Parem

Ja jälle on kõik hästi!

Olen heas tundes, tajun oma keha, käsi, jalgu, silmi, südant, kõik toimib. Elus on teatud korrapära, tööasjad on loogilised, tõsi, arvutisüsteemis oli neil päevil mingi imelik kala ja inimesed ei saanud kätte oma aegade kinnituskirju, see veidi häiris, aga ei mõjunud sugugi kokkukukutavalt. 

Lapsed valmistuvad kooliks. Tuleb osta uusi riideid, koolitarbeid. Jälle tüütu, aga ei enamat. Tatsan nendega mööda poode, vahel vaat et minestamise piirini, aga mind see ei murra. Sellised asjad lihtsalt tuleb ära teha. Kes siis muidu nende eest hoolitseks? 

Tundeelu loksub samuti tasapisi uuesti paika. Eks mul ole ikka tugev lapsepõlve muster sees, mille kohaselt iseenda vajadused ära kipun unustama. Oma piirid kehtestan samuti pigem hilja, kui õigeaegselt ja seda tehes võin olla liialt emotsionaalne ja ärritunud. Aga tegelikult ei murra mind seegi. Oma valikud teeme ise, teisi inimesi pole meie võimuses muuta, eks sellega tuleb päev-päevalt arvestada. Kui tass mingis valdkonnas tühjavõitu, on see muidugi keerukam. 

Südameasjadega on komplitseeritum. Eriti, kui oled isikuomaduste poolest tundlik ja ühest küljest nagu tead, mida tuleks teha või tegemata jätta, teisalt talitad südame sunnil risti vastu, leides sellelegi omad põhjendused, mis ei pruugi olla sugugi kergekaalulised. Arvan siiski, et säilitades siiruse ja eheduse, ei saa jääda kaotajaks. Neil kokkukukkumishetkil on aga just seesama kaotuse või läbikukkumise tunne kõige valdavam. Vähemasti minul. 

Ma ei tea, kas oskaksingi päris rahuseisundis elada. Mu ümber on ju alati olnud suur virrvarr, palju inimesi, miljon kohustust ja segased suhted. See aga, mis minuga praegu toimub, annaks justkui tunnistust, et see on siiski võimalik. Minuga toimub praegu rahunemine. Need sumedad päevad ja õhtud annavad selleks ideaalse võimaluse. Ma ei soovi hetkel kellegagi suhelda, välja arvatud mu pere, ei taha osa võtta ühestki koosviibimisest, ei tarbi eriti sotsiaalmeediat, ei räägi pikalt telefoniga. Nagu lubaks rahumeelset elu, või kuidas?

Tegelikult ei ole ma päris paljusid asju suutnud andestada. Osad neist on selleks ka liiga värsked, teised aga aastatetagused. Mõtlesin neile täna päris pikalt. Head, kindlat tunnet see õnneks ei kõigutanud. Tõstsin kõik need teemad ühele riiulile, mine tea, ehk kirjutan neist kord pikemalt.

Igatahes, mu äraolemisel on jumet ja lootust!

  

Hooletus ees

Ma lihtsalt ei oska autoga sõita! Olen liialt hooletu, liialt tähelepanematu. Täielik koba. 

Uue autoga ei ole mul palju avariisid olnud. Õigupoolest pole olnud ühtegi. Tõsi, Karl Johann katsetas auto esiukse juures elektritõuksi turbo-programmi, misläbi tõuks ta käte vahelt välja sööstis ja mu auto esiuksele vao kündis, aga selle saan järgmisel nädalal korda. 

Ükskord sõitsin ise mustale valuveljele vastu äärekivi inetu metalse täkke, kuid seegi on üle-elatav. Värvisin nimelt täkke markeriga mustaks. 

Aga täna… parkisin kabineti juures kinnises parklas. Mu põhi-parkimiskohal sama maja esiküljel on hetkel tellingud. Maja tagune parkla on samuti turvaline, aga seal on üks paha asi. Nimelt on seal kaks tasandit- alumine ja ülemine. Neid eraldab madal betoonmüür. Tee alumiselt tasandilt ülemisele on üsna kitsas ja ebamugav. 

Parkisin otse selle ühendustee kõrval. Pidin ära sõites tagurdama ja seejärel mööda kitsast teed alla sõitma. Tagurdasin ja sõitsingi. Ainult et arvestasin veidi valesti. Mu monitor ei näidanud seda madalat betoonmüüri. Sõitsin oma auto kõhtupidi selle müüri otsa kinni. Raksaki!

Teate, autoga juhtuvad asjad on need, millega tulen kõige kehvemini toime. Kui ma oma autot seal betoonmüürijupi otsas vaatasin, tekkis kõigepealt vastupandamatu soov lihtsalt minema joosta. Olin aga tohutult vapper. Suutsin helistada oma autoteenindusse. Seejärel suutsin helistada tasuta autoabisse, kes lubasid mõne aja pärast teele asuda- nad viibisid mu kõne toimudes teisel objektil. Ühesõnaga- asi toimis koheselt!

Aga minu tagant ei pääsenud liikuma ükski ülemisel tasandil parkiv auto. Ma ei tahtnud tekitada inimestele probleeme. Ja ma ei soovinud, et üks kindel inimene mind sellises olukorras näeks. Aga teate ju ise, kuidas sellega on- kui parasjagu kedagi näha ei soovi, siis ta kindlasti tuleb. Ja see oli kogu olukorra kõige hullem hetk.

Aga seegi lahenes. Ebamugavustunne hajus ja tasapisi tekkis lootus. Üks teine mees tuli ja lihtsalt vestles minuga, kuni ma autoabi ootasin. Rääkis oma analoogsetest juhtumitest. See aitas väga, viis mõtted mujale. 

Ja siis tuli treiler. Autojuht sättis mu auto alla kaks puuklotsi, keeras rattad vastassuunas välja, tagurdas puuklotsidele, mis tõstis auto kere ülespoole ja sõitis ilma ühegi lisakahjustuseta betoonmüüri ümbert ülemisele parkimisalale tagasi. Minu tagumise parempoolse ukse alumine must plastmassosa oli muidugi kriimud peale saanud. Aga muud ei olegi! Ma pääsesin ülihästi! 

Ometi tunnen end kogu õhtu kuidagi imelikult, ei taha kellegagi suhelda, olen natuke kurb ja mul on lõpmata ebamugav. Mulle ei mahu pähe, et selline asi sai, et ma säärasesse olukorda sattusin, üldse sai juhtuda. See kõik kõigutas mind ja häirib tugevalt siiani.

Kuidas ma ometi nii hooletu olin? Mis saanuks teha teisiti? 

Ja muidugi saate ju aru, et tegelikult ei ole asi üldsegi selles...

Augustile

 Sa sume august annad mulle tooni,

mis kõlab muusikas kui re bemoll,

nüüd männilatvu sirutun,

kus sol 

käib hetkeks välja lahenduse fooni,

mis kergendatult hingata mul lubab.

Kuid sina, sume august, vargsi juba

pooltoonides mu seljataha tipid!

Kas on see viis või pelgalt hääleproov

või ülesäratamissoov

või teised nipid

mis läheduseks katsetavad luba?

Oh, sume august, anna mulle asu

sest pole kasu,

kui sooja teki mulle peale heidad,

kuid iseend kromaatiliselt peidad,

ja luurad heliredelil!

See männiladvust alla küll ei aita -

mu kõrvu disharmoonia ei paita.

Sa pigem tantsusedelil 

mind enesele märgi.

Et päikese ja päevatööde järgi

me viisid kõlaks summutatult sumedad,

ja ööd - mm, oleks tummised ja tumedad...

 

Kuumad pisarad

 Sel iseäranis soojal augustinädalal, ajal, mil hämarus juba aegsasti maad võtab, õhk aga veel pimedaski niiskest kuumusest pakatab, kõnnin kurvalt ja pisut kohmetult, pilk maas mööda oma lopsakat aeda. Ma ei mõista, kuhu olen kaotanud meelerahu, kindlameelsuse, särtsakuse ja eneseteadlikkuse. Muidugi, säärane liblikalaadne elu, mille enese jaoks suve jooksul mõnusaks ja pingevabaks mõtlesin, oli võimalik vaid kaugel, üle mere, saarel. Siin, linna lähistel laksatas halastamatu reaalsus kohe, esimesel päeval valusalt vastu silmnägu, jättes näilisusest, mille hõlma all sain mugavalt enesele sobilikke eeldusi ja järeldusi produtseerida, järele vaid haledad, läbipaistvad riismed. 

Ometi oli seda näilisust niiväga vaja, sest tegelikkusega kohtumiseks ei olnud ma veel sugugi valmis. Näilisusele ehitasin ka ajutise naiselikkuse, sära ja kuraasi. Näilisusest tundus imelihtne isegi maailma valitseda. Tegelikkusse jõudes aga taipasin, et maailm, ja eriti selle kõige meelitavamad ja petlikumad osad, mis mõjusid distantsilt poole pehmemad, ausamad ja nunnumad, valitsevad endiselt mind ennast- ja oi, kuidas veel! See oli tõeliselt jube tõdemus ja nõudis kohest muudatust - mu olemus tuli julgelt ja ühe ropsuga ebakindluse ja ebaaususe platoolt reaalsuse ja päriselu omale tõsta, jätkates igapäeva, nagu midagi poleks juhtunud ja lisaks leida üles see päris, sügavam naiselikkus. See mägesid liigutav jõud, milles on ühtaegu ürgust ja õrnust, tarkust ja südikust. Teadsin korraga, et ei ole kedagi, kes mind selles aidata suudaks.

Pisarad tundusid siin läppavas augustikuumuses otsekui võõrkehad, nagu kevadiselt vulisevad ojakesed, mis nüüdsel aastaajal peaksid juba kuivanud olema. Silmavett jätkus ohtrasti ja see tõi omajagu kergendust. Kuivalt praadida olnuks märksa raskem. 

Lapsed piidlesid mind korraga ja kordamööda ning küsisid arglikult, mis lahti. Ma ei teadnud, mida vastata. On asju, mis sõltuvad minust ja teisi, mis on paratamatud. Usun end asuvat kusagil nende põimumiskohas. Häid selgitusi pole kerge leida. Sealt jääb hulk tunnetuslikke nüansse puudu, mida kõrvalseisjad ei taju. Seetõttu ei ole mõtet seletada.

Muide, nutmisel ja oma valuga lähedases kontaktis olemisel on vägagi tervendav vägi. Sestap lubangi endale kurbust ja kurbusest kirjutamist. Luban ahastust ja meeleheidet. Luban olla nõrk, kokkukukkunud. Ma ei pea kellegi jaoks näitlema, pingutama ega mängima. Mu aed varjab mind turvaliselt, ka siis, kui ma ei ole särav ja naerusuine. Mul on siin igas konditsioonis hea olla. Ka pisarais. 

Juba homme haaran enese haledal minal natist ja kangutan taas üles. Ahoi, ütlen ma sellele õnnetusehunnikule konstruktiivse mina konkreetsel häälel. Juba praegu avaldab see mõte naermaajavat mõju. Too nutt oli niisiis vaid sisemine murdlaine, mis ebavajaliku  välja uhtus.

Näe, praegu on juba vaat et hea…

Muhu suvi

 Mulle on täiesti arusaamatu, kuidas sai see kuus nädalat, mil Muhus puhkasin, nii kiiresti mööduda! Mul oli kaasas hunnik raamatuid, mida ma õieti ei lugenud. Olid akrüülvärvid, millega üritasin ühel korral maalida, kuid seegi pilt jäi algusjärku. Olid lõngad ja juhised heegeldamiseks, et Loviisa vooditekk lõpuks valmis saaks, aga heegeldasin vist kaks rida, siis läks järg käest. Olid klaverinoodid, aga ma ei harjutanud kordagi ning kitarr ja kannel, mida ma samuti peaaegu ei puutunudki. Mida ma siis tegin?

Vist puhkasin. See käis pisut teisiti, kui eelnevail aastail. Selle aasta Muhu märksõna oli märkamine. Kogesin palju enam üksikute hetkede ilu ja võlu. Mul on meeles lõputud loojangud, mis maalisid pilvede kõhualused kuni hiliste öötundideni tulipunaseks. Mul on meeles pärnade magusad õied ja olen õnnelik, et sel aastal ei unustanud neid korjata. Mul on meeles angervaksasid täis põlluääred. Mul on meeles pääsupoegade esimesed lennuharjutused. Mul on meeles pooleseitsmene riiakas harakas magamistoa akna all. Mul on meeles ligihiilivad külakassid. Mul on meeles esimene päev, mil ritsikad alustasid viiuldamist- vankumatult sügise poole. 

Ja lapsed. Kolme talu peale üheksa, aeg-ajalt lausa kümme ühevanust last. Üks suur ja osavõtlik sõpruskond! Ühised käigud, ühised mängud, hommikused, õhtused ja päevased traditsioonid, tõsi, vahel ka tüütud, kui mind liiga palju autojuhina kaasati. Tegin need käigud, enamasti Lõunaranda, siiski peaaegu nurisemata, sest mäletustes peitub hilisem elujõud. Lapseea kohalolu kaudu saab aimata täiskasvanuealise võimet olla lähedal. Ja unustamatuid mälestusi peavad vanemad kindlasti kinkima, see on väga kerge ja äratasuv ülesanne.

Külalistega oli sel aastal keerukam. Ma ei võtnud neid ülemäära palju vastu, kuid see, et suurem läbisõitjate arv jäi just viimasesse nädalasse, aega, mil Jossiga oli juhtunud õnnetus, kurnas mind siiski parasjagu. Aga ma ei nurise. Sõbrad, kes minu juures peatuvad, on hoolikalt valitud, seega jäävad need hetked erilistena meelde. 

Ära tulles valasin ka pisaraid. Veel oleksin tahtnud maalida, lugeda, jalutada, ringi sõita, niisama olla. Veel oleksin tahtnud tunda seda lõputut õnne- ja tänutunnet, mis mind alati Muhus olles täidab. See on selline, et tahaks kallistada iga põõsast, puud ja põldu. 

Tallinnas on teisiti. Armastan meeletult ka siinset kodu, olen tohutult tänulik oma inspireerivate töökohtade üle. Luban end armastada ja armastan ise. 

Aga miski jääb ikkagi maale, jääb sinna lihtsuse ja heinapallide vahele. Sinna, kus ei pea ennast tõestama, seal, kus ma ei ole mina läbi oma saavutuste, vaid olen mina ka öösärgi väel, teetass käes, poole päevani ringi tuiates. Seal, kus ma ei pea midagi mõistlikku tegema, arvama, kogema, seal, kus tunnetan olemise imelist kergust. 

Augustis on ööd juba pimedad, aga just siis saab vaadelda tähti. Just siis saab olla laotuse all osa kõiksusest, universumist. Minu arvates avab Jumal oma armastuse hõlmad just augustiöödel- et näidata oma kätetöö ilu, oma lugematute kollaste tähtedega kõikekatvat tekk-mantlit. Muul ajal on see vaid hoomatav. 

Aga aeg muudkui lendab. Mööda linnuteed, igaviku poole...

Imetrikid

Tahtsin unes teha hundirattaid,

maja taga, muruplatsi peal,

silda visata, spagaati lasta,

paduvihmas ennast märjaks kasta.

Tahtsin veeretada ajarattaid

kihlveo peale. Tuleviku real

tahtsin näha üleheli kiirust,

hoomamatuid kõrgusi ja päikest,

pilvepiirilt laskumist kesk äikest,

õhu sillerdust ja hinge siirust.

Käis ringi pea

neist imetrikkidest

ja palju tekitasin kära.

Et olen unes, unustasin ära.

Veel puudelatvu mõtlesin, et paitan

ja alla tulen kukerpallitades,

nii sulnis tundus ringitrallitades!

Siis väsisin.

Üks salto veel- ning aitab...

Mind pidurdati nähtamatu jõuga

kesk viimse hüppe pingutatud sära.

Ja keegi lausus: ära ole rumal,

neid trikke tehakse vaid nõuga –

nii tehes murrad kaela ära!

Ma tänan Sind, mu armuline Jumal,

et olid minu juures ärgates,

mu vaikset naasmist valvates

ja märgates...

See Mees

 Ka See Mees rääkis ainult iseendast.

Triine püüdis kehakeelega mõista anda. Ta niheles. Huvitav, et nii vähesed oskavad kehakeelt lugeda. Tegelikult on ka naiste seas päris palju igasugu tunnetuseta tüüpe. Noh, võtame näiteks Kai. Kui ikka tema hakkab oma "imelapsi" kiitma, võib Triine vaat et toolikatte puruks niheleda, Kaid ei heiduta see sugugi. Mõnikord sõidab Triine Kai jutule valjuhäälselt sisse ja viib selle vägisi teisele teemale. Aga ega Kai sellest solvu! Õige pea viib ta vestluse sujuvalt oma "imelastele" tagasi ja Triine tunneb vaid lõputut väsimust.

Või võtame näiteks Eevika. Tema tahab pilte näidata. Triine meelest pole midagi tüütumat, kui passida kellegi telefoni albumist võhivõõraid inimesi ja kuulda sinna juurde absoluutselt ebahuvitavat juttu nende olemistest ja tegemistest. Kusjuures absoluutselt iga kord püüab ta neist piltidest ära laveerida, kõiki oma keha- ja muude keelte oskusi mängu pannes- aga ei midagi. Just nagu tunneks Eevika teise piinadest mõnu. 

See Mees jõudis jutujärjega oma haige emani. Selgus, et käesoleval aastal olevat ikka kohutavalt palju ebaõnne. Et siis nüüd emagi...

Hambad olid Sel Mehel üsna puseriti. Aga küüned olid korras. Ka sandaalidest ei paistnud ühtegi seenhaigusega nakatunud küünt. Peale seda, kui Triine oli esmalt kohtunud ühe hõreda "sahtliga" mehega, kes oma hambutust küll kiivalt varjata püüdis, kuid ühe liig-hoogsa hõike tõtte siiski haledalt vahele jäi,  ja peale seda, kui ta kohtas üht meest, kes puhtsüdamlikult üles tunnistas, et eelmine pruut ta seeneküünte pärast maha jättis, peale mida ka Triine ta jäledusega sinnapaika jättis, vaatas ta alati mehepoja hambumust ja kui võimalik, siis ka varbumust. Või siis pelgalt sõrmi. Needki kõnelesid paljust. 

Võõra inimesega õige "keemia" tekkimiseks on vanus 40+ keerukas- ajahammas on inimesi juba omajagu purenud. "Oma inimesega" ei mängi säärased pisiasjad mingit rolli. 

See Mees jätkas laste teemal. Tal oli neid kolm. Kaks esimesest, üks teisest kooselust. Ei, abielluda ta pole jõudnudki. See polegi üldse oluline, mis see paber ikka annab. Kui on suhe, olgu niisamuti, kui pole, minnakse lahku, niisama lihtne see ongi. Triine mõtles oma laste peale. Oma lahutatud abielu peale. Õnneks Seda Meest temapoolsed väljaütlemised ei huvitanud. Ta patras edasi. R-täht ei saanud hammaste tõttu õigesti põriseda. Aga kurgu r-i polnud ka, oli selline tuhm, s-i ja d vahepealne.

Triine suunas pilgu kohvikuaknast välja. Algul möödus buss number neliteist, seejärel kohe kaheksateist. Mõlemad tuttavad bussid, sõidavad endiselt mööda Vabaduse puiesteed. Kus nendega sai omal ajal uhatud! Ikka kooli ja tagasi. Neliteist oli kiirem, sellega sai ikka kohale ka. Kaheksateist venis nagu tigu. Tegelikult oli ka neljateistkümnega mõnus vaid Valdeku ja Kalevi peatuste vahel. Siis oli tunne, nagu sõidaksid taksoga. Vuhisesid Kivimäe või linna poole, kilomeetrid lausa lendasid! Noh, hea küll, Kalevi ja Kosmose vahel jäid ka mõned peatused ära, aga näiteks Valdekust edasi oli neid ikka liiga palju. Kahjuks oli neljateistkümnel ka üheksa ja kahe vahel graafikus paus. Siis pidi ikkagi kaheksateistkümnega venima.

See Mees ütles, et ta on Tallinna poiss. Olevat käinud Reaalkoolis, see olla vanasti olnud teine keskkool. Triine piiksatas vahele, et temagi on mõne aasta samas koolis käinud. Seda Meest säärane vahelause ei häirinud. Ta ei tundnud huvi, mis lennust Triine oli, vaid jätkas hoopis üldisemalt hariduse teemadel. 

Triinel hakkasid sääsepunnid sügelema. Esmalt käe peal, siis aga ka säärel. Ta kratsis neid mõnuga, kuigi teadis, et ei tohiks. See on kindlasti sääseallergia, huvitaval kombel on see ajaga süvenenud, aga ega lapsenagi kiita polnud. Ikka sai jalad puha puruks kratsitud. Selle aasta sääsed on kohe eriliselt tigedad, sellised pisikesed ja kui võtavad, siis lööb kohe sellise tulitava kubla üles, et... 

Saarel pole peaaegu üldse sääski. No hilisõhtul võivad mõned peale sattuda, kuid see on pigem erand, kui reegel. Aga vaat kus seal Loobu kandis, Triine sugulaste maakodus alles on! Kubiseb! Ei saa autost väljagi astuda, kui juba parv kallal! Seal on parmud ka, pöidlasuurused. Need võtavad kohe tüki ära, kui külge pääsevad. Nojah, too maja asub muidugi põlismetsa veerel, rabade ja laukasoode ligidal. Väga romantiline koht, aga natukene õudne ka. Vanasti käisid inimesed läbi selle metsa kirikus, praegu tundub see lausa mõeldamatu. Triine sõrmede ala jäi ühe vana sääsepunni kärn, ta tundis sooja verd säärt mööda allapoole valgumas ja pühkis selle peopesaga laiali. 

Oot-oot, See Mees oli jutujärjega karjääriredelini jõudnud. Praegu olla ta ühe autoremondi töökoja juhataja. Mingil ajal oli oldud ka palgatööline, aga see aeg polnud kuigi pikk. Ikka ise tuleb enesele tööandja olla. Sel Mehel oli jutu järgi juba järgmine äriideegi soolas, hakkab inimesi müüma... võ mis ta nüüd ütleski? Triinel läks jälle mõte lappama. Ta püüdis jääda viisakaks ja kiskus sõrmuseid ükshaaval sõrmest ära ja pani jälle tagasi. 

Triine oli just juuksurist tulnud. Selle Mehe pärast ta küll soengut sättima ei läinud, aga paraku on isegi triibutatud soengu puhul aeg-ajalt vaja juustepõhi üle käia. See, keda ta nüüd peeglist nägi, isegi täitsa meeldis talle. Loomulikult võiks taljekoht olla poole saledam, aga päris niisama lihtsalt need asjad ju ei käi, seetõttu pole mõtet ka vinguda. Maal, pagarikojas valmistati sel aastal imehäid moonisaiu, kes teab, mida nad sinna sisse kõik toppisid, et need nii suure sõltuvuse tekitasid. Triine ostis neid lausa kümnekaupa, muidugi sõid lapsed enamuse ära, kuid ega ta isegi ilma jäänud. Ja selline saianägu räägib siin taljest...

Tegelikult tundis Triine end väga naiseliku naisena. Kui see ohmu naiselikkusest midagigi taipaks, ei räägiks ta praegu ajaloo kahe maailmasõja vahelisest perioodist. Oot, millal see teema küll sinna läks? Triine teritas kõrvu. Jah, noogutas See Mees alias ohmu ägedalt pead. Midagi-pidi-olema-veel. Midagi, mida maailm ei tea. Ta ilme muutus salalikuks, ilmselt oli ta koheselt valmis kuuldavale tooma oma versiooni Saksamaa toonasest tugevusest. Triine aga vajus taas longu, tükkis oma naiselikkuse ja ilusa soenguga. Ta toksis hajameelselt lusikat vastu alustassi. Oli suur tahtmine korra tugevalt virutada. 

Triine eks-abikaasa oli paadunud maailmaparandaja, aga eks tal oli häid jooni ka. Praeguse taustal tundus eks lausa lahe. Muidugi viis ka tema vilunult teemad suhete tasandilt globaalsetele probleemidele, aga siis võis vaikselt teise tuppa minna. Eks see austuse-moment tuli ka lahutusel jutuks, aga polnud peamine. Peamine oli ikka miski muu. Kahtekümmend kahte aastat ei saa ühe lausega ümber jutustada, õnneks See Mees ei küsinud selle kohta midagi. Triine ei saanud üldse aru, miks ta siin istub. 

Kui naine jäetakse esimesel kohtumisel tähelepanuta, pole mingit mõtet hakata end ise esile tooma. Ajaga muutub see ainult hullemaks. Triine istus, vaatas busse, niheles, sügas punne, toksis alustassi. Aga ei midagi. See Mees ei küsinud mitte midagi. Õnneks küsis ta lõpuks vähemalt arve. See oli temast esimene kena liigutus. 

Mulle meeldis väga sinuga kohtuda, oli See Mees siiralt tänulik. Mul on sulle ettepanek, lisas ta. Kui õige sõidaksime reedel kuhugi välja. Kui õige sõidaksime... Laulasmaale! Jah, Laulasmaa on parim paik, kus merd vaadata. Teineteisega tutvudes vaadatakse ikka merd. Sel Mehel oleks lausa laupäevani aega merd vaadelda. Oot-oot, laupäeva õhtuks peaks siiski Hiiumaale jõudma, äi olevat selja murdnud, kaheksa poldiga keerati kinni, ma ütlen, on alles aasta...

Triine tänas läbi hammaste. Ta lubas reede peale mõelda. Kindlalt ei luba, lapsed ka ju, ja... no aga vaatame!

Telefon oli tühjaks saamas. Õnneks jõudis Triine enne, kui ekraan päriselt unne suikus, selle ühe klahvivajutuse ikkagi ära teha. Selle kauaoodatud unmatch from See Mees.

Liiga kaua, liiga suur tükk elust, tänasest päevast. No mis teha...