Minu kirikud

Et minu elu osaks on juba üsna varajasest noorusest olnud kirikud, tunduvad nad vahel mulle nagu inimesed, kehakujuks ahitektuur ja iseloomuks nendes valitsev hingus.
Kadrina kirik on näiteks igaviku nägu. Seal sai mind kunagi ristitud ja seal olen matnud oma vanavanemad. Kui küsite, kas Kadrina kirik on rohkem rõõmus või kurb, vastan, et praegu tunnetan teda tõsisena. Aastaaegadest on ta sügise- ja talvehõnguline. Mälupildis sobivad temaga ideaalselt kuldse sügise pidurüüs puud, aga veelgi enam tekitavad nostalgiat, mis käib paratamatult kaugete mälestustega kokku, nutva novembri tilkuvad oksad kirikuaias. Ka lumevaese külma talve tuuleiilid sobivad hästi undama ümber ta sihvaka torni, kusagil lapsepõlve-mälus sekundeerimas matusel mängiva puhkpillikvinteti kaeblev-karune viis. Armsad inimesed, soe tuba ja maitsvad road olid kunagi ammu seda pilti pehmendamas. Nüüd ma enam inimesi ei näe. Aga Jumal valitseb seda koda alati. Sellest kaugele Viitna teele paistvast kirikutornist võiks saada lausa igaviku kirju kanga esimene motiiv- ühenduslüli olnu ja tulevase vahel. Ja ilu võrdkuju.
Jaani kirik Tallinnas esindab minu maailmas palve- ja tahtejõudu. Tema torni suunduvad rohmakad trepid on julguse ja otsustuskindluse nägu. Temas on nooruse ja kevade hõngu. Õitemeres õunapuu ja pulmakellade lõbusad löögid on mu teadvuses ta visiitkaart. Selles pühakojas võtab Jumal mu arvates lausa küünarnukist kinni, näidates puust ja punasest ette, kuhu suunas liikuda. Siin on palju otsijaid. Jään ise häämeelega veidike tahaplaanile. Nõjatun orelirõdule ja vaatlen vaikselt. Igaviku kirjusse kangasse vajutab Jaani kirik jõulised värvid. Tahtsin Jaanis orelit mängida, kui seda pilli veel ei õppinudki. Näiliselt tühja koha pealt saadetud palveteks vormimata mõtted võeti kuulda. See rada on olnud selgelt juhitud.
Rootsi-Mihkli kirik Tallinnas on nagu abielu võõramaalasega. Ei, mitte erineva, vaid välimuselt küllaltki sarnasega, ainult traditsioonid ja kombed on veidi teised, mistõttu tuli neid perre sisenedes õppima hakata. Rootsi- Mihklil on ajatu kulgemise nägu. Aastaaegadest jääb ta suve piiresse, kandes endaga küpse augusti hõngu. Eks ole meilgi üheskoos küpsemist juba pea veerandsajandi jagu. Tean, et kui järg tahab kaduda, tuleb aja kulgu seostada laste üleskasvamisega. Rootsi-Mihklis olen olnud korraga nii lähedal, kui kaugel. Ta on ainus, kes on tulnud mulle koju kätte. Inimeste ja suhete näol. Ta on ainus, kes on viinud mind kodust kaugele. Rännu- ja kogemissoovi ajel. Igaviku kangasse koon Rootsi-Mihkli kohale pastelsed toonid. Taustavärv moodustab üldplaanis siduva terviku, mida lähedalt vaadates ei pruugi märgatagi. Nagu tänavapildiski- kes ütleb, et see üldse kirik on, kui ei tea...
Naissaare Maarja kabeliga on imelik lugu. Võtsin ta oma südamesse alles õige hiljuti ja kogen teda igal korral isemoodi. Ma otsekui küsiksin temalt igas vormis ja lõputuis versioonides küsimust: "mis meid seob?" Naljakas, tegu on ju iidvana ehitisega, aga mina näen teda noore, vaat et lapsena. Ühtpidi võib mõelda, et Maarja juurde ju kuulubki Laps. Kui siia veel Naissaare sümbol, priskete punaste marjadega kibuvitsapõõsas juurde kujutleda, on Okaskrooni, Ristitee ja Lunastuseni vaid mõni samm hästitempereeritud kujutlust. Aga teisest küljest, oh häda, ei ole ma üldse kindel, et tegu on poeglapsega. Kardan, et mu mõtteid võivad samahästi vormida mu enese mahasalatud osad, mis pärinevad otsapidi lapsepõlvest. Mismoodi need Naissaarele on kaaperdatud, ei tea. Maarja, naise ja emaduse sümbol tundub igatahes olevat arvestatav juhtlõng.
Aga Sutlepa kabel Vabaõhumuuseumis on otsekui ilus kortsuline vanainimene. Elukogenud, hoolitsetud, lõpmata lihtne, kuid lõpuni väärikas. Ma ei oska Sutlepa olemust asetada ühtegi aastaaega, aga millegipärast kõnetab teise jõulupüha hämarduv kirik, lühtrites värelevad päris küünlad, veidi häälest ära harmooniumil saadetud Püha öö ja külje külje kõrval istuvate inimeste aurav hingeõhk mind enim. Sutlepale kuuluvad tumedad toonid. Aga Petlemma täht peaks kiirgama just nende tahumata palkide vahelt, väikesest altaritagusest otsaaknast. Kuldne kuma paitaks läbi selle kogu kangast, kogu elu, kogu seniseid valikuid, kogu lootusrikast tulevikku.
Mul on hea meel, et mul on nii ilus töö. Ja et kirikud oskavad kõneleda!

Õunad

Käisin täna Muhus. Arvasin, et lähen lihtsalt järelnoppele, et küllap õunapuud, mille kallal napp kuu tagasi käisime, on nüüdseks kõik õunad maha raputanud ja kompostiks muutnud ning täna saan saaki vaid sellelt ainumalt, mille õunad tookord veel toores-hapukad tundusid. Täna selgus aga mu suureks jahmatuseks, et jah, tõepoolest on puud nüüdseks enamiku õuntest maha raputanud, ka too puu, mille hapukad õunad endiselt hapukad maitsesid- see nimelt on lihtsalt seesugune sort, kuid kompostist oli asi kaugel. Puualused lihtsalt punasid ja kõik õunasordid olid nii tohutult maitsvad, et ma lihtsalt ahhetasin. Seejärel hakkasin korjama. Mul oli kaasas vaid kolm niruvõitu kasti. See-eest lebas auto pagasnikus kogu mu tugevate poekottide varu ning majas leidus suur hunnik prügikotte. Korjasin praktiliselt terve päeva!
Pool mu põllumaast on renditud ühele kohalikule suurtalunikule, kes oli parasjagu heaks arvanud sinna lehmad peale ajada. Nojah, miks mitte, sügis on soe, maitsvaid rohututte veel küllaga. Lehmad tulid aia äärde mu agoonilist õunakorjamist uudistama. Seisid seal rivis, jalad pool-harkis, lõuad aeglase mäletsemise taktis ringitamas. Aeg-ajalt tõid kuuldavale lühidaid nõudlikke muu-sid. Hakkasin mõtlesima, et äkki soovivad nemadki saada osa mu sügisesest õunapeost. Iga puu all oli hulk ubinaid kukkudes pleki saanud, mõned maapealse külje pealt pruunikski muutunud. Korjasin korvitäie ja valasin üle aia, otse sarvekandjate ette. Ohhoo, mis nüüd lahti läks! Tuli välja, et lehmadele meeldivad vägagi õunad! Nad läksid õunte pärast vaat et kaklema!
Õige pea panin tähele, et lehmade seas valitseb omamoodi hierarhia. Selles karjas oli "kuningannaks" teistest umbes kolm korda suurema isend, jõuline ja tugev pudulojus. Too kargas kohe platsi, kui uued õunad üle aia valasin, ja peletas kõik lehmad, kes samuti maiust ampsama küünitasid, oma suurte sarvedega eemale. Kui mõnel kavalpeal õnnestus paar õuna pihta panna, läks hästi. Näe, mõtlesin isekeskis, meie siin inimeste maailmas liigume iga hinna eest võrdsuse ja kiusamisvaba keskkonna poole, aga loomariigis, siinsamas mu silme all, sellele lihtsalt vilistatakse! Üks dikteerib kõike!
Muide, ka see ei toiminud, kui osa õuntest kaugemal seisvate lehmade poole viskasin. Nad jäid tardunud pilgul hoopis "ülemuse" reaktsiooni ootama, julgemata iseseivalt ainsatki ampsu võtta. Ainult ühel noorel isendil oli nuppu. Tema jälgis mind hoopis teisest kohast- mitte külje- vaid otsaaia juurest. Viskasin talle salaja terve korvitäie plekilisi õunu. Suur lehm ei pannud seda kohutavat üleastumist tähele. Tähtsusetu karjaliige järas õunu, nii et vahtu pritsis. Ei tea, kas sai suurest kugistamisest kõhulahtisuse?
Minu auto on nüüd samuti õuntest pungil. Mis ma teen nendega? Eelmise korra õuntest on juba pudru- ja pannkoogimoosid ootel. Ilmselt tuleb need mul kiiresti laiali jagada. Olen kindel, et nii heade õunade peale tekib lausa järjekord! Aga kui ei teki? Siis otsin linnalehmad üles!

