Laupäev, 16. juuli 2011

Minu suhetest Une- Matiga

Eelmise teema jätkuks tahaksin veidi lahata ühte lastest täiesti mitteolenevat, ning just reisidel ja külaskäikudel teravalt ilmnevat probleemi.
Ma nimelt kannatan unehäirete all!
Selle diagnoosi panin enesele peale viimast, Saare- ja Muhumaa reisi, kus asi ikka totaalselt käest ära läks! Eelnevalt olen tavatsenud tagasihoidlikult ohata, et ega ma võõras kohas hästi maga. Nüüd viimaks mõistsin, et halvasti magamisel ja üldse mitte magamisel on siiski suur vahe.

Et mitte päris pöörasena mõjuda, jätsin eelnevas postituses mainimata ka selle, et andsin Saaremaal (nii möödaminnes, piltlikult öeldes lapsed seelikusabas) koos Rahvusooperi solistidega ühe kontserdi. Tänan küsimast, väga hästi läks! Sellele eelnevat ööd ei taha aga mitte meenutadagi...

Heitsin voodisse tavapärasel ajal, peale uue kuupäeva saabumist. Aknad olid küll avatud, kuid väljasttulev õhk tuba jahedamaks ei muutnud. Avatud akna vahelt kostis aga vaheldumisi kajakate ennekuulmatult metsik kisa (nad olid vist mingi korjuse leidnud), koerte hullunud haukumine (nende närvisüsteem oli kindlalt suurema hälbega kui minu oma) ja purjus inimeste lame räuskamine (reede öö!). Lisaks selgus, et mu ema, kellega tuba jagasin, on ka norskama õppinud. Kõik see kokku moodustas mu peas ühe vägeva unetuse sümfoonia, kus mina läbikukkunud peadirigendina toast tuppa joostes üha uusi mooduseid püüdsin leiutada, et seda lärmavat kaost oma taktikepi alla suruda. Asjatult!
Kõrvatropid jäid kah koju!

Minu hea une jaoks peavad olema tingimusteta täidetud järgnevad kriteeriumid:
1. Absoluutne vaikus.
Kõige hirmsam eksimus selle nõude vastu on norskav toakaaslane, kusjuures tavaliselt selgub see kurb tõsiasi siis, kui enam midagi muuta ei saa. Olen võimeline kogu öö lage jõllitama! Algul ma küll püüan rahulikult oma rütmis hingata ning lõdvestuda. Mõne tunni möödudes läheb aga veri tasapisi keema ja tekkib raev. Vähkren küljelt küljele ja köhin nagu hull. Kolistan ettejuhtuvate esemetega. Tavaliselt kraaksatab norskaja end mõneks hetkeks isegi vait, kuid tean, et hetke pärast algab kõik uuesti. Siis ei viitsi enam tühja rabeleda. Uitmõtted kihutavad siia-sinna. Ka keha sooviks ära joosta, kui vaid väsimus nii suur ei oleks. Vastu hommikut, üli- üleväsimuse staadiumis meenub Contra loodud luuletus:
Sinu rütmiline norse kõlab minu kõrvale
nagu kuritahtlik morse, nagu kutse mõrvale
läbi lõigata su kõri noaga, mis on jahune-
teisiti see jõle lõrin vaikuseks ei rahune!
...mille peale nutan veidi (sest tunnen, et see on tõsi).
 Ah, mis siin norskamisest rääkida, eelmisel suvel lõhkusin maal vanemate vana pendliga kella ära. Too nimelt tagus igal täistunnil vastava arvu "pimm-pomme", muul ajal aga tiksus lausa väljakannatamatult valjusti. Kusagil nelja-viie ajal hommikul, kui juba unetusest pool-hulluksläinuna oma asemel püherdasin , tundsin järsku, kuis "tik-tak´id" mu ajusid künnavad ning mõistsin, et uus "pimm-pomm" purustab mu pea sootuks! Loomulikult oli see üleväsinu segane kujutelm, kuid hirm oli siiski nii suur, et käsikaudu kobades jõudsin kellani, keerasin midagi ja... järgmisel hommikul küsisid vanemad veidi ärritunult, miks ma selle siis kohe ära pidin lõhkuma!? Saanuks ju seisma panna! Seleta siis neile, et öösel oli vaid kaks valikut- mina või kell...
 Sosinal lisan veel, et ma ei maga kolmikutega ühes toas. Taandasin end teise tuppa praktiliselt kohe peale nende sündi. Uskumatu, kui palju väike laps unes niheleb! Kolmikute puhul ei lakka see sahkerdamine hetkekski! Kolmikute ema ei saa enesele öökulliks muutumist lubada. Kolmikute ema peab ka järgmisel päeval võitlusvõimeline olema. Kaisusmagamist pooldavad ökoemmed võivad mu suunas nüüd küll süüdistusi pilduda, kuid mina leian, et muside- kallide vajamineva doosi saab laps ka päeval kätte. Öösel me magame. Oma tubades.
2. Mugav küljealune.
Oo jaa! Ei mingeid kriiksuvaid välivoodeid või hullem veel- võimlemismatte! Vedasin jalgrattamatkal kaasas hiiglaslikku õhkmadratsit koos jõletult suure pumbaga, mis kuidagi koormas ei tahtnud seista, iga augulisema kruusatee lõigul maha plartsatas ja tohutult tüli tegi- kõik selle nimelt, et öösel paar tundigi magada saaks. Padi oli ka kõige tipus uhkelt torusse keeratud!
Imetlen inimesi, kes mingi rullikeeratava liistaka peal õiglaseund magavad! Mina võiksin sellel öö otsa näiteks turiseisu harjutada- ei enamat.
Mitu aastat tagasi toimus meil perereis Vilsandile. Telkisime. Tundsin juba aegsasti ette, et ega see hästi ei lõpe, ees ootab taaskord lõputu unetu öö- kuid mu õde kinnitas veendunult, et ka tema telgis ei maga. Leppisime kokku, et läheme kell viis hommikul saart mööda kõndima ja linnulaulu nautima. Võite kaks korda arvata, kas temast oli mulle seltsilist! Meie märguanne pidi olema vaikne vile. Vilistasin kord. Vilistasin teine. Kolmanda vile vastuseks tuli... norsatus.
Ka üksi oli tore loodust nautida! Üksi, uhkelt- ja unetult...
Aga mu isa valdab uinumise kõrgemat pilotaazi! Tema võib rahus magama jääda ka keset lärmakaimat seltskonda, diivanil istudes, kui jututeema teda ei huvita. See ajab tõeliselt närvi!
3. Normaalne toatemperatuur.
Kõige hullem on palavus. Palavus on unetule tõeline proovikivi!
4. Putukate puudumine.
Niikui sääsk piniseb, möödub ülejäänud öö valvates. Piinlen- aga istun üleval.
  Kui ülaltoodud neli kriteeriumi on täidetud, magan täiesti rahuldavalt.

Eelmise Ekspressi psühholoogia rubriigis oli unetusest juttu. V. ja ema surusid selle mulle üksmeelselt pihku- lugegu ma ometi ja tehku järeldused! "Oma puudega tuleb leppida, seda aktsepteerida- ja mitte hädaldada", oli artikli sõnum. Niisiis uue aja psühholoogia enam hädalist ei aitagi? Oo ebaõiglust!
Koduvoodi on mu päästja. Tänu temale ma siiski tean, mis tunne on hommikul rõõmsa ja puhanuna ärgata.
Kes küll leiaks rohtu, et see ka reisidel nii olla võiks?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar