Neljapäev, 1. jaanuar 2015

2015

Olen olnud oma abikaasaga koos peaaegu poole oma seni elatud elust. Suvel saanuks kakskümmend aastat.
Alanud aastast aga jätkame oma eluradu eraldi.
Minu jaoks on kristlik abielu olnud alati püha ja puutumatu. See tähendab eluaegset otsust, läbikaalutletud lubadust jagada muresid ja rõõme, õnne ja õnnetust, üheskoos seista vastu eluraskustele, toeks teineteise jäägitu usaldus.
Aga alati ei lähe kõik nii nagu loodad või eeldad.
Võib juhtuda, et teine hakkab arenema sinust risti vastupidises suunas. Peres, kus kasvab mitu väikest last ning jõuvarud tihtilugu otsakorral, juhtub see tavaliselt märkamatult. Igapäev ei ole klantspilt, kust vaatavad vastu kasitud ja naeratavad poisid-plikad. Needsamad, jah täpselt needsamad ilusad lapsukesed keeravad kodu minutitega pahupidi, jalutavad poriste kummikutega üle toa, pühivad oma rasvased näpud su äsjapestud kampsunile, on alalõpmata kättpidi millegi keelatu või karvupidi teineteise küljes, needsamad elu õiekesed võivad ööde kaupa köhida või oksendada, üleväsimusest või halva tuju tõttu kõik oma registrid valla päästa ning headel päevadel lihtsalt muukui järel käia ning küsida, uurida, puurida, nõuda- tüütuseni...
Normaalne, üleelatav periood? Paraku mitte kõigile...
Tänapäev ilustab hedonistlikku elustiili. Miski ei tohiks tulla vaevaga. Kõigest peab tundma vaid mõnu. Tee seda, mis sulle meeldib! Ela tänases päevas! Naudi!
Tee järjest pikemaid tööpäevi, määra õhtudki täis kohtumisi ja puhkepäevad täida hilisõhtuteni kestvate koosviibimistega. Sõida palju ringi. Tutvu uute inimestega, puhka! Küll näed, kuidas kodu hakkab tunduma üks hall ja igav paik, kus kondab ringi vaid üks väsinud ja tujutu inimvare. Kus muutud kõikide jaoks üha võõramaks. Kuni jõuab kätte see hetk, kus ühed huuled suudavad sosistada vaid "mine!"... kuuldes seejärel tagantselja ukse klõpsatust.
Ja ongi kõik.
Ma ei eitagi enese "kaassüüd". Jah, ma ei olnud viimastel aastatel naisena olemas. Ei jaksanud märgata. Vajasin ise abi. Selle koha peal pidanuks seadma kaks tooli vastakuti ja rääkima.
Minu vastasolev tool jäi aga tühjaks.
Mind paneb imestama, kui raskeks võib oma ilusa elu elada! Oleks nagu kõik, mida õnneks vaja- aga ikka tahaks rohkem, tahaks teisiti. Või... ei tea, mida üldse tahetakse.
Sügisel astusin Tartusse õppima eriala, mis õpetab toime tulema inimese hingega. See on parim, mis minuga peale trio sündi on juhtunud. Sest eelkõige õppisin aitama iseennast. Nüüd tean, kui palju on mu elus kõigest hoolimata imelist ja head! Kuidas mind on hoitud! Ja mis kõige tähtsam- et ka kõige sügavamas "augus" ei ole ma kunagi üksi...
Pidin sellest rääkima. Muidu ei saaks ma seda blogi siin jätkata.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar