Heaolu vihma ajal

Istun praegu oma väikeses Bergeni külaliskorteris. Mu ees on maast laeni aken vaatega fjordile ja sadamale, pilk üle õla lisab aga vaatevälja tohutu müürina kõrguva mäeaheliku. Taamal oleksid väikesed valged punaste katustega majad korraldanud otsekui võistluse, kes neist end kõige kõrgemale tippu suudab istutada. Võitjagi on pidanud tubli neljandikuga mäe kõrgusest alla andma, teised toredad veidi allpool otsekui toetaks teda riburadapidi. Vaade on sealt kindlasti vägev, kuid kes teab, kuidas maa-ühendusega lugu on.

Sajab. Ja mu tuju on natuke nukker.

Kõige kaugem mägi on mattunud täiesti udupilve alla. All sisehoovis on perfektne, aga täiesti tühi mänguväljak. Ei ainsatki last, ka noil päevil, mil päike paistis.

Sama tunne oli eile kirikus. Kirik on läbi viinud tohutud uuendused, jumalateenistus meenutab pisut talk-show’d, mõistan, ajaga tuleb kaasas käia. Aga inimesi see juurde ei too.

Midagi on valesti, aga ma ei saa aru, mis täpselt. Äkki mu enese juures?

Naudin väga põhjamaade romaanide karget stiili. Jah, enamus neist kirjeldab sajanditetagust karmi ja kasinat elu, ürgse looduse stiihiat, näljaste kiskjate ja inimestevahelisi võitlusi mäekurudes, kus viimased tihtilugu allagi pidid vanduma või üle noatera pääsesid. Ka tänapäeva kontekstis täiesti mõeldamatuid moraalireegleid, kiriku võimu lihtinimese mõtete ja tegude üle, tõsiseid siseheitlusi, pattulangemist, süüdimõistmist või andekssaamist. Ehedaid tundeid- armastust, viha, kadedust, suuremeelsust. Hirmunud südame tukseid, vaeva, higi ja soola pisaraid, aga ka õnnistatuse tunnet, helgust, ürgset nais- või meesenergiat, väge, kirge, sitkust, visadust, hingetarkust, pühadust...

Muidugi ei ole kõik ülalkirjeldatu pärisellu igatsemist väärt ja mõjub norra kontekstis ehk ülekohtuseltki, sest siin ju ilus, puhas ja hea. Mida aga siiski sealt kaugest ajaloost läbi kirjanike sule kaasa võtaksin, on just see killuke ehedat mõru maitset, mis tänapäevases elus täielikult puudub. Kusjuures mulle tundub, et pole ka täiuslikku magusat. Seda põldmarja, muraka või metsmaasika oma, millest kumab kas kargust, mõrksust või kibedust. On vaid suhkruasendaja moodi lääge magus, mida tahaks küll veel ja veel, aga mis ei kosuta, ei täida ja ei ole päris.

Vihm ei taandu. Aga ma ei taha enam oodata. Plaanisin täna matkata ühest mäetipust teiseni. See võtvat viis tundi. Mul ei ole küll keepi ega vastavaid jalanõusid, aga tunnen, et pean siiski minema- korrakski välja sest mugavustsoonist, elustandardist, kust pärineb millegipärast kõige enam teraapiakliente...