Mina, suusataja I

Minu tänane blogipostitus püüab kirjeldada suusatajaks saamise kõige esimese eelduse- suuskade olemasolu- täitmist ning seiklusi tigu-tädi ja jalgratta-jukuga, kes oma väheldase nõu ja jõuga mulle igati abiks püüdsid olla.
Hea on kohe alguses ära mainida, et edaspidi olen küsimusega "kas ma saan kuidagi aidata?" ettevaatlik, ehk lausa paranoiline. Just sellise küsimusega pöörus minu poole spordikaupluses, mida varem spordikauplusena suhteliselt rahulikult aktsepteerisin, müüjanna, kellest polnud esmapilgul põhjust halvasti arvata. See oli tigu-tädi. "Jah, palun", vastasin viisakalt, "mulle oleks suuski vaja."
See oli viga.
Vaadake, tigu-tädi esitas küll küsimuse "kas ma saan kuidagi aidata?", tegelikult mõtles ta aga selle all hoopiski "kas ma ehk saaksin raisata paar tundi teie väheväärtuslikku aega?" Sest- oh ei, suusatamisest ta küll midagi teadnud- aga no seda nõuda oleks ka kohutav tähenärimine! Tema valis mulle suuski- oma äranägemise järgi! Kujutlegem end korra mõne lapse sünnipäevale, kus käib selline põnev mäng, et üks ütleb omalt poolt, noh, näiteks kriteeriumi suuskade pikkuse, pehmuse ja hinna suhtes. Ja teine valib suusa, mis oleks võimalikult vastupidine soovitule! Eks ole ju vahva mäng!
Ja aega kulub ka päris palju...
Kui olukord hakkas juba naeruväärseks muutuma ning tigu-tädigi minu, kliendi, mängukaaslase või maiteakelle silmis lahkumissoovi märkas, lõpetas ta selle mängu ära. Ta haaras sülle kümmekond juhuslikku suusapaari pikkuses 150-200cm ning vedas mind uuele põnevale atraktsioonile. Pidin nimelt kahe jalaga ühele alusele suuskade peale seisma, tigu-tädi viskas end neljakäpukile ning hakkas ühe metallist jullaga suuskade all edasi-tagasi sõitma. Mina tean küll, et selle kaadervärgiga määratakse suuskade pidamisala ning ühtlasi sobivus ostja kaaluga- aga temal polnud sellest ilmselt aimugi! Viiskümmend korda edasi-tagasi nühkimist tähendas neile- ja ka järgnevale üheksale tublile suusapaarile- ilmselgelt edasist kõva allahindlust.
 Ma ei saanud tigu-tädile selga astuda. Olen loomult liiga viisakas. Seetõttu lihtsalt piinlesin.
Suusad rikutud, hakkas tigu-tädi indeksit arvutama. Taipasin otsemaid, et ei olnud ta omal ajal ega ole ka praegu matas kõige teravam pliiats. Pealegi ei tundunud ta just kõige täpsemalt teadvat, mis indeksit ta parasjagu vajab. Ilmselt toksis ta arvutisse omaenese kodu postiindeksit.
Kulunud oli tund ja kakskümmend viis minutit.
Umbes pooleteise tunni pealt sattus tigu tädi hetkelisse hüsteeriasse, tormates ettehoiatamata ühte samas kaupluses eraldiasetsevasse kuuti, mille seina pealt võisin lugeda "suuskade määrimine".
Toimus pööre.
Mängu astus jalgratta-juku. Tuli sealtsamast kuudist! Muide, heites vaid põgusa pilgu juku paljastele kõveratele säärtele ning pöetud peale, taipasin, et tegu pole mingi suusatajaga. Tegu pole ka tavalise jalgratturiga. Juku on tüüp, kes ilma sadulata pisikesel trikirattal karjäärides, kaljunukkidel ning muudes ohtlikes kohtades peadpööritavaid trikke sooritab. Ette on tulnud ka pea peale kukkumist. Aga talvel pole jukul tööd. Sestap tulebki suuski määrida. Jalgratturi-juku pole mingi tigu! Tema elu keeb. "Need!" kriiskas ta tigu-tädile, näidates näpuga ühtedele imelühikestele (tigu-tädi poolt ärarikutud) suuskadele. "Kule, seisa sirgelt," kostus summutatud kurguhäälel mulle, kui taaskord suusaalusel, nüüs siis jalgratta-juku meelest sobival suusapaaril seisin. "Viuh!" ja "Viuh!", sõitsid jalgratta-juku toimekad käed pidamise-jullaga. Seejärel kargas ta püsti ja tormas sõnagi lausumata oma kuuti tagasi. Audienss oli lõppenud.
Vaatasin ahastusega ilmselgelt liiga lühikesi suuski. Vaatasin ka tigu-tädi. Tema silmist paistis aukartus jalgratturi-juku ees. Ilmselt ta pelgas, et kord, mõnel pilvisel täiskuu-ööl, võib juku oma sadulata rattal ta magamistoa aknast koos raamidega siseneda. Pigem ta valikutega nõustuda.
Tigu-tädi viipas mind kassa poole. Vaevumärgatavalt.
"Ma panen kinni. Homseni,"pomisesin läbi hammaste.
Kaks tundi oli möödunud.
Mul oli palav.
R., kes mind sealsamas ootas, heitis mu poole hävitava pilgu. Ta oli oma nutitelefoniga feissbuukis ära laikinud kõik deep´id laused, armsad pudulojused ja mittemidagiütlevad videod.
Ta võib kinnitada, et kõik kirjapandu on sulatõsi.
Tigu-tädi ja jalgratta-juku tandem tegutseb uusi ohvreid valides segamatult edasi.
Loodetavasti jõuavad vähesed sealsete suuskadega rajale.
Ehk tabavad enne ära...

Mina, suusataja

Meie metsas käivad suusatamas ilmselt ainult need, kes enne kusagil varjatud nurgatagustes hullumoodi trenni on teinud. Nad ilmuvad välja ühekaupa nagu vaenlased elektronmängu esimeses levelis, mööduvad minust kui postist (elektronmängus peaksin ma nad selle koha peal maha lööma) ning kaovad vilet lüües kaugusse.
Ükskord möödus üks sportlik tütarlaps minust telefoniga rääkides. Laisal uisusammul.
Teinekord möödus klassikat harrastav noor neiu, kes otsis parasjagu midagi taskust.
Kolmandal korral jäin jalgu armunud paarile, kes purjetasid käsikäes, ise sulnilt vesteldes.
Neljandal korral heitis poisiohtu noormees möödudes mu poole tavaeestlasest kaastundlikuma pilgu ning andsin mõttes mõista, et tal on õigus.
Viiendal korral õpetas ema oma juntsut "eesseisvast objektist ohutult mööduma".
Kuuendal kuni sajandal korral segunesid aga möödujad juba sihvakate männitüvedega ning mõistsin, et olen sellest kõigest  väsinud. Komberdasin koju, guugeldasin sõnal "suusaõpetaja" ning järgmisel päeval sain tolle sõna kehastuselt teada ehmatava tõsiasja- tegevus, mida seni metsas teinud olen, ei olegi suusatamine! Ja asjandused, mis mul all, ei olegi suusad!
Nüüdsest hakkab siin ilmuma uus rubriik "Marise kasvamine suusatajaks".

"Ema", ütles Helis, kui me end suvel rattamatkale sättisime ning mina uhkelt oma mähkme-püksid (loe: jalgratturi püksid) jalga tõmbasin, "sa võid ükskõik kui ägedaid spordiriideid kanda-sportlase moodi ei näe sa ikkagi välja!"

Seda me veel näeme, Helis! ;)

Kakuaeg

Neil õhtuil kuulun ma jälle absoluutsesse vähemusse- mind lausa ärritab alt-toast kostev vilekoor ning lakkamatult kisendav (tahaks siinkohal lausa "mölisev" öelda, kuigi ma tegelikult seda sõna ei kastuta) spordikommentaator. Mul on täiesti ükstapuha kas tänase kohtumise võidab Inglismaa või Ukraina, kas homse võidab Rumeenia või Portugal ning kas eile jäi seis viiki Rootsi ja Soome või Belgia ja Hollandi vahel.
See teadmine ei muuda mind karvavõrdki sportlikumaks, ei mõjuta mu elu ka mingis muus suunas- ühesõnaga sel puudub absoluutne seos minu maailma ja eksistentsiga.
Enamik inimesi on ilmselgelt teistsugused.
Aga las nad olla pealegi...
Kakkudel on praegu pojad. Hilisõhtune õu on täis müstilisi kriiskavaid helisid. Tumedad mütakad kogud paistavad loojunud päikese kumas hõredate männiokste vahelt selgesti silma. Õõtsuvalt tantsitavad nad oma matsakaid kehasid- kuni äkitselt valju vuhinaga sööstavad. Naastes tekkib poegade kisasse vaikusehetk, kuid mitte kauaks, üksikud kiljatused paisuvad järk-järgult uueks kisakooriks- taas saateks vanade kakkude tumm tants. Ikka küljelt küljele. Monotoonselt ja lihtsalt. Kuni uue sööstuni.
Ma tean, et nad ei jää kauaks. Nädal-paar ja läinud ongi.
Jaanipäev, valged ööd ja kriiskavad kakud- on see külm, mis kananaha mu ihule tõi? Või olen ehk minagi sellest müstilisest kooslusest osa saanud...
Tuppa tagasi astudes teatab V. võidukal toonil, et "lõpuks tuli värav". Huvitav, et see ei ärritagi mind enam. Kõnnin hooletult spordikommentaatori sõnade peal. Tühised fraasid purunevad prõksatustega mu paljaste taldade all. Massipsühhoosi tugev haare jääb mu´st lõhkikärisenud võrguna maha.
Palju maailma asju tundub korraga selgeks olevat saanud...

Jooksutrenn 2

Eelmises postituses kirjeldatud jooksutrennile järgnes veel üks. Ja siis saabus pikem paus. Miks? Aga palun!
Läksin möödunud pühapäeval metsa julgelt nagu "vana kala". Ikkagi teine iseseisev jooks! Tarkade kirjade järgi pidi see vältama ühe tunni, sisaldamata ühtegi tobedat jooksuharjutust, eriti galoppi. Ühesõnaga- tund kerget sörki iseenese mõtete ja linnulauluga!
Pistan siinkohal vahele, et ei mõista absoluutselt neid kümneid ja kümneid harrastussportlasi, kes metsarajal jooksevad-kõnnivad-väntavad, endal kõrvaklapid meelekohtadesse tüpsumas. Muidugi, ega mina peagi ju kõike mõistma... Kuid nii nagu hingan suurte sõõmudega värsket metsaõhku, soovin ka teiste meeltega looduses viibimist kogeda. Täna näiteks oli "tümpsumeestel" tavapärane "andmine". Aga mina kuulsin, kuidas kägu kusagil õige lähedal kukkus: "ku-ku, ku-ku, ku-ku". Korraga läks linnukesel rütm sassi."Ku...ku...ku" koperdas ta kolm korda vaid kõrgemal noodil, seejärel rahunes ja metsa täitsid jälle ühtlased "ku-ku´d".
Mõistan teda täiesti! Esinema hakates on alati oht, et algus jääb ebakindlaks...
Ilm oli jahedavõitu, veidike tibutas vihma. Mets võttis mind avasüli vastu, raputades alustuseks krae vahele paar karget piiska teeäärsete mändide kõrgetest varrukatest. See ei heidutanud sugugi. Leidsin üsna kergesti üles oma õige rütmi, mida ka pulsikell rahulikult 130-ndates püsides kinnitas. Kõik tundus sujuvat. Kuni... keerasin ühele kõrvalisele rajale. Siit "lõikan", mõtlesin isekeskis. Tegelikult algas aga tõeline "kolgata tee". Ei, ega midagi erilist juhtunudki. Veidi aja pärast hakkas lihtsalt selguma, et ega see tee ikka suurt "lõika" midagi. Sel teel ju polegi lõppu!
Tibutamine asendus järk- järgult sajuga, see omakorda tugeva saju ning lõpuks totaalse paduvihmaga. Mina aga muudkui jooksin oma lõputa teel. Ümber pöörata polnud enam mõtet, sest ka tagasitee tundis nüüd liigpikk, pealegi "äkki just järgmise kurvi tagant paistab mõni tuttav paik, mille järgi end taas kodu poole seada"? Pulsikell reageeris mu mõningasele närveldamisele äkk- tõusuga ning olin sunnitud tempo veelgi aeglasemaks suruma. Vihmavaling liikus aga pidevas creszendo-accelerando meeleolus.Vettinud leherisud muutusid talla all libedaks. Lehtpuud oma vaevutärganud hiirekõrvadega nägid välja nagu äsjapestud pikad hõredad juuksed. Äsjasirgunud murututid, paduvihma halastamatu piitsa all alandlikult maadligi surutud, näisid otsekui aelevat põdrasambla sametisel pinnal. Aga õhk oli selge ja klaar.
Veekindel trennijakk lasi esimesena läbi küünarnukkide kohalt.
Lubatud tund oli täis tiksunud.
Mets muutus süngeks ja morniks.  Ma ei olnud enam teretulnud. Mind ei meelitatud vallatute piisakesega. Sain kaela suuri veesahmakaid, mis kapuutsiäärel ühinedes joana mu varvaste ette langesid, tekitades pehmesse pinnasesse erisuurusi lirtsuvaid augukesi.
"Lõikasin" veelkord. Selleks tuli üle oja kalpsata. Üks jalg libises ja vajus mudasegusesse vette.
Kasetüved vabisesid hääletust naerust. Kusagil kraaksatas häälest ära vares.
Pääsesin tagasi tuttavale rajale. Metsast välja oli veel umbes poole tunni tee...
Nad vaatasid mind nagu hullu, kui läbiligunenuna koju jõudsin. Ära enam jookse, püüdsid kolmikud üksteise võidu veenda.
Huvitav, kas päris sportlased jooksevad tõesti iga ilmaga?
Mina järgmisel nädalal ei jooksnud. Selle ülesande täitis nina. Õigupoolest toimus marsruudil kurk-nina- põskkoopad-ülemised hingamisteed- häälepaelad üldse mingi kummaline liikumine, milles mul endal suurt kaasarääkimisõigust ei olnud. Kolmikud välistasid igasuguse võimaluse horisontaalasendisse langeda. V. oli komandeeringus. Nädal polnud kergete killast.
Nüüd jooksen taas.
Eks paistab, kuhu ja kaua...

Jooksutrenn

Kui ühel inimesel on aeroobikatreeneriks "imenaine", kes endale kuuekuise treeninguga olümpiapääsme lunastab, on igati loogiline, et see inimene minetab kõik oma eelnevad hoiakud jooksmise kui spordiala suhtes ning sulandub ühel heal päeval ka ise arglikult metsa teiste "tõsiusklike" jooksufännide sekka, püüdes oma tegevuse juures igati loomutruu näida.
Ah et mis mul siis puudu on? Küsige parem, mis üle on!
Pulsikell!
Treeneri pealeloetud sõnad "hoia pulss 130-140 vahel" kuklas kajamas, alustan nagu päris jooksja. Õige pea ütleb aga pulsikell, lõbus sell, et sellise tempoga jätkates saan vaid kiire piimhappe üledoosi ja nõrken paarisaja meetri pärast vaikselt ja kuulsusetult raja kõrval kraavis.
Selle jutuga ma õigupoolest jooksu juurde jõudsingi. Õnnitlesin nimelt oma kallist treenerit imepärase saavutuse üle ning poetasin mokaotsast, et mina pole küll võimeline üle 100 meetri jooksma. Jah, sõtkun pedaale, kargan aeroobikat, teen veel seda ja teist, kõigeks jagub võhma, aga vot jooksmine- mkmm. Kahjuks!, ütlesin kah lõpuks. Vaikselt. Et veenvam näida. Ja ta hakkas naerma.
Võtan tempo maha. Jooks sarnaneb nüüd rohkem marutõbise jänese surmaeelsete hüpetega, kuhugi väljajõudmine kaugeneb ilusaks unistuseks, aga jätkan siiski kangekaelselt. Püüan ette manada näo, mis kõneleb eriti teadlikust treeningust, mille üks osa ongi just säärane tuterdav jooksmine. Süda taob. Pean tempot veelgi aeglustama.
Esmane testimine andis lootust. Jooksin kaks kilomeetrit soojendust nagu nalja. Veidi torkas küll hinge, kui üks vanaproua, vanuses seitsekümmend pluss meist lendleva kergusega möödus ja mu treenerile üle õla tervituseks "Noh, mis sina siin pühabahommikul jalutad" hõikas. Aga olin asjast üle. Pealegi oli mu treeneril jooksuvaba päev.
Jooksuharjutused 6 korda 40 meetrit ( päkajooks, põlve- ja sääretõste, galopp, selg ees jooks)- seisab treeningplaanis järgmise punktina- peale pooletunnist jooksu.
Metsas on parasjagu üsna palju rahvast. Valin harjutusplatsi kaua ja kannatlikult. Esimest korda tunnen lõhet enese ja "nende" vahel. Kuidagi imelik tundub üksi galopeerima hakata. Siiski leian rööbaspuude ja redelite juurest (mille peal õiged spordimehed treeningu vaheajal jõu- ja ilunumbreid sooritavad) sobiva raja ning mõõdan silma järgi 40 meetrit välja. Päkajooksu algusmeetritel saabuvad aga minu raja peale ratastega üks ema ja üks väike laps- noh nii trio vanune. "Näe, siin saadki ronida", on ema silmnähtavalt õnnelik. Mina ei ole, kuid jätkan jonnakalt.
Lastel on alati komme neile huvipakkuvat avalikult ja valehäbita jälgida. Saan õige pea mudilase uudishimu põhiobjektiks. Edestan turnimispuud pika puuga! Vähemalt midagigi...
Põlve- ja sääretõstejooksu vaatab laps vaikides. Kui ma aga temast galopeerides möödun, ei suuda ta enam vaikides nähtut taluda- "emme, miks see tädi nii teeb?", kuulen minagi veidi kaeblikul toonil esitatud küsimust. Ema vaatab pingsalt kaugusse ja sositab midagi närviliselt.
(Huvitav, et eestastel on kummaline komme teineteisest läbi, mööda või üle vaadata. Kui ma enne jooksusammul nendesamade harjutuspinkide juurde jõudsin, treenis seal parajasti üks meesrattur. Noh, ega ma ise ka just hispaanlase temperamenti välja anna, seetõttu pobisesin vaid kohmaka "tere". Ossa poiss, kus seepeale hakkas tuline kiire! Nagu oleksin mingi siivutu ettepaneku teinud! Hopsti, hüppas mees sadulasse ja "viuhti!" oli läinud. Kehitasin õlgu. "Tere" inimeselt, keda teise jaoks olemas ei ole, osutus ilmseks päeva raskeimaks üleelamiseks.
No ja siis tuli juba eelpoolmainitud lugu ema ja lapsega. Tegelikult olnuks ju tollel emalgi väga lihtne küsida, miks selliseid harjutusi tehakse. Oleksime mõlemad end hulga paremini tundnud, kui teineteise olemasolu ignoreerides...)
Harjutused on väga tähtsad, rõhutas mu treener mitu korda. Need arendavad erinevaid lihasgruppe, koordinatsiooni ja ühtlasi vähendavad tublisti vigastuste riski. Ja ära kunagi unusta venitust!
Venitus ununeb nüüd küll ära! Samuti selg ees jooks. Vot ei taha enam etendust anda! Parem jooksen veidike kauem. Tavaliselt. Tähelepanu äratamata.
Üks väikem lihas vasakus reies annab valusasti tunda. Ignoreerin. Koju jõudes juba tean, et homne päev algab vaevarikkalt. Ometi olen õnnelik.
4 nädala pärast on su tulemused juba hoopis teised, sõnas treener peale koormustesti. Sa oled heas vormis!
Eks ole ju tore tunne end proovile panna? Avastada, milleks kõigeks me keha ja vaim on suutelised. Rõõmustada, kui veel üks tahk me väsinud, tüdinud või ehk laisast olemusest on paksu tolmukorra alt nähtavale tulnud ja tasapisi valmis ehk säramagi lööma.
Aitäh, kulla teenäitajad erinevatelt elualadelt!
Kui vaid kaasvõitlejad veidi lõbusamaks saaks...

Rattasõit

Ma sõitsin täna jalgrattaga kohvikusse. Mul oli seljas veidi üle põlve ulatuv seelik ja roosaka-lillaka-mustaruuduline lühike mantel, jalas roosad sukad ning madala kontsaga kingad, peas aga helelilla kootud kübar. "Kas nii lähedki?", küsis V. enne mu teeleasumist.
"Miks ka mitte?", imestasin mina.
Meil Nõmme-tüdrukutega oli nimelt naiseliku riietuse kokkulepe, püksid ning spordijope ei tulnud seega kõne allagi!
See, mida V. "nii minemise" all mõtles, selgus, kui pedaale sõtkuma hakkasin. Kella poole seitsme ajal oli küla vahel liikvel päris palju rahvast, eks vist oma õhtustel jalutuskäikudel. Minu lustakas möödumine tekitas kahinat ja küljemükse. Ei saa väita, et end mugavalt tundsin, pigem vastupidi. Ühele kihistavale noorteseltskonnale tahtsin lausa üle õla hüüda, et "kuulge, ma sõidan kohvikusse, meil on täna naiseliku riietuse kokkulepe ja ma tahan veini ka juua, saage aru!" Õnneks jõudsin õigel ajal sõnasabast kinni ning minus tõstis pead iseolemise õigus, mida vahel imelikes olukordades kaotama kipun. Selle kõrval aga väreles sõidu lõpuni ka mingi teine tundevarjund, mis tõstis mind otsekui mingi üksildase veidriku seisusesse.
Ühte sellist nägin ma hiljuti seismas Viru bussipeatuses. Üdini kentsakas mees, kes kandis ülipikka mantlit, torukübarat ja ümmargusi Harry Potteri stiilis prille. Tundsin ta julguse üle imetlevat poolehoidu. Samas mõjus ta aga kuidagi üksiku, lausa eraklikuna ning ma mõtlesin isekeskis, kas see ülirõhutatud omapära teda ka päriselt õnnelikuks teeb... Või on ta ehk vaid seltskonna värviandjaks, midagi kojanarri sarnast, mistõttu oma veidriku-staatuse tõttu igavesti üksi jääma on määratud? Küsida polnud mul muidugi julgust (nagu ikka), samas oleks ehk liiga tavaline vastus pettumusegi valmistanud!
Pidulike riietega pedaale sõtkuda pole ju mingi eriline julgustükk. Aga näete, ilmselt olen ma niivõrd harjunud halli massi sisse sulanduma, et pisikenegi kõrvalekalle, mõelda vaid- seelikuga rattasõit, tekitas minus tunde, nagu oleksin selle maa läbinud alasti...
Tõeliselt mõtlemapanev!

Jooksurõõm või massipsühhoos?

Oletame, et teile meeldib joosta. Ko-hu-ta-val kombel!
Lippaksite üle kivide ja kändude, niitude ja põldude. Iga Jumala päev.
Jooks annaks teile tiivad. Vabastaks teid argimuredest. Mõjuks teraapiliselt sundmõtetele. Tasakaalustaks käitumismustri kitsaskohad.
Oletame, et see on nii.
Ja nüüd ma küsin- kas te tuleksite mingigi hinna eest oma meelistegevust harrastama mitmetuhandepealise inimmassi sekka, südalinna kõrghoonestiku vahele, autoteele?
Kui teie vastus on "jah", siis ma köhatan kohmetult ja teen teist juttu, noh ilmast või muust säherdusest...
Ise aga imestan mõttes, et vaata kus äge pank see SEB, ajab karja kokku, inime jookseb (mõni nii, et veri ninast väljas), küsimata eneselt kordagi, miks ma seda siin, südalinnas, tohutu inimhulga keskel ja raha eest peaksin tegema? Kas selleks, et mulle meelib karja-vaim? Selleks, et näidata, et mina olen ka siin? Või selleks, et ma äkki ei teagi, et Tallinna lähiümbruses on olemas sellised kaunid kohad nagu näiteks Pirita ja Harku mets, kus on hästi hooldatud jooksurajad ning puhas õhk?
(Vahepeal selgus ka neljas, kõige tõenäolisem versioon- joosta selleks, et saada tasuta KRUIISILE!!! Ihihii, siis võib küll koivad üheks hommikuks kõhu alt välja venitada!)
Ei, ega ma väga tõsiselt kritiseerigi! Olen juba välja vaadanud, missugust teed mööda autoga südalinna pääseb, seega jooksku aga minu poolest kõik linnajooksuhuvilised rahus kasvõi oimetuks.
Jooksku mõni teine kord veelgi! Noh, näiteks esmaspäevahommikuse tipptunni ajal kesklinna suunas. Või reede õhtul Tartu maanteed pidi linnast välja. Saaks selle tõelise tunde kah kätte. Selle, mis on päris ja muutumatu.
Mitte nii, et maksad pangale raha, saad numbri seljale, lidud läbi liikluseks suletud linna ja arvad, et see ongi sport.
Lihtsalt imestan.
Mõjukatel on vägi ja võim! Ja muidugi laitmatu promomisoskus. Minusugused teisitimõtlejad jäävad siinkohal ilma mingi kahtlusevarjundita imetillukesse vähemusse (või, oo õudust, sulanduvad ühte Delfi anonüümsete kommentaatoritega, kes valimatult kõike kritiseerivad).
Et mitte päris isolatsiooni sattuda, peaks vist homme õhtul lausa Harku ringi ette võtma?
Sest tegelikult on ju sport lahe...
                                                                  ***
Kuna selgus, et mõned mu tuttavadki võtsid ülalmainitud üritusest osa, siis palun oma "kiiksaka" mõtteviisi pärast mitte pahandada! See on ju ainult minu vaatevinkel!
Pealegi- stiletto-jooks tundub mu jaoks veelgi tobedam:)

Inimesi jälgides...

Huvitav, kas teistel on ka nii, et nad inimesi, kellega aeg-ajalt kokku puutuvad ja keda nägupidi küll teavad, kuid tegelikult üldse ei tunne, oma fantaasias kellekski hakkavad voolima. Minul on näiteks oma trennikaaslaste tüpaažidest tekkinud väga selge ettekujutus, kuigi ma ei tea neist ühegi nime, rääkimata sellest, mis valdkonnas nad tegutseda võiksid. Aga ainuüksi jälgides nende liikumist trennisaalis ning enne ja pärast tenni, olen andnud neile eneselegi märkamatult nimed ja püüan aimata ka neist mõne tegevusala. Kahtlemata kõige karakteersem kuju meie trennis on Vehkleja. Vehkleja on kohe väga äge! Niipea, kui muusika mängima hakkab, hakkab Vehkleja vihtuma. Ma pole midagi sellist varem näinud! Aukartustäratav, kuidas ta end pilduda suudab! Kõik tema liigutused on treeneri omad kuubis! Ütleme, et on vaja teha käteringe. Vehkleja ringitab siis nagu vurr, teda peeglistki vaadates hakkab pea ringi käima! Kui on vaja teha ristsammu, hoidke teised alt! Vehkleja kaarutab otsemaid hiiglaslike sammudega nagu tank rünnakul ja kui eest ei page, jääd lömastatult maha! Kui treener ütleb "painutage" on Vehkleja valmis enesel kaela kahekorra väänama, peaasi, et tema painutus kõige hoogsam ja sügavam oleks! Minu liigesed ei peaks pooltki sellist vibutamist vastu! Kusjuures Vehkleja meelest teeme me trenni mitte muusika rütmis, vaid kiiruse peale- ta on alati teistest vähemalt pool takti eespool, heal juhul edestab lausa taktiga- noh, siis on jälle uhke võidumees olla! Eks ta vast imestab ka vahel omaette, et keegi teine talle kunagi järele ei jõua. Üüratu võhm, arvab ta kindlasti. Mulle aga meenuvad nii Don Quijote kui tuuleveskid. Vahel tunnen lausa hirmu, et ega tal ometi mõni jäse kogemata küljest lenda! Vehkleja taha ei tasu tantsima sattuda- siis läheb kõik sassi! Õpetaja on Vehkleja vastand. Väga korrektne ja korralik. Samas hoopiski mitte mingi trenni-tibi, kes oma tutikaid Nike´i tossusid käiks demonstreerimas. Sisukas. Tuleb aegsasti kohale ja võtab sisse platsi esimeses reas. Matkib treenerit vapustava osavusega. Suudab eksimatult järele teha ka kõige keerulisema kava. Võiks treenerit vabalt asendada, arvan mina. Imetlen Õpetajat! Venelanna on väga veetlev. Ainult mäluga on tal kehvasti. Tal seisab meeles kogu aeroobikakavast ainult veerand. Seda veerandit üritab siis iga nelja kuni kaheksa takti järel ülejäänute pikemasse kavva sobitada. Vahel harva see ka õnnestub. Tavaliselt juhtub aga kõrvaltantsijaga üks kuni kaks eri raskusastmega kokkupõrget. Venelanna meelest igati okei. Kõrvaltantsija kiristab hambaid. Nu potšemu? Venelanna on muidu samuti väga korrektne. Soeng ja... Ainult tal on üks imelik komme. Talle meeldib peale trenni riietusruumis alasti ringi jalutada! Jah, kõnnibki täiesti porgandpaljalt edasi- tagasi! Ma ei oska sellele nähtusele muud seletust leida, kui et ilmselt ta tahab näidata, et soeng ei ole tal mitte ainult juustes, vaid ka khmm... mujal. Vanainimene. Kui ma esimest korda trenni tulin ja teda nägin, arvasin, et olen sattunud pensionäride võimlemisrühma ja valmistusin mõttes peale esimest trenni viisakalt vabandades pagema. Aga ohoo! Selgus, et Vanainimene teeb enamikule trennikaaslastest nii võhma kui koordinatsiooniga pikalt ära! Kui ta jalg ka mõne painutuse ajal enam nii kõrgele ei tõuse kui muiste, pole sellest küll midagi! Vanainimene on cool! Vana Kooliõde. See nimetus talle on tinglik. Nimelt kõige piinlikum on hetk, kui taaskohtud mõne inimesega, kellega oled kunagi hoopis mingis muus situatsioonis tegutsenud ja sa ei suuda meenutada, millal, kus ja miks. Vana Kooliõega on just nii. Mul pole õrna aimugi, kes ta on, kuid tean , et ta on mu elus ka varem mingil põhjusel olnud. Vana Kooliõe käitumisest paistis, et see ei ole olnud just kõige toredam. Paistis, et me ei salli teineteist. Õigesti öeldes paistis, et Vana Kooliõde mäletas meid teineteist mitte sallivat. Mul endal oli küll täiesti neutraalne tunne. Aga paistis, et Vana Kooliõde häirib ikka täiesti tõsiselt, et ka mina just sinna treenima sattusin. Ükskord venitas Vana Kooliõde irooniliselt "Nooh, kas pesema ei tulegi?" Asutasin end nimelt peale trenni otsemaid kiiruga koju ruttama. Kohmasin vastuseks, et kavatsen kodus dušši alla minna. Vana Kooliõde sai mu kohmetust vastusest hoogu juurde ja venitas veel iroonilisemalt üle kogu riietusruumi: "Kujutage ette, tal on ka kodus dušš!" Mul hakkas kuidagi imelik. Seisin keset riietusruumi nagu püünisesse sattunud räpakoll. Siis aga kogusin ennast ja põrutasin vastu: "Mul on kodus väga palju väikeseid lapsi!" See vist mõjus. Vanal Kooliõel jäid edasised sõnad kurku kinni. Tal kadus edasine trenniisu üldse ära. Nii et ma ei saanudki teada, kes ta tegelikult on! Tagarea Plikad käivad trennis ainult siis, kui on lühike tantsu- ja pikk hantlikava. Neile käib üle jõu absoluutelt igasugune vähestki koordinatsiooni vajav tegevus. See-eest hantlid peavad olema raskeimad! Minu meelest on küll mõjusam pigem kergete hantlite- ja pikkade kordustega trenn, kui see, et esimese lihasgrupi juures enesele rebestuse põhjustad! Aga no ma ei hakka seda neile ütlema. Sest Tagarea Plikad on üldse teistsuguse mõtlemisega. Kuulsin, kuidas üks neist peale trenni telefoniga rääkis: "No mis tahtsid?" Elukaaslane vist? "Kümme õlut? No olks. Aga see on mu viimane raha, arvesta sellega!" Piidlesin silmanurgast. Ise täitsa ilus tüdruk. Kujutasin elavalt ette, kuidas ta vaeseke käe otsas oma viimase raha eest ostetud õllepudelid diivanil lebotavale kasimata mehepojale ette tassib. Juurdlesin omaette, mis küll noored tüdrukud selleni viib? Selge on see, et tantristlikku seksi küünlavalgel selles peres ei harrastata! Õlleuimane kähkukas on vast ainus, mis vaene neidis vastutasuks saab! Ptüi, mis mõtted!!! Nõjatusin veel hetkeks kujutluses lauale, kuulates psühholoogina neiu pihtimust õõvastavalt koletust lapsepõlvest, kus isa joomahoogude ajal vägivaldseks muutudes kogu peret klobis. Et nüüdsest jätkabki selle pere meesliin jõhkruse ja naisliin alandlikkuse võtmes... Ah, misasja! Psühholoogid ei lase ju teiste elumuresid enesesse! Mida mina siin siis pead murran? Tore ju, et neiu vähemalt trennis käib! Mina Ise pidavat kah naljakavõitu olema. Kandlilisevõitu liigutustega. Vähe plastilisust. Helis ütles nii. Mina Ise usun ka. Mine tea, võib- olla olengi juba Vehkleja mõtetes Puunukk ja Venelanna arvates Kontkõht? Aga ega ma sellest ei heitu! Naudin ikka täie rinnaga! Nagu teisedki- igaüks isemoodi ja kõik ühe eesmärgi nimel- saada paremaks ja kaunimaks naiseks... Imestan, et meie kena treener, vaadates tunnist tundi meie vehklemist, karglemist ja puterdamist, suudab valjuhäälset naerupahvakut tagasi hoida. Omaette ta küll pugistab vahel veidi. Tont teab, mis nimed veel temal meile antud on!

Spordist

Ah, kuidas ma armastan jalgrattaga sõita! Täna käisime Helisega Harku ringil. Sain taas tunda, mis mõnus maik on pedaalide sõtkumisel. Ma ei vahetaks jalgrattasõitu mitte ühegi teise suvise spordiala vastu! Ainult ühele asjale mõtlen küll- peaks endale uue jalgratta muretsema, vana võib ju maale viia. Ja jalgrattakostüümi peaks ka ostma, siis on ikka "tõelisem" see sõitmine. Ja muidugi see pisiasi, et trenni tuleks teha. Kui kõik hästi läheb, saab äkki rootsi kiriku rattaklubiga sel aastal jälle matka kaasa teha ja siis ei tahaks küll teiste pikkasid nägusid näha, kui minu aeglane sõidutempo kogu grupi ajagraafiku sassi lööks:) Mulle meeldib väga ka kepikõnd. Üksi ma seda siiski teha ei viitsi, pigem mõne sõbrannaga- nii tore on käimise ajal maailma asju arutada. Enne kolmikute sündi käisime Mallega vähemalt kord nädalas Harku metsas 2,5 tunnisel ringil. Pärast oli nii hea värske tunne! Kahjuks nii pikka aega ei ole mul veel praegu võimalik metsas veetmiseks võtta. Olen siiski mõne kiir-ringi üksi ja oma küla piires teinud. Seegi hea! Igatsen aeroobikat! Mulle meeldib just tantsuline, keerukate sammukombinatsioonidega aeroobika. Mingi hantlitega vehkimine pole minu ala. Kuigi harjutusi on lihaste jaoks siiski vaja, meeldib mulle kui neid on vaid natu-natukene:) Aeroobika trenn peaks olema kohas, kus oleks nii õhku kui liikumisruumi. Kord sattusin sellisele treeningule, kus oli iga trennija jaoks põrandal täpp, mida ta pidi jälgima- noh, et kõik ära mahuksid. Ja kui see mass siis kõik koos kargama hakkas- muusika saatel, mis ülirõvedalt valju, ja treener röökis omakorda mikrofoni, mis ta pea külge kinnitatud, ja üsna pea ruumis vänge neljakümnest kargajast tulev higihais hakkas hinge matma- tundsin, kuidas mul süda pahaks läheb. Sinna klubisse ma loomulikult enam tagasi ei läinud. Mulle üldse ei meeldi suured klubid, kus pean mingi tobeda lepingu sõlmima ja kuust kuusse raha plekkima. Mis õigusega nad seda nõuavad? Mulle ei meeldi ka see, kui pean end enne treeningule registreerima (et kas üldse kohti on)- see lõhnab jällegi masside ja higi järele. Mulle meeldis Nõmme Kultuurikeskuses toimuv hommikune trenn, kus kõigi jaoks oli mõnusalt palju ruumi, muusika ei röökinud ja treener sai ka ilma mikrita juhendada. Selletaolise pean otsima ka siis, kui jälle rohkem laste kõrvalt saan väljas käima hakata. Sest aeroobika mulle meeldib! Ja imeline jooga... See mõnus, kehale ja vaimule tervendavalt mõjuv ala! Tunnen ka praegu, kirjutades, kuidas kõik need sirutused ja venitused mu kehale meeldivad ja lõpulõdvestuse ajal tahaks, et see ebamaine tunne kestaks veel ja veel. Pärast trenni on lausa kõikvõimas tunne! Jah, ma armastan joogat väga! Millal ma jälle trenni saan? Mäesuusatamine on mu hingekõditav kirg! Tõstuki vaikne vurin, kui ta sind aina kõrgemale veab, vahel jäävad pilvedki allapoole. Pealpool pilvi paistab päike, päikene... Suured sõõmud kosutavat mäestikuõhku. Ja siis laskumine. Vuhin kõrvus. Slaalomist tekkiv suuskade ühtlane sahin, ühele ja teisele poole tuiskuv lumi. Mina ja kiirus. Mina ja vabadus. Mina ja ajatus. Muretus. Joovastus. Seda tunnet tahaks kogeda veel ja veel! See on, mille nimel talve oodata. Kas ma juba järgmisel talvel saan jälle mäkke? Oh, nii tahaks... Khmm... On ka mõned spordialad, mis mulle absoluutselt ei istu. Esiteks pallimängud. Mitte mingisugused. Ka sellised ülipopulaarsed alad nagu tennis ja golf, mida mõni juba staatuse ja teistele näitamise pärastki harrastab (kuigi loodan, et enamusele siiski ka meeldib), jätavad mind täiesti külmaks. No jalka MM- või EM-võistluse finaali olen V. ja Helise kõrval siiski paaril korral vaadanud, kuigi mul on suht suva, kas võidab Saksa või Brasiilia meeskond. Vahel meeldib mõne mängupoisi nägu, siis selle poolt olen. Viimati, 2008 aasta EM finaalis olin mingi Carlose poolt, perekonnanimi ei tule küll meelde- Helisele meeldis tookord sakslane Ballack. Joosta ma ei suuda. Mul hakkab paha, kui kaua aega jooksma pean. Süda hakkab rinnust välja hüppama. Jalad põrutab ka ära. Ma ei saa aru, kuidas keegi võib jooksmist fännata! Ilmselt on see minu saamatus, mis selle nii vastumeelseks teeb. Murdmaasuusatamine on teine mulle vastumeelt ala. Eredaimad mälestused minu "võidukast" murdmaasuusatamise karjäärist jäävad aega, mil Helis algklassides käis ja ühel kenal talvepäeval otsustasin suusad alla panna ja Harku ringile minna- et teen selle siuhti ära ja lähen siis lapsele kooli vastu. Esimesed kilomeetrid sellest olid võib-olla isegi talutavad. Minust möödusid mu silmis tõelised professionaalid, kes süstisid indu ka minusse. Andsin jalgadele tuld, kuis oskasin. See ind hakkas aga tasapisi kustuma võrdelises seoses mu jaksuga. Hakkasin tähele panema üht algul mind mitte häirinud, kuid küllap normaalse suusatamise jaoks elementaarset asja- või õigemini selle puudumist- libisemine! Appikene, mu suusad ei libisenud mitte edasi vaid tagasipidi. See oli õudne. Peale seda avastust valdas mind paanika. Kuna olime Veskimöldres veel vähe elanud, ei tundnud ma ka Harku metsa nii nagu praegu. Ma ei teadnud millal, ja kas üldse, see ring ometi otsa saab. Äkki peaks tagasi pöörama? Aga kui ring lõppeb just peale seda järgmist kurvi, mis seal paistab? Ei, siin algab hoopis uus sirge, kus kaks korralikult sissesõidetud klassikasuusa rööbast kaovad rahulikku lumisesse lõpmatusse. Oh ei! Kell käis halastamatu kiirusega, Helise tunnid olid juba lõppemas, aga mina ikka metsas- suusatamas, hahahaa. Nagu mõnituseks möödusid minust needsamad profid, kes ringi algul olid mind innustanud- nad olid nimelt vahepeal mind ringiga edestanud. Hullud! Üks pillas omaarust vaimukuse, küsides, kas on väga raske. Millal see ring ükskord otsa saab, suutsin läbi hammaste vastuseks pressida. Oleneb, kust alustasid, naeris proff ja läinud nad olidki. Jah, ring sai otsa, ots läks metsa. Ind sai ka otsa. Helis ootas kooli juures pool-halliks ja peale seda pole ma eriti murdmaad enam sõitnud. Aa, siiski üks kord olen- ja siis sai mu enesehinnang ses vallas lõpliku põntsu. Käisime nimelt Mallega Nõmme Spordikeskuse juures sõitmas. Oli päris normaalne. MA ei väsinudki väga ära, saime isegi juttu aetud. Kuni lõpuks ütles Malle, et sa puhka nüüd natuke, ma lähen SUUSATAN veidi. Mnjah... Mida mina siis tegin? Ja mis mõttega ma seda tegin? Ei, murdmaa pole minu ala! Üks asi on veel, mis mulle ei istu- see on ujumine. Samal põhjusel- ma ei oska õieti, ma ei oska kuidagi õppida ka, kõik ujuvad ümberringi, mina sulistan mingit koer-konna, pea veest väljas nagu poi. Kus siin on mõnu? Algklassides oli Helisel väga lõbus minuga võidu ujuda. Punnitasin ma mis punnitasin, esimesena puudutas otsaseina ikka tema! Siiski mõtlen ma kunagi ujumiskursused läbida, sest sel alal on vähemalt lootust mulle meeldivaks muutuda! Sport on lahe ja sportima peab! Aga spordiuudiseid ma ei salli. Entusiastlikud diktorid ette vuristamas tulemusi, mis enamasti mitte kedagi ei huvita, mitte kellelegi meelde ei jää ja mitte kellegi elu kuidagi paremaks ei muuda- miks seda jama õhtust õhtusse inimestele ajudesse lasta? Ja miks minu V. sellest aru ei saa? Sellised siis minu suhted spordiga.