Vann

Meil on kodus päris suur vann.
Mäletan hästi aega, mil kolmikud vannis pisikeste pallikestena üles-alla hüppasid ning nii rõõmsasti pladistasid, et kogu vannituba ujus. Vann oli neile toona basseini eest!
Märkamatult on möödunud mitmeid häid aastaid ning lugematuid pühapäevaõhtuid vannivahu, laevukeste-pardikeste, mullitamiste, sukeldumiste ning seebilõhnaliste kallidega.
Möödunud pühapäeval oli meil aga ilmselt üks viimaseid ühis-vanne.
Trio ei mahu nimelt enam kolmekesi meie suurde vanni ära ning vannituba ujub viimasel ajal mitte niivõrd koordineerimata liigutuste kuivõrd lihtsalt Archimedese seaduse tõttu (mis kõlab nii: vedelikus kehale mõjuv üleslükkejõud on võrdne selle keha poolt väljatõrjutud vedeliku kaaluga- ning meie näite puhul nii: kuna trio kehakeste üleslükkejõud on ajaga oluliselt kasvanud, pole veele vannis piisavalt ruumi ning see peab vägagi kaalukalt taanduma põrandale).
Ülatoodud seadusest lähtuvalt otsustasime üheskoos, et Joss hakkab edaspidi vannis käima omaette.
Aga mõelda vaid, milline tore eluetapp on läbitud kolmikuks olemise teel!

Hädavale

Jube huvitav- tihtilugu just siis, kui oled midagi täiesti kindlalt ära otsustanud, juhib kellegi nähtamatu käsi asja kardinaalselt vastupidisesse suunda.

Mul oli täna just järjekordne seesugune kogemus.

Otsustasin nimelt mõni aeg tagasi, et ei valeta enam. Mitte et ma mingi eriline valevorst oleksin, aga ikka tuleb ju eneseõigustuseks või väljavabandamiseks asju vahel veidike ilustada või siluda!

Hiljuti jõudsin aga pika mõttetöö tulemusel järeldusele, et tegelikult oleks vägagi võimalik ka hädavaledeta hakkama saada. "Ei saa" asemel öelda "ei taha" jne. Miski ei tohiks seda takistada!

Ega takistanudki. Kuni tänaseni.

Täna aga helistas mulle jälle see laulja. Mkmm, sellest lausest küll mingit skandaali ei haista- ta ei ole tuntud! Aga see-eest on ta üsna tüütu, kui helistamise-soone peale satub. Taipasin otsemaid, et head nahka sellest kõnest ei tule. 

Põhjus on lihtne- ta tahab laulda. 

Ja soovib, et mina teda orelil saadaksin.

Kõik oleks ju hiilgav, kui poleks ühte "aga". Vaadake, asi on nimelt selles, (kuidas nüüd peenetundeliselt öelda) et kui ta laulab, tuleb mulle kangesti nutt peale. Ja need ei ole harduspisarad.
Uskuge, kehvapoolne instrumentalist, kes kangesti esineda tahab, on tublisti kuulatavam variant, kui isehakanud laulja, kes oma oobertoonide kireva värvigamma tõttu adekvaatse kõrvakuulmise kaotanult vaesele kuulajaskonnale heal juhul vaid peavalu suudab garanteerida. See, mida inimese häälepaelad suudavad produtseerida, on igas mõttes uskumatu!

Mingil juhul ei soovi ma praegu olla üleolev. Loomulikult on kõikidel inimestel õigus esineda- ja küllap leidub igaühe jaoks ka tänulik kuulaja. Iseasi on see, kus üht või teist ülesastumist sobib korraldada. Isetegevus pole ju iseenesest põrmugi kehvem professionaalsusest ning enamus tababki hoobilt ära, kuhu end pakkuda. Näitlemishimulisena ei eeldaks ma ju Linnateatri huvi enese vastu, vaid alustaks ikka omakandi isetegevustrupi ausa liikmena! Aga mida teha nendega, kel piiritunnetus puudub?

Niisiis- telefon helises.

Toru mitte tõstes valetasin ma esimest korda.

Lauljanna oli visa. Tunni aja jooksul ründas ta mind viis-kuus korda. Kusjuures tal oli selleks täielik õigus! Tema ju ei loe minu mõtteid- "ära palun enam helista". Tema soovib, et ma vastu võtaksin ning prooviaja kokku lepiksin.
Mina aga ei saa vastu võtta. Sest ma ei julge talle öelda, et ei soovi temaga musitseerida. See ei oleks pealegi viisakas. Ma ei saa talle tunnistada, et kui ta tookord, kuus-seitse aastat tagasi, mind ära rääkis- ja see kontsert tuli veelgi jubedam, kui mu kõige tumedamad eeldused aimata lubasid- tõotasin ma endale, et ei ealeski enam!
Ja nüüd ta helistab...
Ma ei tulnudki olukorraga toime.
Peale seitsmeteistkümnendat helinat võtsin kätte... ja blokeerisin ta ära.
Säh sulle lõpmatut ausust!
 

Vanus

Inimese vanus on ikka tugevasti vaataja silmades! Kui mitmed eakamad inimesed ütlevad minu kohta siiani jutu sees "sina noor laps...", "sul noored jalad..." vms., siis Loviisaga arenes eile õhtul päevamuljeid vestes järgmine dialoog:
Loviisa: "Ma ei taha, et me ükskord ära sureme!"
Mina: "Mis sa nüüd, kindlasti elame me veel pika elu!"
Loviisa (mind pika pilguga vaadates): "No sinu kohta seda küll kindlalt öelda ei saa..." :D

Muhu ja Eesti

Kolmikutel on praegu veel Eesti piiridest arusaamisega raskusi. Mis mõttes, juurdlevad nad, sõidetakse laevaga Soome ja see ei ole Eesti, sõidetakse laevaga Rootsi ja see ei ole Eesti, aga sõidatakse laevaga Muhusse ja see on Eesti.
Ei aita ka see, kui seletan, et ühel või teisel naabermaal ei räägita ju meiega sama keelt.
Mis mõttes, juurdlevad kolmikud. Ka muhu keel on ju kohati arusaamatu!
Igatahes- kui eile õhtul praamiga mandri poole loksusin, seljataga pikk ja ülitöökas (seekord töömahu tõttu ilma kolmikuteta) nädalavahetus meie kauni maakodu heaks, sain Jossilt kõne:" Tere emme! Kus oled? Ah praami peal? Kas oled juba Eesti vetes?" :)

Treppredel

Mina vist enam poodi ei lähe! Sest teenindajatega mul tõepoolest kohe üldse ei vea!

V. avaldas kahtlust, kas ma ehk ise müüjate närvisüsteemile kuidagi ebasoodsalt ei mõju. Kakskümmend kooseluaastat pole ilmselt piisav aeg teineteise varjatud iseloomuomaduste väljakaevamiseks. Ehk on kujutluspildis tõepoolest lihtsam esile manada puntras närvidega kolmikumammat, lapsed seelikusabas, raevunult mööda kauplust tormamas ja valjuhäälselt oma õigusi nõudmas, vastasena vaene ehmatatusest värisev ning pisaraid ripsmete taha peitev nooruke müüja, kes füüreri kobrutava vihalaviini all oma viimseid väärikuseraasukesi päästa püüab. 

Olgu ära mainitud, et see tänane oli sel juhul üsna vinge vastane!

Võtan nimelt juba mõnda aega iga säärast janti kui näitemängu, kus ka mulle üllatuslik roll on usaldatud. 

Päris huvitav on jälgida inimeste erinevaid käitumismehhanisme- isegi, kui need enesele mõistetamatud tunduvad. Noh, nii mõtlen ma muidugi pärast...

Täna sattusin kauplusesse K-Rauta, kus müüdi soodushinnaga treppredeleid. Et mul oli üht säärast Muhusse vaja, läkski redel pikemalt mõtlemata kaubaks. Aga oh häda! Kuna trio oli kaupluses kaasas, ei märganud ma kohe kassas, et maksin redeli eest ikkagi täishinna- 25 euro asemel 39. Üsna tõsine hinnavahe, kas pole?

Avastasin vea alles auto juures, kui hakkasin mõttes peastarvutamisega tegelema ning makstud summa kahtlaselt kopsakas tundus.

Jätsin lapsed autosse ja tormasin tagasi, et ülemakstud summa tagasi nõuda. (Et sõna "nõuda" ei mõjuks liialt agressiivsena, lisan siia oma olukorda selgitava lause: "Vabandage, selle redeli hinnaks oli märgitud kakskümmend viis eurot, mina aga maksin kolmkümmend üheksa. Kas saaksin selle siiski soodushinnaga?") Selgus, et asi pole sugugi nii lihtne. 

Kõige tähtsamaks tegelaseks ses järgnevas toredas näitemängus osutus kõiketeadev kassatädi, kelle juurde ma õnnetul kombel oma häda kurtma sattusin, kellele minu isik viisakast pöördumisest hoolimata vastukarva oli ning kes ilmselgelt ei soovinud mulle seda redelit hinnaalandusega ära anda.

"Kuulge, sellele redelile nüüd küll mingit allahindlust polnud!"

Kõiketeadva kassatädi korraldusel pidin kõigeks järgnevaks(!) esmalt infoletist mingi paberi hankima ning seejärel "osakonda" suunduma. (Kõlas, kui "kuriteopaika".)

Infos tuli päris pikalt oodata, kuna üks töömees vahetas parasjagu vales suuruses ostetud torusid ümber. Aga teha polnud midagi.

Lapsed olid endiselt autos ja aeg tiksus.

Vajalik paber käes, tõttasin jooksujalu "osakonda", st. paika, kus soodus-redelid seisid. Lubatud teenindajat polnud kusagil näha. Veidi kaugemal paistis aga veel üks infopunkt. Seal istus ka töötaja. Kurtsin talle kiiruga mure ära (kuna lapsed olid ju autos!), ta heitis treppredelitele põgusa pilgu, muutis hinna arvutis õigeks ja palus raha tagasisaamiseks uuesti ülalmainitud infoletti pöörduda. 

Aga siis saabus jooksujalu meie peategelane- tähtis kassatädi.

"Noh, kuidas redelitega on?"

Näitasin talle tõendit allahindluse kehtivuse kohta. Näitasin ka kollast hinnasilti treppredelite kohal.

"Kuulge, neil redelitel pole ju üldse samad koodid!"

Aga hinnasilt ja kirjeldus sildil vastab ju täielikult just neile redelitele!

"Need ei ole need redelid!"

Heake küll, aga näidake mulle siis neid redeleid! Mul on lapsed autos!

Nipsakas vastus, mis järgnes, solvas ikka päris korralikult:
"Huvitav, et kui õigete hindadega asju tahetakse soodushinnaga saada, on kõigil alati lapsed autos!"

Järgnes see, et tõin lapsed autost ära. Joss võib nimelt kergesti paanikasse sattuda, kui järsku avastab, et olen liiga kaua kadunud.
Kassatädi ei arvestanud vist, et neid nii palju on. Minu pilku vältides uuris ta oma pool tundi toolide koode.

Küsimuse peale, miks too teine töötaja siis kohe hinna ära muutis, tuli vastuseks: "Sinna letti ei oleks pidanud pöörduma. Neil seal on teine süsteem." (!)
Need "kahe eri süsteemi tüübid" ei suhelnud muide teineteisega kordagi!

Mingil hetkel võisin kätte võtta ühe teise, veidi teist värvi trepi, millel oli samuti teine kood- kuid kassasse ma sellega ei jõudnud- kõiketeadev kassatädi muutus jälle rahutuks ja pidas mu uuesti kinni.

Lõpuks anti mulle siiski luba võtta esimesena valitud trepp. Soodushinnaga. Aega oli läinud teist pool tundi. Ja ei ühtki vabandust!

Pöördusin tagasi infoletti. Ootasin seal koos trioga veelkord poole tunni ringis. Üks vene proua tahtis nimelt kõik ostetud kaubad ükshaaval tagastada.

Ega te vist enam väga ei imestakski, kui peale ülalkirjeldatut tõepoolest, lapsed sabas, raevunult mööda kauplust oleksin tormanud ja valjuhäälselt oma õigusi nõudnud?

Mina aga olen väärikas inimene.

Panin tagasisaadud raha hoolikalt rahakotti ning langetasin eesriide.

Kolmikud said tund aega tavapärasest hiljem lõunaunne.

Redel ootab pagasnikus rahulikult maalesõitu.

Iluvõimlemine

Loviisa ja Lisann käivad sellest sügisest iluvõimlemise trennis.
Lisannile meeldib, Loviisal võtab aga uue asjaga harjumine, nagu alati, aega.
Eelmisel korral ei saanud Lisann peapõrutuse tõttu trennist osa võtta. Loviisagi vingerdas, kuidas oskas, et pääseda. Lõpuks ta siiski taipas, et mind pole võimalik ära rääkida ning ohkas alistunult:
"Nojah, saab vähemalt kõhust lahti..."

Õnnetus ei hüüa tulles

Meil siin juhtus teisipäeva õhtul üsna tõsine õnnetus.
Vend Joss, kes ei seisa pudeliski paigal, tegi parasjagu saja seitsmekümnendat tiiru ümber esimese korruse. Me kõik oleme tema kihutamisega harjunud ega pööranud sellele suuremat tähelepanu. Ühel heal hetkel sundis aga mingi senituvastamata sisemine jõud teda kardinaalsele suunamuutusele. Niisiis pööras ta end sel saatuslikul silmapilgul järsku kannapealt ringi ning tormas ummisjalu vasturingi tagasi.
Lisann ei olnud sellise äkilise lükkega üldse arvestanud. Ta seisis meie koridori kõige kitsamas kohas, diivanipadi käes. Tal oli parasjagu mõttes trepi alla onnike ehitada. Pelgalt mõtteks see seekord jäigi. Sest vennake jooksis õekese lihtsalt täie hooga pikali.
See kõik käis nii kähku! Kostis kõva mats ja hetk hiljem minu spontaanne läbilõikav kiljatus.
Sain kohe aru, et seekord polnud tegemist tühise kukkumisega. Kuklaga vastu kivipõrandat lennata pole sugugi naljaasi.
Laps oli peale kukkumist väga loid. Ta tahtis vaid vaikuses lamada. Kuna kell oli juba üheksa, panimegi temaga pidzaama selga ja läksime seekord lausa pesemata voodisse.
Süda ei andnud mulle siiski rahu. Istusin kogu aeg Lisanni kõrval. Tundsin, et sellises loiduses on midagi valesti.
Umbes tund peale kukkumist hakkas Lisann oksendama. Helistasin kohe lastearsti infoliinile ja sain käsu kiiresti pöörduda lastehaigla traumapunkti. Oksendamine tekkib nimelt ajutursest ning siis on hädavajalik kohene arstlik jälgimine.
Kuna oksendamine kordus (kokku kuus korda), kirjutati meid haiglasse sisse, tehti kohene röntgen ning laps pandi oksendamise leevendamiseks ning vedelikupuuduse korvamiseks ööseks tilguti alla.
Palatis jäi Lisann koheselt magama ning magas rahulikult hommikuni.
Mina seevastu ei saanud sõbagi silmale!
Traumaosakonnas on ilmselt väga tõsiste diagnoosidega väikesed patsiendid. Seinte tagant kostis pidevalt pisikeste inimeste lohutamatut nuttu, kohati lausa hüsteeriasse kalduvat kisendamist. See tekitas ühest küljest õõva, teisest küljest aga andis kindlustunde, et küllap just siin saab kõik ainult paremaks minna. Ainult et... kas ikka kõikidel lastel oli ema kõrval paitamas-lohutamas?
Palvetasin sel ööl lakkamatult oma lapse ja kõikide teiste seal viibivate lapsukeste eest. Ka selle väikese tüdruku eest, kes oma ema ja kasuisa käe läbi sandiks pekstuna kusagil sealsamas elu eest võitles...

Hommik algas päikesepaiste ja rõõmsate uudistega. Röntgenipilt oli täiesti korras ja võisime rahuliku südamega koju sõita. Lisannil polnud eelmise õhtu loidusest jälgegi, ta andis mänguloomadega naabervoodi murtud käeluuga tüdrukule etendust, ronis aknalaual ning lõkerdas muretult naerda. Muidugi peaks ta nüüd mõned päevad veidi rahulikumaid mänge mängima ning trenni ei tohi sel nädalal minna, sest peapõrutus nõuab siiski mõningast taastumisaega- aga see pisiasi ei tundu üldse Lisannisse puutuvat! Hetk tagasi laskus ta teiselt korruselt alla- mööda trepi käsipuud...

Noil ärevail hetkil sai mulle taaskord selgeks, et tervis on meie kalleim vara,
Ning et pole sugugi palju selle eest igal päeval tänada...