Laulupidu

Oma elu esimesel laulupeol käisin peale 1.klassi. Mäletan me kooli mudilaskoori riietust- punase-valgetriibulisi seelikuid ja valgeid särke väga hästi, sest seda ema tehtud kaharat puuvillariidest seelikut kandsin mitu aastat järjepanu. Küll aga ei mäleta ma ei rongkäiku ega ühtegi laulu toonasest repertuaarist. Repertuaarimälu on hästi säilinud hoopis 1985.aasta üldlaulupeost, mille tarvis päheõitud NSVL ja Eesti NSV hümnid sõnad kummitavad aeg-ajalt siiani ja olen mõnes lõbusas seltskonnas on oma head mälu veiniklaasi kõrval ka demonstreeritud- ning seeläbi teada saanud, et pole ma midagi ainueksemplar- hümne ja Lenini-laule teab nii mõnigi! Mida aga veel mäletan, on see, et ka 1981.aasta pidu (või vähemalt peaproov) oli väga vihmane. Ja miks ma seda mäletan- sest jooksin ses koledas paduvihmas kodu poole veel koledama pissihädaga! Vaat, mis tegelikult meelde jääb😊. Tänaseid laulu- ja tantsulapsi see meenutus muidugi ei aita. Mina aga mõtlen nende peale iga peo eel ja palvetan ilusa ilma eest, sest mõelge kui paha on väikestel lastel kodust kaugel, kusagil võõras koolimajas oma riideid ja kingi kuivatada...
 Trio laulupeole ei lähe. Helis samuti mitte. Sestap oleme peomelus vaid mõtetes. Ja muide- järgmisel nädalal on Muhu laulupidu- seda imet plaanime küll kuulama minna!

Mõtlemine

Mida rohkem on mul aega oma mõtteid lahata, seda segasemaks muutub nende väljendamine kõrvalseisjaile arusaadavas keeles, sest pole midagi raskemat, kui defineerida iseenese olemust või täpsemini väljendades- esineda veenvalt iseendana. "Mina ise" nõuaks justkui mingite kindlate veendumuste väljatoomist, mille vahendusel sobituksid puzzletükid täpseks minuks, lisaks oleks vajalik mõningane toetus väljanägemisegi poole pealt, mis ülaltoodu paremini hoomatavaks muuudaks ja ka sedakaudu pilti kinnitaks. Kõik ülaltoodu on aga ikkagi köömes selle mõteterägastiku kõrval, mis just minu rahu või ärevust toidab, just mind tiivustab või pidurdab, just minu elutee varjatud suunatähiseks on. Kõik väline saab alguse just sealt, olemata aga hoopiski sisemuse täpne peegeldus. Kui mul on aega, mõtlen sellele. Paljusid asju saame ju teadagi muuta vaid mõtete ja suhtumise muutuse kaudu. Kui palju aga tegelikult muutuda suudame? Tänases päevas kohtab hordide kaupa enesearendajaid. Muutujaid. Nad tunduvad teadlikud ja sihikindlad. Aga kuduge õige nende "teadlikku" ellu üks "võrk"! Stressisituatsioon on parim indikaator. Te näete õige pea "muutuja" vana head tuttavat "mina". Ei kao see kuhugi! Palju tugevam on tunnistada nõrkust, hakkamasaamatust, vajadust toe järele. Mitte et ma tahaksin nüüd ise kellegi guruks hakata. Lihtsalt- ausus on üks tõeliselt edasiviiv jõud. Rabeled oma mõtetega mõnda aega, arutad sõpradega ( kes eeldavad, et sa ei muutu) ja hakkabki parem! Käega löömisel puudub küll löögijõud, kuid kärbsele võib siiski pihta saada..."

Kajakas

Ma nägin küll, et munas on tillukene auk sees, aga seda ei osanud aimatagi, et ta nüüdsama kooruma hakkab! Seetõttu magasin õige hetke munade kõrval juttu ajades lihtsalt maha. Aga Loviisa nägi! "Emme, munast koorus tibu", hüüatas ta lummatult. Tõepoolest, seal Pakri tuultele avatud kiviklibusel rannikul, purunenud munakoortel lebas üks imetilluke märg tombuke. Äsjasündinu. Elu Ime. Ka kajakad märkasid, et nende read on täienenud ning närviliselt kisendavate ja ringitiirutavate lindude parv me peade kohal hakkas üha agressivsemalt lähenema. Vahetasime targu ootepaika. Et Pakri külastamine on me peale-jaanipäevane traditsioon, siis oman sarnast kogemust ka eelnevaist aastatest. Möödunud aastal sain näiteks nokaga hoobi pähe. Lihtsalt ja jube valusalt. Ilmselt liginesin jällegi tahtmatult kellegi koorunud või koorumata pojukesele. Teha pole midagi- ega nad pesitsuspaika muuda! Viiskümmend aastat suletud ala on traditsioonid piisavalt kindlalt juurutanud. Et nüüd samas kohas paadid randuvad, ei ole mingi argument. Vaenlane tuleb minema peksta! Ainult meri on pidevalt üks. Ja laintemüha. Ja kõigest sellest tekkiv magusvalus igatsus...

Rabaja

Kui ma üksi siin maamaja peal raban, läheb töö vaevaliselt ja tihtilugu ei saa õhtul arugi, mida niiväga teinud olen. Seevastu juba kahekesi tegutsedes, rääkimata kolmast või neljast abikäest, lendab kõik nagu lepase reega! Sel aastal plaanin renoveerida kõik välisaknad (värv ja kitt maha, klaasid välja, ülelihvimine, pluss kolm kihti linaõlivärvi)ja elutoa kiviseinad (vana tapeet ja lahtine krohv maha, niiskustõke ja uus krohv peale, värvimine kaseiin e.kohupiimavärviga.) Välikemmerg peaks saama selga ilusa triibuseeliku ning elumaja puidust siseseinad lihvi ja linaõlise kuue. Kui kõik ülalnimetatu tehtud saab, on lihtsalt super, kuid ka vähema puhul on põhjust rõõmu tunda! Ja kõige toredam on see, et on sõpru, keda appi kutsuda- üheskoos tehtud töö, ringsõidud saarel ja õhtused grillid moodustavad suurepärase koosluse. Ah et aga trio? Uhh, nendega on suurepärane! Hindan igati laste loovust ja luban neid töödes kaasa lüüa, kuid... (hingan sügavalt sisse- välja)... lapselike apsakate likvideerimiseks on vaja 1) head stressitaluvust 2) rohkelt aega 3) erinevaid likvideerimisvahendeid 4) kõvasti tagavarariideid jpm.(hingan veelkord sügavalt). Ja eks nad taha ju puhata ja mängida ka!😊

2 x kolmikud

Kolmikud on kohal! Muhu suvi võib nüüd täiel rinnal alata! Kes veel ei tea, siis meie naabersuvitajate kolmikud on 10 kuud meie lastest vanemad, kuid sündinud sama aastanumbri sees ja nende pesakond koosneb 2-st poisist ja 1-st tüdrukust! Meil 2 tüdrukut ja 1 poiss. Kokku kolm ja kolm. Täielik Bullerby küla! Oh, oleks minul omal ajal nii olnud...

Kuiv(astu)

Juba siis, kui olin väike laps, panin tähele, et Muhus ei saja kunagi nii palju, kui mujal. Mäletan end muserdatuna välja vaatamas Tallinna poole vurava bussi aknast, buss hiiglaslikke veelompe üles kaarutamas, mina tundmas vastupandamatut soovi ots ringi pöörata- sest Muhus ei tulnud ju kogu suve jooksul tilkagi... Kaua aega arvasin, et ülaltoodu on lapsepõlve idealiseeritud moonutus. Kui aga mõni aasta tagasi siia suvekodu soetasime, nägin korraga, et asjal on tõsi taga. Aga see ei kehti kogu Muhu suhtes, vaid ehk ainult poole, kuni Liivani. Kuivastu ümbruse hoiab kuiva. Sestap ei kergita ma kulmugi, kui ilmajaam saartelt algavat sadu ennustab. Ei kergita ka siis, kui rünkmustjas kogu taevast kattev moodustis kiiruga näib lähenevat. Teate, nad keeravad mingis teatud kohas lihtsalt ära ja võtavad suuna otse ülemere mandrile, jättes Kuivastu-nuka puutumata. Kusjuures kõik muu vihmale viitav- paisunud tuuleiilid, ilma jahenemine ja pilvkatte tihenemine toimib nagu "korralikus perekonnas". Vaid vihm puudub ja peagi taanduvad muudki "sümptomid". Seda kuiva Kuivastu lugu rääkis isa, kusjuures minu meelest esitas ta seda otsekui mingit legendi. Miks ta siis muidu täna helistades esimese asjana küsis: noh, saite kõvasti vihma? Selgus, et kogu Eestimaa ujub. Meil aga oli jällegi see ärakeerav must pilveke, pool päeva päikest ja sooja, pool tugevat tuult ning laste suplus koduküla rannas. Nagu päris suvel...

Lehmad

Mulle muidu lehmad päris meeldivad. Aga hoopiski pole nad mu esimene valik koduõuel, eriti, kui neid seal oma paarkümend isendit kablutab. Huvitav, neis tundub olevat ühendatud annus graatsiat ja teine kohmakust. Sel hetkel, kui neid robinal mu õuele hakkas vajuma, ma muidugi graatsiat ei märganud, vastupidi, üle kraavi hüppamine oli suureke kerele omaselt rohmakas ja veidi õudnegi, sest pelgasin, et nad ei saa inertsi tõttu enne maasikapeenart pidama ja see tähendanuks kindlat katastroofi! Õnneks olen ka eelnevalt Muhus olnud. Lapsena veetsin seal vaat et terved suved- ja veel talus, kus paar-kolm lehma kindlalt käepärast. Sestap teadsin, et lehmad on vaatamata toekale kerele kole arad. Minu õuepealsed sättisid oma jalakesed sörgiks mu esimese "heledajaalse" hüüatuse peale, teise ajal toimus mingi arusaamatu tõuklemine ja kolmas käivitas täiskäigu, paraku küll järgmise suvalise põlla pääle ja ehk ka kellegi teise aeda. Üks iseloomuga mamma-muuke püüdis küll veel veidi aega minuga harkisjalu tõtt vahtida, protestides sedaviisi seaduse vastu piimaandjaid ükskõik kuhu mitte lubada, kuid kui jalaga vastu maad põrutasin, vajus ta lehmasüda saapasäärde- mine tea, äkki kisub jamaks! Peagi kostsidki kõrvu vaid kaugenevad "muu'd"- millest võiks muidugi lausa omaette kirjatüki sepitseda, niivõrd äge häälematerjal! Ah et aga see graatsia? No äkki nad ikka polegi niiväga graatsilised! Äkki on neil lihtsalt ilusad silmad?