Pühapäev, 13. veebruar 2022

Karmilt külm

 Talvisel Muhul on hoopis teine maik. Külm, lage ja paljas. Avalik ja läbipaistev. 
Isegi minu maja paistab talvel liiga kaugele ära. Kükitab raagus põõsaste vahel, suur ja silmapaistev. Ma tahaksin talle eemalt hüüda, et võta nüüd veidike varju. Aga tema vahib mind imestunud pilgul, et nüüd, kus ma olen lõpuks kõigile nähtav, mis sest, et siin külmade kraavide ja pool-jäätunud lompide vahel, nüüd sunnid sa mind taanduma.
Ja ma tunnen pettumust. 

Veebruaris jääb külm igal juhul peale. Vabariigi aastapäeva-eelne kõledus ja südamlikud laulud õnnetust isamaast ja selle ürgtalvisest loodusest moodustavad valutekitava kompoti puudusest ja igatsusest. Põhiline on ju tuul. Ülim ebaturvalisus.

Suured jääkamakad praami läbisõiduteel klobisevad kummalgi pool meresõiduki raudjat kere. Libedus läigib vesiselt pinnalt vastu, kui lained nad vee alla ja siis jälle pinnale kannavad. Nagu hiiglaslikud seebitükid. Aga ei- seep on seep vaid soojas! See siin on külm ja ohtlik. 

On see tõepoolest seesama meri, milles suvel nii ennastunustavalt hullame? On see üldse seesama saar?

Mu majas on remont. Töömees on jälle otsustanud omasoodu. Ma olen konkreetne naine, aga ta ei karda mind! Võiks ju? Ta võiks üldse mitte teha, kui ei tea, mida täpselt. Aga tema möllab! Ja kui ma õiendan, ei hakka ta ikkagi kartma. Ta on siin jääkamakate vahel harjunud. Karastunud. Ta teab, et mul hakkab varsti külm ja sõidan oma punase autoga linna tagasi. Nii et mu teravad toonid tuleb lihtsalt üle elada. Selle peale ta ei mõtle, et mina pean siin kõik suved elama. Tema käkerdises. Et suviti on see mu turvapaik. 

Tean, et olen täna veidi vingus. Mis veidi, totaalselt! Et olen esimest päeva peale koroonasse nakatumist väljas ja kohe Muhumaad kaemas. Et see pole soe kohtumine, sest mul pole siin peeneid süsteeme, mis kütaksid maja esmalt soojaks ja siis saaksin siia ööbima jääda. 
Nii ma siis halangi. Mitte miski ei sobi. Külm poeb kontidesse. 

Säh sulle positiivset aastat! Poolteist kuud pidasin rõõmsana vastu. Siis vajusin jälle enesehaletsuse sohu. Kes on süüdi?


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar