Muhu suvi

 Mulle on täiesti arusaamatu, kuidas sai see kuus nädalat, mil Muhus puhkasin, nii kiiresti mööduda! Mul oli kaasas hunnik raamatuid, mida ma õieti ei lugenud. Olid akrüülvärvid, millega üritasin ühel korral maalida, kuid seegi pilt jäi algusjärku. Olid lõngad ja juhised heegeldamiseks, et Loviisa vooditekk lõpuks valmis saaks, aga heegeldasin vist kaks rida, siis läks järg käest. Olid klaverinoodid, aga ma ei harjutanud kordagi ning kitarr ja kannel, mida ma samuti peaaegu ei puutunudki. Mida ma siis tegin?

Vist puhkasin. See käis pisut teisiti, kui eelnevail aastail. Selle aasta Muhu märksõna oli märkamine. Kogesin palju enam üksikute hetkede ilu ja võlu. Mul on meeles lõputud loojangud, mis maalisid pilvede kõhualused kuni hiliste öötundideni tulipunaseks. Mul on meeles pärnade magusad õied ja olen õnnelik, et sel aastal ei unustanud neid korjata. Mul on meeles angervaksasid täis põlluääred. Mul on meeles pääsupoegade esimesed lennuharjutused. Mul on meeles pooleseitsmene riiakas harakas magamistoa akna all. Mul on meeles ligihiilivad külakassid. Mul on meeles esimene päev, mil ritsikad alustasid viiuldamist- vankumatult sügise poole. 

Ja lapsed. Kolme talu peale üheksa, aeg-ajalt lausa kümme ühevanust last. Üks suur ja osavõtlik sõpruskond! Ühised käigud, ühised mängud, hommikused, õhtused ja päevased traditsioonid, tõsi, vahel ka tüütud, kui mind liiga palju autojuhina kaasati. Tegin need käigud, enamasti Lõunaranda, siiski peaaegu nurisemata, sest mäletustes peitub hilisem elujõud. Lapseea kohalolu kaudu saab aimata täiskasvanuealise võimet olla lähedal. Ja unustamatuid mälestusi peavad vanemad kindlasti kinkima, see on väga kerge ja äratasuv ülesanne.

Külalistega oli sel aastal keerukam. Ma ei võtnud neid ülemäära palju vastu, kuid see, et suurem läbisõitjate arv jäi just viimasesse nädalasse, aega, mil Jossiga oli juhtunud õnnetus, kurnas mind siiski parasjagu. Aga ma ei nurise. Sõbrad, kes minu juures peatuvad, on hoolikalt valitud, seega jäävad need hetked erilistena meelde. 

Ära tulles valasin ka pisaraid. Veel oleksin tahtnud maalida, lugeda, jalutada, ringi sõita, niisama olla. Veel oleksin tahtnud tunda seda lõputut õnne- ja tänutunnet, mis mind alati Muhus olles täidab. See on selline, et tahaks kallistada iga põõsast, puud ja põldu. 

Tallinnas on teisiti. Armastan meeletult ka siinset kodu, olen tohutult tänulik oma inspireerivate töökohtade üle. Luban end armastada ja armastan ise. 

Aga miski jääb ikkagi maale, jääb sinna lihtsuse ja heinapallide vahele. Sinna, kus ei pea ennast tõestama, seal, kus ma ei ole mina läbi oma saavutuste, vaid olen mina ka öösärgi väel, teetass käes, poole päevani ringi tuiates. Seal, kus ma ei pea midagi mõistlikku tegema, arvama, kogema, seal, kus tunnetan olemise imelist kergust. 

Augustis on ööd juba pimedad, aga just siis saab vaadelda tähti. Just siis saab olla laotuse all osa kõiksusest, universumist. Minu arvates avab Jumal oma armastuse hõlmad just augustiöödel- et näidata oma kätetöö ilu, oma lugematute kollaste tähtedega kõikekatvat tekk-mantlit. Muul ajal on see vaid hoomatav. 

Aga aeg muudkui lendab. Mööda linnuteed, igaviku poole...

Tõuksijutt

Jah, ma tean, et elektritõukse ei maksaks lastele osta. Nüüd tean ka seda, et juhul, kui neid siiski osta, võiksid need olla veidi vähem võimsad, kui need kõige võimsamad. Aga neile, kes ootavad, et hakkaksin oma poega nendega ühes hurjutama ja arutleksin, kas ta sellest, mis juhtus, ka edaspidi õppust võtab- eriti, kui hurjutajate näol on tegemist hoopis teiste, flegmaatilisemate isikuomadustega laste vanematega või siis üldse mitte lapsevanematega- ütlen rahuliku südamega, et olen ääretult tänulik. Mu poiss on täiesti tavaline elava loomuga uudishimulik teismeline, kes ei oska paraku ohtusid ette näha ja katsetab aeg-ajalt asju, mille turvalisuse ja ebaturvalisuse piir on õrnõhuke või puudub sootuks, mistõttu esineb õnnetusi, vahel ka tõsisemaid. Olen ääretult tänulik, et mu poeg saab terveks. Ta ei tahtnud nii. Ta tahtis lihtsalt trikitada. See, mis teismelise aju ja seiklushimu juhib, on adrenaliin. Muide, minagi olen sellest veidike sõltuvuses. 

Ah et mis siis juhtus? 

Kui olin pühabasel lõuna-aal parasjagu duši alt tulnud ja mõte oli kenamad kirikuriided üll tõmmata ning teenistusele orelit mängima sõita, helises telefon ja Joss luksus toru teises otsas, et ta jooksvat kohe verest tühjaks. See väljaütlemine oli kõrvale suhteliselt karm kuulda, kui end tagasihoidlikult väljendada. Et too tühjaksjooksmine toimus naaberkülas, mis linnulennult suht lähedal, autoga mõõtes aga tohutult pikka ringi nõudis, käis edasine nagu filmis. Esimene riideese, mille päästeaktsioonile tormamiseks kapist leidsin, oli mu kõige pidulikum maani kleit. Järgmisel hetkel võtsin juba, pidurüü seljas, sirgeid kurve naaberküla mõisa-allee suunas.

Nad olid sõitnud kahekesi naabripoisi elektritõuksil. Too olla jube stabiilne. Vabalt võis käed lahti sõita, mida nad ka loomulikult tegid. Kiivrite kaitsefunktsiooni olulisuse, mida mina papagoi kombel kogu kevade ja suve rõhutatult esile olin toonud, olid nad naabertalu juures, minu vaateväljast eemal, kiivritega ühes ära põlanud. 

Kui seda va kivi poleks ette juhtunud! Stabiilsus tõuksi kehastuses, käed-lahti-kutid kukil, muutus ühtäkki labiilsuseks ja paiskas noormehed kummuli. Joss haaras küll kinni sõbra õlgadest, sõber aga tõuksi sarvist enam haarata ei jõudnud. Enne toimus hüpe ja seejärel maaühendus. Hale ja valus. 

Verd tuli tõesti. Kolmest suhteliselt lühikesest, kuid sügavast haavast kipubki tulema. Tühjaksjookmise ohtu mu pilk sündmuspaigale jõudes siiski ei tuvastanud. Hoopis ebameeldivamalt mõjus ümber paigutunud küünarluu ots, mis muutis selle koha, kust käsi kõveraks ja sirgeks paindub, imelikult laiaks. Mu jaoks oli hetkega selge, et see on emo-keiss.

Sel hetkel olid üheks ööks hoida ka mu kaks väikest lapselast. Olin tüdrukutega kokku leppinud, et kiriku ajal- ja see pole üldse pikk aeg- valvavad poisse nemad. Oli selge, et nüüdses valguses asjalood muutusid ja mul pole mingit varianti midagi ümber mängida. Lapsed pidid peagi lõunauinakule jääma. Söök polnud valmis. Mina, kogu krempli vankumatu tugipost, vankusin aga ühtäkki vägagi ebakindlalt. Kõike tundus järsku isegi minu jaoks liiga palju. 

Joss ootas sel ajal, kui ma teenistust mängisin, autos. Ilmselt šokist, aga käsi väga ei valutanud. Et ta lisaks ka kõndida ei saa, selgus hiljem. Veri immitses, kuid nüüd oli taastunud usk, et see pole eluohtlik. Kell tiksus kirikuaia vaikuses, sees kõlasid ajalikud ja ajatud palved Jumala poole. 

Kirikuõpetaja kõneles armastusest. Ma ei kuulanud eriti. Istusin ülal, pikal kõval halliksvõõbatud puupingil ja pisarad muudkui voolasid. Püha Katariina, kellele on pühendatud see kirik Muhus, mu isa sünnipaigas, samuti kirik Kadrinas, mu ema sünnikohas- kas pole märkimisväärne kokkusattumus- Püha Katariina, legendi kohaselt erakordselt tark ja ilus naine, armastuse märter, muutus korraga väga nähtavaks ja ligiolevaks. Üksikute naiste kaitsepühak…

Kuressaare aga rokkis täiega. Emos võtsid meid vastu kolm nägusat noormeest, arst-residendid ja med-vennad. Kui neil olnuks kidrad käes, ei oleks ma ka vist eriti imestanud, nii chill tundus kogu sealne olemine. Paneksin kümme punkti kümnest sellele, kuidas mindki kampa võeti. Sain olla ninapidi juures, kui arutati, millise piirkonna röntgen oleks vajalik, millise mitte, uurida röngenpilte, võrrelda haavade õmblemiseks mõeldud niidi jämedust, naerda ettepaneku üle visata kivi-paber-käärid, kes õmbleb, arutleda parima valutustamise tehnika üle (see vedelik, mis enne valuvaigistavat süsti haava desifitseerib, on nimelt kõige valusam, sellejärgselt võib ka süstita õmmelda, ütles Joss). Koos nende arstidega ootasime Tallinna ortopeedilt diagnoosile kinnitust  ja just neile tunnistas Jossi puhtsüdamlikult üles, mis õigupoolest juhtus, saamata täiskasvanulikult noomida. Inimlikkus on jumalik! 

Kui ma hiljem Lastehaiglas üritasin jätkata sama joont, vaatas õde-perenaine mulle rangelt silma ning ütles rõhutatult: "ema rahuneb nüüd maha."

Operatsioonist ja kipsist polnud pääsu. Selleks sõitsimegi  Tallinnasse. Suures haiglas on kõik palju ametlikum, aga rahulolu ja tänutunne saatsid mind sealgi. 

Saarel lahenes väikeste poiste ja lapsehoidjatest tüdrukutega kõik hästi. Mina korjasin end taas kokku. Op läks hästi. Joss paraneb. Elu läheb edasi. 

Olen ühtaegu hapram ja tugevam. Ärge ainult hakake midagi analüüsima.

Vaata, lollid lähevad!

"Näe, lollid lähevad!" hüüdis vanaema suure toa akna juurest.

Jooksin imelugu kaema. Vanaema korteriakna eest läks kivilatakatest laotud jalgrada järgmise maja, edasi aga juba koolimaja ja poe poole. Sealt astusid jah parasjagu mingid suvalised inimesed.

"Täitsa lollid," tähendas vanaema rahulolevalt.

Lollus on mõõtühik, mis on mind kogu eluaja valvsakstegevalt saatnud. Lollidega ei tohtinud kokku puutuda, see oli otsekui nakkushaigus. Lolliks võis saada ja jääda. Muidugi võis ka lollina sündida, aga seda teemat ma praegu ei puudutaks- sealt hargneks liialt palju kõrvalteemasid. 

Üritan esmalt lolle klassifitseerida. Eelkõige kuulusid lollide hulka joodikud. Vanaisa oli muidu ka joodik, aga tema polnud loll. Tema ajas lihtsalt närvi. Vanaisal oli tegelikult hea pea. 

Lollid olid ka need, kes joodikutega elasid. Aga mitte vanaema ise. 

Mina ei tohtinud nende lastega mängida, kelle vanemad olid joodikud. Ja mitte mingil juhul ei tohtinud ma nende koju minna. Küll ma tahtsin teada, milline on üks õige joodiku kodu! Aga ma ei julgenud vanaema käsust üle astuda. Nende lastega mängisin aga salaja ikka. Üle mõistuse lollid nad küll ei tundunud. Kirikumõisas elas Tiina, kes käskis mul nätsu pähe tõrva närida ja alevis Anneli, kes meelitas mu rangelt keelatud Hulja metsa, mis, nagu hiljem selgus, olevat kubisenud joodikutest. Õnneks mina ei näinud ühtegi.

Lollid olid harimatud. Need, kes koolis edasi ei jõudnud. Need, kes kooli pooleli jätsid. Need, kes polnud kooli jõudnudki.

Vanaema kasutas meiega rääkides taktikat "eelda halvimat ja üllatu!" Ta teadis väga hästi, et õpin viitele, kuid ikka küsis mu käest, kui mingist raskest kontrolltööst juttu tuli, "noh, kas ikka kolme said kätte". Oi, see ajas närvi! Järelikult oli ta peas variant, et ka mina olen loll või jään tasapisi lolliks. Võitlesin selle vastu tõsimeelselt ja vihaselt.

Paksud olid ka lollid. Vanaema oli ise ka pisike ja ümmargune, aga see teda ei morjendanud. "Lollid söövad palju", oli lause, mis jääb mind ilmselt kummitama elu lõpuni. Sellest võib tulla ka mu kohati fanaatiline dieeditamine. 

Niisama plärajad olid samuti lollid. Vanaema ei raisanud ealeski oma aega külamuttidega lobisemisele. Vähemalt omasõnutsi mitte. Samas oli tal ilmaasjade ja inimeste kohta oma kindel teooria, milles ta oli täiesti kõigutamatu. Kust see tuli, on osaliselt teadmata. 

Linnainimesed olid kohe kindlasti maainimestest targemad. "Ainult lollid jäävad maale", oli ta veendunud. Alevis oli siiski tarkasidki liikvel. Näiteks õpetajad. Vahepealset varianti- et keegi oleks selline keskmiselt arukas- ma ei mäleta. 

Nii need lollid seal siis läksid. Mis kategoorias arvestus parasjagu käis, ei tea. Igatahes on mul siiani lollide ees hirm ja ebakindlus. Mine tea, äkki ei tunne äragi, kui nad mu nina eest mööduvad. Käsikäes. Või kuidas mu endaga lood on. Küsida pole ka enam kelleltki. 

                                                                        “

Vanaemal, nagu meil kõigil, olid omad kiiksud. Minu omal oli neid iseäranis palju. Aga just tema oskas see-eest kõige selgemini väljendada seda, kuidas ta mind armastab. Seepärast vaatangi sellele lolli-teemale lihtsalt naeratades tagasi… Oli ta meil ikka üks karakteriga tegelinski… 

Tipu Jaan

 Arvan, et on aeg kirjutada Tipu Jaanist. Tipu Jaan on minu vanavanaisa ja tema ümber hõljub tume saladusteloor. Õigupoolest tundub tema näol tegu olevat lausa kellegi müütilisega, sest kui seda lugu loete, mõistate isegi, et see mees ei tundnud elu ja surma piire. Või meeldis meile seda lihtsalt uskuda. 

Tipu Jaan suri tegelikult juba 1950ndal aastal. Poos kuuri alla üles, täiendas vanaema neil puhkudel, kui see jutuks tuli. Ta ei olnud eriti hea inimene, armastas ta lisada, kuid kahjuks ei tulnud mitte kellelegi meist pähe küsida, miks. Endalt elu võtmine olla tingitud hoopis mingist haigusest ja valudest. Küllap vanaema teadis siiski rohkem. 

Tipu Jaanist on säilinud üksainus pilt. Sellest ei oska ma eriti midagi arvata. Mees nagu mees ikka. Tean, et ta oli matnud oma noorelt kopsuhaigusesse surmud naise Loviisa ja abiellunud minu vanavanaema Pauliinega, kes kasvatas ühtlasi otsekui omadena üles tema kaks orvuksjäänud tütart, Anette ja Linda, sünnitades ise veel kaks last- minu vanaema Aino ja ta sõjas surma saanud venna Kaljo. Ka Pauliinele oli abielu Tipu Jaaniga tema teine. Esimene mees, Iisak Kangro, Lüganuse jõuka talu rikas ja imetoreda iseloomuga peremees, nagu mu vanaema armastas toonitada, suri samuti noorena tiisikusse ning nende lühike abielu Pauliinega oli viljatu. 

Aga olgu nagu on, igatahes elas meieri ametit pidanud Tipu Jaan oma teise naise Pauliinega Kõnnu külas (kahjuks me ei tea, kuidas Pauliine Lüganuselt sinna sattus), suhteliselt vaeses talus ning temast ei ole peale "sita iseloomu" midagi kuulda olnud. Küll aga sai teda piisavalt ohtralt kuulda ja tunda alates sellest ajast, kui mu vanemad Kõnnu koha Eesti iseseisvumise järel erastasid ja maja uuesti üles ehitasid. Siis hakkas juhtuma asju.

Kõnnu asub paksu metsa veerel. Lähedal on arvukalt rabajärvi ning murakasoid. Padrikutes elab arvukalt metsaloomi, esindatud on ka näiteks karud. Tean, et läbi metsa viis mingi otsetee ka Kadrina kanti. Saan aru, et Kõnnu kuulus Kadrina kihelkonda, seega tuli käia sealses kirikus. Ka mõned naabertalud olevat asunud sügavamal metsas.

Mina olen sealses metsas käinud üliharva. Tunnistan, et ma lausa pelgan seda. Karu ma päevasel ajal vast väga ei karda, küll aga äraeksimist, metsas eksisteerivaid üleloomulikke jõude ja hämarust. Mulle meeldib selgus ja silmapiir, metsas on aga äraarvamatu ja segadusseajav. Ja sääsed!

Kui nüüd mõtlete, miks see metsakartus Tipu Jaani loosse peaks puutuma, siis mina arvan, et puutub küll. Vähemalt kaudselt, vähemalt hirmu näol. Hirmul on nimelt suured silmad ja teravad kõrvad. Hirm hiilib inimese sisse märkamatult ja kui ta juba platsis on, täidab ta südame pilgeni. Nii juhtus ka meiega, kui Tipu Jaan endast märku hakkas andma, aga meie temast midagi kuulda ei soovinud. Ja kõrval kohises ürgmets.

Algul olid ainult sammud. Aeglased, konkreetsed inimese astumised lae peal. Isal, tipiharidusega inseneril, oli laudade nakumise kohta oma teooria. Hiljem muutus see loomariigi mitmekesisuse teooriaks ja proovis leida kinnitust, et mõningad liigid ei pelga ka inimestega külg külje kõrval elada. Tumedad sammud aga jäid ja kogusid aina hoogu. Lõpuks leidis vist isagi, et metsseal ja põdral on targematki teha, kui meie lae peal konnata. Pisemad loomad selliseid mütakaid tekitada ei suuda. 

Siis aga läks veelgi põnevamaks. Kui inimesi parasjagu kodus polnud, astus ta ka tuppa. Oma olemasolu kinnituseks hakkas ta liigutama asju. Algul vähem, siis juba üha julgemalt. Kui Kevade raamatus viisid rotid kapsaraua ära, siis Tipu Jaan lihtsalt laamendas. Näiteks tõmbas ta laudlina koos sellel asetsevaga põrandale, lükkas raskeid asju ümber, lülitas raadio üürgama, kiskus pilte seinalt- ühesõnaga tekitas totaalse segaduse ja muidugi kergitas jõudsalt ka hirmufooni. 

Täiskuu ajal olevat olnud eriti hull seis. Ema põgenes tihtilugu öösel kabuhirmus Kadrinasse vanaema juurde, kui isa linnas tööl oli, olgugi, et päeval tegi ta endale asja loogiliselt selgeks ja ööseks jättis raadio mängima. Kui ikka lae peal lausa hüppama hakati, katkes ka tema kannatus ja murdus igasugune taluvuspiir. 

Mind külastas Tipu Jaan ainult korra, seda luupainaja näol. Ta tõstis mind voodist otse lae poole, ma ei saanud ei liigutada ega hingata. Tundsin end kaduvat kuhugi sügavikku. Püüdsin elu eest võidelda, mu karjumist kuulsid teisedki. Kuidas tulema sain, täpselt ei teagi. 

Kõige selle möllamise kõrgaeg oli umbes kakskümmend viis aastat tagasi. Kõnnu maja taastamine sai aga alguse kolmkümmend pluss aastat tagasi, siis, kui toimus maade tagastamine. Nõukogude perioodil sai vaene maja vene sõdurite poolt täielikult ära rüüstatud. Ehk ei saanud Tipu Jaan algul aru, et tegu on omadega?

Elus on palju asju, mille kohta puudub seletus. Tipu Jaani tegevus on üks salapärasemaid teemasid mu teadvuses. Tahaksin küll uskuda isa versiooni füüsikaseadustest ja zooloogia omapäradest, mingil põhjusel haarab mind aga ka müstika valdkond ning elu ja surma õhkõrnad piirid. Ja muidugi psühholoogia. Hirmu teema. 

Minu meelest oleksid nad pidanud kutsuma kirikuõpetaja, kes selle maja ära õnnistaks. Minu teada seda aga ei tehtud. Tipu Jaani jaks aga rauges tasapisi sellest hoolimata. Isa ehitas teisele korrusele magamistoad. Saabus vaikus. 

Nüüd on juba palju-palju aastaid täiesti rahulik. Ka täiskuu ajal. Ainult see mets... seda pelgan siiani. 

Reet

 See oleks ebaaus, kui lapsepõlvest kirjutaksin, aga Reedast ei kirjutaks. 

Reet on elurõõmu, emalikkuse ja empaatia kehastus. Ta on mu lapsepõlve suurim väike turvaelement. Ta oli ju sama väike ja noor kui minagi, aga ometi tajusin ta olevat märksa vanem, kogenum, rahulikum ja turvalisem- need on omadused, mida olen püüdnud kui sinilindu kogu oma rahutu elu.

Me käisime Reedaga ühes lastesõimes ja ühes lasteaias. Tutvusime pooleteistaastaselt, kõrvuti võrevoodites teineteist umbusklikult piieldes. See viimane on muidugi kirjanduslik liialdus, sest mälu teatavasti nii kauge aja taha väha ei ulatu. Õnneks tutvusid ka meie emad- ega meil muidu mingit edasist koosfunktsioneerimis- žanssi poleks olnud. Meie elasime toona vanatädide kapitagustes, Reeda pere aga Telliskivi tänaval. See puumaja pidi olema tumepunane...

Tehnika tänaval asuvast lasteaiast saab juba rohkemat meenutada. Olin nääpsuke ja jube arg. Reedaga oli aga alati hea, kindel olla. Need päevad, mil ta lasteaiast puudus, olid tõelised õudukad. Lasteaed oli niisiis käidav vaid tänu Reedale, kes oli alati rõõmust pakatav ja mängulusti täis. Seda, midame täpselt mängisime, ma muidugi ei mäleta, aga küllap oli see kodu.

Reet seostub nimelt ka kodutundega, seda praeguseni. Nende pere kolis küll lasteaia viimases rühmas Lasnamäele, mis on minu jaoks tänu ühele teisele eluetapile kõleduse ja ebaturvalisuse sümboliks, ometi oli Reeda kodu tõeline imedemaa. Seitsmekümnendate lõpus, kaheksakümnendate algul, kui nn "uut lasnamäed" alles ehitati, said nad neljatoalise, kaheksandal imekorrusel asuva korteri Koorti tänavale. Kui mõistetamatult planeeritud majaderägastikust õige maja ja õige trepikoja üles suutsid leida, olid päästetud!

Kaheksandale korrusele viis lift. Moodne ja aukartust äratav. Tahtsin sellega veel ja veel sõita! Reedal oli vist hea meel, et keegi nende liftist nii vaimustuses oli. Ta näitas mulle ühel ööl, kui tekid seljas taas liftituurile suundusime, kuidas seda korruste vahel seisma saab panna. Võti tuli nimelt algul vertikaalselt ukse vahele suruda, siis aga tasapisi horisontaali pöörata. Kui uksed enam tihkelt teiseteise vastu ei puutunud, lift seiskus. Wow, mõtlesin, põnevusjudinad sipelgatena seljal. Oh ei, ma ei kartnud! Reet oli ju minuga.