Maratoonarid

Käisime täna pojaga jooksmas. Mõtlesime, et võibolla läheme järgmisel sügisel koos Tallinna Maratonile. Kümmet kilomeetrit suudan ma küll joosta. Vabalt! Lastedistantsid on veel lühemad. Aga harjutama peab siiski.
Ma pole kunagi Karl Johanniga koos jooksnud. Trenni mõttes. Ütlesin omaarust targalt, et võtame mõõduka tempo. Karl Johann oli esialgu nõus.
Siis aga hakkas ta nihelema. Just, joostes niheles! Lõpuks puistas, mis südamel:"Sul on selline üliaeglane sörk. Ma põhimõtteliselt nagu kõnnin niisuguses tempos." Illustratsiooniks kõndiski ta mu kõrval kümmekond keskmisest kiiremat sammu. "Kui ma trennis nii aeglaselt jookseksin, ma vist jookseksin algusringe kogu trenni!"
Taevake, mõtlesin endamisi, säh sulle trennikaaslast! Ilmselt ülehindasin end tublisti- 10-aastane võitlustel käiv kergejõustikutrenni poiss on siiski hoopis teisest puust.
"Milline siis sinu sörk on?", küsisin. Uhh, see oli ikka päris kiire... Aga Karl Johann on džentelmen, ta lubas mind ilusti tagasi aeglasemaks jääda ning lausus mõistvalt: "Sellise tempoga pead sa jälle hullult kaua vastu."
Jaa, ma arvan, et võingi ükskõik kui kaua joosta, ma lihtsalt ei viitsi enam ühel hetkel...
Nüüd juurdlen, mida siis teha, et mugavustsoonist välja saada ja veidi kiirust arendada. Ega need seal kümne kilomeetri finišis kah kogu päeva viitsi passida...
Siiski- tegime sörgi vahele ka kolm kiiret lõiku- nii 60-meetrist "täiest torust andmist". Pool maad pidasin Karl Johanniga täiesti sammu! Nii et päris lootusetu ma igatahes pole.

Kamina tagasitulek

Meie kamin on jälle korras!
On imeline tunne vaadelda, kuidas klaasi taga praksuvail halgudel mänglevad oranžikaspunased leegid ning tunda, kuidas silmad puhkavad ja üle kogu keha hoovab mõnus rahu, samal ajal kui ahju kohmakas kere peopesade paituste all üha soojemaks, külgedelt lausa kuumaks muutub.
Eelmisel aastal ei olnud mul mingit tahtmist selle va kaminaga tegeleda. Siiber oli mingil müstilisel kombel täiesti kinni kiilunud ja see tekitas ausalt öeldes viha. No kuidas sa kütad, kui siibrit avada ei saa?
Pikad talveõhtud tekitasid aga elava tule ja naturaalse soojuse igatsuse. Nii tellisin sel sügisel esmalt appi korstnapühkija, kes korstna pühkimisele lisaks küttekollete asjus mõningaid ettekirjutusi tegi, kuna euronõuded on vahepeal karmimaks muutunud, kuid kes kinnikiilunud siibri peale vaid kukalt mõistis kratsida- kui oli kõikvõimalikud vahendid selle avamiseks järele proovinud.
Järgnevalt pöördusin tema soovitusel pottsepa poole.
Pottsepp-meeski polnud säherdust asja nagu kinnikiilunud siiber varem kohanud. Õnneks ei jooksnud aga tema sugugi pead raputades minema, nagu endamisi kartsin, vaid lohutas mind esmalt (ma vajasin seda!), et "korda saame selle kamina niikuinii!", seejärel kääris käised üles, lammutas veidike korstnajalga, sulatas sooja veega aegade jooksul kivistunud pigi lahti, tegi korstnajala korda tagasi ja- voilaaa!- kamin töötas jälle! Töötab siiani! Ja ka edaspidi, sest loksutan nüüd seda va siibrit edasi-tagasi iga päev- ka siis, kui ei küta.
Ma lihtsalt pidin seda lugu siin jagama, sest väikesed asjad teevad vahel nii õnnelikuks!

Must Reebok

Karl Johanni vaieldamatu lemmik on must kapuutsiga dressipluus firmalt Reebok. Sellest, pluus just Reeboki õmblustöökodadest pärineb, annab kinnitust sellenimeline valge tikand, mis, juhul kui ese on selga pandud, lookleb suurelt üle kandja rinna.

Must Reeboki dressikas sai kunagi tellitud hoopis Helisele, kes aga eseme vastupandamatust eriti ei hoomanud ja selle hoopis hooletult hülgas. Nii  pidi vaene riie aastaid kapis konutama, enne, kui Karl Johann selle avastas, omastas ja talle oma jäägitu armastuse kinkis. 

Avastamise hetkel oli dressipluus Karl Johannile ilmselgelt liiga suur. Tõe huvides mainin ära, et ka praegu räägib paar-kolm numbrit poisi kahjuks, aga mitte enam niivõrd drastiliselt, et seda peitma peaksin. Karl Johann peidab end hoopis ise oma musta Reebokisse.
Selles vanuses poiss pole vist väga kerge olla. Peab pidevalt valvel olema ja end teistega võrdlema. Ebakindlus on kerge tulema. Ja kui tuleb, on nii hea ja turvaline kuhugi peitu pugeda. Näiteks suurde dressipluusi. Tõmbad kapuutsi sügavale pähe, varrukad üle käelabade ja oledki peaaegu et olematu! Karl Johannile meeldib aeg-ajalt Reebokisse kadumist praktiseerida. Näiteks siis, kui tal on kavas veidi IPadiga mängida, kuigi arvutiaeg on selleks päevaks ümber saanud. Või siis, kui närv must.
Koolis ei tohi ebakindlust välja näidata. Kool on akadeemiline asutus ja seal tuleb end kokku võtta. Kapuutsiga Reebok ei tule koolis kõne allagi! Kui Karl Johann selle ükskord minu eest salaja siiski üll tõmbas, helistas kohe õpetaja ja palus edaspidi poisi riietuse suhtes tähelepanelikum olla. Koolivorm on siiski kandmiseks, rõhutas ta.
Olen nõus. Koolivorm on tõesti ilus akadeemiline riietus. Aga mõistan väga hästi ka neid kohmakaid eelteismelisi, neid kõhetuid väljaveninud käte-jalgadega mehehakatisi, kelle jaoks on nii mõnus peituda mustade Reebokite kaitsvate kapuutside alla, sinna, kust pole välja paista ainsatki tunnet ega emotsiooni- sest mine tea, mis need täiskasvanud muidu jälle välja mõtlevad...

Kollaste kaskede aegu

Kollaste kaskede aegu
lõputa linnakära
väsitas mind. Aga praegu
paljugi kannatan ära.

Kirjude vahtrate varjus
kannatan näiteks ma vihma.
Tormilapsena harjund,
pingule tõmbama rihma,

et suudaks tuult väljal püüda
laintele näidata rammu,
karjuda, hõisata, hüüda
rajuga pidada sammu.

Mõõta ehk vahemaid õhtust
homsesse hommikusse.
Kodulõhna ja põhku
unetult liipavaid susse

kuulda. Mis saaksin veel loota?
Meeles mis püsivalt kallis?
Loobujaid keegi ei oota
laotuses vihmases, hallis...

Kollaste kaskede aegu
vihm taob ballaadile trummi,
linna pool vaikus on praegu.
Aegade mere karsummi

kõik peaksid kuulma, kui hüppan,
kõik peaksid naerma, kui ujun,
eesriide ette kui lükkan,
kohmetust tundma. Kui tuju

viisakat vormi ei talu
vihmapiisku laob ritta,
ehk peaksin paljajalu
pilgu pöörama itta

päikesetõusude poole.
Kirjude vahtrate vilus
Jumala loomingu hooleks
jätta kõik oleks nii ilus!

25 aasta tagune meenutus

Sel päeval oli kohutav torm. Vanad paplid õue peal lausa kägisesid tuuleiilide käes. Ilm oli ühtlaselt hall, aeg-ajalt peksis aknaruutudele teravat vihma.
Mulle tegelikult meeldib tormine ilm. Eriti toast vaadates...
Helis oli siis 3-kuune. Mäletan, et neil tormiseil päevil magas ta oma vankrikeses tagumise toa rõdul ülipikki, nii 5-tunniseid päevaunesid. Mäletan tema rohelist vankrit tuule käes hullumoodi kõikumas. See oli isegi natuke hirmus. Tahtsin, et ta ometi rutem ärkaks. Käisin kontrollimas, kas ikka hingab. Aga talle näis see trall meeldivat. No äratama ma ka ei hakanud...
Selle kohutava tormipäeva hommikul, millest oma mäletusi elustan, umbes poole kümne paiku, kui mässasin eimidagi mõeldes Helisega, tormas isa järsku uksest sisse. Ta tundus olevat täiesti närvis, kõndides kingadega otse teleka ette ning vajutades selle kiire klõpsuga käima.
"Estonia laev läks põhja".
Mulle ei jõudnud see lause üldse kohale.
"Mis mõttes, põhja..."
"Ma ei tea".
Telekas sai pildi ette. Sealt jooksis mustal taustal nimed.
Nimed, nimed...
Mu ema ja vend olid samuti sel ööl Läänemerel. Käisid muusikakooliga sõpradel külas, kusagil Lõuna-Rootsi ja Taani piirimail.
"Oh ei, nemad ei olnud selles laevas, kindlalt polnud!" Raputasime mõlemad isaga ägedalt pead.
Mõelda vaid, kui olnuks... Aga nad läksid Soome kaudu.
Vahepeal olid erakorralised uudised. Näidati inimesi, kes ootasid sadamates. See oli südantlõhestav. Olime ka raadio lahti keeranud. Kuku raadios arutleti, et kui laev nüüd kiiresti üles tõsta, peaks olema võimalus, et alumiste tekkide inimesed, kes olid võibolla veekindlate uste taha kinni jäänud, saaksid päästetud, kuna neil ju jätkub mingiks ajaks õhku... Mina küll lootsin endamisi, et äkki tõstavadki laeva kiiresti üles!
Lugesin tardunult nimekirju. Kõik olid ju šokis, nii ka mina.
Täna, kakskümmend viis aastat hiljem, lugedes ja kuulates  taaskord pääsenute lugusid, on endiselt tunne, otsekui saaks läbi selle  miskit muutuda. Otsekui millegi kardinaalselt tähtsa ilmsikstulek tühistaks kõik eelneva. See sündmus tundub mulle endiselt täiesti uskumatu!
Pääsenutel oli kõvasti jõudu, tohutult õnne ja nad olid laeval ilma väga lähedaste inimesteta, omades privileegi võidelda vaid iseenda eest. Mitte ükski ei pääsenud jäisesse vette hüppamata ja läbimärjana tundide viisi abi ootamata. Seal polnud enam võitusestki kasu...
Mäletan, et vanaema käis ühe kaugelt sugulase matusel, kes oli samuti laeval. Tema sai samuti välja, , kuid oli peavigastuse tõttu uppunud. Mäletan, et rääkisime sellest põhjalikult, otsekui saanuks sedakaudu midagi muuta. Täna tean, et lõputu rääkimine ja jagamine on leinatöö oluline osa.  Kuulsin ka, et kadunu ema oli olnud nii sügavas šokis, et tema ei rääkinud kellegagi sõnagi. Loodan väga, et keegi lihtsalt istus tema kõrval, kuniks ta jälle jaksas.
Meiegi olime täna, 25 aastat hiljem, jälle isaga. Ja trioga. Sõitsime muuhulgas laevaga- Virtsust Kuivastusse ja tagasi. Meenutasime veidi juhtunut. Täna oli see vast kõigil taaskord hinges.
Pool päeva oli päikeseline. Siis hakkas kergelt tibutama. Korjasime kuus kasti õunu. Tõime ka veidi küttepuid meie sauna tarvis.
Meri oli imeilus, peaaegu peegelsile. Õhtuks tekkis kerge lainetus...