Kevadised...

Talvel on Leonardo meie aia kuningas. Inimeste poolt ärapõlatud põlvini hanged on temale ülivajalikeks vaatluspostideks, et oma territooriumi kindlalt kaitsta ning meilegi igast ohtu kujutada võivast liikuvast objektist valju baritonihäälse haugatusega märku anda. Töö tehtud, vaatab bernhardiinipoiss oma kurblike silmadega kaugusse, moodustades tugevate miisnuskraadide mõjul punaseks värvunud päikesega oma lemmik- künka otsas haruldaselt maalilise kompositsiooni, seejärel raputab korraks oma hiiglaslikku pead, nii et lottide külge moodustunud ilapurikad vaikse klirinaga eemale lendavad- ning maja taha lonkides sirtsutab veel korraks hooletult vastu ettejuhtuvat elupuud. Siin valvan mina!
Kevadel on kõik teisiti. Pole enam hangesid, millest haugata mõnusat külmkarget lund. Pole valendavat platsi, kus unustuseni püherdada. Pole rõõmu. Inimesedki käituvad teisiti. Kõõrdpilgud koera poole reedavad, et miski on valesti. Ometi sai kogu talve ennastohverdavalt valvatud, kogu aed usinasti ära märgistatud, et ükski kutsumata külaline siia tahtmatult või tahtlikult ei eksiks. Ohates longib lontkõrv kuuti, kõrvus kõnekõmin "kõik okaspuud ära rikkunud penist"...

Minagi ohkan. Talv ja koer on teinud aias kohutava laastamistöö. Lumekate tõstis maapinna nii kõrgele, et vaesed okaspuud pole mitte alt, vaid keskelt rikutud. Väikestele ümmargustele elupuudele on aga sirtsutatud otse lagipähe! Konutades oma kollaste tukkadega päikeselisel peenranurgal, püüavad nad kuidagigi oma olemasolu õigustada- kuid paraku pean kurbusega tunnistama, et mullustest lõbusatest rohelistest mütakatest on säilinud vaid hale vari. Silitades pudenevad valkjaskollased okkad kui üleblondeeritud beibe juuksesalgud ja ma mõistan, et siin ümberistutamisest ei pääse. Lume raskuse all murdunud puudki vajavad väljavahetamist. Tööpõld terendab lai.

Kolmiku küll tööd ei pelga. Usinasti toovad liivakastist oma väikesed rehad ja riisuvad koos minuga. Ikka nii, et mina riisun hunniku kokku- nemad laiali! Kevadine tuul vilistab lõbusat viit ja on näiliselt muretu. Ometi kogub ta tugevamad iilid just selleks ajaks, kui me riisutud heina ja okkad käru peale tahame tõsta. Annab kaua puristada, enne kui kõik heinapebred suust jälle kätte saab! Mõnel võtab pilligi lahti!
Leonardo jälgib seda tralli kuudi aknast. Jah, väike pesakond on tore, neid peab hoidma. Aga tüütud on nad ka. Mida huvitavat leidub küll koera sabas ja kõrvalatakates, et neid iga päev kambakesi kiskuda? Miks ei lasta rahulikult nuuskida, vaid joostakse indiaani hõigetega otse kandades? Valju lõuaraginaga haigutades laseb koer end põrandale prantsatada. Teab, kui kaua siin magada lastaksegi! Vähemalt unenäos saab jälle seista lumisel künkal õndsas vaikuses, rasked lumeräitsakad karvasele kasukale liuglemas. Olla tähtis. Vajalik.
Kuninglik koer.
Misasjad need okaspuud veel on, huvitav... Norrr...