Ekstaas

 Mai õitesajus tajun õiget olemise indu

kesk tärk'vat rohelust, mis juunis õnnest joobnuks muudab

pilk taevas, jalus kevadtuul, seal püüan sinilindu,

kus olla ma ei saa, kuid kuhu Looja kanda suudab.

Kus olla ma ei saa, seal tõuseb kõrgemale taevas,

mis igaviku raja mulle nähtavamaks teeb,

end vaikselt õõtsutan nüüd õite iluehteis laevas

üll päiksekiirtest kleit ja kaelas pärlikarbikee.

Õnn kokkuleppel tulla saab ehk poolde teele vastu

kui äratuntavaks saab viis, mis mulle seatud märgiks

vast keegi aitab üll ka armastuse õnnesärgiks

kuldsillale ei muidu julge ealeski ma astu'

eks naiselikkust ennegi on kevad võtnud panti

kuid ealeski ei südant, paisund pungades mis anti..