Kolmikud, kolmas klass

Kui peres kasvavad kolmikud, on kogu tavaelu natuke teistmoodi. Ega kolmikud ju ise seda adu, et neid kolmekordselt aitan, suunan ja juhendan. Üheksa-aastane laps, olgu siis tegemist üksiku või kolmikuga, istub oma mätta otsas ja ainuvalitseb seal iseteadlikult. Teda huvitab suht vähe ema tööpäeva intensiivsus või kodus ootavate koristustööde hulk. Kui on vaja, nõuab ta valjuhäälselt oma osa ja minu halamine on viimane, mis tal silma märjaks võtab!
Üheksa aastased kolmikud on juba päris suured. Nendega saab arutada elulisi asju, teha plaane, sõlmida kokkuleppeid ning eeldada kokkulepete täitmist. Üheksa aastane ei ole üldjoontes kaval ja vassija- kui arvutimängus veedetud tegelik ja mulle öeldav aeg, mis mõnikord omavahel ei klapi, arvesse ei lähe.
Üheksa aastane teab rohkem koolitööde olulisusest kui kaheksane ja seitsmene. See ei tähenda muidugi, et ta mõnedest ebamugavamatest ülesannetest ei üritaks viilida. Mänguisu kaalub selles vanuses veel mõneski valdkonnas vastutustunde üle, mis on igati eluterve ja tore.
Aga mida ma ikka üldistan! Mu triokese kolm liiget on kõik väga erinevad ja erilised isiksused. Püüan neid parem üle pika aja jälle ükshaaval kirjeldada.
Loviisa, kolmik number üks, kannab pepuni patse ning on naksakas ja uudishimulik tüdruk. Ta saab võrdselt hästi läbi nii poiste kui tüdrukutega ning tihti langeb kaalukauss just esimeste, seega poistemängude kasuks. Noh, näiteks juhul, kui plikadest sõbrannad Lisanni eestvedamisel mingite ponide või muu säherduse ninnunännuga tegelevad. Mängus peab olema hoogu ja riske!
Loviisal on väga hea pea ja õppimine edeneb tal mängleva kergusega. Eriliselt andekas on Loviisa keeltes. Nii hääldus, kui sõnavara on talle nii vene, kui inglise keeles igati suupärane. Vahel vestlemegi omavahel inglise keeles.
Loviisa on hakanud ka väga ilusasti laulma. Ta loodab väga saada oma kooli a-koori, mis pürgib suvel toimuvale laulupeole. Sel aastal jätkab Loviisa võitluskunstidega, milles eesmisel kevadel õnnestus jõuda kollase vööni. Kolmas aasta kitarriõpinguid näitab samuti püsivat huvi.
Loviisa on suur lugeja. Minu meelest ta otsekui neelab raamatuid! Eilegi tõime raamatukogust kaks uut klotsipaksust põnevikku.
Vahel on mul Loviisaga raske ka- ta on väga põhimõttekindel ja jäärapäine, tal on raudne loogika ja vali hääl. Ta teab väga hästi mu lastekasvatamise "achilleuse kanda"- väsimust- ja on varmas seda nii mõnigi kord ära kasutama.
Et Loviisa meenutab mulle mõneski mind ennast lapsena, samuti Helise mõningaid tahke, kipun ehk temalt mõnikord rohkem ootama, kui teistelt (see on "tubli esimese" teema). Muidugi hammustab Loviisa asja otsemaid läbi, annab sellest valjuhäälselt märku ning mul tuleb end koheselt korrigeerida.
Loviisa on tohutu loomasõber. Just tema avaldab mulle kodulooma võtmise osas kõige suuremat survet. Loviisa lemmikloom on endiselt konn ja kuna meie piirkonnas on neid kalpsajaid praegusel ajal eriti palju, röögatab ta mind nii mõnigi kord kodutänaval autot peatuma, et üle tee hüppavat konnalonnit päästma tormata. Ma ise ei oska midagi säärast märgatagi (ja ei taha ka teada, kui palju neid temata laiaks sõitnud olen!)
Sõprussuhete poolest on Loviisa tundlik laps. Ta ei ole "paljude sõpruste" inimene, vaid pigem valiv, kuid valituile jäägitult truu. Loviisa kallistus on tugev ja siiras, pilk aval ja uudishimulik, naeratus see-eest üsna valikuline. Loviisa julgeb üha enam ja enam iseendaks jääda, oma tõekspidamiste eest võidelda ja kui vaja, siis vastuvoolugi ujuda. Minu toe ja armastusega saab ta alati arvestada.

(jätkub...)

Minu esimene...

...vanavanemate päev on just täna!
Mu väike Otto sai mõni päev tagasi kuuekuuseks. Ta oskab juba kiiresti roomata, ajab end kenasti käpuli ja sealtkaudu ka ühele puusale, saavutades niiviisi poolistuva asendi. Hambaid Ottol veel ei ole, kuigi suukesest voolavad ilajoad sellest juba justkui mitmeid kuid märku annavad.
Alates septembrist olen kolmapäeva hommikuti kaheks ja pooleks tunniks Ottole hoidjaks. Otto päevauned on küllaltki kaootilised, seetõttu pean arvestama, et sel ajal ei õnnestu mul mitte millegi muuga tegeleda. Otto on kaval poiss- kui ta maapinnal juba piisavalt palju avastusi on teinud, hakkab ta sülle lunima. Süles teeb Otto tähtsa näo pähe ja annab märku, et ma talle ka selles vaheldust pakuksin. Nii me siis kõnnimegi mööda tube, uurime erinevaid asju ning vaatame akendest välja. Mul on praegu täiesti võimatu meenutada, mismoodi oli kolme kuuekuusega toime tulla! Käisin nimelt Ottoga koos... (sosinal) isegi vetsus! Ah, ärge küsige, mismoodi see välja nägi.
Helis arvab, et olen lihtsalt ülitundlik ja torman iga lalina peale ligi. Küllap see nii ongi. Miks peaksingi laskma Ottol nutma hakata, kui minu lähedus on sel lühikesel hoidmise ajal kõige olulisem?
Kolmikud on vahel Otto peale veidi kadedad. "Sul on nüüd muudkui Otto ja Otto", kaebavad nad, "aga meie!?" Niisiis tuleb ka neile ekstra-kallistusaega leida!
Igatahes on Otto mulle üliarmas lapselaps ja kui Helise pere juba mitu päeva pole aega leidnud meie juurest läbi sõita, hakkan tundma Otto helgest naeratusest ja ta titelõhnasest kuklast sellist puudust, et mine või hulluks!

Traditsioonid

Olen loomult üsna eraklik. See, et suure pere keskel tuleb oma eraklikkusega pisut teisiti suhestuda, on muidugi ilmselge, kuid suurt suhtlust talun aasta-aastalt ilmselgelt üha halvemini. Tunnistan, et hoian vahel isegi oma telefoni meelega hääletu peal, et vältida asjatu müra meelevaldset sissesõitmist oma mõtetesse. Ma ei mõista hästi ka inimesi, kes alati ja iga hinna eest igale kõnele vastama tõttavad, kelle jaoks pole olulised üks-ühele vestlused, kes suudavad hüpata ühelt teemalt teisele, ühe inimese kõrva juurest teise toru otsa. See on mulle väsitav ja tüütu, isegi, kui olen kõigest kõrvalseisja, mis siis veel vestluspartneriks olemisest rääkida...
Seejuures on inimesed mulle väga tähtsad, minu inimesed lausa üliolulised! Selleks, et vältida suhtluses pikki pause või pinnapealseid suhteid, olengi oma ellu sisse juurutanud traditsioonid.
Mida tähendab traditsioon? Kas näiteks iga-aastane sünnipäeva tähistamine on traditsioon? Usun, et niisama, juhuslikkuse alusel mitte. Siis on see lihtsalt sünnipäev. Traditsiooniks muutumiseks peaks sünnipäevale lisanduma kontseptsioon, mis ta rõhuasetuse eesmärgistaks ja osalejaile vajalikustaks. Nii käin näiteks juba 15-20 aastat igal 24.veebruaril ühel sünnipäeval, mis on ühtlasi minu eriala inimeste talvine kokkusaamine ja muidugi ka kodumaa sünnipäeva just sellisel viisil tähistamine.
Suve peatset lõppemist ja sellega seonduvat nukrust aitavad leevendada kaks toredat traditsiooni- suvelõpu rattamatk ja meie kodus toimuv kukeseenepidu. Neist esimese korraldame alati Eesti eripalgelistesse paikadesse, kuhu muidu ehk kunagi ei satu või siis autoga mööda vuhisedes tähelegi ei pane ja need on väga meeleolukad retked. Teisel aga pakun sõpradele kukeseenekastet minikartulite, peekoni ja hapukurgiga (sel aastal olid mul valmistatud imemaitsvad krõmpsud kerges marnaadis viilukurgid). Millegipärast on peale neid kahte üritust hoopis julgem sügisele vastu minna!
Paar aastat olen Neitsi Maarja sündimise pühal ehk ussimaarjapäeval, 8.septembril teinud veel ühe isikliku suvega hüvasti jätmise palverännaku piki Naissaare inimtühja liivaranda, keset tuuli ja laintemüha. See on osutunud sügavale enesesse vaatamise ajaks paigas, kus minu ja muu elu vahel on meri, minu ja eri aastaaegade vahel on meri ning minu ja eri ajastutegi vahel on meri. Ma vajan seesugust selgeksklaarimist, kus kogu tunnetus muutub, aeg liigub ja lained loksuvad, aga mina tundun olevat igavene...
Ja järgmiseks traditsiooniks on isadepäeva õhtusöök novembri teisel pühapäeval, mille olen pühendanud eelkõige oma isale, kummardusena selle eest, millise väärtuse on ta meile kinkinud, olles just selline, nagu ta on. Minu maailma on just tema istutanud mingi sõnulseletamatu väärika mehelikkuse mõõdupuu, milles  teadmine, et mujal pole parem, kui pere juures, keegi teine pole tähtsam, kui su abikaasa ja lapsed ning sa ise oled  üles ehitatud terve psüühika heale vundamendile, seisab ühena kõige olulisemast postulaatidest. Tänastes perepiltides on see kujunenud haruldaseks väärtuseks, kas pole? Isadepäeva õhtusöögil on aukohad ka kõigil teistel meie laiema pereringi isadel.
Talv on traditsioonidevaene. Olen küll mõelnud oma "avatud uste"-stiilis sünnipäeva ühendada luule ja muusikaga, kuid praegu elab see sügavamõtteliseks tuunitud püha üritus oma elu vaid idee tasandil.
Rattahooaja avamine aprillis toob traditsioonid taas nähtavale. Õhus on kevade hõngu ja laulurida "lapsed, kes kui vangis eland..." tundub üle pika aja värskes õhus vändates ja jahedaid hapnikurikkaid sõõme hingates nii õige ja ühtlasi ülekohtune, et tahaks ülekorraga tagasi teha kõik need pimedad talvised tunnid...
Laste ristimise aastapäeva pidu mai lõpul meie koduaias, on samuti tore traditsioon, mis avab grillihooaja ning annab teada, et suur suvi võib taas alata!
Loen siin seda kõike ja mõtlen, et võibolla ma ikka maailma kõige eraklikum ei olegi? Igal juhul on mul inimestega hullult vedanud!

Nastik

Nastikul on kollased põsed ja ta võib olla üsna suur. Ta võib äkitselt kibuvitsapõõsast välja roomata, sest mul on seljas kaitsevärvi riided ja ma võin mõjuda üsna vaikse ja looduslikuna, kuigi istun rohelises ilmetu disainiga masstoodetud plastmasstoolis Naissaare rannas ja kuigi need kaks kujundit ei sobi minu arvates kohe kuidagi kokku. Püüan väga keskenduda iseendale.
Nastik võib üsna ootamatult välja vingerdada. Ma ei pruugi sel hetkel suuta mõelda, et minu säherdune pool-looduslik olek on otsekui temapoolne  kompliment, noh, selles mõttes, et ta mind ei märka. Ja mina võin omakorda  vabalt mitte mäletada, et ma usse ei karda, sest ta on ikkagi paras pirakas ja roomab väga lähedal ja seetõttu võin ma oma jalad järsu liigutusega oma inetusse rannast laenatud plasttooli tõmmata, kuna ehmatusega inimene ei mäleta õpitut, mis kõneles, et nastikul puudub mürgihammas ja tegelikult on ta üks nunnu ja ohutu uss.
Loomulikult on nastik sel juhul mu järsust liigutusest nördinud, sest ka tema on eksinud ning ma ei olegi jämedamat sorti oksaront, kellena esmalt paistsin, vaid ehmatusest väledate liigutustega inimene, kelle pärast tuleb nüüd teekond pooleli jätta ja ummisjalutult põgeneda.
Muidugi võin ma juba hetk hiljem oma spontaanse teo rumalust taibata ning jämedamat sorti puuronti teeseldes tolle kibuvitsapõõsa juurde hiilida, kuhu nastik roomas, sest võin vabalt sellest head fotot haista. Aga ilmselgelt on siis juba hilja. Nastik igatseb kusagil kaugemas põõsanurgas käsi, millega oma kollaste põskedega peast kinni haarata, sest alles nüüd saab ta aru, et kogu ümbruskond on inimese lõhna täis ja  tema lookles nagu ullike otse kindla lõksu poole.
Ma võin oma koledasse tooli tagasi vajuda. Aga iseendasse süvenemine ei pruugi  enam edeneda, sest pilk eksleb pidevalt  põõsa poole, kuhu see suur nastik lookles. Ma võin vabalt kahevahel olla, kas see oli meeldiv või häiriv kohtumine ning võin enesele seks korraks lubada ka loomepuhangu lõppu, sest olen  ikkagi linnainimene ja daam  ja madu ON pisut eksitav. Aga vähemalt sai Naissaarel käidud ja tundub, et suvega pole sel aastal küll veel tarvis jumalaga jätta, sest see kestab veel pikalt-pikalt...

Neitsi Maarja sündimise päeval, 8. 09. 2018, Naissaarel

Magamine

Minu trio magab siiani ühes toas. Nii on nad otsustanud ja praegu jätkugu nii.

Mitmike haruldane lähedus on küllap üldteada. Nad aktsepteerivad tingimusteta ka teineteise omapärasid. Näiteks teavad kõik, et Joss on kiire uinuja- kui ta end õhtul juba paremale küljele keerab, on magamajäämine vaid sekundite kaugusel ning oht õhtujutu ärajäämisele enam kui reaalne. Sestap kuulen päris tihti allkorrusel toimetades trepihalli poolt heledat tüdrukute kisa:"Tule ruttu lugema, Joss keeras juba külili!"

Mis aga mulle erilise heldimuspisara silmanurka toob, on see, et Loviisa ja Lisann, kelle voodid on päris kõrvuti (Jossi omaga on öökapp vahel), võtavad alati uinumiseks teineteisel käest kinni. Lisannil on nimelt mõnel õhtul seletamatu lähedusevajadus ja nii on õe käsi uinumisel vajalikuks toeks. Tihti lebavad nende käekesed veel öötundidelgi üle teineteise. Haruldane pole ka hommikune vaatepilt, kus Lisann on öise ärkamise järgselt Jossi kaissu peitu pugenud. Vennakese sügav uni on ju kõigile teada!
Kui nad eraldi tubadesse kolivad, on see lõplik. Mõelda vaid, ja sealt on järgmine samm  juba eraldi kodud ning see imeline vaatepilt jääb vaid üheks kauniks mälestuseks...
Õnneks ei juhtu see homme!
Vahel tundub siiani uskumatu, et elul on just minule olnud varuks selline imeline kingitus...  

Kolimine

Elame küll alaliselt Tallinna lähistel, kuid viimased aastad veedame suure osa suvest Muhus. Sellest tulenevalt eksisteerib mu jaoks aastas kaks suuremat kolimispäeva- suve alguse saarele kolimine ja sügisene tagasikolimine. Võin neid päevi päris julgelt aasta raskeimateks nimetada, seda nii füüsiliselt, kui emotsionaalselt.
Huvitaval kombel satub triokene neil päevil alati eriti vallatu-äreva-hullunud-äpardusterohke- ja/või kiusliku tuju meelevalda  ning aitamata pühale üritusele mitte kui millegagi kaasa, krutib lõpuks ka minu närvid viimse vindi peale pingule! Teate, viimasel korral olin lausa nutu äärel!
Korra suhtes ei tee ma kolimispäevadel absoluutselt mingit hinnaalandust. Alati on ju hea tagasi pöörduda puhtasse ja hubasesse majja, olgu see siis linnas või maal. Tolmuimejaga tuuseldamine ja muud puhtust tagavad toimingud võtavad oma pool päeva kindlalt ära. Hoopis raskem on aga asjadega- mida võtta, mida jätta ja kas kõik lõpuks ka autosse mahub? Seekordsel linna tagasipöördumisel pidaski Joss tüütut võitlust Otto-beebi lamamistooliga, mida mujale, kui otsapidi lakke polnud võimalik toppida, mis aga end sealgi liiga ebakindlalt kiigeldes ülal pidas.
Kui eelmisel aastal panustasin maakoju kolides soojailma riiete rohkusele oma kalli triokese garderoobis ning tundsin väga suurt puudust linnajäänud dressipükstest-pluusidest ja miks mitte ka tuulejakkidest, siis sel aastal pakkusin soojemate riiete rohkusega tunduvalt üle- oli ju enamus aega me saarelviibimise ajast keskmiseks temperatuuriks kolmkümmend ning õite pea kirusin ennast just rannailma riiete vähesuse üle.
Ka tööriistad sõidavad minuga alailma edasi-tagasi kaasa, tihtilugu ka ebavajalikud, samas kui puuduolev ühte või teise koju maha on jäänud. Kes mind tunnevad, teavad mus aeg-ajalt esilekerkivat kõpitsemisvajadust. Võin kinnitada, et sel korral tuli kõik vajalik muhu kangariidest istumisalusega tooli renoveerimiseks kaasa!
Aga need emotsioonid...
Suvi on lühike, seda intensiivsemad tunduvad kõik puhangud, puudutused, aistingud ja muljed, mis selle ajaviivu jooksul on järjepanu kogetud. Olgu selleks siis kaugelt kaiguv ja valgesse suveöösse kui valatult sobiv jazzmuusika, varjutuses kumav veripunane kuu, mille lastega peale pikka otsimist ja peaaegu-käegalöömist Kuivastu lähedalt leidsime ning pika nähtamatu nööriga omagi hoovi lohistasime, beebipoisi esimesed rõõmukilgete ja siputuste saatel meresuplused, mesimagusate pärnaõitega sumisev puu, peaaegu meie omaks saanud triibuline kass, automatk sõpradega Sõrve säärde ja Lääne- Saaremaale, rattamatk Põhja-Muhumaal, õhtu sugulastega, Muhu kohvikutepäev, kuhu oli peidetud niivõrd palju kaunist ja pilkuköitvat, et mõlgutamist jätkub küllap ka pimedail talveöödel, kahele kolmikute-triole koostatud maastikumäng, mis küttis oi kui palju kirgi, tekitas tohutult põnevust, läks igati korda ja seda meeldejäävam tundub nüüd... ja need lõputud mereskäigud, see soe-soe armas koduküla rand...
Eks sa katsu seda kõike siis jätta!
Iga sein, iga nurk, iga põõsas ja puu, kõik potid ja pannidki pakatavad äsjastest mälestustest ja otsekui imestavad: "Kas juba lähete?"
Ja kõige rohkem imestan ma ise. Kas tõesti? Jälle ja juba...
Aga nii on. Sõitsime viimasel õhtul kiigeplatsile ja tegime veel ühe hästi kõva hoo.
Jaa, veel kõvema, kui siis, juulis, kui meil olid külalised ja täiskasvanud liiga kauaks Hellamaa kaltsukasse sobrama jäid... ah, jälle need mälestused!

Ka linnakoju on hea jõuda. Maja on puhas ja vaikne. Augusti pimedad õhtud anuvad lauale küünalt. Rõõmu ja helgust toovad hilissuvised traditsioonid vajavad täideviimist.
Traditsioonide ilust kirjutan aga juba õige varsti...

Privaatspaa

Gospa on üks mu vaieldamatuid lemmikuid. Kuna lapsed mulle kogu suve peale käisid, aga suvise 30-kraadise kuumusega pidasin väheke napakaks spaasse minna, liiatigi et me oma lahes veetemperatuur pikalt 27-kraadi juures püsis, andsin tänase poolpilvisusega viimaks järele. Olen hetkel paremast käest sant kah (tõmbasin trimmerit tööle, sain see-eest küünarnukirebestuse), nii et mingit talutöölooma minust hetkel oodata ei maksa.
Oli see alles äge käik! Olime kolmest sealviibitud tunnist kahel ainsad spaakülastajad. Ühesõnaga, meil oli privaatspaa! Minu erakliku loomuga sobis see lausa suurepäraselt. Trio mitte-nii-väga erakliku loomuga samuti, sest nemad said segamatult praktiseerida edas- ja tagurpidi vette-, rõngasse- ning ujumislaualehüppeid ja mina ei pidanud muret tundma isegi Jossikese keskmiselt kiledama mängu-hääle üle, sest pealtkuulajad ju puudusid.
Spaas on meil lastega alati eri huvid. Minul saunad, neil basseinid. Hea, et nad juba ometi nii suureks on kasvanud, et ma neil pidevalt kannul ei pea käima, mõtlesin mõnusas rahus ja ihuüksi sanaariumimaratonil tiksudes. Eelpoolnimetet Jossi hääl annab niikuinii ükskõik mis kaugusest kostvat kinnitust kõik-hästi olemisest.
Lapsed on ikka targad, et mind spaasse vedasid. Puhas ja puhanud emme on ju aldis mitmesugustele läbirääkimistele :)