Miks puudu jääb mul üha meelekindlust,
miks väge täis mu meel, kuid mäed ei liigu,
kui arengus ei tee ma allahindlust
ja juba julgelt üle võlli kiigun?
Ning vaimu-ilmaski löön laineid hooti,
kui paberile tundun pliiats terav -
nii elu hõlpsalt märkida võin nooti,
mis vaikuseski sillerdav ja särav.
Ning ihulegi jõu ja ilu jooni
võin vedada, kui huulepulgajälg
vaid vajaks veidi sügavamat tooni,
et peita kaamos, kahvatus ja nälg.
Ka armule saaks anda lisahoogu,
end viimistleda liikumisejõus.
Ja ometi mu andeid nagu loogu
seal langeb, kus kord algas mäkketõus…
Mis teen, jääb varju, kaob või tundub hale,
nii armastuses, elus, kui ka laval.
Kui kulda kaevan, satun sügavale.
Kuid tippe oleks vallutada kaval,
et olemise talumatu kergus
seal tuuleks minu tiibadele muutuks
ning südameski palumatu kõrgus
mu väge tasapinnaliselt puutuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar