Narkoos

Ostsin ökopoest kanepikrõpsud tumedas shokolaadis.
Sõna "kanep" tekitas trios ärevust- nad teavad, et narkootilise ainena pole kanep sugugi hea (kuigi kinnitasin, et tegu pole selle kanepiga). Teatav ohutunne hoidis nad siiski mu krõpsudest eemale. Küll aga mitte Helist...
Kui eile koju jõudsin, oli Joss ärevil. Ta viipas elutoa poole ja küsis:"Emme, kas sina jätsid narkoosi diivanile?"
What?
Diivanil vedeles kausike minu kanepi krõpsudega. Mul läks ikka päris tükk aega, taipamaks poisikese mõttekäiku. Kas teie saite aru? :)

Suits

Arutame lastega autosõidul taaskord suitsetamise kahjulikkust.
"Suits on nii vastiku haisuga, öäkk," põlastab Loviisa.
"Suitsu toss ajab mind köhima," kirtsutab Lisann nina.
"Pealegi," jätkab Johann tagapingist asjatundlikul toonil, "sisaldab suits giljotiini!"
See on juba tõepoolest hirmuäratavalt eluohtlik.

hälloviin

Saatsin täna ukselt tagasi lapsed, kes eestlaslikult tasasel häälel "komm või pomm" sosistasid. "Tulge mardipäeval," julgustasin.
Tegelikult olin veidi häiritud. Esiteks- mul polnud neile ühtki kommi anda. Teiseks- olin hoopis teisel lainel, põletasin köögis vaikselt küünalt ja mõtlesin lähenevale hingedepäevale. Kolmandaks- ma ei arva, et ameerikast sissetulnud püha peaks tingimata ka eestlaste kalendrisse juurutama. Kuidagi paljuks läheb novembrikuus neid kerjakotiga ringikõndimise päevi...
Aga kui keegi teine on muul arvamusel, lasku aga rõõmsalt käia! Meil käib värav lukus ka.
Kõik tuttavad lapsed võivad aga igal sobival ajal meile lihtsalt mängima tulla!

Eestlaste tants

Loviisa: "Emme, kas sina ka mäletad seda aega, kui eestlased tantsisid nii metsikult, et kõik vaenlased põgenesid?
Oot, misasja?
Loviisa: "Kas sa ei mäleta siis?"
Mkmm. Ausalt!
Lisann (teisest toast):"Kuule, nad laulsid vist ikka!"
Johann:"Jaa, laulsid Eesti vabaks!"
Laksan peoga vastu otsaesist ja naeran kohe südamest!
Jajah, lapsekesed, muidugi ma mäletan laulvat revolutsiooni- aga olin hetk tagasi ühtlasi tunnistajaks, et järeltuleva põlve jaoks pole mingit vahet, kas me laulsime seal või vihtusime tantsu... :D

Kirik

Mu vanavanaema oli vaga ja usklik naine. Ta elas üheksakümne ühe aastaseks ning mäletan teda ikka palumas Taevaisa poole, et too teda ometi enese juurde võtaks.
Ma ei tea, kas seetõttu, kuid kiriku teema on mind alati paelunud. Kui olin seitsme- kaheksa aastane, suvitasime toonase sõbrannaga Kadrinas ning lehitsenud ühel päeval juba selleks ajaks lahkunud vanavanaema kirikuraamatuid, otsustasime üheskoos, et hakkame nüüd ka usklikeks.
Võtsimegi gooti kirjas lauluraamatu ühes ning läksime pühapäeval kirikusse. Teenistusest ei mäleta ma suurt midagi. Mäletan vaid seda, et kirikus olid mõned vanad naised, kes meid uudishimulikult piidlesid. Meie suurim probleem oli aga hoopis see, kust leida lauldavate koraalide numbreid. Meil ei olnud halli aimugi, et kiriku seintel rippuvail tahvleil olid need kenasti kirjas. Lappasime oma vana raamatu lehti (mis polnud niikuinii parasjagu kasutusel olev, vaid pärit ehk eelmise sajandi vahetusest) ning loomulikult ei klappinud ühedki sealsed sõnad orelilt kostva viisiga!
Usklikuks "saamisega" läks peale seda ebaõnnestumist veel kõvasti aega.
Ometi on toosama Kadrina kirik mulle mõnes mõttes siiani kirikutest kõige tähenduslikum. Ilmselgelt on see sügavalt seotud minu identiteedi ja juurtega, kandes endas igaviku ja ajatuse müstilist hõngu. Liiga lihtsustatud lähenemine oleks öelda, et kuna Kadrina kirikumõis oli mu esimene kodu, mõjutavad minu esmamälestused kõiki edasisi tundeid ja aistinguid. Ei, need tunded ja aistingud on tekkinud juba ammu enne mind, ületades sugupõlvi ning põimudes nähtamatute juurtena kõikide nende eiisade ja esiemadega, kes tänaseks puhkavad Kadrina kirikuaias.
Aga muidugi on mul selle paigaga ka isiklik suhe. Mu tudenginoortest vanemad, kel polnud veel Tallinnas eluaset, kolisid ajutiselt koos vastsündinust minuga ema vanemate juurde Kadrina kirikumõisa. See asus otse surnuaia kõrval ning kirikuni oli sealsest välisuksest vaid mõnikümmend meetrit. Mu mäletamist mööda oli ses majas rodu imetillukesi veevärgita kortereid. Meie korter asus vasakpoolse paraadna teisel korrusel ja kõik selle kolm akent avanesid vanaema aiamaa suunas, mis asus kirikumõisa taga, olles järsust nõlvakust alla minnes viimane enne võpsikut.
Mu vanaisa mängis Kadrina tuletõrje orkestris, millest omakorda moodustus punt vaskpillimehi, kes matustel mängimas käisid. Mul ei lähe eales meelest need arvukad korrad, mil vanaemaga aias viibisime ning ülalt kiriku poolt hakkasid esmalt kostma ühtlased, aeglased kellalöögid, seejärel aga kaigus üle nõlva kaeblik puhkpillimuusika. Vanaema sirutas selga ning nentis mõnigi kord umbes nii: "Näe, A. kantakse välja. Noorelt läks!" või "Nojah, see on nüüd see B, kes end surnuks jõi" või "Täna on suur matus, üks Neeruti kandi naine uppus ära, lapsed jäid maha..."
Minus tekitasid need lausejupid kahetisi tundeid- ühelt poolt õudust, teisalt põnevust. Tänaseks on toonased tunded asendunud üksikute mälupiltidega- valge kirikutorn paistmas põlispuude raagus latvade vahelt, vanaema kasvuhoonest järelejäänud üksikud vaiad, sisselangenud katusega kõrvalhoone, koltunud lehed- reaalsuses, paralleelpiltidena minevikust lokkav aed, taamal kaagutavad haned, maailma parim ronimispuu, minu inimesed, kõlama jäänud lausejupid, kirikukell...
Küllap kohtab tegelikkustki fantaasiates, mälestuste ja muinasjutu piirimail, igavikus ajatuses, kus minu valu ei ole vaid minu, ja minu rõõm ei kuulu vaid mulle, sest seda on maitstud juba ammu enne mind ja maitstakse ka pärast.
Aga see kirik on otsekui pidepunkt, vaatad mõisa, alevi või Viitna tee poolt, minevikust, olevikust või tulevikust, reaalsusest või kujutelmast. Ta valge torn paistab kõikjale.
Rahulik on olla.

Hammas

Loviisa ülemine esihammas loksus päris pikalt, enne kui suust välja kukkus. Loviisa meelest nägi  hammas välja kukkudes päris nunnu, kuid pisut verine välja ja ta otsustas, et peseb selle esmalt puhtaks, seejärel pistab padja alla haldjat ootama. Jah, Loviisa kahtlustas küll, et ema ja haldjas võivad olla üks ja seesama isik, aga see, mis järgnevalt juhtus, ei lasknud Loviisat neisse probleemidesse põhjalikumalt süübida.
Hammas kukkus nimelt kraanikaussi. Noh, ikka sealt vee äravoolu august sisse. Oi, see oli alles hoop! Loviisa oli hammast väga armastama hakanud ning ta ei tahtnud oma suure kaotusega kuidagi leppida. Valju nutu saatel nõudis ta torumeest, kes hamba otsemaid päästaks! Millegipärast aga torumehega ei kiirustatud.
Õnneks on Loviisal ema. Loviisa ema armastab Loviisat väga. Loviisa ema ütles, et paraku ei ole ta küll torumees, kuid kurbusest võib aidata jagu saada küll. Loviisa ei uskunud ema juttu. Ta kurbus oli parasjagu laineharja tipul, rõõm näis sealt vaadates võimatu. Loviisa kinnitas pühalikult oma eluaegset rõõmutust.
Aga joonistada sulle ju meeldib, uuris ema.
Mis see siia puutub, raputas Loviisake nuuksete saatel pead.
Sa joonista mulle õige oma kurbus, pani ema ette, tahaksin niiväga näha, missugune see välja näeb.
Kurbus tuli välja ühe igati õige Kurbuse kohane. Ta oli pruun, alt ja pealt ogadega kaetud elukas, kel ühel peapoolel kolm silma, kui lestakalal (lestal on küll kaks, aga mis siis!). Loviisa uuris Kurbust ja nutt jäi järele.
Aga joonista nüüd Rõõm ka Kurbuse kõrvale, pani ema ette.
See oli hea mõte! Rõõm tuli rohelise kassi nägu. Kõik kes vaatasid, said aru!
Loviisale meeldis Rõõm väga.
Kas Rõõm ja Kurbus omavahel Sõpradeks võiksid saada, tahtis ema teada.
Loviisa mõtles veidi ning noogutas. Ta joonistas Kurbuse kätte jäätise. Teise kätte tuli lill. Rõõmul oli õhupall käppade vahel. Kusagil pidavat olema ka nõel- kui õhupall katki susata, olevat see paksult komme täis!
Mõnikord võivadki Kurbus ja Rõõm käsikäes käia, kas pole? Võivad, noogutas Loviisa jälle innukalt. Kõik meie tunded on vajalikud ja head. Kui ühest kasvab välja teine, on kõik korras. Jätkuks meil ometi oidu oma lapsi vaadata!
Seal nad nüüd mängivad- üks on tumm ja teeb viipekeeles oma tundeid selgeks. Teised karglevad jalalt jalale ja arvavad. "Igavesti kurb" naerab lausa laginal.
Hammas torustikus ei lähe enam kellelegi korda!

Küünal

Vaatasin täna pikalt küünlaleeki. See pidavat rahustama. Mul on seljataga kaks pikka teraapia-õpingu päeva, kuhjaga eneseanalüüse, omi ja võõraid mõtteid, naeru ja pisaraid.
Küünlaleek hüppab. Vari ta külgedel tantsiskleb kaasa. Asetan kumerad peopesad ümber tulekuma. Leek annab pihkudele soojust ja taltub hetkeks. Siis aga jätkab uue hooga, ehk ägedamaltki kui enne. Mu silmad ei leia võbelevas leegis rahu. Hakkan temaga mõttes tõrelema. Mis hüppamine see siin täna olgu!
Leek tõmbub häbenedes vähemaks. Ta surub end tihedalt vastu tahti. Sinine värv leegi alaosas suureneb. Kollane jääb järjest kahvatumaks. Lõpuks ongi ainult tilluke sinine. Ning siis leek kustub. Säde tahi otsas saadab lae poole kitsa hallika vine. Siis kustub seegi. Järelejäänud küünlarasv hangub aeglaselt valgeks kõvaks massiks.
Vajutan küünla hõbedase kesta aeglaselt lapikuks.
Tunnen, et mul on selleks praegu täielik õigus.