Jaanipäeval tulevad kõik mu lapsed ja lapselapsed ja kes kõik veel minu juurde Muhusse. Sel aastal on põõsasroos ja jasmiin veel õites, muru lopsakaks vaibaks niidetud ning keset majatagust hiigelplatsi on kerkinud kena lõkkease, mis ootab õhtust süütamist. Teismelised teevad juba mitmendat külapoe tiiru, et kõik pikaks õhtuks vajalik oleks enne sulgemist soetatud. Midagi ununeb niikuinii! Minu külmkapp on aga pilgeni head-paremat täis. Toas magavad põnnid magusat lõunaund, et õhtul virisemata vastu pidada. Ilm on soe, kuid tuuline, nagu saarel ikka.
Olen õnnelik. Mu naiselikkuse karikas on rahuloluga täidetud. Looja on mind nii uskumatult paljuga õnnistanud, midagi olen küllap ka ise oma valikute ja tööga korda saatnud, samuti on mul tohutult vedanud inimestega enese ümber. Ka oma laste üle on mul siiralt hea meel! Saan neid usaldada ja isegi siis, kui vahel nagistame, tunnen, et käin õiget rada ja neist kasvavad sama suurepärased inimesed, kui Helis, mu lihtne laps ja imeline naine.
Valged ööd on nii tohutult ilusad. Aeg, mil noorest suvest saab küps, on rõõmu ja elujõu kogumise aeg. On joovastavate hetkede endasse ahmimise aeg. On unelemise ja imetluse piirimail viibimise aeg. Selles ajas ei saa kiirustada. Selles ajas tuleb hommikuti võtta kolm kruusitäit teed või kohvi ning seda päevitustoolis aeglaselt nautida. Seejärel tuleb tundide kaupa mõtelda, mida edasi teha. Vahel viivad mõtiskledes sammud mere äärde, siis tuleb seal pikalt istuda ja silmapiiril vaikselt edasi-tagasi sõudvaid praame vaadelda. Või linde. Kisendavaid kajakaid, laintel õõtsuvaid luikesid. Või hoopiski küla raamatukokku jalutada. Sealsete inimestega pikalt ajaloost ja tänapäeva elu-olust vestelda. Ja siis edasi kiigeplatsile suunduda. Õrnalt õõtsudes mälestusi heietada. Äkki isegi surnuaiale põigata. Kui sääski pole.
Või hoopiski lamada. Lebada esmalt õunapuu all. Seejärel keset majatagust platsi. Või kaevu ja suure kase juures. Pilved sõuavad tuule rütmis, vahel aga tuulele vastuoksagi- kui vihma oodata. Aga ükskõik.
Unelusest ärgates on päev õhtusse veerenud. Maailm tundub värske ja värviline. Kusagilt küla poolt kostub muusikat. Teisal vingub saag, veel tehakse töödki. Siis tuleb võtta pokaal valget veini, kausike oliive ning mõni viil tšilli juustu. Tuleb kuulata. Kohal olla. Olla nähtamatu kõrv ümbritsevate elude, erinevate elusündmuste, rõōmude, igapäeva ja lõpuks siin ja praegu väljakujuneva ajalookillu tundmatu tunnistajana. Ometi omade keskel…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar