Talunaine

Valmistusin peole minekuks. Panin selga liibuva kampsuni, tõmbasin üll kelmika pihikseeliku ja jalga sukkpüksid, millele vallatu muster lubas seelikuääre alt otsekui veidike pitsi vilksatada. Keerutasin rahulolevalt peegli ees.
Loviisa tuli kah kaema. Juba ta näoilmest võisin välja lugeda, et komplimenti oodata ei maksa. Kissis silmad nind krimpsus nina andsid tunnistust ülimast hämmeldusest.
"Sa oled nüüd mingi talunaine või..."

Mati

Vahel mõtlen ma väikesele Matile, kellest Helis mulle jutustas.
Ta oli kohanud Matit bussijaamas. Mati oli seal ema ja isaga. Ta sirutanud R-kioskis oma väikese käe nätsupaki poole, kui joomisest pundunud poolhambutu ema röögatanud rämehäälselt: "Mati, ma ju ütlesin, et näts on kahjulikum kui suits!"
Ümbruskonnas olid kõik inimesed pimedad ja kurdid. Keegi ei pööranud peadki.
Bussile saates olevat ema Matit kallistanud.
Eks ta ikka armastab Matit. Nii nagu oskab. Me kõik armastame nii nagu oskame.
See on Mati maailm.
Palvetan tema eest. Igaks juhuks.

Armastus

Pidin venna juurest ühed võtmed tooma. Vend elab vaevu kilomeetri kaugusel. Tegin lastele ettepaneku seniks koju jääda, kui sutsti! ära käin. Need polnud aga nõus. Olin nõutu. Hakka nüüd mõne sõiduminuti pärast riidesse toppima!
"Mis vahet siin on," üritasin selgitada, "kas toas on kolm või neli inimest! Praegu on meid neli. Kui mina ära lähen, on kolm. Tuba on aga ikka samasugune!"
See vaatenurk tõi hetkelise mõttepausi.
Siis aga kostis Lisanni õrnahäälne selgitus: "Kui emme ära läheb, siis läheb ju armastus toast välja..."

Lehm

Meie piimamees on tõreda olekuga napisõnaline vana.
Lastega paistab tal olevat iseäranis raske kontakti saavutada.
Trio aga täiskasvanuid ei pelga. Piimamees teeb neile oma kohmaka olekuga palju nalja ning temaga sooviksid nad alati väga vestelda.
Viimati nägi trio jälle piimameest tulemas. Robinal tormasid nad uksest välja.
Ukse taga on külmakast, kastis purk ja üheeurone münt. Piimamees valab piima purki ja võtab euro omale."Kuule piimamees," hüüdis Joss heleda häälega, "kui me sulle siia kasti viiskümmend eurot paneksime, kas sa siis tooksid meile terve lehma?"
:)

2015

Olen olnud oma abikaasaga koos peaaegu poole oma seni elatud elust. Suvel saanuks kakskümmend aastat.
Alanud aastast aga jätkame oma eluradu eraldi.
Minu jaoks on kristlik abielu olnud alati püha ja puutumatu. See tähendab eluaegset otsust, läbikaalutletud lubadust jagada muresid ja rõõme, õnne ja õnnetust, üheskoos seista vastu eluraskustele, toeks teineteise jäägitu usaldus.
Aga alati ei lähe kõik nii nagu loodad või eeldad.
Võib juhtuda, et teine hakkab arenema sinust risti vastupidises suunas. Peres, kus kasvab mitu väikest last ning jõuvarud tihtilugu otsakorral, juhtub see tavaliselt märkamatult. Igapäev ei ole klantspilt, kust vaatavad vastu kasitud ja naeratavad poisid-plikad. Needsamad, jah täpselt needsamad ilusad lapsukesed keeravad kodu minutitega pahupidi, jalutavad poriste kummikutega üle toa, pühivad oma rasvased näpud su äsjapestud kampsunile, on alalõpmata kättpidi millegi keelatu või karvupidi teineteise küljes, needsamad elu õiekesed võivad ööde kaupa köhida või oksendada, üleväsimusest või halva tuju tõttu kõik oma registrid valla päästa ning headel päevadel lihtsalt muukui järel käia ning küsida, uurida, puurida, nõuda- tüütuseni...
Normaalne, üleelatav periood? Paraku mitte kõigile...
Tänapäev ilustab hedonistlikku elustiili. Miski ei tohiks tulla vaevaga. Kõigest peab tundma vaid mõnu. Tee seda, mis sulle meeldib! Ela tänases päevas! Naudi!
Tee järjest pikemaid tööpäevi, määra õhtudki täis kohtumisi ja puhkepäevad täida hilisõhtuteni kestvate koosviibimistega. Sõida palju ringi. Tutvu uute inimestega, puhka! Küll näed, kuidas kodu hakkab tunduma üks hall ja igav paik, kus kondab ringi vaid üks väsinud ja tujutu inimvare. Kus muutud kõikide jaoks üha võõramaks. Kuni jõuab kätte see hetk, kus ühed huuled suudavad sosistada vaid "mine!"... kuuldes seejärel tagantselja ukse klõpsatust.
Ja ongi kõik.
Ma ei eitagi enese "kaassüüd". Jah, ma ei olnud viimastel aastatel naisena olemas. Ei jaksanud märgata. Vajasin ise abi. Selle koha peal pidanuks seadma kaks tooli vastakuti ja rääkima.
Minu vastasolev tool jäi aga tühjaks.
Mind paneb imestama, kui raskeks võib oma ilusa elu elada! Oleks nagu kõik, mida õnneks vaja- aga ikka tahaks rohkem, tahaks teisiti. Või... ei tea, mida üldse tahetakse.
Sügisel astusin Tartusse õppima eriala, mis õpetab toime tulema inimese hingega. See on parim, mis minuga peale trio sündi on juhtunud. Sest eelkõige õppisin aitama iseennast. Nüüd tean, kui palju on mu elus kõigest hoolimata imelist ja head! Kuidas mind on hoitud! Ja mis kõige tähtsam- et ka kõige sügavamas "augus" ei ole ma kunagi üksi...
Pidin sellest rääkima. Muidu ei saaks ma seda blogi siin jätkata.

Koolikirik

Hästi paljud koolid käivad sel aastal jõulu jumalateenistustel, jõulukontsertidel, jõuluhommikutel või kuidas nad seda iganes ei sõnasta- ühesõnaga hästi paljud koolipered käivad nende jõulude ajal kirikus. Vanad ja väärikad ning noored ja edasipüüdlikud koolid eesotsas oma sügavamate väärtuste kandjatega on seda teinud igal aastal, hoolimata ehk paarist-kolmest vihasest lapsevanemast, kelle arvates aastas tund kirikus võib nende võsukest rohkem kahjustada kui päevast-päeva massimeedia poolt meeltesse tambitav saast.
Nüüd on aga ilmselt ajad päris hulluks läinud, inimeste janu vaimsete väärtuste vastu drastiliselt kasvanud ning hingelisse kreeni vajumine niivõrd massiliseks muutunud, et kirikuvõlvide alla söendavad astuda ka need, kes seni kõhklesid, kartsid või lausa põlgasid. Eks põlgajaid jagu tänagi piisavalt, ometi ei pääse nende hääl sel aastal domineerima, vähemalt mulle tundub nii. Ju on ajad tõesti rasked.
Vaatan igal jõuluteenistusel orelirõdult üle sädistava lasteparve. Kui sarnased ja samas kui erinevad nad ometi on! Iga lapsega käib kaasas tema lugu. Rõõm ja kurbus ei paistagi ehk esmapilgul välja, küll aga räägivad kehakeel ja silmad igatsusest- või vastupidi- tahtmatusest või võimetusest sobituda seesinasesse hetke. Koos nende inimestega.
Õpetajate närvid on räbalateks kulunud. Ometi peavad nad üles näitama hullumeelset entusiasmi. Kõik, mis me teeme on hiigla-vahva! Jõulud on nii nunnud! Päkapikupolkat tantsime, lumememme jenkat kargame! Lapsed põrnitsevad altkulmu. Mõni tõukab tasakesi kaaslast. Too müksab vastu. Plikad itsitavad. Altari juurest kostab aisakella-rock. Kas-sa-saad, vibutab väsinud klassijuhataja kulmu kortsutades nutitelefoni näppivale poistekambale näppu.
Õnneks on igal teenistusel ka kirikuõpetaja kõne, mis tavaliselt puudutab kõiki. Ka seda tüdrukut seal seitsmeteistkümnendas reas, kelle vanemad ei jõuagi välismaa-töökohast jõuluks koju. Ka seda jässakat poisiklutti, kes, unistamata mingist jõulurõõmust, hoiab hinge kinni, et isa jätaks sel korral klaasi tõstmata... Ka seda punase peaga plikakest, kellele kasuisa teeb viimasel ajal imelikke märkusi... Ka seda prillidega noormeest, kelle koolikiusamine on võtnud enneolematud mõõtmed...
Kuidas saab öelda "olge rõõmsad!", kui tagataskus puudub retsept päeviks, mil kõik pole sugugi roosiline? Kui kogu elu tundub kui õudusunenägu?
Vaat selleks ongi jõulukirik vajalik. Laulgu nad pealegi päkapikkudest ja Rudolf-punaninast. Kui mõnessegi väikesesse valutavasse südamesse sattub idanema lootuseseeme ja teadmine, et ka kõige mustemal päeval pole sa üksi, et keegi valvab alati su üle ja et just sina oled väärtuslik ja vajalik, on seesinane maailm jälle elamiseks veidike parem paik.

Päkapikutamine

Sel aastal meil päkapikkudest pääsu pole- lapsed käivad ju lasteaias ja seal kestab päkapiku-trall juba mitu nädalat jutti. Kui eelmisel aastal olin seisukohal, et ignoreerin seda hullust täiega (sest milleks lasteaeda päkapikud, kas kodu omadest jääb tõesti väheks?), siis sel aastal hingasin sügavalt sisse-välja- ning leebusin. Las nad siis toovad sealt hordide kaupa kõrremahlu, komme, helkureid, mininukke, miniautosid, õhupalle, nätse, magneteid, kleepekaid ja muud trääni, kui see tõesti hetkelise rahulolu pakub! Eks hiljem jõua ju kõik katkiläinud või järelejäänud nutsakad vaikselt kõrvaldada ning elu tavapärases rütmis jätkata... Hoopiski ei kõlba minul ainsa emana rühmas kogu "püha üritus" kahtluse alla seada!
Kodus on lihtsam. Eelmisel aastal kinkis tädi Kerstin (häälda: Tšäšštin, rootsi k.) meile advendi eel hiiglasliku taskutega seinavaiba, millel numbrid ühest kahekümne neljani. Igast taskust paistis nutsakas, mis vastaval päeval põnevusega avati. Kuna trio siis veel lasteaias ei käinud, ei tulnud toona arutlusele, kas pakid sätiti taskutesse päkapikkude või Kerstini (loe: Tšäšštini) poolt. On sel üldse mingit vahet?
Sel aastalgi täitusid advenditaskud esimeseks detsembriks imeväel. Ja nagu arvata võib, loetakse nüüd kogu toodud kraam päkapikkude andamiks. Mis seal´s ikka... Õnneks on meie päksid hästi mõistlikud. Nad toovad ka sellist nodi, mida minul väga vaja- näiteks juusturiiv koos hoidikuga või küünlad või seep. Kommi ei tooda üldse, sest meil on erinevatelt jõulupidudelt tänaseks õnnestunud hankida kuus kilo (!) maiustusi. No ei ole naljakas!
Õnneks on varsti päkapikundusega lõpp. Aastaga ka.
Olen mitmel korral alustanud kirjutamist tõsistel teemadel, kuid näe, päkapikud ronivad ikka vahele. Las siis praegu olla nii...