Koolidest

Sel aastal lõpetab Helis 9. klassi. Paljudele temavanustele- ja ilmselt ka talle endale- on see elus üsna oluline pöördepunkt. Ometi ohkasin kergendatult, kui ta otsustas oma koolis jätkata ja loobus katsetest nn. eliitkoolidesse. Minu põhjendus on väga lihtne- milleks muuta seda, millega enam-vähem rahul ollakse. Kunagi ei tea, mis ootab ees uues keskkonnas, uute inimeste keskel. Mis vahet on, mitmendal kohal kuskil kunstlikult koostatud edetabelis asub üks või teine kool? Võrdluseks võiks koostada edetabeli sellest, millisest koolist võrsub kõige rohkem rikutud närvidega lapsi või siis sellest, kust tuleb enim isikupäratuid tuimasid tuupureid... Helise sõnul on neil palju häid õpetajaid, kelle tundides on huvitav ja kes teevad aine mängeldes selgeks. See on esimene suur pluss. Tema klassist sai valdav enamus, kes tahtis end neilsamadel katsetel proovile panna, kas sisse või siis vähemalt vestlusele. See on teine suur pluss- järelikult on teadmiste tase hea. Turvalisus, koostöövalmidus ning vanematevaheline hea kontakt vaid mõningad lisaplussid, mis kohe meenuvad. Neid plusse üheski koolis, kus mina õppisin, kahjuks ei olnud, millest tulid kindlasti mitmed minu alaväärsuskompleksid, milledest mõnega maadlen siiani. Seetõttu olengi rõõmus, et Helis ei jookse uisapäisa ära sealt, kus tal on olnud hea (või vähemalt normaalne) õppida. Ta ei teagi, milliseid koole on tegelikult olemas! Mina tean küll... Mul endal pole koolidega vedanud. Esimesed 5 aastat Reaalis on mulle nagu halb unenägu. Ma ei tahtnud seal käia, kuigi sissesaamiseks tuli samuti rasked katsed teha (rääkis ema). Ma ei sobinud oma klassiga, mul ei olnud seal ühtegi sõpra. Õppimine läks hästi, aga hirm oli suur. Ma ei teagi enam täpselt, mida ma kartsin, aga just hirmutunne seostubki mul selle majaga tänaseni! Sellest ajast said alguse suured alaväärsuskompleksid, mis võtsid hoopis teise kuju TMKK-s, kuhu ma Reaalist põgenesin. Tegelikult ma ei tahtnudki sinna minna muusika pärast. Seal õppis üks mu lapsepõlvesõbranna (kes aasta peale minu koolivahetust sealt välja visati, kuna ta ei olnud eriti musikaalne:). Vanematele ütlesin muidugi, et minus on tärganud äratundmine saada muusikuks. Muidugi oli see puhas vale! Aga nad läksid liimile. Sellest koolist said alguse tõsised vintsutused, mu alaväärsuskomplekside pundar kosus üha, ma kaotasin iseend täiesti ja läks mitmeid aastaid enne, kui leidsin oma õige mina ja õige tee. Ma ei sattunud õpilaseks õpetajatele, kes mind oleks armastanud ja innustanud. Nii lihtsalt oli, ma ei tunne kellegi vastu viha ega taha kedagi süüdistada. Ju ma ei olnud ka ise väga meeldiva käitumisega- teismeline on laps ning ju mul siis oli elus midagi olulist puudu ja ma ei osanud seda teisiti väljendada... Ka sealt koolist põgenesin ma ära. Otsa kool oli järgmine. Seal hakkas juba mingi rahunemine toimuma. Oli õpetajaid, kes mind väärtustasid ja ma hakkasin esimest korda tundma, et võib-olla ma olengi natukene andekas ka. Isiklike suhete pinnalt tõmmati muidugi sellele mõttele kolinal vesi peale, aga see on juba hoopis teine teema. Kokkuvõtteks olid koolivahetused minu jaoks põgenemised. Niisiis tegelikult ikkagi vajalikud... Isegi TMKK oli mingil määral vajalik- sest ma sain heaks muusikuks, selle kooli kiuste! Ometi on mul suur rahulolu südames, et mu oma tütar selliseid vastikuid ja agooniast vaevatud valikuid ei pea tegema, vaid võib loodetavasti kunagi rahulolevalt öelda, et 1-12 klassini õppisin ma ühes väga heas koolis, koos väga heade õpetajate ja toredate kaaslastega. See on ääretult oluline!