Heaolu vihma ajal

Istun praegu oma väikeses Bergeni külaliskorteris. Mu ees on maast laeni aken vaatega fjordile ja sadamale, pilk üle õla lisab aga vaatevälja tohutu müürina kõrguva mäeaheliku. Taamal oleksid väikesed valged punaste katustega majad korraldanud otsekui võistluse, kes neist end kõige kõrgemale tippu suudab istutada. Võitjagi on pidanud tubli neljandikuga mäe kõrgusest alla andma, teised toredad veidi allpool otsekui toetaks teda riburadapidi. Vaade on sealt kindlasti vägev, kuid kes teab, kuidas maa-ühendusega lugu on.

Sajab. Ja mu tuju on natuke nukker.

Kõige kaugem mägi on mattunud täiesti udupilve alla. All sisehoovis on perfektne, aga täiesti tühi mänguväljak. Ei ainsatki last, ka noil päevil, mil päike paistis.

Sama tunne oli eile kirikus. Kirik on läbi viinud tohutud uuendused, jumalateenistus meenutab pisut talk-show’d, mõistan, ajaga tuleb kaasas käia. Aga inimesi see juurde ei too.

Midagi on valesti, aga ma ei saa aru, mis täpselt. Äkki mu enese juures?

Naudin väga põhjamaade romaanide karget stiili. Jah, enamus neist kirjeldab sajanditetagust karmi ja kasinat elu, ürgse looduse stiihiat, näljaste kiskjate ja inimestevahelisi võitlusi mäekurudes, kus viimased tihtilugu allagi pidid vanduma või üle noatera pääsesid. Ka tänapäeva kontekstis täiesti mõeldamatuid moraalireegleid, kiriku võimu lihtinimese mõtete ja tegude üle, tõsiseid siseheitlusi, pattulangemist, süüdimõistmist või andekssaamist. Ehedaid tundeid- armastust, viha, kadedust, suuremeelsust. Hirmunud südame tukseid, vaeva, higi ja soola pisaraid, aga ka õnnistatuse tunnet, helgust, ürgset nais- või meesenergiat, väge, kirge, sitkust, visadust, hingetarkust, pühadust...

Muidugi ei ole kõik ülalkirjeldatu pärisellu igatsemist väärt ja mõjub norra kontekstis ehk ülekohtuseltki, sest siin ju ilus, puhas ja hea. Mida aga siiski sealt kaugest ajaloost läbi kirjanike sule kaasa võtaksin, on just see killuke ehedat mõru maitset, mis tänapäevases elus täielikult puudub. Kusjuures mulle tundub, et pole ka täiuslikku magusat. Seda põldmarja, muraka või metsmaasika oma, millest kumab kas kargust, mõrksust või kibedust. On vaid suhkruasendaja moodi lääge magus, mida tahaks küll veel ja veel, aga mis ei kosuta, ei täida ja ei ole päris.

Vihm ei taandu. Aga ma ei taha enam oodata. Plaanisin täna matkata ühest mäetipust teiseni. See võtvat viis tundi. Mul ei ole küll keepi ega vastavaid jalanõusid, aga tunnen, et pean siiski minema- korrakski välja sest mugavustsoonist, elustandardist, kust pärineb millegipärast kõige enam teraapiakliente...

Malta

Ma olen tõepoolest mereinimene. Tunnetasin seda äsja vägagi tugevalt, väisates tuulist ja tundelist Malta saarestikku.

Hetked kividele loksuvate, viskuvate või tuiskuvate lainete tumedas mühas ei unune niipea. Mägimatkad üle õitsvate aasade, teerajakene looklemas tõusvas joones paljaste kumisevate kaljuseinte poole, all päiksekildudes värelemas taevassinine meri- ka see pilt salvestus kindlalt aju kõvakettale.

Malta on tujukas nagu minagi. Ta hellitas meid suvesoojas embuses, siis aga laskis kaljude vahelt lendu jäise iili. Ta meelitas meid valima pikema matkaraja, siis aga peitis me eest mitmeks tunniks päikese. Ta kõrvetas, kui olime tipus ning lükkas järsult takka, kui otsisime teed alla. Kui võtsime kampsuni kaasa, ei läinud seda vaja, kui loobusime, naasesime hammaste plaginal. Mulle meeldis kujutleda Malta pisaravahust naerupahvakut, mis päädib laineharjase peopesa heleda laksatusena vastu ranniku kaljuseid põlvi, otsekui veidi pidurdamatu inimese oma. Kordi ja kordi, ikka naer ja pisarad...
Olime trioga. See oli esimene kord, kui rändasime neljakesi. Oli hetki, kus tundsin end kogu selle vastutuskoorma all veidike abituna- vasakpoolses liiklusvoos kimades või araabiakeelsete kohanimede asjus ei saanud nad mulle kuidagi abiks olla. See-eest olid nad vapralt minuga kõiges muus. Eks ma ju lubasingi neil endil otsustada, kui kaua ühes või teises punktis peatume, mida keegi süüa soovib või kuhu me kindlalt ei sisene (igavad näitused :)). Jäätist kulus palju. Mererandades liivalossi ehitades ei tulnud tundide kaupa tüdimust. Mulle puhas unistamise aeg!
Vahel ei ole vahet. Ei vaatamisväärsustel, ei ajakulul, ei rämpstoidul.
Tähtsuse omandab vaid lause: "Emme, see oli maailma parim reis!"
Muide, meil on nüüd trioga oma sisaliku-tants. Kui seda tantsime, elustub Malta taas me südameis ning päike tuleb ka päriselt välja!

Lumises Tartus

Olen praegu Tartus. Kogesin taas, et selle linnaga on mul mingi eriline side. Mul pole ju Lõuna-Eestist ainsatki juurt, aga siin on alati nii hea olla!

Jalutasin tasases lumesajus läbi vanalinna. Peaaegu mitte kedagi ei olnud liikvel. Suured lumeräitsakad sädelesid langedes tänavavalgustuse ja jõuluajast puudel rippuvate kaunistuslampide valgusvihkudes. Mu saapad kriuksusid värkselt sadanud lumekihil. Möödusin ülikoolist, mis ilmus mu ette väärikas valgustuses, suured valgustatud sambad lisamas majesteetlikkusele kaalu. Ja imelised langevad helbed jällegi kergust.

Verneri kohvikust kostus summutatult Edith Piafi. Ühe akna juures istusid kaks ilusat naist, üks neist beebiootel. Teise akna juures kudrutas armunud paar, veiniklaasid ees. Minu peegelpilt koos langevate lumeräisakatega moodustas kohviku sisemusega mõnusalt romantilise virrvarri.

Raekoja katusel pärlendas korrektne kaunistuste rida. Ka torn oli väärikalt valgustet, andes hoonele postkaardi ilme. Lumehelbeid langes kui sädelevaid kristalle muinasjutust "Hõbesõrg". Ja mina selle keskel!

(Ülo Õuna skulptuuri) "Isa ja poeg" sumpasid Küüni tänaval jalgupidi lumes, mõjudes märksa maisemalt, taustaks "Ristiisa pubist" kostev rock'n'roll ja vallatult keerlevad helbed. Kaubamaja ähvardav kandiline kogugi pehmenes lumesaju sädelevas tantsus.

Emajõgi oli päris jääs, isegi silla all ei mustendanud lahtisi veelaike. Kauni vastremonditud Kaarsilla proportsioon keskis pimedusest esile taaskord tänu maitsekale valgustusele. Helise kunagises kodus sealsamas silla kõrval olid aknad valged. Seal elab nüüd keegi teine. Seisatasin korraks oma mälestustes, juureldes aja läheduse ja kauguse paradokside üle, lumehelbed langemas näole, mõni takerdumas ripsmeilegi, sulades pärlendavaks pisaraks silmanurgas.

Korraga taipasin, et selles linnas on ju sündinud nii palju head. Armastasin siin käia enne kolmikute sündi. Helise suurekssaamine ja pesast väljalendamine toimus just siin. Minu eneseleidmine läbi hingehoiuõpingute- jällegi siinsamas, otse Raekoja kõrval. 

Valgusketid olid platsile otsekui kauniks katuseks. Tornikell lõi esmalt neli tumedat täistunni-, seejärel kümme heledamat kellaaja-põmm'i. Tudengid suudlesid lumesajus ennastunustavalt.
Tahaksin ka ise siin linnas kunagi armunult suudelda, käsikäes mööda kohvikuid kapata, Pirogovi juurest üles Toomemäele joosta, šampanjat juua, lihtsalt olla. Kuidagi liiga kiire on siin alati...
Aga tänased hetked vaikses lumesajus olid lihtsalt võrratud!
Ses kaunis muinasjutus mõeldud mõtetel on kindlasti võlujõud...

Möödunud suvi

Lasen möödunud suve eredamad hetked veelkord silme eest läbi:

Helisega kontsert Rakvere kirikus. Kirikutorni ronimine. Jalutuskäik lossimägedes ja õnne otsimine sireliõitest. Teadmine, et suvi on alles ees...

Pakri saar. Jalutuskäik Suurt ja Väikest Pakrit ühendavale sillale. Kalkunid kellegi koduaias (ma polnud elus kalkuneid kunagi näinud!)

Saaremaa spaad vihmaste ilmadega. Üks Pärnu oma samuti. Mõnusad saunad mulle, toredad basseinid triole.

Ruhnu saar. Üks lainetav meri. Kaks imelist randa. Kolm kõrget vaatetorni. Maailma äärel asumise tunne.

Naissaar. Jalgsimatk mööda mereäärt sadamasse. Meri ja millimallikad.

Äikesetorm Pikakari rannas. Laevalained. Lakkamatult sähvivad välgud ja kõmisev kõu. Soe-soe vesi. Hirm ja rõõm läbisegi. 

Rattamatk läbi Muhu saare põnevate paikade. Pikk jalgsimatk ümber hingematvalt kauni Harilaiu. Offroad- automatk Muhu saladuslikes võpsikutes.
Üks imeline uudis...

Viljandimaa, Valgamaa ja jupike Võrumaadki. Uskumatult kaunid paigad unustamatul reisil koos kallitega. 30 kraadi suvesooja.

Paadisõit Viljandi järvel. Need silmad, need silmad...
Algava sügise hõng. Igal pool.

Oh, kui armsaid aegu see suvi meile kinkis! Nii saarel kui mandril. Olen tänulik. 

Eile õnnistati me kodu. Nüüd on süda veelgi helgem. 

Uus hooaeg võib alata.

Meri

Läänemeri.

Ühtlase mühana rannale rulluvad priskete vahuharjadega lained. 

Tuul, see paljukirutud tuul... Sosistavailt huulilt vuhinaga minemapühitud sõnad,  silmadele sasitud üksikud kleepuvad juuksesalgud. Jah, see tuul... 

Mida ma tahtsingi öelda? 

Ah jaa, lugu Minu Elu Armastusest, kes mühaga tuleb ja jõuga puudutab. Kelle suudlusest jääb huulile soolane maik. Keda emmates emban vaid iseennast. Kes sööstab must läbi, paisates pahupidi kogu mu näilisuse. See, kes on alati minuga... kuid keda ma ei saa eales omaks pidada.

Kus ma varem olin? 

Miks ei ole ma suvi suve järel seisnud, käed ulgumere poole avali? Või lamanud selili rannal, laintemüha kõrvus,  tuul kandmas kõhule tekiks peenikest liiva, südames puhkemas kaunid kibuvitsaõied?

Lastel on lihtsam. Nad lihtsalt hüppavad.
Kolkas. Jurmalas. Ventspilsis. Palangal. Nidas. Laine laine järel saab kilgete saatel vallutatud. Kogu meri kuulub neile. Naer heliseb koos Laulvate Liivadega koduküla rannani kaugel Eestis.
Mida minagi siin enam unistan?
Vette!

Muljeid Pühalt Maalt 4.

Hauda ma sel korral ei saanudki- trio ei olnud nõus järjekorras seisma. Kuna silmaga vaadates panustasin vähemalt tunnisele seismisajale tihedas rahvasummas, halastasin vaesekestele ning piirdusime Kolgata mäe ning võidmiskiviga. Et samal päeval, ortodoksi kalendri järgi Vaiksel Laupäeval, oli Hauas taaskord süttinud Püha Tuli, saime ka oma küünaldega "värskest leegist" osa. Olen kindel, et lapsed tajuvad pühadust paremini, kui aimatagi oskame.
Teine minu ja küllap nüüdsest lastegi jaoks oluline paik Jeruusalemmas (mis on ühtlasi juutide kõige püham paik üldse) on Nutumüür. Nutumüür on jaotatud kaheks aiaga eraldatud palvealaks, meeste ja naiste pooleks, kusjuures meeste müüriosa moodustab umbes kolm-, naiste oma aga vaid ühe neljandiku selle kogupikkusest. Nutumüüri ääres tunnetatavat väge ja palvejõudu ei ole ma kogenud kusagil mujal. See on ülivõimas!
Peale palvetamist ei keerata Nutumüürile selga, vaid kaugenetakse sealt aeglaselt, selg ees. Visuaalselt inimene küll eemaldub müürist, ometi on selle vägi ja jõud ka distantsi pealt veel pikka aega lausa füüsiliselt tajutav.
Püha Vaim ja müüril istuvad hallid, tasased tuvid... lapsekäsi vaikselt libisemas mu pihku... tuhanded lendlevad palved... inimsaatused... armastus... igavik... 
Kõik on paigas. Siin ja praegu. Lihtsalt.
Aamen.

Muljeid Pühalt Maalt 3.

Surnumeri on maailma kõige soolasem veekogu. Soolasuse tõttu püsivad kõik ( ka ujumisoskusteta) inimkehad kindlalt vee peal. Tähele tasub panna vaid ühte "aga"- ei maksa rabeleda! Just viimatimainitud reegli vastu eksis rängalt härra Karl Johann, kes hirmsa plartsatusega laintesse sööstis, tulist soola sõõrmete kaudu kurku tõmbas, öökides kaldale tormas ning edasistest katsetest korgina veepinnal hulpida kategooriliselt loobus.
Lisann ei olnud oma ebõnnestumises ise kuidagi süüdi. Süüdi oli ta dermatiidi tõttu purukskratsitud nahk, mis kutsus merre kastmisel esile põletav-kipitava reaktsiooni ning päästis valla lapsesuiselt haleda hädakisa. Nii oli mul õige pea juba kaks kaldalkükitajat.
Loviisa pole niisama loobuja. Tema sisenes merre nagu õpetati, aeglaselt ja selg ees ning laskis end ühel hetkel lihtsalt ja graatsiliselt horisontaalasendusse. Nii sai vähemasti tema aimu tulisoolases vees ärauppumise võimatusest.
Loksusime kaldast päris kaugele. Päikesekiired paitasid me ninaotsi ning õrn tuulehoog tõi Jordaania mägede poolt kõrvu sulnist salaluulet.
Oo, kuidas ma armastan sääraseid hetki!

Muljeid Pühalt Maalt 2.

Pühal Maal osalesid kolmikud mitmetel minu poolt korraldatud mini-koolitustel. Nõnda õppisid nad riietuse järgi eristama juuti ja araablast, religioosset (ortodoksset) ja ultra-ortodoksset juuti, samuti etiooplasi ning põgusalt ka teisi palverändureid. Kõige sügavama mulje jätsid lastele väikesed oimulokkidega kipa´t kandvad juudi poisikesed, kes mänguväljakul triotki edutult mängukampa püüdsid haarata. Kui Jossilt küsisin, kas ta tema sooviks sääraseid oimulokke, raputas poiss ägedalt pead. Miks-küsimusele vastas ta ausalt: "Mul oleks nendega jube häbi lasteaeda mina!"
Nojah, ega küsimuse seesugune püstitamine ka minule erilist au tee...

Muljeid Pühalt Maalt 1.

Araablastele meeldivad valgete juustega lapsed väga. Valju rõkkamisega patsutasid, silitasid, näpistasid või kallistasid nad meie triot lausa lakkamatult. Lapsed talusid enda ümber toimuvat tralli stoilise rahuga. Asi oli seda väärt! Ohtrad kingitud maiustused rändasid kõhklusteta Loviisa avaratesse jakitaskutesse, kust neid tänaseni nii muuseas välja pudeneb.
Araabia meeste käitumises jäi aga hästi silma üks oluline nüanss- iseäranis tunnustavalt ning heldinult vaatasid nad Jossi. Ning alati küsiti ainult poisi nime. Muidugi olid ka tüdrukud nende arvates armsad, kuid poeg- vaat see juba on midagi! Ikkagi pärija!
Meie kirikuõpetaja P. arvas seepeale, et küllap muutub olukord  juba mõne aasta pärast vastupidiseks... ;)

Orelireis Põhja-Poolasse

Mai esimestel päevadel käisid  kaksteist eesti organisti Eesti Orelisõprade Ühingu eestvedamisel orelireisil Põhja- Poolas.

Esimesel päeval tutvusime Gdanski orelitega. Sealseks vaieldamatuks pärliks on Oliwa katedraalis asetsev ligi 7900 orelivile ja 110 registriga Johann Wulfi orel, mille esialgne, nüüdseks ajaloo keerdkäikude tõttu mitmeid kordi ümber ehitatud versioon valmis aastail 1755-1780 . Juba selle pilli unikaalne vitraazaknent ümbritsev rokokoo-prospekt võttis oma võimsuses sõnatuks. Kui sellele lisandus organisti sõrmede alt Händeli Messiase võimas Halleluuja-koor, muutes oreli otsekui elavaks- üle kogu prospekti liikusid muusikaga kaasa keerubid ja trompeteid mängivad inglid, keerlesid kellamängud- oli orelirõdul seistes tunne sõnulseletamatu.

Teist reisipäeva alustasime ringkäiguga suursuguses Pelplini katedraalis ning jätkasime imekaunis Toruń´i linnas. Sealses Ristija Johannesele ja evangelist Johannesele pühendatud peakatedraalis on muuseas ristitud kuulus astronoom, heliotsentrilise maailmasüsteemi alusepanija Mikołaj Kopernik. Meie reisiseltskond huvitus eelkõige väikesest barokkorelist, mis ehitatud aastal 1688 kohalike meistrite poolt. Sealse organisti lahkel loal said seda vana väärtuslikku pilli oma käega proovida kõik soovijad. Tagasiteel Gdanskisse põikasime sisse ka Malborki (Marienburg). Sealne linnus, mille peakatedraal ootab küll veel renoveerimist, on suurim telliskividest ehitatud linnus ja suurim gooti stiilis linnus maailmas.

Kolmanda reisipäeva ning võib öelda, et kogu reisi „pärl“ avanes meie ees Pasłęk´i linnakeses. Hiljuti täielikult renoveeritud meister Hildebrandt´i orel, mille kahte vastasseinal asetsevat võimsat prospekti ühendas, sarnaselt Gdanski Oliwa katedraaliga, kaunis vitraazaken, võitis oma imelise kõlaga kõigi südamed. Siinkohal ei saa jätta mainimata ülipõhjalike orelialaste teadmistega kohalikku preestrit Jan Sindrewicz´it, kes ei pidanud paljuks jutustada ülipõhjalikult oreli keerukast ajaloost ja renoveerimisest ning lubada seejärel kõiki soovijaid ka oma käega seda kaunist pilli proovida. Pasłękist sõitsime edasi Fromborki, kus asub võimas katedraal imekauni barokse oreliprospekti ja kiriku tagaosas põrandal, otse kuulajate keskel asetseva 5-manuaalise mängupuldiga.

Katoliiklikus Poolas on kogudused suured ning kirikud rahvast täis. Huvi tundub jaguvat ka oreli kui muusikainstrumendi vastu. Suuremates, väärtuslikumate pillidega katedraalides toimuvad mitu korda päevas (Oliwa katedraalis lausa igal täistunnil) oreli esitlused. Kuulajaile demonstreeritakse selle jumaliku instrumendi pea ammendamatuid võimalusi- käo kukkumisest, tuulekohinast või karu möiretest kaasaegse filmi- või lausa poppmuusika peaaegu audentselt kõlavate esitusteni, rääkimata sümfooniaorkestri või või oratooriumi-koosseisu võimsast imitatsioonist, kus lõpuakordid otsekui kergitaksid kiriku katust. Meie reisiseltskonnas tekkis arutelu, kas säärased esitlused, kus rahvast meelitatakse vaid „hittidega“, millel tihtilugu ei ole „päris“ orelimuusikaga mingit seost, ikka õigustavad ennast. Pidime tõdema, et küllap õigustavad- kui see veidikegi aitab orelit ja organisti elukutset populariseerida. Muide, Poolas on valdav enamus organistidest mehed. Tööpäevad on pikad, lisaks oreli esitlustele kolm-neli missat päevas, pluss uue repertuaari pidev omandamine. Loomulikult on tegemist suurepäraste mängijatega.Pikkadel autosõitudel (vahemärkus: Poolas on nüüd uued, harukordselt head teed!) ja õhtustel koosviibimistel tuli lisaks päeval nähtule jutuks olukord eesti kirikus ning organisti roll tänases koguduses. „Ma ei soovi olla ainult organist“, kõlas üks viimase õhtu mõtetest. Ning kellelegi ei tulnud lahti seletada, mis on selle töö tegelik haare. Tänutunne kordaläinud reisi ja toreda seltskonna üle jääb küllap veel kauaks kaiguma koraaliimprovisatsioonina kaunil Hildebrandti orelil- „Oh võtkem Jumalat suust, südamest nüüd kiita...“ 

Kingitused

Lapsed ju ikka soovivad, et vanemad neile reisidelt kingitusi kaasa tooksid. Tihtilugu puistatakse kohvrisisu laiali juba enne tuppajõudmist ning tervitus-kallist võib vaid unistada.
Minu meelest on kinkide otsimine üks tüütumaid ning reisirikkuvamaid kohustusi üldse. Ühele normaalsele täiskasvanud inimesele peaks ju enesestmõistetav olema, et ta sõber või sugulane, tulles õnneliku ja puhanuna puhkusereisilt, pole end vaevanud poest-poodi kõmpimisega, ise ajude raginal järge pidades, et keegi, oh hoidku taevas, nännisaajate nimekirjast ei ununeks- vaid et ta on tõepoolest oma reisi nautinud, jõledatest suveniiripoodidest hoidunud ning kotitäie jubinaid toomata jätnud.
Lastega aga asi nii lihtne ei ole.
Minu omadel on tihti päris "kiiksuga" soovid.
"Sa too mulle üks leht", ütles eelkooliealine Helis mulle tol suvel, kui end Göteborgi orelimängijate meistriklassi sõitma seadsin.
"Leht?", kortsutasin arusaamatult kulmu.
"Jah. See peab olema selline roheline, alt heledam ja mis peamine- pehme. Sa tead küll," oli Helise poolt jutul kiire lõpp.
Selge! Või mis selge...
Kogu reisi vasardas mul peas toosama õnnetu leht. Teadsin, et selleta pole mul tagasiteed. Mendelssohni sonaat võis jääda korralikult omandamata. Aga leht pidi olema!
Te oleksite pidanud mind tol õhtul nägema! Järgmisel varahommikul läks kojusõidu lennuk, mina kappasin arutult mööda Göteborgi peatänava poode, sõbrad organistid hingeldades kannul, pakkudes mulle välja kõivõimalikku trääni, mis vähegi rohelisele, pehmele ja alt heledale lehele võis sarnaneda. Aga miski ei sarnanenud piisavalt! Kui kõik poed juba suletud, ostsin, kibedus hinges, ühest suvalisest lilleärist pahmaka diifenbahhia lehtede moodi kunstlilli. "Ahah," ütles Helis, kingitust hindavalt üle vaadates. Ja sinnapaika see jäi. Praeguseni on too puhmas mul põrandavaasiga nurgas. Päris ilus teine! Helisel pole aga õrna aimugi, mis värk tal selle lehega tookord oli. Saame alati kõhutäie naerda, kui see jutuks tuleb.
Viimasele, Viini reisile, oli kolmikutel kaasa antud kindel soovinimekiri. Loviisa himustas punast, Joss musta autot (täpsustuseks: ralliautode moodi), Lisann aga valget koera. Viini kesklinna afäärides ei olnud muidugi mitte ühtegi eelmainitud asjadest! Ja kas pidigi? Õnneks olen nüüd juba vanem, kogenum ja naljalt niisama ei tõmble. Seega reisinauding ei vähenenud ja tagasiteele asudes oli kotis vaid kommipoest soetatud roosa uunikum-mudelauto. Küll lennujaamast saab ülejäänu, mõtlesime muretult vilistades. Eksisime.
Nii juhtuski, et ajal, mil me kohvrid pagasilindil viiekümnendat tiiru karussellitasid, ostsime Tallinna lennujaamast valge koera asemel roosa poni, kodus pääsesime vaid kerge ehmatusega (sest Loviisa teatas kohe, et roosa uunikum nüüd küll mingi ralliauto ei ole) ja otsustasime edaspidi kõik trio tellimuskingid enne reisi Tallinnast ära osta, kuuri peita ning tulles pidulikult üle anda. Rõõmu kui palju! Hulga säästvam kah...
Üks asi ajab mind praegu hirmsasti itsitama.V. sõidab järgmisel nädalal Münchenisse komandeeringusse. Talle on Loviisal järgmine soov: "Ma tahaksin poni-elevanti. Tead, see on selline väike, millel pole lonti. Ta sõidab sellise autoga, millel uks ei käi lahti, aga aken käib. Talle ei meeldi, kui uks lahti käib."
Vot seda ime-elukat ootan minagi huviga!

Ükskõiksed lapsevanemad

Käisime Soomes ära.
Trio oli kogu reisi vältel väga -väga vapper (mida ei saa öelda mõne täiskasvanu kohta, nimesid nimetamata)- kuigi lõunauinaku pikkuseks ei tulnud ühelgi lapsel üle 20-30 minuti. Nad suutsid meiega läbi trampida kogu IKEA ning hiljem lustida ennastunustavalt Linnanmäki lõbustuspargi karussellidel! Muide, allameetrimeestele on seal nii palju atraktsioone, et ei jõudnud kõiki proovidagi!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Et tagasisõit langes üsna hilisele ajale, polnud meie lapsed ainsad mängunurgas, kes pikast päevast "küpsed". Üleväsinud laps aga teatavasti ei valitse end kõige paremini. Sestap eeldan lapsevanemaid olema need, kes asjade kontrolli alt väljumise korral ohjad haaravad.
Selgitan täpsemalt- kui ühes mängunurgas peavad tegevust leidma nii väikelapsed, kui hullunult ringitormavad algklassiealised jõnglased, võib vabalt tekkida olukord, kus esimestel ei ole enam päris ohutu, et mitte öelda- on täiesti eluohtlik!
Selline olukord tekkis.
Selline olukord valitses kogu reisi vältel.
Ja sellist olukorda polnud ohjamas mitte ühtki vanemat peale minu (,sest väikelastega pageti sest kaosest üsna ruttu). Kuhu oli aga meil oma väsinud kolmikutega minna? Restorani laua taga seesugustega ju ei istu!
Olen nõus, et lapsed vanuses 7-12 võib, jah, mõneks ajaks ka omapäi jätta. Kuid ometi peab seejuures säilima vanema piisav kontroll- kui mitte oma lapse, siis vähemasti teiste ohutuse üle. Eileõhtuse laevaga tagasitulijail polnud aga ilmselt enesekonrolligi- miks muidu tundus nii ahvatlev pigem baaris istuda, kui oma lastega suhelda?
Ma ei ole mingi moraalijünger ega reeglite-inimene. Pigem püüan lastekasvatusse loominguliselt läheneda. Paljud asjad aga, mis võivad meie kodus lubatudki olla, ei pruugi kohe sugugi sobida ühte piiratud ruumi, kus koos palju eriealisi (väsinud) lapsi! Mulle tundub see nii elementaarne!
Ometi ei näinud ma enamuse laste vanemaid kordagi! Rääkimata siis keelamisest...
Ega minagi suu peale kukkunud pole! Sekkusin lausa mitmeid kordi- siis, kui pallimerest sületäitega palle välja pilluti, siis, kui teineteisele klotsidega pähe taoti, siis, kui mu lastele diivanil selga hüpati, siis, kui mu enda pakkidest jalgupidi üle trambiti, kui kõik toolid taguridi keerati, nii et jalad ohtlikult ülespidi turritasid- kõike seda saatmas kõrvulukustav kisa. Aga ma imestan, et paljud lapsed ei reageerinudki keelamisele! Üks suur poisivolask, aastaid nii 12-13 maandus ühteäkki plartsatades pallide sekka (teised sina enam ei mahtunudki) ning hakkas, käed labidatena töötamas, palle välja kühveldama. Minu "ei tohi nii!"- hüüatuse peale virutas ta mulle kamalutäie otse näkku. Ütlen ausalt, et mul tekkis hetkeks tahtmine tal kõrvad pihku võtta ja kõigest jõust raputada. Siis aga meenus ammutuntud tõde. Lapsed ei ole kunagi süüdi. Õnneks kadus see poiss sama kiiresti, kui ilmus.
Neist vähestest lapsevanemaist, keda mul õnnestus mängutoa läheduses kohata, tegin kiire välimääraja.
"Kana" oli üks ema, kellele tegin viisakalt märkuse poja laamendamise kohta. Ta vältis minuga silmsidet, sopsutas end pahaselt, sosistas midagi sõbrannale- ja nad kadusid närviliselt kluugutades, jättes lapse sinnapaika!
"Jaanalinnul" oli kaks last. Ma algul imestasingi, et ta üldse ei sekku, kuigi ka tema laps tundus ohus olevat. Kui aga selgus, et ka üks põhilaamendajaist oli Jaanalinnu oma, nägin kujutlustes vaid ta ümmargust keret vaateväljas tammumas- pea oli surutud sügavale pallimerre! Aja siis niisugusega asja!
Jaanalinnu-isa oli kah naljakas. Korra haaras ta oma tormlemisest segase poja kaenlasse, üritades sellele midagi seletada- ajal kui laps hullumeelselt naerda lõkerdas (süstemaatiline kasvatus noh, mis muud, täheldasin irooniliselt). Tunnistanud oma kiiret, ja samas loogilist kaotust, surus aga Jaanalinnupapagi oma kiila pea kuhugi, vist diivani alla, peitu. Ja jäi nii reisi lõpuni.  
"Tegija siga" oli paks onkel, kes muidu tundus igati rõõsa ja roosa, jagades telefoniga kõlavahäälseid käsklusi ette ja taha- ainult lapsega ei saanud ta hakkama! See-eest mängis ta (oma arust) jube hästi mänguautomaadiga automängu (ning ütles poisile järsult "kule, ära sega!", kui see ka ligi üritas pääseda), tüdinedes hüüdis aga ühele kaugemal istuvale naisele nilbe häälega "kule on sul seal veini vä?"- ning kadund nad olidki! Ilma lapseta muidugi, too tuuseldas meie seltsis reisi lõpuni.
"Juoma-poro" oli liigsest alkoholitarbimisest silmnähtavalt heldinud ema (vahel muudab ju alkohol sentimentaalseks!), kes jälgis oma lapse lõhkumist pisarsilmse heakskiiduga ning võis seejärel rahuliku südamega uuele ringile minna- mille peale Väike Pekka lõi jalaga mänguautosse suure mõra.
Kahju on! Mitte sellest, et minu lapsed mängida ja mina rahus istuda ei saanud- vaid kogu valitsevast mentaliteedist. Lapsed jalust ära! Kui tüdivad, siis magusat täis tankida- küll lähevad jälle! Jah muidugi lähevad! Suurest tähelepanuvajadusest peksavad ja laamendavad. Pragusid, mis mänguasjadesse tekkivad, võivad kõik märgata. Mõrasid, mis väikeses hinges, ei märka aga keegi. Kommid ja asjad neid ei ravi. Kui üldse miski ravib...
Tüdruk, kes sõidu ajal teisi suurte klotsidega peksis, nuttis laeva maabumise eel lohutamatult ema kaenlas. Kus sa varem olid, tahtnuks ma sellelt emalt küsida. Su last vihkasid seal mängunurgas kõik- aga sinuga koos, sinu hoolimisel, jälgimisel, võinuks olla hoopis teisiti. Laps ei ole süüdi!
Ükskõiksus näib tegevat suurt võidukäiku. See kohutab mind väga.

Helis meelitas mind Linnanmäki´l ühele uuele atraktsioonile. Loomulikult "õudukale"! (Adrenaliin, mu sõltuvus!) Kõigepealt sõitsime aeglaselt püstloodis üles, seejärel jätkasime pea alaspidi (paralleelselt maaga) ning seejärel läks kihutamiseks. Jeee! See oli üle aegade üks ägedamaid elamusi!
Kui palju toredaid asju saab teha koos lastega!
Nii väikeste kui suurtega.
Tõsi, mõnikord löövad stressilained mindki jalust- kuid ma püüan ikka ja jälle enesele meelde tuletada, et väikesed (ja suured) on nad vaid korra.
Ja seda aega enam tagasi ei saa...

Minu suhetest Une- Matiga

Eelmise teema jätkuks tahaksin veidi lahata ühte lastest täiesti mitteolenevat, ning just reisidel ja külaskäikudel teravalt ilmnevat probleemi.
Ma nimelt kannatan unehäirete all!
Selle diagnoosi panin enesele peale viimast, Saare- ja Muhumaa reisi, kus asi ikka totaalselt käest ära läks! Eelnevalt olen tavatsenud tagasihoidlikult ohata, et ega ma võõras kohas hästi maga. Nüüd viimaks mõistsin, et halvasti magamisel ja üldse mitte magamisel on siiski suur vahe.

Et mitte päris pöörasena mõjuda, jätsin eelnevas postituses mainimata ka selle, et andsin Saaremaal (nii möödaminnes, piltlikult öeldes lapsed seelikusabas) koos Rahvusooperi solistidega ühe kontserdi. Tänan küsimast, väga hästi läks! Sellele eelnevat ööd ei taha aga mitte meenutadagi...

Heitsin voodisse tavapärasel ajal, peale uue kuupäeva saabumist. Aknad olid küll avatud, kuid väljasttulev õhk tuba jahedamaks ei muutnud. Avatud akna vahelt kostis aga vaheldumisi kajakate ennekuulmatult metsik kisa (nad olid vist mingi korjuse leidnud), koerte hullunud haukumine (nende närvisüsteem oli kindlalt suurema hälbega kui minu oma) ja purjus inimeste lame räuskamine (reede öö!). Lisaks selgus, et mu ema, kellega tuba jagasin, on ka norskama õppinud. Kõik see kokku moodustas mu peas ühe vägeva unetuse sümfoonia, kus mina läbikukkunud peadirigendina toast tuppa joostes üha uusi mooduseid püüdsin leiutada, et seda lärmavat kaost oma taktikepi alla suruda. Asjatult!
Kõrvatropid jäid kah koju!

Minu hea une jaoks peavad olema tingimusteta täidetud järgnevad kriteeriumid:
1. Absoluutne vaikus.
Kõige hirmsam eksimus selle nõude vastu on norskav toakaaslane, kusjuures tavaliselt selgub see kurb tõsiasi siis, kui enam midagi muuta ei saa. Olen võimeline kogu öö lage jõllitama! Algul ma küll püüan rahulikult oma rütmis hingata ning lõdvestuda. Mõne tunni möödudes läheb aga veri tasapisi keema ja tekkib raev. Vähkren küljelt küljele ja köhin nagu hull. Kolistan ettejuhtuvate esemetega. Tavaliselt kraaksatab norskaja end mõneks hetkeks isegi vait, kuid tean, et hetke pärast algab kõik uuesti. Siis ei viitsi enam tühja rabeleda. Uitmõtted kihutavad siia-sinna. Ka keha sooviks ära joosta, kui vaid väsimus nii suur ei oleks. Vastu hommikut, üli- üleväsimuse staadiumis meenub Contra loodud luuletus:
Sinu rütmiline norse kõlab minu kõrvale
nagu kuritahtlik morse, nagu kutse mõrvale
läbi lõigata su kõri noaga, mis on jahune-
teisiti see jõle lõrin vaikuseks ei rahune!
...mille peale nutan veidi (sest tunnen, et see on tõsi).
 Ah, mis siin norskamisest rääkida, eelmisel suvel lõhkusin maal vanemate vana pendliga kella ära. Too nimelt tagus igal täistunnil vastava arvu "pimm-pomme", muul ajal aga tiksus lausa väljakannatamatult valjusti. Kusagil nelja-viie ajal hommikul, kui juba unetusest pool-hulluksläinuna oma asemel püherdasin , tundsin järsku, kuis "tik-tak´id" mu ajusid künnavad ning mõistsin, et uus "pimm-pomm" purustab mu pea sootuks! Loomulikult oli see üleväsinu segane kujutelm, kuid hirm oli siiski nii suur, et käsikaudu kobades jõudsin kellani, keerasin midagi ja... järgmisel hommikul küsisid vanemad veidi ärritunult, miks ma selle siis kohe ära pidin lõhkuma!? Saanuks ju seisma panna! Seleta siis neile, et öösel oli vaid kaks valikut- mina või kell...
 Sosinal lisan veel, et ma ei maga kolmikutega ühes toas. Taandasin end teise tuppa praktiliselt kohe peale nende sündi. Uskumatu, kui palju väike laps unes niheleb! Kolmikute puhul ei lakka see sahkerdamine hetkekski! Kolmikute ema ei saa enesele öökulliks muutumist lubada. Kolmikute ema peab ka järgmisel päeval võitlusvõimeline olema. Kaisusmagamist pooldavad ökoemmed võivad mu suunas nüüd küll süüdistusi pilduda, kuid mina leian, et muside- kallide vajamineva doosi saab laps ka päeval kätte. Öösel me magame. Oma tubades.
2. Mugav küljealune.
Oo jaa! Ei mingeid kriiksuvaid välivoodeid või hullem veel- võimlemismatte! Vedasin jalgrattamatkal kaasas hiiglaslikku õhkmadratsit koos jõletult suure pumbaga, mis kuidagi koormas ei tahtnud seista, iga augulisema kruusatee lõigul maha plartsatas ja tohutult tüli tegi- kõik selle nimelt, et öösel paar tundigi magada saaks. Padi oli ka kõige tipus uhkelt torusse keeratud!
Imetlen inimesi, kes mingi rullikeeratava liistaka peal õiglaseund magavad! Mina võiksin sellel öö otsa näiteks turiseisu harjutada- ei enamat.
Mitu aastat tagasi toimus meil perereis Vilsandile. Telkisime. Tundsin juba aegsasti ette, et ega see hästi ei lõpe, ees ootab taaskord lõputu unetu öö- kuid mu õde kinnitas veendunult, et ka tema telgis ei maga. Leppisime kokku, et läheme kell viis hommikul saart mööda kõndima ja linnulaulu nautima. Võite kaks korda arvata, kas temast oli mulle seltsilist! Meie märguanne pidi olema vaikne vile. Vilistasin kord. Vilistasin teine. Kolmanda vile vastuseks tuli... norsatus.
Ka üksi oli tore loodust nautida! Üksi, uhkelt- ja unetult...
Aga mu isa valdab uinumise kõrgemat pilotaazi! Tema võib rahus magama jääda ka keset lärmakaimat seltskonda, diivanil istudes, kui jututeema teda ei huvita. See ajab tõeliselt närvi!
3. Normaalne toatemperatuur.
Kõige hullem on palavus. Palavus on unetule tõeline proovikivi!
4. Putukate puudumine.
Niikui sääsk piniseb, möödub ülejäänud öö valvates. Piinlen- aga istun üleval.
  Kui ülaltoodud neli kriteeriumi on täidetud, magan täiesti rahuldavalt.

Eelmise Ekspressi psühholoogia rubriigis oli unetusest juttu. V. ja ema surusid selle mulle üksmeelselt pihku- lugegu ma ometi ja tehku järeldused! "Oma puudega tuleb leppida, seda aktsepteerida- ja mitte hädaldada", oli artikli sõnum. Niisiis uue aja psühholoogia enam hädalist ei aitagi? Oo ebaõiglust!
Koduvoodi on mu päästja. Tänu temale ma siiski tean, mis tunne on hommikul rõõmsa ja puhanuna ärgata.
Kes küll leiaks rohtu, et see ka reisidel nii olla võiks?

Suvel ju tahaks reisida...

Mulle tohutult meeldis reisida! Noh, nii aastat kolm tagasi...
Mõte eelseisvast väljasõidust tekitas mõnusaid ärevusjudinaid ja kuigi kohvri pakkimine jäi mu iseloomu eripära arvestades alati viimasele hetkele, moodustasid elav kujutlusmeel ja sihtkoha kohta tehtud taustauuring mu peakeses juba eelnevalt eriti atraktiivse kombinatsiooni ühest õigest puhkusest (mis, tõsi küll, V. iseloomu eripära arvestades alati ei teostunud, kuna ta kardab paaniliselt neid kolme nimetust, mida mina jumaldan- kõrgust, kiirust ja planeerimatust- ning nii mõnigi kord pidin seetõttu leppima ka tavalise puhkusega).

Kolmikutega on aga reisimine omandanud hoopis teise tähenduse.
Mõistus, see va sirge sell, vasardab väljasõidu eel pähe talumatult kibedat tõde: "Maris, see pole puhkus! Usu, kodus on teil kõigil kõige parem!"
Aga tunded, mu naiselik pool, kellele paratamatult liig palju järeleandmisi teen, kiunatavad nutuselt vastu: "Ma tahan ju ka midagi muud! Tahan vaheldust!"
Seekord sõitsime Muhu- ja Saaremaale.
Pakkimist alustasin kaks päeva varem. Vajaminevatest asjadest nimekiri täitis tihedalt A4 paberi mõlemad pooled. See täienes pidevalt. Jälestasin seda lehte! Kuid õnneks taipasin, et selle mitte-järgimise tagajärgi jälestaksin kordi rohkem.
Et nimekirjas esikohal pidanuks olema kõrvatropid, mõistsin kahjuks siiski liiga hilja...
Tegelikult polegi erilist vahet, kuhu täpselt sõita. Kogu reisi sisu on niikuinii üks- laste vajaduste pidev rahuldamine. Kui ebaproportsionaalselt suure aja hammustab muust tegevusest näiteks laste pissitamine! Minu meelest ma pidevalt ainult pissitangi kedagi! Jõudnud vaevu end võimalikult märkamatult (süle-rünnaku ohvriks langemise hirmus) kuhugi tooliservale istuma nihutada- ja ma ei räägi siinkohal mingist lõõgastusasendist, vaid tavalisest sirgeselgsest tagumikutoetamisest- kui juba tuletab esimene trio liige end valjuhäälse "Pissileee!"- hõikega meelde. Kui teised koheselt "mina ka, mina ka!" sekundeerivad, olen kergelt pääsenud. Tihtilugu nad aga ei taha kohe- vaid just siis, kui ma teist- (ja kolmandatkordselt) sama ülisalajase toolilenihkumisega istumistseremoonia olen läbinud ning kogu ülejäänud seltskond juba mitmendat köitvat jututeemat keerutab. Et miks mind keegi ei aita? Oh, alguses nad proovisid! "Lähme Anaga!", püüdis mu ema Jossikesele kätt pihku suruda. Vapra väikemehe alumine mokk tõmbus aga torssi ja ta kuulutas valjuhäälselt vaevuaimatava nutumaiguga, mis hääletooni loomulikust veidi kõrgemakõlaliseks tõmbab "Tahan mammat!" (Mamma- see olen mina, mõelda vaid!) "Lähme issiga!", püüdis V.-gi Lisanni meelitada, kuid too kuraasikas sirts tegi otsemaid ta ilme all perfektse sildaviske ning jäi seejärel ristseliti murule lebama, lastes kurgukesest kõlada maailma valusaimal kaebelaulul, mille sõnad vajanuks täpsustamist, refrääniks oli aga seitsmekordne "Ei!" ning Coda´ks alt üles glissandos "Emmeeeee!"- misjärel vestlusse tekkis mitmesekundiline hämmeldunud paus- noh, kuni ma Lisanniga tualetti kadusin. Loviisa potinõude peale enam abikäsi ei sirutunud. Õnneks. Seda tüdrukut ei maksa nimelt torkida. Kui tema on oma peakeses mingi plaani välja mõelnud- ütleme, et selleks on näiteks emaga potileminek, ning keegi julgeb asjast oma versiooni välja pakkuda- ütleme, et selleks on kellegi teisega potileminek, võib kogu ümbuskond asjast omamoodi aru saada- kujutledes näiteks kellegi elusalt nülgimist! Niipalju siis abist...
 Teine puhkusereisi totaalselt häiriv faktor, mida kuidagi tähelepanuta jätta ei saa, on laste unereziim- või ehk täpsemalt öeldes reziimitus. Püüdsin küll üliväga kõik uneajad pikemale autosõidule või siis sootuks tubaseks sättida, aga ikkagi suikusid nad täiesti valel ajal, magasid ilmselgelt liiga vähe, hiljem enam ei uinunud ning õhtuks muutusid täiesti pööraseks.
Üleväsinud Karl Johann käitub kui üleskeeratud jänes. Ta jookseb haake tehes siia-sinna, tõukab pikali, maha või eemale kõik elus ja elutu ettejuhtuva, naerab laginal ning keeldub igasugustest adekvaatsetest kontaktidest. Tema vägisi rajalt mahavõtmine toob kaasa lohutamatu nutuhoo.
Üleväsinud Loviisa hakkab looma vaid talle arusaadavat korda. "Kus minu auto on?", tatsub ta valjult sõideldes edasi-tagasi. "No ei ole autot! Auto kadunud! Ära kadus! Kus auto on? Kus on, hoopis?" ("Hoopis" on ta lemmiksõna.) Selletaoline jauramine kogub märkamatult tuure ning võib õigeaegse sekkumiseta lõppeda hüsteerilise kisaga.
Üleväsinud Lisann surub aga lõua rinnale, nii et juuste heledad salgud üle kogu ta näo valguvad ja kõnnib sellisel pool-pimedal kombel kuhu väsinud jalad iganes kannavad. Talle tuleks ka heameelega nutt peale, kuid esiteks vaja leida põhjus! Ega Lisann rumal pole, ta teab väga hästi kuiväga ma ei salli tühja karjumist. Kui üleväsinud Karl Johann samal ajal hullunult mööda tuba jooseb, ei tule tüli kaua oodata- õige varsti lükkab ta õe pikali ning kõlav kisa võib igati õigustatult alata. Teine võimalus on aga lihtsalt peadpidi millegi otsa tonksata- ajab kah asja ära!
Sellised nad on, mu vaprad väikesed reisikaaslased! Täiesti tavalised pisikesed põngerjad, kellele võõras keskkond, uued muljed ja sassiläinud päevareziim pisut liig on, kuid kes muudmoodi oma ebamugavust väljendada ei oska. Ma ei saa neile rohkem pakkuda, kui mul on- üks süli ja kaks kätt. Kuid sellest jääb kolmele ilmselgelt väheks...

Mõistus ütleb mulle peale reisi karmilt: "Said nüüd, mis tahtsid!"
Ma tean, et tal on õigus. Vaadates kodumurul õnnelikult karglevaid ja "Kodu, minu kodu!" laulvaid kolmikuid, ei saakski seda kaksipidi mõista.
Ka pikad lõuna- ja ööuned koduvoodis kinnitavad rutiini möödapääsmatut vajadust.
Mina aga istun jälle arvutis.
Tunded kihutavad takka: "Suvel võiks ju siiski veidi rännata!"
Book now... Tehtud!
Järgmisel nädalal läheme Soome.
Andke mulle juba ette andeks, lapsed!
Mõistus, sina ka...