Vahel võibki vist endale veidike valu lubada. Näiteks siis, kui olen alateadlikult tajunud, et midagi on pahasti, kuid pole seda koheselt taibanud lahendama hakata ning ühtäkki avastan, et olen mures ja üksi.
Käisin nädala algul koolitusel, mis keskendus väga konfliktsete paarisuhete parandamisele. Sealt võtsin kaasa tõdemuse, et üks täiesti tavaline erimeelsus või tüli kahe vastutusvõimelise täiskasvanu vahel peaks ära lahenema kõige rohkem viie minutiga.
Tõepoolest. Edasi hakkavad juba kaasa mängima isiklikud mustrid, mis lubavad tülil kas eskaleeruda või jääda vinduma. Kehvad variandid mõlemad. Oleme mõnes mõttes oma valust sõltuvad ja muutume sellele “pealepuhumise” ootuses otsekui tagasi lasteks - olenevalt isikuomadustest kas karjudes või mossitades. Või hoopis jonnakalt vaikides, tehes näiliselt neutraalset nägu - teine võiks ju ometi aimata, mis häda!
Aga teine ei aima. Miks peakski.
Kui teine mängib (sageli teadmatusest või tahtmatult) asjaga kaasa ja ei asu samuti koheselt arusaamatust lahendama, on asjalood halvasti, kuna temagi käitumismuster tuleneb ta isiklikust, kaugest minevikust kätteõpitud kiindumusstiilist, mitte käesolevast paarisuhtest. Niisiis teeme endale asjatult haiget ja liigume läheduse asemel partnerist hoopis kaugemale. Taandareneme ja proovime tüli lahendada, nagu juba ülal mainisin, kas karjudes või vaikides, igatahes võtmata isiklikku, täiskasvanulikku vastutust. Valime toredad rollid, mõni märtri, mõni sõdalase. Einoh, põnev! Aga tüli osas see lahendust küll ei paku.
Vaat nii. Siin ma siis külitan, kahetsedes, et asja koheselt teemaks ei võtnud. Kell on tiksunud kaugelt üle südaöö. Praegu pole teha midagi ning küllap pean tagasi voodisse kobima. Keegi mind siia “päästma” ei tundu tulevat. Raiskan lihtsalt oma väärtuslikku uneaega. Hommikul vaatan kõigepealt iseendale otsa.
Ja siis annan asja parandamiseks mõttes viis minutit…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar