Võlud ja valud 3

Huvitav, mis tunne on olla mitmik? Kas see on midagi teistsugust üksinda sündinu eneseteadvustamisest? Kas ehk ema südamelöökidele lisaks õede ja venna omadki alateadvusse ei sööbi, moodustades seal üheskoos armastuse ja turvalisuse tähtsa alge?
Koos? Jah, koos- ja see on üks esimesi sõnu, mida ütlema hakati... Üheskoos.
Nad tundisid teineteist juba vastsündinuna ilmeksimatult ära. Ebakindla tillukese käega õde või venda kombates levis õnnis naeratus üle kogu näo ning esimesed koogamissõnadki said just kõrvallebajale öeldud!
Nende kolme maailm.
Koos ärgatakse, koos uinutakse, koos süüakse, koos mängitakse. Päevast päeva. Oma 2 aasta ja 4 kuuse elukese jooksul on teineteisest eemal oldud vaid mõned harvad tunnid! Juurdlen vahel, kas ja kuidas mõjutab see heaks inimeseks kasvamist, rikka mõttemaailma kujunemist ning tundekasvatusega seonduvat? Sisetunne ütleb, et positiivselt. Juba praegu, tundub mulle, leiavad lapsed teineteise küünarnukist kindlustunnet, innustust olla tubli ning lihtsalt koostegemise- naudingut. Juba praegu oskavad nad jagada teise valu ja muret, kaasa tunda ja lohutada.
Meenub paari päeva tagune lugu. Olime õues. Äkki sõitis üks lennuk väga madalalt ja väga suure müraga meie kohalt üle. Lisann kohkus nii, et hakkas nutma. Teised hirmu ei tundnud. Aga nad taipasid kohe, et õeke kardab ning tõttasid teda jooksujalu lohutama, silitama ja kallistama... "Ära karda, meie oleme ka siin!", jäi sealt kallipuntrast kõlama- ja minu jaoks oli see hingematvalt kaunis vaatepilt!
"Oi, mina küll endale kolmikuid ei tahaks", on mulle öeldud. "Kõrvalt tore vaadata, aga ei taha mõeldagi, mis töö seal taga on", meenub veel üks tavaline repliik.
Oo, kas sul on siis tõesti oht kolmikuid saada, tahaks ma neil puhkudel vastu küsida.
On, on raske! On, on väsitav! Õigus! Aga... milleks nii öelda?
Kui võrratult palju armsat, ilusat ja südamlikku meie päevakestesse mahub!
Kujutlege vaid...
Tantsuetendus. Süntesaatori pealt valitud sobiv (st. väga kiire) muusikapala, mille taktis end pööraselt keerutakse. Muidugi lõppeb see peagi põrandal puntras, kuid lõbu on kõigil laialt ja minu poolt tugev aplaus garanteeritud!
Hommikusöök. Triol on tihti kombeks peale sööki oma toolikestes üksteisel kätest kinni võtta ning mulle tänutäheks laulda. See on tõeliselt meeliülendav vaatepilt!
Rongimäng. Hiigla-lahe! Loviisa on tavaliselt see, kes end teiste ette veduriks tagurdab (mnjah, nüüd on teisedki hakanud taipama, et vedur on väga tähtis olla ning esineb ka kaklusi). Eriti oluline on mängu see osa, kus rong kraavi kihutab. Minu kui täiskasvanu jaoks juhtub seda ehk liigagi tihti, aga neid paistab see iseäranis lõbustavat!
Ühine pidulik pissipoti kandmise rongkäik. Kõik teevad "kangelasele" pai ja seejärel rändab piss kuue väikese käe abil väikesest potist suurde. Super vaatepilt!
Emme musitamise järjekord. Keegi ei trügi ette. Kõik teavad täpselt, kui kallid nad on.
Hommikune kolmehäälne koor. "Emme!", kõlab puhanud suudest eriti selgehäälselt. Ka kõige sombusem päev saab ilusa alguse!
Kolm lehvitajat väravas. "Da-daa, emme!" Oh heldeke, ma tunnen, et ei lähegi...
Kolm ootajat aknal. Mängutoa aken on kitsuke. Igaüks tahab paremat vaateplatvormi ja trügib vaikselt teist kõrvale. Emme tuli, emmeee!
Tihti leian nad seismas ühes poosis, vaatamas samasse suunda. Mingi müstiline nähtamatu niit ühendab neid praegu ja ilmselt kogu elu...
Väikesed käed suruvad tihkelt ümber mu näpu. Ühe käe otsa peavad end mahutama kaks last. Nad hoiavad vapralt. Ei lase lahti!
Me läheme koos. Ikka üheskoos.
Ikka- ja alati...