Rabas oli rahu. Laudteed kattis paks lumekiht, siin-seal kummalgi küljel laiutasid sulalume pudrused pruunikad laukad. Suuremates kraavides oli vesi täiesti lahti. Puud olid aga pidurüüs, paksudes kohevates valgetes kasukates. Aeg-ajalt nõksatasid nende ülekuhjatud oksad nii, et mõni lumetort meiegi jalge ette maha potsatas.
Vaatetorni juures jagunes mets kaheks - ühel pool kaasik, teisel männik. Kased lumekuubesid ei kogu, nende peenikesed raagus pihad olid elegantselt härmas, hõredates latvades naeratamas kahvatu talvepäike. Oli see vast pilt! Ühel pool männid, kui pidulikud prisked taadid, teisal kased, iluehteis preilnad, sihvakad ja saledad.
Mulle meeldis see seltskond seal metsas! Neli imelist kilomeetrit talvist rabamatka oli oma ilus lausa rabav! Aitäh Lisann ja Loviisa, et mind kodust välja meelitasite!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar