See on Hiiumaa, saar, millel viibides on mul alati pisut segased tunded. Saar, kuhu harva saab, saar, läbi mille kerkivad esile erinevad tunded ja aistingud, mis kuuluvad tegelikult kusagile mujale, mine tea, kuhu täpselt, mõni minevikku, mõni ehk hoopiski unenägude maailma. Hiiumaa ei jäta mind ükskõikseks. Siin on paar kohta, kust saab ammutada jõudu ja väge. Aga täna panen seda vaevu tähele.
Täna ma nutan. Näen, kuidas minu kõrval olev mees lihtsalt tükkideks rebitakse ja mitte keegi ei saa seda pidurdada. Mitte keegi. Ajalehega saab tappa nii kärbse kui inimese. Inimest tuleb lihtsalt rohkem taguda. Küllap lõpuks murdub temagi. Ja muidugi ta murdus, peale tänast ei saanukski teistmoodi olla. Palju oleks olnud vastu öelda, ümber lükata, laimamiseks nimetada. Aga rahva ees… Milleks? Jah, täna ma juba kardan tema pärast.
Mul ei ole mõtet midagi öelda ega teha. Tunnen küll teda võõrastest rohkem, aga see ei loe. Selles maailmas, kuhu meid praegu on paisatud, ei loe mitte miski. Kõik teised tunduvad paremini teadvat, otsekui oleksid viibinud tema nahas, tema elus, tema valikutes. Väärikas mees, kes on oma inimlikkuse ja empaatiavõimega mõjutanud tuhandeid, on loetud päevadega muudetud narriks, tambitud mutta, nullini ära tühistatud.
Viibin oma toas otsekui laeval. Meri on majale nii lähedal, et aknaalune kaldariba ei paistagi. Isegi kõikumist oleks justkui veidike tunda. Või on see vaid praeguste päevade pinge? Üksikud vahututid laineharjadel lasevad end lõunatuulel üles-alla hüpitada. Eluski käivad tõus ja langus käsikäes. Tihtilugu paraku mitte nii vallatult, kui lainetel. Andekamate tõusud puudutavad vahel päikest ning heidavad meilegi sära. Nende mõõnad võivad seevastu olla eluohtlikult sügavad. Täna ulatasin küll käe, kuid tundub, et üksi ei jaksa…
Oh, need vaesed “ärakasutatud naised”! Nii armsad, abitud, nunnud ja rumalad, suhte osas vastutusvõimetud, iseenda vigade osas pimedad, iseseisva mõtlemisoskuseta kaasalohisejad, aksessuaarid ja lemmikloomakesed. Võtke nüüd korraga ja kordamööda sõna! Teie, kes pole ise suutnud midagi ligilähedastki- inimesi elule tagasi aidanud, tuhandeid leinajaid mõistnud ja lohutanud, tuhandeid lugejaid ja kuulajaid elulisuse ja inimlikkusega puudutanud. Võtke kätte ja purustage, kuis jaksate! Las rahvas õhkab teile, et hoopis teie olete kangelased. Et teie võisite olla ükskõik missugused, süüdi on ikkagi see, kes julges elada ja oma elus muutusi teha.
Täiskasvanud inimesed teavad, et suhtes on alati kaks poolt. Täiskasvanud inimesed teavad ka seda, et inimene on arenemisvõimeline olend, mistõttu pole kunagi mõtet üles kraapida tema nooruaegseid möödapanekuid. Mitte keegi pole kahekümneselt nii tark, kui kolmekümneselt ning viiekümneselt võime vabalt naerda neljakümnese iseenese arusaamade üle. Täiskasvanud inimene on ehk midagi kuulnud ka suhtemustritest, mis meid üsna jäigalt saadavad. Olete ehk märganud, kuidas mõnes suguvõsas muudkui lahutatakse, kui samas teised, hambad murdumiseni ristis, jonnakalt oma jubedas abielus püsivad. Et täiskasvanud inimeste lahutuslood tihtilugu kõrvasuhte baasilt alguse saavad, pole vist samuti kellelegi üllatus.
Merekivide siledad seljad vilksatavad lõbusate peeglikestena veevoogude vahelt. Vaata endasse, näivad nad ütlevat, kattes samas end üha ja uuesti ülelaksuvate lainete alla, otsekui narritades. Enda eksimuste osas oleme tihtilugu pimedad, teiste suunal aga mängime jumalaid, näib olevat nende selge sõnum.
Kui viimati Muhus kiviaeda lappisin, oli kogu “torm” just alanud. Nätaki ja nätaki lendasid kivilahmakad mu käte vahelt vajalikus suunas, kuhu täpselt, seda ei teadnud ma isegi. Tõdesin vaid seda, et ilusaks seda aeda heitmistehnikaga küll ei saa! Loopimine leevendas kõigest viha ja abitust. Inimese pihta loopides võiks arvestada, et suured kivid võivad vigase viske korral tappa.
Ka mina olen “nende naistega” sarnases olukorras olnud, keda kollane ajakirjandus, hüsteerilised “psühholoogid ja hingehoidjad” ning muu kahtlane kõigevihkajast rahvas teise inimese nime igaveseks äramäärimise hinnaga “päästma” on sööstnud. Ometi ei kujutaks ma ette, et oma ekskaasast midagi säärast üllitaksin. Vastupidi. Ta elab meile praegugi väga kaasa. Kõneleme iga päev. Mahume kenasti ühe laua taha laste sünnipäevadel ja muudel üritustel, istume kõrvuti aktustel ja lastevanemate koosolekutel. Soovin, et tal läheks elus hästi, mis sest, et meie abielu lõppes lahutusega. Oleme me siis seetõttu läbi kukkunud? Meil on ju imetoredad lapsed. Juba see on vastus.
Miks tiritakse avalikkuse ette lausvaletajast hävitaja, hetkekuulsuse janus vihakõneleja, ammu lõpetatud suhte kibestunud osapool, kes pole kunagi kuulnud andeksandmise ja oma eluga edasimineku vajalikkusest ja miks esitletakse tema käitumist kui normaalsust, kiskudes ehk kunstlikult haletsustki välja? Miks? Vägisi ei sundinud neid ju keegi kokku. Ka siis, kui koosellu mõrad tekkisid, oli mõlemal võrdne võimalus endale sobivat lahendust otsida. Ja leida. Näiteks lahkumineku ja edasiste normaalsete suhete näol. Naine ei ole nukk, kellel meelevaldselt saab jalad küljest või pea otsast rebida. Ma ei räägi siinkohal räigest koduvägivallast, mille tulemusel inimese minapilt aastatega hävineb. Räägin võrdväärsetest partneritest. Võimuvõitlusest. Sellest loost oli märgata, et seda tehti pelgalt kättemaksuks. Kurb ja väiklane.
Loojangud on eriti ilusad. Ka selliste päevade loojangud, kus teiste inimeste julmuse pärast pisaraid valatud. Kujutlen, et mu pisarad on osake sest lõputust silmapiiri taha kaduvast merest, kuhu end päikegi õige pea heidab. Ja ma tean, et seal ootab ees midagi palju paremat, siiramat ja õiglasemat. Küllap homne päike meile vihjeidki saadab…
Mitte keegi, isegi mitte tema ei pea olema sunniviisiliselt abielus ja õnnetu. Mitte kellelgi pole talle õigust öelda, et “sina pead!”. Need on inimeste poolt loodud reeglid. Jumalaga pole siin midagi pistmist. Küll aga on Jumala kingitus oskus kõneleda, lohutada, juures olla, puudutada, meelde jääda. Ärge tehke enam nii, tahaksin praegu sosistada. Mu huuled liiguvadki tasa. Aga kuulda on vaid lainete sügavat müha…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar