Reede, 6. mai 2011

Kui tagumistest saavad esimesed

Eile see juhtus.
Ma ei oleks iial osanud arvata, et see "klõps" nii konkreetselt käib. Kusjuures ega teistel käinudki, ainult temal, Jossikesel!
"Klõps" käis ära pärastlõunal, peale uinakut.
Selle teemaga on jamamist olnud rohkem kui rubla eest. Püüdsin nii hea kui halvaga, sisemuses tiksumas üha tuure koguv närviline rahutus. Mis see siis olgu! Sellal, kui mõned trio eakaaslastest väidetavalt juba loevad, kirjutavad ja ülejäävat aega peastarvutamisega sisutavad, oleme meie ikka nagu tited! Ikka treenime üht ja sama!
Harjutasin. Harjutasin. Just, mina harjutasin! Joss ignoreeris seda täielikult. Ja praegu saan aru küll, miks. Sest "klõps" käis minu tahtmisest täiesti sõltumatult.

Õudne, kui palju vanemad oma lastele peale võivad pressida. Õudne, kui palju seda ise olen teinud. Ühes perefoorumis on just praegu arutelu laste söö(t)mise teemal. Selle taustal meenub mulle, kuidas ma kunagi Lisanni sööma sundisin. Arstide arvates nägi ta nimelt pidevalt kole niru välja ning nad arvasid vist, et ma näljutan teda. Mäletan selgesti ühe Lastehaigla arsti otsekui möödaminnes esitatud kahtlusevarjundiga küsimust, kas ma lapsele ikka liha annan- noh, ta oli siis viiekuune. Võtsin kuulda mõistuse häält ja lisasin liha menüüsse siiski mõni kuu hiljem, taibates, et arst vist ikka päris täpselt ei süvenenud meie vanuse ja kaalu vahekorda. Eks seal ole palju lapsi ka, jõuad sa siis kõike meeles pidada! Ometi mõjus mulle pidev näägutamine halvavalt ning kui ma poleks meile laenatud beebikaalu ära andnud- minu jaoks viimasel hetkel- oleksin nende numbrite vahtimisest-võrdlemisest vist hullunud. Kaalumine ning sellest tingitud toidutoppimine muutus otsekui sõltuvuseks. Otsisin üha uusi mooduseid, kuidas Lisannile kohustulikku pudelitäit rinnapiimaasendajat sisse saada. Vahel aitas linasse mähkimine. Vahel süles söötmine. Enamasti ei aidanud mitte midagi...
Oi, kuidas ma seda nüüd kahetsen! Nüüd, mil Lisann sööb teistega võrdväärselt või vahel vaata et rohkemgi, kuid on ometi samasugune Pöial-Liisi, kui toona- milleks seda traumat talle ja mulle ometi vaja oli?
Üks helge moment ehk ometi veidi õigustab mu toonast käitumist- kogu eelmainitud olukord nimelt sundis mind toidu-teemaga rohkem tegelema, kui mulle sünnipäraselt omane on. Mul on siiralt hea meel, et lastele "õiged" maitsed kätte suutsin juhatada!
(Teen siinkohal väikese kõrvalpõike ja imestan, kuidas minust, kel nii ema kui vanaema kulp käes sündisid, toiduteema kõigist maailma teemadest tähtsaim oli/on ja viitsimist-pealehakkamist köögis vabatahtlikult keeta- küpsetada jagus/jagub, kuidas ometi minust kõik kokandusega seonduv nii kauge kaarega mööda on läinud? Ei, ma ei ütle, et ei oska süüa teha. Oskan küll. Kuid ma teen seda sellepärast, et on vaja. Mitte sellepärast, et soovin.)
Tagasi algse teema juurde pöördudes luban aga enesele ikka ja jälle meelde tuletada- sundida last ei tohi!
Näiteks Joss on praegu oma menüüst praktiliselt kõik piimatooted välistanud. Ma aktsepteerin seda. Väide, et vaid piimatoodetest saab kaltsiumi, on lollus! Sellises vanuses nad veel tunnevad, mis nende kehale hea on, ütles meie pere mitte-arstist "toitumisekspert". Selles vanuses nad veel tunnevad. Karm, mis?
 
"Klõps" käis omal ajal. Minu võitlustuuridest sõltumatult.
Seal ta nüüd magab. "Klõpsuga" väike poiss...
Kellest ma arvasin et ta kunagi potile ei istu...
Kellele ma tüdrukuid eeskujuks tõin...
Kes mulle nii väärikalt näitas, kuidas ma eksisin...
Aitäh järjekordse õppetunni eest!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar