Nüüd ka veidi lindudest

Täna panime koos lastega linnumaja üles. Uskumatu, kui palju rõõmu võib tuua ühine tegutsemine! Puistasime laste lakkamatu jutuvadina saatel päevalilleseemned majja ning asetasime selle seejärel nagu ikka, elutoa akna all kasvava tamme oksale rippuma. Kahjuks täna ei märganud veel ükski lind, et toit on kohal. Käisime ühtelugu vaatamas. Aga küll nad homme tulevad! Helisel oli lindude suhtes valvas pilk (arvatavasti on siiani). Ta eristas minu arvates kõiki sulelisi, kes meie pakutavat nokkimas käisid! Lähemalt on mulle aga meelde jäänud kolm. Mart oli vilgas tihasepoiss. Õigupoolest ei olegi mul Mardi kohta midagi tarka lisada, sest ega mina ju teda teistest sajast tihasest ei eristanud. Kui tegingi mõnikord katset ja hüüdsin sisetunde ajel: "Näe Mart!", ajas Helis huuled torru ja pomises lootusetu häälega: "Ema, see ei ole ju Mart." Mart oli ikka täitsa kindel tüüp, oma viga, et mul nii vilets äratundmistaju on! Jüriga oli palju lihtsam. Teda oli üks. Üks puu all hüplev musträstas. Jüri mis Jüri! Huvitav, musträstas ronis majja ainult kõige käredama pakase aja- ja siis ta ka minu meelest vaid magas seal sees. Teri sõi ta ainult maast- neid, mis tihased maha ajasid. Möödunud talvel läks asi segaseks, Jüri oli vist naise majja toonud ja pisipere soetanud. Musträstaid oli igatahes päris mitu. Ja minul äraarvamine jälle sassis! Maarika oli meie lind ainult mõne nädala. Kuid selle vähese ajagagi kirjutas ta end meie aiaasukate ajalukku. Maarika oli nimelt pirakas hall tuvi, kel meeldis verandal kudrutamas käia. Meil Helisega polnud selle vastu midagi, kuid Veikole oli asi vastukarva- ta nimelt tegi verandale muudki. S...us, ütles Veiko lihtsalt. Nii käis Veiko Maarikat ühtlugu verandalt ära plaksutamas, kuid Maarika tuli alati tagasi. Kuni... Ühel päeval istusime tavalisest pidulikumas lõunasöögilauas. Mina, Helis, Veiko ja ämm. Hakkasin just midagi seletama kastme maitsestamise kohta, kui Veiko järsku nagu nõelatult üles kargas, juuksed raevust püsti peas veranda poole tormas ning täiest kõrist röökis: "K...di Maarika!!!" Meilgi, kes me teadsime, KES on Maarika, pidi toit kurku kinni jääma. Vaene ämm oli aga närvivapustuse äärel. Ta seletas hiljem väriseval häälel, et mõtles sekundi murdosa jooksul, missugune hirmus joodik Maarika see nüüd küll olla võib, kes võõrastel verandadel tuterdamas käib ja kelle peale Veiko nii ennastunustavalt karjatab (linnu nimi Helise rõõmuks ilusti peas!). Ühesõnaga ehmatus oli õudne! Maarika ehmatas ka sellest niimoodi ära, et enam ta meile ei tulnudki. Siis käib meil aeg-ajalt veel üks lind. Väga šeff tüüp. Rähn (vist nimetu). Minu vaieldamatu lemmik! Millise kiirusega võib ühe sulelise pea trummeldades käia! Trrrrr, mööda puukoort üles. Trrrr, tagumik ees jälle alla. Triljon lööki sekundis. Seda imet võib vaatama jäädagi. Ainuke mure on see, et väga käreda pakasega ei viitsi rähn trummeldada. Mis siin ikka ilmaaegu energiat raisata! Ta kugistab hoopis Martide rasvapallid paari pehme lõuatäiega alla ja lahkub ilma erilise tseremooniata. Kalliks läheb, muud pole midagi... Vaat seesugune elu on meil Pilliroo suleliste riigis...

Mitte ainult Leonardost...

Ma alati imestan, kui väidetakse, et inimesed jaotuvad kassi- ja koera- inimesteks. Mina isiklikult pole kumbki! Olen küll läbikukkunud koerapidaja, kes laste sündides enam looma jaoks aega ei leidnud- mis aga ei ole sugugi vähendanud mu armastust meie suure pereliikme vastu- lihtsalt fakt, mida pean jõuetult tunnistama. (Õnneks on mul äärmiselt vastutustundlik mees, kes kutsu eest hoolitsemise täiesti enda õlule on võtnud.) Küll aga hakkasin aru saama, kui valedel alustel meie koera-võtmine siiski käis. Ning ütlen siinjuures täie tõsidusega, et Leonardo on meie pere viimane koduloom. Kuna Helis oli pikka aega ainuke laps, olin toona kahe käega selle poolt, et koer majja tuleks. Samas ei tahtnud ma mingil juhul toakoera. Mitte mingil juhul mingit klähvitsat! Lisan siia sosinal, et minu jaoks algab koera mõõt kui mitte bernhardiinist, siis no hundikoerast vähemalt. Niisiis suur õuekoer. See oli esimene suur viga. Ma ei lähtunud mitte koera, vaid iseenese heaolust. Lapsendamise puhul otsitakse alati lapsele sobivat peret, mitte vastupidi. Olen kindel, et kui koertele otsitaks peresid samadel alustel ning meie oleksime järjekorras, ei leiaks meie juures kodu mitte ükski peni! Sest nagu ma eelnevalt mainisin, ei tahaks ma mingil juhul toakoera. Aga koer kui isend ongi ju loodud inimese lähedal elama. Miks seda mulle ei öeldud? Miks ei öeldud, et kui ma koera õue elama panen, siis ükskõik kui toredad tingimused ma talle loon, hakkan ometigi päevast päeva nägema aknast sisse vaatavaid igatsevaid silmi? Miks öeldi vaid seda, et jajaa just see ongi teile õige koer, too talub õues ka kahekümnekraadist külma? Ma ei tulnud selle pealegi, et Eestimaa suvi on liialt lühike, et kutsuga tema tüdinemiseni (mida ei juhtu iialgi) päevast-päeva õues möllata ja et sügise saabudes see enam sugugi nii meeldiv pole. Ma ei tulnud ka selle peale, et tõukoertel võivad esineda samasugused haigused nagu tundlikel inimestel- näiteks nagu allergia- mille väljaravimine peaaegu võimatu, kuid leevendamiseks peab rahakott puuga seljas olema. Et teda tuleb kammida- ja et selle protseduuri loomulik koostisosa on õuetäis karvu. Et ta kakajunn on mõõdult suurem väikelapse käsivars- ja vahel on kõht ka lahti... Ja mis kõige hirmsam... (sügav ohe)... et ta on nii tohutult truu,et häbi hakkab... Esimene koer, keda oma elus mäletan, oli Kadrina kirikumõisa Pauka. Too oli suur mustakarvaline peni, kes elas mõisa elumaja taga suure kuuse all ja haukus praktiliselt kogu aeg. Arvan, et haukumise pärast ma teda nii selgelt mäletangi. Võimalik, et sellest sai alguse mu allergia haukuvate koerte vastu. Pauka oli ketis ja kuna kett ulatus jalgrajani, siis olnud võimalik mänguhoos maja tagant läbi minna. Maailma ühed tobedamad väljamõeldised on minu meelest koertenäitused. Meie Leonardo on ilus kui ingel (jah, seda ütlen ma tema kurbliku rippuvate lottidega bernhardiinimolu kohta täie tõsidusega). Võitsime hoobilt parima beebikutsika tiitli! See juhtus täiesti kogemata Võru- Kubija bernade erinäitusel viis aastat tagasi. (Ma lihtsalt PEAN siinkohal kirjutama sellest, kuidas me ööbisime sealse hotelli "lemmikloomatoas", mis oli tavaline pisemat sorti tuba, kuhu lihtsalt VÕIS lemmiklooma kaasa võtta, aga ilmselt oldi arvestatud mõne pisema elajaga. Meie tassisime oma lontruse kolmekesi SÜLES teisele korrusele- ta nimelt kartis treppi! Püüdsime teda ööseks näitusepuuri magama uinutada. Aga magas ta seal jee! Ja "magasime" meiegi! Tema jaoks oli tuba liiga palav! Tema jaoks oli kõik liiga valesti! Mis nõme kuut! Ta ähkis ja lõõtsutas, kolistas puuriuksega, viskus pikali, tõusis kui nõelatult püsti, haigutas häälekalt, niutsus, kraapis, lompsis juua, sügas, trampis, ilastas kardinaid, higistas ja haises... maga siis sellisega! Hommikul, kui temaga jalutama kavatsesime minna, ei pidanudki õnneks toauksest kaugemale kõmpima- ta lasi sinnasamasse vaibale kogu oma öise põietäie-uksest välja tähendas ju tema meelest õue! Pärast vaatas kaastundliku pilguga koristajat, kes vaipa nühkis. Meie pidasime aga sadistlikku naeru- see oli tänuks magamata öö eest! Vaene koristaja polnud küll süüdi aga paraku on elus ikka nii, et "vaesed võllas". ) Edasi läks aga näitustega kõik allamäge. Meie kutsu kasvas järjest suuremaks ning teda oli järjest raskem veenda näitusel osalema. Ega me selle vastu ka ise erilist huvi tundnud, kuid oli ju selgitatud, KUI tähtis oleks võita juunior-tsempioni tiitel ning edasi maiteamis tsempioni tiitel. Seda ei öelnud keegi, KUI palju maksab igal näitusel osalemine, ja et soovitav oleks käia kõigil Eestis toimuvatel penide väljapanekul- et ehk MÕNELE kohtunikule pole öeldud, kes võitma peab. LOOMULIKULT ei öeldud MEILE, millist rolli mängivad võitmisel head sidemed! Nii võis juhtuda, et meie ees võitis ilma igasuguse väljanägemiseta loom (kole on nii öelda, aga tõde on see, et mitte kõikidel bernadel pole võluvat silmnägu ja vapustavat kere. Teatud kasvatajate isendid olid eriti armetud, rippuvate veripunaste alumiste silmalaugude ja kontkõhetu kehaehitusega). Õnneks ei läinud mul kaua aega, taipamaks, et see jama tuleb kiiresti lõpetada, et kauem sellist totrust oma rahaga mitte nuumata. Jah, jäi küll tiitlita, kuid kõige kaunim on ikkagi! Kõik koerad ei ole ühtviisi armsad. Kõige kohutavamad on kasvatamatud isendid. Mu ühel tuttaval on nii kohutavalt loll koer, et ma otsustasin nende juures enam mitte käia. See lojus on täiesti pöörane, ta hüppab ja kargab nagu arutu, teeb täiesti koordineerimatuid liigutusi, võib vabalt ka naksata (rõõmu pärast, ütlevad nad)! Mulle jääb mõistatuseks, kuidas võib selline loom inimesele rõõmu tuua? Mõistatuseks jääb seegi, kuidas nad ei taipa seda metsikut elajat kinni panna, kui külalised tulevad! Meie Leon on loomulikult treenitud. Meie poolt oleks olnud kuritegelik võtta oma esimeseks koeraks isane bernhardiin ja teda siis mitte treenida. Aga tähtsam veel kui trenn on tema kaasasündinud vapustavalt hea iseloom. Ta on niivõrd viisakas, kannatlik ja intelligentne, et sellele mõeldes käib mul jälle tuline jutt südame alt läbi, et selline loom peab õues elama. Kuid enam pole midagi teha. Ta ei tule tuppa. Ta ei tule uksepiidast kaugemale. Nii on teda õpetatud. Muhus on alati olnud koer. Minu varajase lapsepõlve kõikide sealsete koerte nimi oli mu mäletamist mööda Tipa. Kõik need Tipad olid väiksemat sorti pesueht krantsid. Ja kõik need Tipad jäid pulma- aegu auto alla. Kuni tuli viimane, koledusjärjestuses konkurentsitult esimene krants, kes jäi. Tema nimi oli Atu. Atu oli jubedat pruuni värvi, ara iseloomu-, kuid see-eest kõva kõriga. Ta oli alailma paksult puuke täis. Pererahvas armastas teda väga. Ma ka vahel mängisin Atuga, kui muud teha ei olnud.. Atu läks vikerkaare taha kui vanust oli vast kahekümne kanti. Teda päästis ta argus- vaene vanapoiss lihtsalt ei julgenud pulma minna, seega ei saanud ka auto temast üle sõita! Ühel päeval läksid kolmikud kuuti Leonardole külla. Ehmatasin end hingetuks, kui märkasin. Kõik kolm kuudis! Leon-võõrustaja samuti. Mõelda vaid, mis oleks võinud juhtuda, kui tegemist oleks olnud ebastabiilsema närvisüsteemiga loomaga. See on TEMA piikond, TEMA kodu, TEMA maja- ja tal on täielik õigus seda ka näidata! Aga ta ei näidanud. Ta ei teinud lastele midagi! Ta istus tikksirgelt nurgas, sellal kui trio teda kilgates näppis. Ta ootas rahulikult, kui tulin ja olukorra lahendasin, endal käed värisemas. 85 kilo ei ole naljaasi. Kolme peale napilt üle kolmekümne kilo selle pole selle vastu miskit! Sõbrannad ütlesid, et olen liiga tundlik. Et Leonardol pole häda midagi. Et vaadaku ma ometi ringi, kui paljud koerad elavad õues- ja on lausa ketis! Ja neilgi pole häda. Äkki on neil õigus. Kuigi ma isiklikult ei saa siiski aru, mis mõte on võtta koer ja ta KETTI panna!? Siis ei saa ta ju isegi kellelegi ebasoovitavale kallale minna! Saab ainult suurest igavusest haukuda ja sellega naabrite närve kulutada (kui omaniku enese närvid rauast juhtuvad olema). Siinkohal kordan veel, et kiiks vihata kõiki haukuvaid ja ulguvaid penisid tuleb ilmselt lapsepõlvest- aga nüüd, täiskasvanuna, püüan aru saada, et tegelikult pole koerad süüdi. (Eriti raske on see siis, kui lapsepõlve- Paukade taaskehastused kolmikute magamistoa kuuldeulatuses just täpselt uneajal oma "veetlevaid" hääli hakkavad treenima). Võtku ma siis kass, ütlesid needsamad sõbrannad, kui kinnitasin, et Leon jääb viimaseks. Tänan, ei, ma ei taha ka kassi. Sel erakordselt külmal talvel, kui Helist ootasin, tuli (või pandi) meie ukse taha väike kassipoeg. Ta oli kõhetu ja silmade ees oli justkui mingi kae. Käik loomaarsti juurde selgitas, et loomakese silmad olid lihtsalt nii põletikulised! Meil ei olnud südant teda minema saata. Jätsime endale ja ma süstisin teda mitu korda päevas. Mu käed olid ära kriibitud, sest lihtsalt see ei läinud. Aga terveks ta sai! Kui Helis sündis, juhtus aga jahmatamapanev seik. Leidsin Kita varitsevas poosis magava lapse kohalt. Ma ei saanud riskida. Viisime kassi maale. Mu vanaisa sai tema uueks armastavaks hooldajaks, kuni ta ühel päeval kadus... Minu senise elu kaks kõige tähtsamat looma on tulnud märgina lapse (või laste- vastavalt looma suurusest vist:) peatsest sünnist. Teisest olen juba pikalt kirjutanud, esimene oli aga väikest hõbepuudel Keiti- mu vanematekodu "esimene ja viimane". (Miks jutumärkides? Sest ema oli vist liiga enesekindel kui kunagi need sõnad lausus. Venna pere nimelt loobus Inglismaale sõites oma neljajalgsest sõbrast- kes oli ka neile muuseas lapse tuleku märgiks. Ja nii ta vanematele jäigi. Aga see selleks...) Keiti oli ilus! Kaks tumepruuni nööpsilma, sihvakas koon ja tihedalt lokkis hõbehall kasukas, millele pügaja kord paari kuu tagant soengut käis tegemas (soengut, mis meie jaoks imekaunis, tema jaoks aga nii häbiväärne, et ta sellega otsemaid mitmeks päevaks kappi peitus). Keiti tuli majja paar aastat enne Helise, Leonardo paar aastat enne kolmikute sündi... Väike Helis oli Keitiga suur sõber. Tavaliselt mängisid nad koos toredaid mänge. Aga eks Helis ikka veidi kiusas ka Keitit- näiteks ajas teda nukuvankriga, mida Keiti pööraselt kartis, taga. Lõbu kui palju! Kord, kui Helis oli umbes sama vana, kui kolmikud praegu, ütles ta mu süles olles korraga: "Tahan Keitit tauda". Muidugi ei tahtnud ta koerale haiget teha, see lause tuli ilmselt mingi muu asjaga seoses spontaanselt- aga oli nii armsalt siiras, et seisab siiani meeles! Keitist tulid hiljem ka Helise esimesed loome-oopused. Tean täpselt, kes on mu lemmikloom (noh, peale Leoni muidugi). Hunt. Üheaegselt metsik ja graatsiline. Üheaegselt truu paariline ja üksik uitaja. Üheaegselt hoolitsev vanem ja müstiline ööelukas. Hundi igatsev ulg on üks looduse võimsamaid hääli. Vaatasin dokumentaali sellest, kui kohutavalt on inimene oma pimedas vihas ja ahnuses seda liiki hävitanud. Mul on nii kahju! Saadan hundile mõtetes kogu oma poolehoiu! Ja nüüd lähen ütlen "head ööd" meie ustavale sõbrale. Võib-olla homme mängime veidi! Võibolla homme... Võibolla...

Palun vaikust!

Käisime lastega jalutamas. Oli tuulevaikne. Raagus puuokstel rippusid pikkade ridadena hilissügisese vihma pärlendavad pisarad. Paksud tumedad pilvetombud pressisid end taevas tihedasti teineteise vastu, otsekui oleks neil külm. Aeg- ajalt nuttis mõni neist, nagu saatusele allajäänud inimene, kargelt ja kiretult. Vihmapiiskade langemine moodustas kummalise ajavoo, olles ühlasi liikuv ja tarduv, tekitades seeläbi igavikulise tunde. Poolkõdunenud tumepruunid puulehed vedelesid teeäärsetes hunnikutes nagu väljaväänamata kaltsud. Hoolimata oma inetusest külvasid nad enda ümber eht-sügisest lõhna. Needsamad lehed, mis veel mõned nädalad tagasi tõid sügisballile oma värvide ilu, annavad nüüd siiraimat tunnistust kõige kaduvusest... Lapsed ei hoolinud looduse vaiksest vaatlemisest. Porilombid, need saladuslikud hallid mülkad, vedelesid kutsuvalt meie teel. Me ei möödunud neist! Kuis saanukski! Mulle meeldib see aeg! Kas inimesed on tõesti nii täitmatud, et enam sekunditki oodata ei läbe? Kas enesesse vaatamine ja vaikuse kuulamine on vaid üksikute hullude igatsus? Kaunid sügisvärvid said vaevu tuhmuda, kui otsemaid algas kaubanduses kirevkiiskavate jõulukuulide võidukäik ühes kõlaritest lõugavate viisikestega, mis sama vähe meenutavad lapsukest Petlemma tallis, kui needsamad ülalmainitud teeäärsed läbivettinud lehed oma kunagist ilu. See saast, mida meile päevast päeva kaela valatakse, mida meist keegi tegelikult ei vaja, lämmatab meid aegamisi. Ta lämmatab nii, et enamus ei saa arugi. Käisime laupäeval mardilaadal. Idee poolest tore üritus. Aga. Meie sealviibimise ajal astusid saali ja kõikide müügilettide keskele paigutatud lavakökatsil üles setu laulikud. Mul ei ole absoluutselt midagi eesti rahvuskultuuri vastu. Kuis saakski! Küll oli mul selle vastu, kuidas seda mulle sellel üritusel serveeriti. Loomulikult olid eidekeste nina alla paigutatud mikrofonid. Olen mikrofonidesse hakanud suhtuma kui mitte öelda tõrjuvalt, siis ettevaatliku eitusega. Need on mitmed mu enda kontserdidki kui mitte öelda kihva, siis heliliselt kehvapoolseks keeranud. Setu laul kõlab teatavasti kõva kõrihäälega. Ja kui see valjuhäälne kisakoor siis kõigist neist arvukaist kõlaristest mitmekordse võimendusega välja hakkas paiskuma, siis- no teate, olukord oli kultuurist enam kui kaugel. Üsna pea muutus see häirivaks. Ma ei tahtnud seal enam viibida. Ometi sundisin ennast. Helis oli ju samuti minuga ning soovis rõõmsal meelel ostelda. Tema ei ole veel sellises vanuses, et seesugused segajad kuidagi morjendaksid. Setude karjumine kestis umbes tunni jagu. Püänt on aga see, et niipea, kui nende etteaste lõppes, pandi maki pealt üürgama midagi sarnast- ja see kestis täpipealt ajani, mil lavale astusid uued esinejad, mikrofonid nina all. Ühesõnaga- vaikust ei võinud olla mitte hetkegi! Ma ei hakka kirjutama olukorrast, mis valitseb suurtes kaubanduskeskustes (mõtlen seda kohutavat muusikavalikut, millega poed oma kliente kostitavad, loe: väsitavad, loe:mõnitavad. Ma ei taha minna poodi nagu tibi hilisõhtul diskoteeki, aga olen sunnitud). See teema on aeg- ajalt on ka ajakirjanduse kultuurinurgakestes üles võetud, aga ega miskit ei muutu. Sellisel prahil on paraku tarbijad ja need on inimesed meie seast! Soovin, et oleksin pururikas ja külastaksin vaid kalleimaid butiike, kus ostlemisel valitseks sulnis vaikus või äärmisel juhul õige vaikselt kostev klassikaline muusika. Ma soovin seda ainult müra vältimiseks! Praegu on hingede aeg. Meie esiemad olid oma sügisesed toimetused lõpetanud ning valitses jõulu-eelne vaikus tubaste toimetuste ja õhtuste tasaste pajatustega vokivurina saatel. Hoiti hinge ja keha, et säästa jõudu eelseisvaks talveks. Mina sooviksin samuti enne jõule hinge tõmmata. Külluslikule sügisele jõuluorgiaga selga jooksmine on nagu pohmelliga peale võtmine. Hetkeline kergendus, mis viib lõpuks ikkagi mürgituseni. Päevane tuulevaikus on järk-järgult tormiks paisunud. Vihinal sööstab see mööda Tuulemurru tänavat, sikutades oma tuhande nähtamatu näpuga kaasa kaskede raagus latvasid, otsekui vallatu poisike lemmikplika juuksesalke. Sulgen nüüd arvuti, et saaksin kuulata selle hilissügisese tormituule ebamaist ulgu, vahtides ise küünlaleeki ja mõeldes eimillestki...

Vaheuudiseid võitlustandrilt:) 3.osa

"Kas sul on raske ka?", küsitakse minult aeg-ajalt.
See on muide hiigla keerukas küsimus. Mul oleks raske siis, kui mu ootused oleksid kõrgemad kui tegelikkus. Et aga pean end suhteliselt mõistlikuks emaks, ei hakka ma oma aasta kümnekuustelt mingite oma ootuste täitumist lootma (et nad käituksid nii, nagu minul mugav on jne.). Minu ootused on kuhjaga täidetud juba nende olemasolu tõttu!
Ja seetõttu vastangi tavaliselt et "meil läheb väga hästi". Sest mida mul ongi kurta- lapsed on terved ja täis tegutsemislusti, öösiti ja lõunauinakuid magavad nagu kulda, söögiisugi on hea!
Raskused tekitan ma endale enamasti ise. Õigemini olukord tekitab need. Kõik, mida laps vajab, on ema lähedus. Teda ei huvita, et ema peab tegema süüa, pesema nõud, kraamima toa, kasima lapsed- ning alles siis, kui peale seda kõike aega üle jääb, mängima nendega. Aega ei jää paraku kunagi üle. Laps peab selle aja emalt välja pressima! Vaene väike!
Olen täiesti veendunud, et kõik 90% lapse rahulolematusest tuleneb vähesest ajast, mil temaga aktiivselt tegelen. Ei, mitte nii, et räägin telefoniga, ise jalaga talle palli ette lükates. Mitte nii, et üritan telekast viimast uudist kinni püüda, ise keerates hajameelselt raamatu lehti oma põlvedel, mida lapsega koos peaksime vaatama. Mitte nii, et riisun õues lehti, sellal kui lapsed üritavad mind kõigest hingest jalutama meelitada. (Vahemärkus: mulle hullult meeldib riisuda- aga lastele mitte, kui ma riisun)
Meie jalutuskäigud, mil kõik koos jälgisime sügisvärvide muutumist puulehtedel, võrdlesime oma pikkust puu-laste omaga, korjasime kirjuid lehti ning priskeid tõrusid, vaatasime möödavuravaid autosid, on olnud kõige meeleolukamad ja rahulikumad õueskäigud üldse. Samuti on need tubased mängud, kus ma ise kaasa löön, kõige pikemad ja kilgeterohkemad. Ometi vasardab mul liiga tihti peas mõte, mida ma selle ajaga targemat teha saaksin. Mis toob rohkem kasu, kas laste jauramise hinnaga valmistatud õhtusöök või rahulolust ja turvatundest pakatavad lapsed, kel minuga nii tore õhtu on koos veedetud? Valikute küsimus, kas pole? Lühikeses perspektiivis üks, pikas teine... Loomulikult ei ole kellelgi võimalik ainult lastega mängida. Aga selle vajalikkust ei tohi alahinnata.

Õhtupoolikud on meil nüüd, sügisel, tubased. Mul on ääretult hea meel, et triol on nüüd päris oma mängutuba, mille nad kõik kenasti omaks on võtnud. Vahel on lausa nii, et mõni suurest seltskonnast tüdinu on ise tasahilju teisele korrusele mängutuppa omaette mängima roninud ja vaid klotside klõbin reedab, et ta seal iseolemist-tegemist naudib. Mina pean siis muidugi kahekordselt valvas olema. Maja peale laiali hajunud kolmikuid on ju veel raskem ohjata!
Kolmikute sõbranna Laura tõi Jossile mängimiseks väikese tolmuimeja. See oli juba eelmisel nädalal. Joss ahmis esmalt õhku- ta on nimelt hull harjade ja tolmuimejate järele! Siis kummardus ta masina kohale ja raputas pead, otsekui ei usuks oma silmi. Siis ütles vaikselt "oi-oi-oi"- ikka seda ilma imet uskumata. Aga kui masin kõigist ta kahtlustest hoolimata paigale jäi, tegi ta ühe vahva sõjatantsu- ja hakkas tööle. Nagu ma ütlesin, sai ta selle tolmuimeja peaaegu nädal tagasi. Sest ajast saadik on olnud masin ta lahutamatu kaaslane. Esimesel päeval käis ta ka õues olles läbi verandaukse klaasi piilumas, kas masin ikka alles. Söögitooli ronides kemplesime päris tükk aega, poiss tahtis nimelt tolmuimejaga lauda istuda. Lõpuks sain ta siiski nii kaugele, et see pargiti korralikult tema tooli alla. Kumbki pliks ei tohi Jossi tolmuimejat puutudagi! Õnneks ei ole pliksid erilised korraarmastajad, nii et sel pinnal pole meil tülisid olnud.

Sügispuud on oma värvilised kuued seljast heinud ja värisevad alasti külma tuule embuses. Meil on aga soe. Kohendan oma magavate laste tekikesi, silitan vaikselt nende päid. Sulgen akna- toas on nüüd värske õhk ja uni seda magusam. Kõik on vaikne. Astun ka Helise tuppa. Seal ta magab rahulike hingetõmmetega, tema, kes alles eile oli sama väike kui trio praegu. Nüüd aga käib seesama armas emme silmatera oma käike ja teeb oma tegemisi, ilma, et minul oleks jaksu ja tarkust millegagi kaasa aidata. Ma kallistan teda iga päev. Ma olen olemas. Aga kas sellest piisab? Ilmselt piisab. Ilmselt haare peabki nõrgemaks minema...
Mõistan, et iga elatud päev on kulla hinnaga. Iga lapse silmavaade, iga näoilme, iga samm. Homme on see kõik vaid mälestus. Tulevad uued naerud ja uued nutud. Elu läheb edasi.

Vaheuudiseid võitlustandrilt:) 2.osa

Kisa on väsitav. Lakkamatu kisa tekitab minus sellise tunde: kõht tõmbub krampi, kurku tekkib klomp, käed vajuvad jõuetult rippu, lõpmata kurb ja abitu tunne tuleb peale, kusagi sisemuses pulbitseb miski, mis tahab välja pursata, et kisa ometi vaibuks. Kisa on nagu energiavampiir.
Ütlen "tasa". 80-90% kisast ongi selline, millel nähtavat põhjust pole võimalik tuvastada ja minu "tasa" peaks olema kisa off-nupp. Aga nii lihtsalt mul muidugi tavaliselt ei lähe...
Kolmikute kisa võib laias laastus liigitada kolme alaliiki- igal lapsel oma kisa.
Loviisa kisendab tavaliselt vihast. Ütleme, et ta laob legoklotse üksteise otsa. Ühte tahab ta millegipärast teistmoodi paigutada ja see ei lähe. Loviisa topib. Täiesti jõust. Ta otsaesisele moodustuvad nähtamatud ponnistusepiisad ja silmamunad punnitavad koopakestest üha enam välja. Ja siis see tuleb! Maailma valusaim röögatus! Otsakui väljavihastatud lõvi möire. Mul tõusevad kujutluseski ihukarvad püsti, kui sellele mõtlen...
Teine näide: Loviisa on teatavasti kolmikutest esmasündinu. Ta ise teab seda, mina ei tea kust, aga teab. No ja sellega seoses arvab ta, et omab ka teistest rohkem võimu. On kolmikute pealik, kui nii võib öelda. Valitsejanna. Tema loosung on "jaga ja valitse". Ta üritab selle loosungi järgi talitada ja ei mõista kuidagi, miks teised, kaasa arvatud emme, tema poolt kehtestatud reeglit igal korral kohe sugugi ei tunnusta. Jagamine Loviisa moodi on selline: Johann mängib autoga. Loviisa tahab seda autot endale. Ta võtab. Aga- ta annab Johannile kohe teise auto. Tekkib segadus. Selgub, et Johann ei taha seda teist autot. Lisaks sekkub veel ema ja ütleb "ei tohi ära võtta" ja annab auto Johannile tagasi. See on juba andestamatu ülekohus. Sest Loviisa jagas ju! Ja valitses, mis teha! Ning Loviisa päästab taas valju vihakisa valla!
Ükskord võttis Loviisa Lisannilt midagi ära ja üritas selle tagajärjel tekkinud nuttu talle lutti suhu toppides summutada. See oli nii naljakas (kuigi päädis jälle Loviisa lõvimöirgega).
Hoopis teismoodi tüüpnutuga on Lisann. Tema kisa võiks nimetada pigem halaks. Lisann on kõva halaja. Kõrge, kaebliku häälega halab ta pea kõige üle siin karmis maailmas.
Mu vanavanaema Pauliine oli itkunaine- nii nimetati vanasti teatud gruppi tõsiusklikke külanaisi, kes käisid taludes teise ilma lahkunuile surnuitkusid laulmas- ikka selleks, et hingel oleks kergem minna. "Las mind so külge jäeda, Kui usklik lapsuke, Ja elu nõnda seada, Et saan siit taevasse..."- midagi sellist võis nende esituses kõrgel häälel kuulda. Kui Lisann oma hala jorutab, tuleb see mulle alati meelde (muidugi ei saa ma seda ise mäletada- aga ette kujutan küll elavalt)!
Karl Johann, väike vapper mees, niisama ei nuta. Tema nutt on asja pärast ja siis nii, et suured pisarad mööda põski alla voolavad. Ta tõmbab oma suu esmalt torru ja seejärel hüüab sealt vahelt õnnetult "üüüüzzzzz". See on nii ahastav hõige, et sellele lihtsalt ei saa reageerimata jätta! Ja muidugi saab ta alalõpmata haiget. Küll jäävad tal näpud kuhugi vahele, küll komistab ta millegi otsa ja lendab ninali- ühesõnaga üks normaalne poiss!
Kisa on seega meie elu lahutamatu osa.

Aga meil on palju toredat ka! Hommikupoolikuti käime õues (kui parasjagu mängukooli päeva ei ole). Nüüd, sügisel, annab õueminek mulle tublisti lisatööd juurde- sest too kamp on vaja ju riidesse toppida! See on vast "lõbu". Kõigepealt otsime üheskoos riided välja. Trio aitab mind selle juures tublisti. Muidugi veavad nad sahtlitest välja ka kõik ebavajaliku. Näiteks heegeldatud suvemütsikesed. Johann valib roosa. Lillega. Sobib priimalt! Lisann mütsi ei taha, ta võtab hoopis dressipluusid, siin põrandal on neid nüüd umbes neli- äkki paneks selle tumedama? Samal ajal on Loviisa jalatsite manu tormanud ja haaranud ühte kätte Johanni sinise parema jala kummiku, ja teise Lisanni roosa parema jala kummiku. Toppides viimast oma vasakusse jalga, mis on number suurem, kui Lisanni kummik, võib varsti kuulda tuttav- kõrvulukustavat möiret.
Mainin tagasihoidlikult ka mähkmevahetuse protseduuri, mis on tihti enne õueminekut ebameeldivalt hädavajalik, mõjutades asjade kulgu hoopis vastupidises suunas- lahtiriietumise poole- et pärast algaks kõik jälle otsast! Aga mina ei anna alla. Ei anna alla enne, kui viimane kui üks trio liige on riidesse topitud ja haljale aasale kepsutama saadetud...

Vaheuudiseid võitlustandrilt:) 1.osa

Trio on aasta ja kümnekuune. To-hu-tult armas iga! Mulle to-hu-tult väsitav iga!
Kui varem tundsin end nii, nagu maratonijooksja võiks tunda enne finishit, vaid üks kord päevas- õhtul, enne põnnide magamapanekut- siis nüüd juba kaks. Enne põnnide mõlemat, nii päevast kui öist magamajäämist. See on liialdamata selline tunne, kus jalad oleksid nagu kaks korda raskemaks muutunud ja lisaks vajuksid liiva sisse. Veel tuleb teha mõned sammud! Finish- laste voodi- juba paistab! Üks laps voodisse, teine, kolmas... Ja siis langen ise! Õnnis tunne! Puhkus!
Jooksmine, tassimine, pesemine, koristamise, käskimine, keelamine, mängimine, lohutamine- need kõik moodustavad nagu lõputu tiirleva karusselli igasse päeva. Mul ei ole aega mõelda. Mul on aega ainult tegutseda- ja sedagi aega napib pidevalt. Ometi tekitab lastega mässamine mulle kuidagi nii helge tunde. Nüüd juba tekitab helge tunde...
Minu meelest jagunevad emmed kaheks. Ühed, kellele meeldib hullupööra imik ja temaga kaasnev- tissitamine, mähkmed, sügelevad igemed. Ning teised, kellele eelmainitu eriti meeltmööda ei ole ning kes pigem sooviks sellest ajast võimalikult kiiresti "üle hüpata". Mina kuulun sellesse teise kategooriasse. Päris paljud naised ennustasid mulle, et titeaeg, see on aeg, mida igatsen tagasi, kui lapsed jalad alla saavad. Ma olen öelnud, ja kordan ka siin, et titeaega ei igatse ma tagasi mitte mingil juhul! Mulle meeldib see, mis on praegu ja see mis tulemas!
Mis siis on praegu? Lühidalt võib öelda, et majas keeb elu. Nad ärkavad hommikul kella poole üheksa/üheksa ajal reeglina rõõmsa meelega ja hakkavad vadistama. Teineteisele loobitakse kaisuloomi, üritatakse ulatada kätt- ühesõnaga, mäng läheb hoobilt käima! Hommikud on meil meeleolukad. Kuulan seda algul, ise alles virgudes, teisest toast ning tuju läheb heaks. See, et eelmisel õhtul jala pealt voodisse (või heal juhul arvuti taha) olin vajunud, ei tule hommikuti üldse meelde. Hommikud on täis lootust kaunile päevale.
Lapsed annavad mulle aega. Nende tuppa sisenedes olen juba rõõmus ja krapsakas emme, kes ütleb tere hommikust ja teeb kalli-kalli ja pai. Igaühel on juba praegu, kui sõnu veel napib, mulle hommikuti oma lugu jutustada. Ja hommikuti, imede ime, nad ei kakle, kes seda enne võib teha. Jutustame sellega, keda parasjagu riietan. Teised ootavad voodis oma järge. Riietes lapsed võivad mängutuppa minna- ja seda nad tavatsevad ka teha- jooksuga!
Nüüd, mil nad juba ise trepist on võimelised käima, jätangi nad vahel mängima, et hommikupuder ette valmistada. Nad on näljased, sestap tullakse mulle õige pea alla korrusele järgi.
Hommikust putru söövad lapsed ise. Mina aitan ainult kaasa. Topin nö. vahelusikatäisi:) Pean ütlema, et nad ei mökerdagi enam nii jubedalt, et õudusvärinaid tekitaks. Ainult veidikene! Muidugi pean pudrukausid kohe silmapiirilt eemaldama, kui näha, et enam ei lähe- muidu võetaks nendega küll vast muudki põnevat ette. Aga ma olen ju juba tark! Ennetan.
Peale putru sööme võileiba. Tavaliselt juustu või pasteediga. Vahepeal andsin neile lausa päris võileivad ette, aga üks tark neist tabas ära, et arukas on juust leiva pealt ära süüa ja leib maha poetada. Teisedki leidsid, et idee on teostamist väärt ja varsti ma ei viitsinud enam laua all küürutada. Nüüd lõikan võileivad kuubikuteks- siis lähevad ikka kogu täiega tükikaupa suhu. Kui mõni eksinud leivapaluke laua all välja arvata...
Peale hommikusööki on mänguaeg! Püüan siis ise lõunasööki valmistada. Aga... sel ajal ilmnevad esimesed probleemid. Ma ei ole ju nende päralt, kui pliidi ees askeldan! Ausõna, ma tahaks nende päralt olla, aga no emad peavad ju süüa tegema, eks! Nende meelest muidugi mitte. Seda nad ka teadustavad. Eriti Lisann.
Lisann on lahe tüüp. Alguses proovib ta heaga- toob mulle oma lemmikraamatu- veoautodest, ütleb kõlava häälega "aitäh" ja annab lahkelt mõista, et istugu ma nüüd rahulikult toolile ja hakaku vaatama. Me oleme seda raamatut vist tuhat korda vaadanud. Aga Lisann ei väsi. Ta hõikab ühtviisi vaimustunult nii palgiveokile kui eestlaetavale prügiautole, tema ovatsioonid pälvib nii madelauto kui harvester (mis need on, vaadaku igaüks teatmikust, mina juba tean!). Aga mul ei ole hommikuti aega seda raamatut vaadata, sest ega seda üks kord vaadata- seda tuleb vaadata vähemalt kümme korda! Pärast vaatame, kullake! Mkmm...
Järgmiseks võtab Lisann solvumise taktika. Ta laseb pea rinnale vajuda. Tõmbab suu allapoole. Kõnnib kaugemale. Silmanurgast jälgib, kas mõjub. Kui mitte (mul on nii kiire, et tavaliselt mitte), tuleb järgmine samm. Vigastuse tekitamine. Lisann kõnnib sahtli vastu. Näiteks. Kas ema nägi, et Lisann sai haiget? Kas ema juba tuleb? Lisann hakkab ju nutma nüüd! Mnjah, edasi pole mõtet jutustada, sest siis läheb päev juba täies hoos...

Polkovniku lesk

Ma tunnen teda hästi. Ta on kena vanemaealine naisterahvas. Krapsakas, rõõmus ja lõpmata heasüdamlik. Ainult et... tal on üks saladus. Ta kardab hirmsat moodi surma. Mingisugune vägi on pannud teda uskuma seda, et arstid ja ravimid suudavad ta surematuks muuta. Selleks aga, et ükski tõbi teda ühestki otsast kibutama ei pääseks, tuleb teha pidevat kontrolli. Vähe sellest- ta usub siiralt, et igal algaval päeval ongi teda juba kimbutamas üks või mitu erinevat haigust! Seetõttu analüüsibki ta oma enesetunnet nii päeval kui ööl. Ööd on teatavasti magamiseks. Aga ka une pealt võib mõni pisilane sisse vupsata ja laastamistööd alustada. Jah, näe, juba ta tundiski kripeldust kurgus, mis unise pea ja usina kujutlusvõime abil hommikuks korralikuks bronhiidiks on paisunud ja tingimata arsti kätt vajab! Ise sai küll öösel proovitud seitset eri rohtu, kuid miski ei aidanud. Antibiootikumid, siit ma tulen! Suurest närveerimisest on muidugi ka vererõhk lakke tõusnud ja vajab seda kõige kangemat ravimit- mis aga maos korralikud kõrvalmõjud tekitab. Aga selle vastu on rohtu! Kõige vastu on rohtu! Pole ühtegi tõbe, mida polkovniku lesk poleks põdenud. Neerud? Ojaa, mis seal rääkida- see oli 63-ndal aastal, kui see jama algas... Pea? Jajaa, temal käib pidevalt ringi. Uimane. Mitu korda on tomogaafiat tehtud. Peab vist jälle minema... Selg? Oh, hullemat selga pole kellelgi. Täna teeb eriti valu. Silmad? Nii, hakkame loetlema, rohekae, hallkae, glaukoom... Ohh... Uhh... Viimati oli kõht lahti. Mõned päevad. Kindlasti ravimite kõrvalmõjud, pakkusin mina pühas lihtsameelsuses... Aga... Ega nüüd pole küll midagi teha, ütles polkovniku lesk hauataguse hääle ja näilise murelikkusega, mille tagant võis aga aimata sügavat rahulolu. Ega nüüd pole haiglast pääsu! Jah, maksimum poole aastat suudab ta elada oma lõputute tõbede keskel vaid polikliiniku abiga, siis aga tuleb ikka päris haigla-igatsus peale. Ja ta kirjutatigi haiglasse! Jälle! Ausalt, seekord ma ei jõudnud ära imestada, kui kiirelt see käis! Ma tahaks ta perearsti ükskord silmast silma näha, tõesõna! Nüüd tehakse jälle see vastik soolteuuring, mis on (ilmselt ka tegelikkuses) tohutult valus, ohkas lesk, silmad naermas. Ja mõõka pean ka kindlasti neelama, reetis nüüd juba häälgi mõnutunde eelseisva protseduuri ees. Pool aastat tagasi oli tal see juba tehtud- aga enne seda oli lausa poolteist aastat vahet. Regulaarsus, seltsimehed, on kõige alus! Peaasi on mitte unustada oma vajalikke ravimeid haiglasse kaasa võtta, äkki hoiavad ikka terve nädala sees... Täna ta helistas. Kodunt. Juba lasti välja! Mis haiglad need tänapäeval on, inimesed kirjutatakse puruhaigetena tänavale?! Noh, kullake, ütlesin rõõmsalt, sul ei leitud ju jälle midagi, ega ju? Siiski, vastas ta võidurõõmsalt- leiti! Noo, venitasin igavledes, sest midagi hullu see ju olla ei saanud. Põiepõletik! Misasja, põiepõletiku sümptom pole mitte mingil juhul kõhulahtisus, vaidlesin ja julgesin ka tagasihoidlikult piiksatada, et mul on see vastik tõbi olnud. Polkovniku lesk oli vankumatu. Ega ma kõhulahtisusest ei räägi! (See on juba unustatud teema, reetis ta hääl.) Mul on põiepõletik! Nüüd pean antibiootikume võtma! Arst kirjutas mulle mingid, aga mul on eelmisest korrast ühed teised, võtan neid, need on ainult natukene aegunud. Arst leidis haiguse! Asi toimib! Kas sul on siis põies vaevusi, küsisin. Mäletan, et põiepõletik oli õudne... Vat enne ma ei pannud tähele, aga nüüd tunnen küll, et natuke pakitseb, vastas tema. Lisaks kirjeldas ta pikalt, kui valus oli soolteuuring ning kui jube oli sondineelamine. Aga nagu öeldud, oli see ta jaoks möödanik. Kuni järgmise korrani. Ühest küljest on mul kahju. Teisest küljest ei jõua ma ära imestada, kui terve ja tugev on inimese organism tegelikult, et sellisele kohutavalt ravimihulgale vaatamata funktsioneerib. Kolmandaks tahaks ma teada, millisest üleelamisest selline kiiks tekkib? Neljandaks aga küsiks endalt- miks see mulle nii korda läheb:)