neljapäev, 20. juuli 2023

Armastusest

 See, et te sellest raskest ajast, kui teie armastusloost üle-Eestiline skandaal tehti, teineteisega koos läbi tulite, on küllap tunnistus, et teie suhe peab kõikidele tuleproovidele vastu. Nii on öelnud üks ja teine, mõni kinnituseks, mõni lohutuseks.

Tõepoolest, mis ei tapa, teeb vigaseks ning paranemine võtab küllap aastaid. Kui kord tunneb üks, kord teine, et jaksu ja hakkamasaamist napib, oleks armastava toetuseta täiesti kujutlematu jalgadel püsida. Aga arvestage, et siiani on tegu pelgalt ekstreem-olukorraga, millel on kindel algus ja küllap ka ajaliselt piiritletud lõpp, misjärel loodame siiski naasta tavapärasemasse elurütmi. Millisesse täpselt, näitab aeg.

Mind hoitakse ja minu eest hoolitsetakse täiesti erilisel viisil. Ma pole ealeski end nii armastatuna tundnud. Võib öelda, et mind kantakse lausa kätel. Saan olla täpselt selline nagu olen - aga soovin seejuures oma olemisse maksimumi anda, sest näen teda tegevat sedasama. Ta muudab mu elu niivõrd palju lihtsamaks ja ilusamaks, et seda on võimatu ilma õnnepisaraid neelamata sõnadesse panna.

Seda pentsikum tundub praeguse õndsuse ja haavatavuse pinnalt tõdeda, et tegelikult ei ole ükski armastuse lugu kaitstud tavapäraste hoovuste eest. Toon selle nüansi nüüd ja praegu esile seetõttu, et selline see elu lihtsalt on, peatumata pikemalt meid mõjutavatest, juba lapsepõlvest või varasematest suhetest sisseõpitud käitumismustritest, mida täiskasvanud inimestel on küll peaaegu alati võimalik muuta ja murda, kuid mida me tihtilugu üldse ei teadvustagi. Enne kui häda käes. Või liiga hilja. 

Ausa, siira ja lähedase suhtega tuleb ümber käia äärmiselt tähelepanelikult ja selle edu ning ketvus sõltuvad mõlemast osapoolest. Pelgalt ühe partneri hingetarkuse ja pühendumisega pikalt pinnal ei püsi. Kunagi kirjeldasin turvalist seotust, ei, mitte seda, mida paljud mehed pelgavad kui lipsupidi ülespoomist, vaid seda, milles mõlemal säilib ka kirg ja hingeline vabadus, nii:

Rõõmuvitamiinid ja õnnehormoonid
astuvad sinu ja minu käevangus
sätendava valguse poole,
teispool tardumuse
ja paigaltammumise
tumedat piiri.
Võbelev valgusvihk
viimistleb meid tulihingelisteks
taeva poole lõõmavateks 
kaksikleekideks.
Anname ümbritsevale valgust ja sooja.
Lõkendame naerust ja õnnetundest.
Põimume teineteisega ühte,
teineteist kõrvetamata,
painutamata,
sulatamata.
Imestame isegi,
et see kõik on tõesti võimalik!

Olen osalenud sadadel laulatustel ning olnud koos pruutpaaridega armastusest tüünes pühakojas hardusest tõstetud, südames magusvalu igatsus sellesama lendutõstva tunde järele. Ometi tunnen alati selle jah-sõnale eelneva küsimuse ees, mis nõuab elu lõpuni koosolemist, mõningast kahtlust. Mina oleksin küll oma kahekümne kolme aastase vanuse ja olematu elukogemuse baasilt pidanud ütlema vaid seda, et praegu jah, aga kust mina tean, mis saab aastate pärast.

Seetõttu pean sellest jah-sõnast palju tähtsamaks sagedast, igakuist, iganädalast või minu poolest kasvõi igapäevast enese ja oma paarisuhte läbikatsumist - kas meie armastusega on kõik hästi? Või on mõni teema, millest peaks nüüd ja koheselt rääkima? Kui ühel partneritest on probleem, on probleem kogu paarisuhtes. See tuleks meelde jätta. Ja probleemi lahenduseks saavad olla nii üksmeelele jõudmine, kompromissi saavutamine kui eriarvamusele jäämine- kui mõlemale sobib. Me oleme ju isiksused, kas pole tore!

Täna olen oma suhtes õnnelik. Oma tänast päeva ma tagasi ei saa, seetõttu on see ääretult oluline. Kui olen ka homme õnnelik ja nädala lõpul, ja kuu lõpul, ja saan aasta lõpulgi väita sedasama, olen paljude aastate möödudes ja viimaks elu lõpul piisk piisa haaval täitnudki selle Jumala poole antava jah- lubaduse. Armastuses ja austuses. Muidugi on ka minule oma kalli partneriga selle hingematva hetke jagamise ja traditsiooni ilu edasi kandmise mõttes altariesine jah-sõna ülioluline, kuid omavahel sooviksin punase joone ja südame tõmmata ikkagi päeva-päevalt ja samm-sammult üheskoos astumise olulisusele ning teineteise silmaspidamisele. Sest siis ei jää me suhtesse lünki, kraave ega viimaks kuristikke. 

Teate, kui tore on õppida rääkima! Jah, loete õigesti, just seda ma praegu teengi. Kujutage ette, on nii mõndagi, mida ma ei ole osanud, milles olen end jätnud üksinda. Kui ta mind kallistab ja imestunult küsib, et miks sa muretsed, sul olen ju mina ja kui ma saan läbisegi nutta, naerda, imestada ja end taas ülestõstetuna tunda, ei ole mul mingit põhjust mitte lubada temale sedasama. Koos minuga iseendaks olemist. See ongi armastus. See “jah”, mis osutub viimaks tõeseks.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar