kolmapäev, 26. detsember 2018

Tagasivaade (järg)

Olen endas avastanud hapruse. Usalduse olukordade lahenemise osas. Ja suurema meelekindluse seista oma sisemise "pärisosa" eest.
Sain selle aasta algul ühe vajaliku ja päris valusa õppetunni osaliseks. Nimelt olen paljudelt inimestelt kuulnud õpetust, et teatud olukordades "tuleb eluga edasi minna". Mis suunas ja millises tempos seda teha soovitatakse, on siiani jäänud pisut selgusetuks. Olen nimelt üsna paljusid inimesi näinud tegevat peale "kukkumist" või "languseperioodi" liiga kiireid samme täiesti vales suunas, eemale neist väärtustest, mis elus tegelikult loevad. Vähemasti minu elus loeksid. Kahtlustan väga ühiskonna survet.
Tark ei torma.
Ja ometi hakkasin ka mina peatselt mööduva aasta hakul kobades liikuma suunal, mida arvasin end väga vajavat, uskudes viivuks tõsimeeli, et mõningad mööndused isiklikes tõekspidamistes ei loe midagi. Muidugi lugesid! Õige pea piruetitasin jaanuarikuise jäätunud elumere libedatel lainetel emotsionaalselt kiivakiskuvat soolokava (mille arvasin muide olevat paaristantsu!), kuni käkaskaela pikali prantsatasin, kuklasse puurimas mu nelja lapse imestunud pilgud. See on lugu, millest pigem vaikiksin- kui vaid nii tihti ei juurdleks, kuidas sain ma enesele võtta sellise rolli, mis pole mulle absoluutselt loomupärane! 
Libistan sõrmedega üle vanade elektriküünalde... mõned lambid annavad kahvatupunakat valgust, enamus jäävad aga süttimata. Avastasin hetk tagasi, et neil on veel, ühtedena vähestest, juures Kadrina vanavanemate kodu hõng. Mu süda kiskus hetkeks kokku. Tüdrukud hakkasid mu meeleliigutuse põhjust kuuldes haledalt nutma. Aga mina tundsin jälle todasama paitavat nukrust. 
Mul vedas, et vanaema oli just seesugune nagu oli. Ja vanaisa ka. Nad ei olnud kaugeltki ideaalne paar, aga moodustasid ometigi mingi kummalise terviku, mis minu lapsemaailmale pakkus just sel viisil vajalikku turvalisust. Kummaline. Istun praegugi mõtetes nende kitsa köögilaua ääres, vanaema toimetamas pliidi juures. Headust ja juttu jagub kauemaks. Ja suures toas on jõulukuusk. Kirjude nõuka-aegsete ehetega. Needsamad elektriküünlad...
Ma valetasin üle-eelmises lõigus, et sobimatu roll pole mulle loomupärane. Õigupoolest olen nii mõnegi säärase oma õlule võtnud ja lausa maratone läbinud. Samas ei ole ma kindel, et alustades algusest, oskaksin valida teisiti. Kõik mu valikud on tehtud südame järgi. Kui tunnistaksin need läbinisti valedeks, tunnistaksin valeks ka iseenda, kogu mind ümbritseva maailma ja selle lõputu hea, mis on mu ellu tulnud sobivais rollides, mida ei ole samuti vähe ja mis on kindlalt põimunud nende paari sobimatuga. Seetõttu loeksin õnne valemi toimimise teadlike valikute ja juhuslike vedamiste protsentideks viiskümmend-viiskümmend. Kõik ei ole enda teha.
Mulle meeldib tohutult jälgida Helist. Teda ümbritsevas maailmas võib olla täielik tohuvabohu, mingil müstilisel viisil suudab ta end sellest kõigest piisaval distantsil hoida, mõjumata ometigi ebaviisakalt kaugena või äraolevana. Minu "paitava nukruse" koha peal on temal täielik "chill". Tunnen, kuidas ta mind ja teisi me pereliikmeid armastab, toetab ja mõistab, kaotamata samas selles hoidmises hetkekski iseennast. Kuigi me ei ela üheskoos, on ta otsekui alati siin.
Ahjaa, lõpetuseks meenub üks suhteliselt ebameeldiv sündmus veebruarikuust. Kirjutasin sellest oma sõbrapäeva postituses. Just Helis oli see, tänu kellele jäid mul suuremad ebameeldivused kogemata. Helise tegutsemine õpetas mulle, et vahel lihtsalt tuleb teiste eludesse sekkuda. Küsimata. Nii möödaminnes. Aga midagi sellist suudab korda saata ainult tõeline Noor Daam.
Kokkuvõtvalt oli 2018. aasta põnev ja õnnelik. Minu ümber on endiselt fantastilised inimesed. Jumala õnnistus tundub olevat minuga igal päeval. Olen lõpmata tänulik.

Kui nüüd saaks veel... TANTSIDA! (Uusaastasoov)


laupäev, 22. detsember 2018

Tagasivaade

Mõtlesin, et heidan juba praegu tagasipilgu sellele hoogsalt viimast kuud käivale 2018. aastale. Tõsi, võimalik, et aasta sündmus on veel toimumata, aasta inimesega kohtumata, aasta nalja üle naermata ning aasta tegu tegemata- aga seda kõike saab ju siia ka hiljem lisada!
Esimese asjana meenub mulle 2018. aasta pikk ja imeline suvi. Meie perel möödus see, nagu ikka tavaks, kaunil Muhumaal. Sel aastal suvitas meiega esmakordselt ka väike Otto. Otto sünd liigitub ühtlasi vaieldamatult Aasta Sündmuseks 2018. Tema kaudu lisandus minu elu rollikaardile ka uus staatus.
Muhus oli mõnekuine Otto tõeline supelsaks, sukeldudes lainetesse lausa kolmes erinevas rannas- ja mitte vaid ühe korra!
Kolmikutest ma mitte ei räägigi! Nende tavaline taks oli kolm-neli ujumiskorda päevas, umbkaudu tund korraga. Ja ikka koos sõpradest naabri- kolmikutega. Mul ei ole sõnu jagamaks seda rõõmu, mida nägin kõigis kuues kriimulises ja päevitunud näolapis. Mõnu, mida tekitab pikkade suvepäevade jooksul üheskoos mängimine, siia-sinna tormamine, jalgrattaga kihutamine, heinapallidel turnimine või lihtsalt jutuvestmine, oli mulle kui emale tohutult südantsoojendav. Ma ju tean, et need suved ei unune.
Järgmisena meenuvad mulle sellest aastast mitmed kaunid reisil- olgu siis lastega Maltal, naiste matkaklubiga Türgis Lüükia radadel, neidudekoori klaverisaatjana Norras Bergenis või sõprade seltsis Korsika saarel. Reisid ei ole minu jaoks peaaegu mitte kunagi puhkus. Seetõttu ei püstitagi ma enesele küsimust, kas ma tahan reisida- ma lihtsalt pean reisima. See on eluviis, mida võib pealkirjastada kas "ärahüpeteks" rutiinist või muul sarnasel viisil, kuid mis on alati seotud ka füüsilise või vaimse pingutusega. Ilmselgelt minulik.
Matkad on samuti mõnusad. Uue servakese Valga- ja teise Võrumaad avastasime näiteks suvelõpu rattamatkal. Ja kus sai alles roobasteed mööda vuhinal alla orgu otse lehmakarja keskele kihutatud! Mis sest, et vale tee...

Kõigest eelnevalt kirjeldatust hoolimata on minus maad võtnud mingi eriskummaline üksindus. Füüsiliselt ei ole ma ju peaaegu kunagi üksinda. Aga see üksindus ei olegi füüsiline, vaid tuleb kusagilt minu seest, asetades mind mingile veidrale distantsile, otsekui vaatlejaks. Muide, see ei ole üldsegi ebamugav positsioon, vastupidi. Selles olekus on mu ümber õhku. Kui varem kogesin sageli üsna äärmuslikke emotsioone, siis nüüd tunnen väiksemal emotsionaalsel skaalal väga sügavaid tundeid. Minu tunnetele on tekkinud ruumi.
Näiteks olen avastanud paitava nurkuse. See on mu enda poolt välja mõeldud termin, tähistamaks armastuse seisundit, kui puudub selge armastuse objekt, on aga lõpmata palju inimesi ja olukordi, mis tekitanuna tänu-, imetlus- või heldimustunnet ja põimituna südantpitsitavasse igatsuse õrna loori peegeldab tagasi üliausat reaalsust, asetades sind ühtlasi iseendale arstiks, hoolitsejaks või aitajaks. Paitava nukruse seisundis ei ole eitust, kauplemist, eneseupitamist või kaksipidi mõtlemist.
Mina olen lihtsalt mina.
(järgneb)




neljapäev, 29. november 2018

Mõtisklen siin, et...

...ega sest küünlaleeki vaatamisest suurt kasu pole. Tean, et homme läheb sama auruga edasi. Nagu eilegi. Ja üleeile. Ja üleüldse.
Vahepeal oli nagu veidike teistmoodi. Sain nautida kodu ja lapsi. Lihtsalt olla. Tõmmata end diivanile kerra ja tunda mõnusat rahu. Nüüd on aga jälle kõik untsus. Huvitav küll, teatakse ju ometi, et ma ei tee laste arvelt mitte mingeid järeleandmisi. Tõsi, käisin ühel õhtul sõbrannaga teatris. Aga siiski- reegina ei tee. Mismoodi juhtub siis ikkagi nii, et üks või teine asi rammib ellu täiega sisse? Et see on ikka veel võimalik! Mhh.
Targad sõbrad soovitavad millestki loobuda. Millest siis? Oma kahest tööst, mida mõlemat kirega teen ja armastan? Muud ju peaaegu polegi. Töö ja lapsed. Õppimine. Maja korrashoid. Veelkord õppimine.
Mingid proovid. Mõni kontsert. Mis see siis ära ei ole. Ahhaa- siiski on! Need mingid proovid. Ja kontsert.
Ma ei tohiks neid vastu võtta. Löövad tasakaalu sassi. Imevad energia välja. Aga ma vahel ei oska ära öelda. Mõtlen, et see on ju ainult üks kord. Või mõned korrad. Et siis taastub jälle rahu.
Tühja ta taastub. Tuleb järgmine kõrvalekalle.
Õigupoolest hommikuti tunnen küll, et olen täitsa värske. Langus ei anna endast enne märku, kui pärastlõunal. Eriti siis, kui selgub, et olen enesele mingi imeliku ülesande lisaks võtnud. Lubanud kuhugi minna. Mingile koosolekule või kokkusaamisele. Alles siis tajun, et tegelikult on see võimatu. Tajun, et peaksin võtma oma kolm last ja kaduma, kuis jalad võtavad (ehk siis auto).
Mõne inimese kodus on kummalisel kombel alati kõik aknad pimedad. Olete ka märganud? Mina peaksin samuti  oma aknad pimedad hoidma. Liikumine peaks toimuma küünal käes.  Ja milleks üldse liikuda? Lapsed muidugi seda arvamust ei jaga. Aga mina tean, et energiavarusid tuleb hoida. Tuleb telefon välja lülitada ja ainiti küünlaleeki vahtida.
Kuigi... ega sest küünlaleeki vaatamisest suurt kasu pole...

laupäev, 24. november 2018

Samasusetus

Kuidas saakski olla teisiti
Kui nii
Nii teistsugune
Aga nemad eeldavad
Et on mingigi sarnasus
Mingigi tõenäosus
Et kui nemad tunnevad nii
Või teevad naa
Siis tunnen ja teen ka mina
Ei tunne
Teen tihti muud
Muudkui teen ja teen
tajudes teravalt tegemise
teist külge
Seda nad minult ei oota
Ootavad, et tõestaksin
Tõde või tegu,
küsivad nad läbi lillede
Läbi lõhnavate lõikelillede
vajun vastamata
tundma
Nad vaatavad ikka veel küsivalt
Pilgud veekalkvel
Otsides minult mingitki
Samasust
Tunnetuslikku ühtsust
Kaastajumist
Ühist suundumist
Voolamist
Nagu seep libisen neil käest




neljapäev, 22. november 2018

Jututuba

Nüüd, kus kolmikud hakkavad juba saama 10-aastaseks, on mul loomulikult paljuski lihtsam.

Defineerin igaks juhuks ära, mida tähendab sellises kontekstis sõna "lihtsam"- see tähendab nimelt, et aeg-ajalt püsib sisemine raadiojaam ka mõne pikema hetke iseenese mõtete lainel.

Lugesin just ühe praeguse kolmikbeebidega mässava emmekese arutlust söötmise, piima väljaheitmise, lutipudelite valiku, piimasegude valiku, söötmisviiside jms. kohta. See tõi kananaha ihule. Olen selle unustanud.

Vabandust, tegelikult ei unusta sellist asja vist kunagi. Ma söötsin neid nii: sättisin lapsed oma voodi peale ritta. Keerasin nad külili. Igaühe ette asetasin rullikeeratud käterätiku, mille keskele oli vajutatud lohk. Sinna lohku külitasin pudeli, sättides lutiotsa imiku suhu. Ise seisin voodi kõrval, jälgisin pingsalt ja aitasin, kui mõne toidulaud ära veereda tahtis. "Parematel" päevadel oli igal lapsel eri lutipudel, mis just talle sobis. Mäletan, et kaks neist olid pikad ja peenikesed, kolmas aga väheke tüsedam- selle nimi oli Avent. Ka luttide läbilaskevõime oli totaalselt erinev. Joss nõudis korralikku survet- et kui tema tõmbab, siis piima ikka tuleb. Loviisal oli selline vahelpealne. Aga Lisann- tema limpsis tilk-tilga haaval. Mäletan seda piima puristavat nägu, kui kogemata Lisannile Jossi otsikust süüa pakkusin. Samal ajal mõtles väikevend ilmselt näljahäda peatsest saabumisest.
Vahepeal kahtlustasime Jossil lehmapiima talumatust. Siis tuli tema toit valmistada kitsepiimasegust. Jälle vaheldus! 
Loviisa oli aga kange "väljaheitja". Kui trio roomama hakkas, oli kogu me elutoa põrand kaetud puzzlematiga. Neid väljaheidetud piimalonksusid sealt mati ühenduskohtadest või tähtede vahelt ära pesta (milleks tuli suur jupp matti üles võtta), oli samuti muidu ühekülgseks kippuva päeva igati ergutav lisand :)
Öösel söötmine oli omaette trill-trall. Ärgates soovis ju mõni toitu absoluutselt kohe. Usun, et püstitasin sel perioodil nii mõnegi oma kottpimedas jooksu isikliku rekordi!

Neid ei tule enam ammu riietada, potitada ega pesta. Seda teevad nad ise (v.a peapesu).
Nüüd tuleb neid aga kuulata. Lakkamata. Te ei kujuta ette, kui palju erinevaid ideid ja muljeid võib kolmel üheksasel korraga olla! Loomulikult soovitakse kõike minuga jagada. Ja loomulikult soovin ma ka kõike kuulata. Ainult... vahel harva on inimvõimetel piirid.
Suudan üsnagi hästi kolmest eri suunast kolmel eri teemal räägitavat juttu eristada, vahel heakskiitvalt noogutada või vastupidi, uskumatusest pead raputada ning parematel päevadel lausa tunnustavaid fraase, nagu "ohhoo", "tubli" või "no ütle nüüd" vahele pikkida.
Loomulikult ütlen alati enne suuremat jutustamist ka kohustusliku "räägime ükshaaval"- kui mõni mõtleb, et ma seda kisakoori alati väga naudin. Aga tühja nad suudavad oma muljeid vaka all hoida! Korraks kehtib küll ka vaikuse ja teise kuulamise lepe, siis aga hakkavad igaühe enda tähtsad teated sisemuses niiväga pulbitsema, et nad lõpuks ikkagi lõbusasti vuliseva ojakesena suukestest välja voolavad- kõigil kolmel korraga! Küllap hoolas harjutamine ongi minust teinud kuulamise maailmameistri. Võimalik, et kasutan ka terapeudi rollis "räägime ükshaaval"- palvet keskmisest terapeudist tunduvalt harvemini ja pigem siis, kui mulle tundub, et kliendid ise enam aru ei saa, kes mida räägib. Reeglina pole inimestel kodus üheksa-aastaseid kolmikuid.
Aga muidu läheb meil hästi.
Mul on nendega väga-väga huvitav. Kunagi kirjutan pikemalt, millest me kõik räägime!

reede, 16. november 2018

Alateadvus

Eesti Kontserdil on välja tulnud uus kontserdisari “Mängud alateadvusega”. Kinkisin emale sünnipäevaks pileti selle sarja kontserdile, kus tõeliselt väljapaistev vene pianist Miroslav Kultõšev esitas tunnijagu Skrjabini klaverimuusikat, kuulajail tuli aga kott-toolidel ümber klaveri lebotades kogeda iseenda sisemaailma vastust kuulatavale.
Et olin eelnevalt kogu päeva viibinud isikliku arengu supervisioonil, oli mul sellise kogemise talumiseks juba “käsi valge”. Ütlen “talumiseks” seetõttu, et Skrjabin sellises doosis ei ole lihtsalt ja libedalt alateadvusega häälestuv muusika. Ebakindlus ja pidevad otsingud harmoonias ja rütmis saadavad ajule signaali pinevaks valvsuseks, maskuliinsed kõlavärvid tõmbavad eri lihased siit-sealt tahtmatult pingule, pidev mitte-kohalejõudmine kasvatab kärsitust.
Oli ääretult huvitav.
Muusikuna lisaksin aga veel ühe nüansi. Nimelt aiman, kui ajamahukat ja närvesöövat tööd nõuab sellise kontserdi ettevalmistamine. See aimdus muutis minu jaoks võimatuks vaadelda muusika taustal vaid iseennast. Jälgisin ainiti pianisti käsi ja miimikat, tundsin rahuldust ta laitmatu tehnika ja eksimusteta mängu üle. Usun, et osa tema kogetust muutus ka minu kogemuseks. Huvitav, kas pingutusega kogetav üldse erineb pingutuseta kogetust? Ja kas kott-tool oli kogemuse võti või lihtsalt võimalus?


pühapäev, 11. november 2018

Pubertiteet

Nii armas sõna, eks!
"Pubertiteedist" oleme Loviisaga praegusel ajal korduvalt vestelnud. See on teema, mis ajab teda mingil põhjusel natuke ärevaks, kuna siis tulevad vinnid ja "armukad"- teine sõna, mis on minu meelest imearmas!
Muuhulgas oleme Loviisaga arutanud, et murdeiga ehk siis tema keeli "pubertiteet" ei pruugi endaga kaasa tuua mingeid olulisi muutusi. Et kui teismelise peres on rõõmus ja usalduslik õhkkond, ei ole lapsel vaja oma suurekskasvamise tõestuseks mässata, kodust ära joosta või koolist puududa. Suurpoodides jõlkuvaid noortekampasid hüüame Loviisaga "kurbadeks teismelisteks" ja tunneme ka päriselt kaasa, et neil õnnetuil puuduvad trennid ja hobid ning et nad ei saa usaldada oma vanemaid ega iseennast.
"Armukas" ei ole muide üldse "armukese" sünonüüm. Armukas on see, kellesse armutakse! Loviisa tunneb end vahel olevat ka ise veidi armunud ja kinnitan selle täiesti normaalse olevat- ka mulle meeldis just tema eas üks aasta vanem koolivend ning üks poiss muusikakoolist. Kui lugesime raamatut "Kadri", siis kohas, kus selgus, et Urmase meelest on Kadri klassi kõige ilusam tüdruk, oli Loviisale kohemaid selge, et "nad on nüüd armukad".
Vaat nii on lood. Elu sealmail, et sellised teemad...