetasin õige pea. 

“Sellest ajast alates, kui kirikusse toodi orel, toimus tegelikult laulmise surm”, nentis Eerik Jõks hiljem rahulolevalt kohvilauas. Veel sain teada, et iseseisev viisipidamatu jorisemine olevat palju rohkem Pühast Vaimust kantud, kui kirikulaul oreli saatel. Ühesõnaga, kohtusin teadmamehega, kelle kõrval on kõik liturgiamuutjad täielik kökimöki. 

Prognoosin, et tulemas on huvitavad ajad. Kui viirukist, kellukestest ja ikoonidest ära tüdinetakse, võidakse üle võtta teab mida. Peaasi, et poleks “Nõnda kui alguses oli…”

Õunapuud

 

Meite Muhu imeline aed

Meil on Muhus kümmekond vana õunapuud. Vanakestest kõige müstilisem on õunapuu, mis läks eelmisel aastal kogemata kombel põlema. Ta oli nimelt seest täiesti tühi, aga eks seal “koopas” mingit vana risu ikka leidus, igatahes süttis ta lähedal lõõmava lõkke sädemest ja läks ikka seest kohe leekidesse! Appi tõtates ja kustutades mõtlesime, et temaga on nüüd kõik. Tundus, et teda hoiab püsti vaid tugev koor. Nüüd aga … Me tõesti ei taipa, kustkaudu temasse ikka veel elumahla voolab, igatahes on ta sel kevadel taas õites. 

Teine vanake on samuti seest õõnes. Ka see puu on pannud meid kukalt kratsima. Veel kümme aastat tagasi vallutasid kolmikud ronides ta kõrget tippu, nüüd ei oleks sellised ekstreemsused enam võimalikud, sest meie arvates püsib ka tema pelgalt “ehku peal” püsti. Ja ometi ta õitseb taas! Sügiseti on koolutavad  tulipunased sügisõunad ta oksad maani. 

“Südamepuu” on samuti vapper vana. Üle-eelmisel aastal murdus tal üks suur oks rikkaliku saagi tõttu ära. Midagi polnud teha, see tuli eemaldada. Arm, mis sellest lõikusest jäi, oli täiesti südamekujuline. Imeline! Selle puu küljes on meil kaks kiike, kummalgi sõnum “elus on hoogu!” Küllap õunapuu mõistab.

Kaks vana õunapuud on olnud “onnipuud”, see tähendab, et ühe otsa oli ehitatud tüdrukute, teise otsa poiste puuonn. Need puud said hirmsat ronijate vatti, aga see neid ei heidutanud - saaki sai küll ja enam! Nüüd on puud onni jäänukitest päästetud, sest trio ja nende sõbrad on suureks kasvanud ja istuvad rohkem maa peal.

Ka ülejäänud õunapuud on vanad ja väärikad. Nad on näinud seal Muhu aias igasugu erinevaid aegu ja inimesi ning võiksid meile jutustada palju põnevaid lugusid - kui vaid saaksid! Saagikuse järgi - mis ületab noorte õunapuude oma mitmekordselt - võib aga arvata, et meie aed on olnud igal ajal üks õnnelik aed. Tunnen sügavat tänutunnet, et meiegi saame sellesse aeda tänaseks lisada lausa õnneliku kümnendi. 

Meie õunapuud elagu aga seni, kuni neile päevi antakse. Nad on väärika vanaduspõlve igati ära teeninud. 

Punane

Punane!

 Minu punane auto saab kuu aja pärast viie aastaseks! 

Mäletan hästi seda viie aasta tagust aega, mil olin otsustanud oma suure Chrysleri maha müüa, kuna too oli juba kümne aastane ja neelas kütust nagu homset poleks. Tahtsin autot, mis oleks küll kõrge ja ruumikas, aga säästlik. Ja mis peamine - punane! 

Mäletan, et kurtsin oma muret Jaani koguduse toonasele õpetajale 😉 , kes ütles algul vaid ühte - ära sa selle lausega, et tahad punast, küll ühtegi salongi sisse astu! Nad vaatavad kohe, et sellele võib ükskõik mida punast ükskõik millise hinnaga maha parseldada!

Peagi otsis mulle aga autot kogu Jaani kiriku juhatus. See oli jällegi keerukas- üks soovitas ühte, teine teist, no kust mina teadsin, mida valida! Mind tõesti autondus ei huvita, tahtsin vaid, et masin oleks hea, avar, säästlik. Ja punane. 

Lahendus tuli ootamatult. Jaani koguduse toonane õpetaja juhtus nimelt minema United Motorsisse oma toonasele autole ülevaatust tegema. Hoolitseva ülemusena poetas ta salongis lausekese minugi murest ja nad ütlesid, et neil on ehk sellele lahendus. 

Õige pea seisingi “lahenduse” juures platsil. Ta oli uus, läbisõidu näidikul ilutses 3 km (teekond sadamast salongi), avar (võisin otsustada, kuidas soovin, kas 7 kohta või suure pagasiruumiga 5 kohta), mu senisest autost jutu järgi kolm korda säästlikum. Ja punane! 

Ma ostsin selle auto ilma pikemalt mõtlemata. Mu sõbrannad korraldasid mulle ägeda peo, kus auto kasteti šampanjaga üle. Mul oli seljas punane kleit, jalas punased kingad. See oli üks õnnelik päev!

Punane auto on mind viie aasta jooksul imeliselt teeninud. Ta on tark, hoolitsev (näiteks ütleb, kui peaksin pikal sõidul kohvipausi tegema), vajadusel isejuhtiv (hoiab püsikiirust ja kena pikivahet), suurepärase manöövedamisvõimega. Ja endiselt kiiskavalt punane! 

Aga nüüd saab 5 aastane liising otsa ja aeg on liikuda edasi. Miks? Sest Jaan on ikka aeg-ajalt jutustanud, mida üks automüüja talle ütles, kui ta temalt küsis, mis marki autot osta. “Osta uus”, ütles too mees. “Aga mis marki?” kordas Jaan küsimust. “Osta uus”, ütles mees uuesti. 

Eks ma siis kirjutan, kui on uudiseid! Lootust on, et punanegi jääb silmapiirile!