Kollane liblikas

See suvi tuleb päikeseline, kindlalt! Kollane liblikas lendas nimelt meie aias ringi. Ta tahtis mulle märku anda, et ma ei muretseks. Ma ei muretsegi, kollane liblikas! Juhuu!!! Meil on kõik toredasti. Lapsed kasvavad mis mühiseb ja õpivad iga päev uusi trikke (et mitte öelda lollusi). No mõelda vaid, kas oli nüüd vaja, et Loviisa ja Joss ise söögitoolidesse hakkaksid ronima. Mul süda taob kurku ebaregulaarseid tukseid, kui näen ühte neist muretult selg ees kõrgel tooli käepidemel istumas. Röögatada ka ei tohi, siis võib ehmatada ja alla kukkuda. Hiilin siis vaikselt hinge kinni hoides lähemale ja juba vähegi haardeulatuses hüppan nagu panter saagi järele- ja kraban! Väike inimene muidugi ei mõista, miks ta ei tohi nii toredas kohas istuda. Kisa on õiglaselt valju! Aga jah, ma korjan need toolid homme selleks ajaks, kui me ei söö, teise ruumi. Säästan närve. Täna käisime kogu perega Tuhalas nõiakaevu vaatamas. Tore vaatepilt oli küll! Aga kindlasti on seal veel toredam öösiti, kui nõiad vihtlemas käivad. Vot seda tahaks kaeda! Me saime ka ise, nagu alati, vaatlusobjektideks. Nii mõnigi pani kaaslasega pead kokku ja oli kuulda sosistamist stiilis "kakssssikud", "ei, kolllllmikud", "osssssa, kui nunnnnnu". Inimesed ei ole pahatahtlikud, aga see on pisut tüütu. Tuleb leppida, ega pääsu pole, sest üha rohkem tahaks hakata nendega igal pool ringi käima. Kollane liblikas tõotas ju ilusat suve!