Reedal oli neli õde-venda ja ma ei suuda siiamaani aru saada, kuidas ta ema sellist lastekarja kantseldades niivõrd rahulikuks suutis jääda. Ühes toas neljast elas ju toona veel Reeda vanaema, Memme. Mulle tundus, et kõik said piisavalt rahu ja tähelepanu. Aga võibolla on see vaid minu lapsepõlve idealiseeritud mälestus. Vahet pole...

Igatahes kasvas Reedast just selline naine, nagu tema lapseks olemist kõrvalt jälgides võis eeldada. Hea ja armastav ema ja vanaema, alati valmis reisisell, kunstiandega kodukaunistaja, erinevate maade toidukunstist inspireeritu, rohenäpp. Teistest inimestest huvitatud, alati lõpmata toetav, arusaaja, tunnustaja. Tagasihoidlik, kuid ometi märgatav ja armastatud. 

Me ei suhtle just liiga tihti. Meie puhul näiteks on sotsiaalmeedia olemasolu õnnistuseks, sest saame teineteist peale aastatepikkust eemalolekut vähemalt sealtkaudu jälgida. Aga küllap saame varsti jälle kokku. Reet töötab nimelt minu kodu lähedal...

Minu lapsepõlvekodu 3

 Kui roheliste rõdudega maja ehitama hakati, likvideeriti mitmed aiamaad. Midagi polnud parata- suurenev elanikkond nõudis oma osa. Sinnagi majja kolis hea hulk lapsi, potentsiaalseid mängukaaslasi. 

Cairy meenub kõige esimesena. Ta oli oma nime üle iseäranis uhke, kuigi seda hääldati kõigest Kairi. Cairy oli Suure-Kai klassiõde. Ta oli isiksusena väga domineeriv, seetõttu hoidsin temast pigem eemale. Tema tõttu jäi vist ka meie suhtlus Suure-Kaiga soiku. Cairy oli suur ja tugev tüdruk, usun end õigesti mäletavat, et isegi poisid kartsid teda. Cairyl oli ka vend Raigo (vist ei olnud Raygo), too oli noorem ja temaga ma ei mänginud. 

Märkimisväärne on see, et Cairy abiellus 18-aastaselt Seksipoisiga, kellest kirjutasin selle loo esimeses postituses. Niisiis pole nad oma eluga minu lapsepõlve hoovist kaugemale jõudnudki, sest elama hakkas noorpaar Seksipoisi vanemate korteris. Aga see kõik oli praegusest loost palju hiljem.

Cairy kohal elasid Risto ja Enel. Mingil hetkel sündis neile ka väike vend Reimo. Risto oli minuvanune, Enel kaks aastat noorem. Ristost ma mäletan, et ta oli kohutavalt lühikese süütenööriga ning närvi minnes hakkas kokutama. Ta oli ka üsna äraarvamatu ja kui suuremad poisid pigem ähvardasid meile peksa anda, siis temast võis seda ka reaalselt oodata. Risto ja Eneli ema suri noorelt vähki ja lapsed jäid emata. 

Risto ja Eneli kohal elasid kaksikud- Kaupo ja Jaanus. Need olid küll lõbusad ja lahked poisid. Nende isa oli minu isa sõber, aga suri paraku samuti väga noorelt vähki. Poisid jäid ema kasvatada. Ema oli väga korpulentne ja sõnakas naine, tavaliselt kehvas tujus. Mäletan, et poisid aitasid ema väga ja olid ka teiste suhtes väga abivalmid. 

Kui nüüd vaadata edasi meie maja poolsesse trepikotta, siis seal, esimesel korrusel, elasid kaks minust nooremat poissi, Toomas ja Tõnu, kelle kodus oli õnnetu olukord- nende ema oli joodik. Mulle meenub selle emaga seoses mitmeid piinlikke seiku. Kõige hullem on aga see, et lapsed jäid mõnikord omapäi ja olid hoolitsuseta. Õnneks oli neil korralik isa, kes taipas naisest lahutada ning kasvatas poistest täitsa toredad mehed, nagu olen kuulnud. 

Nende kohal elasid kaks tüdrukut- Eevika ja Herje. Kummalised nimed… Nad olid minust mõned aastad vanemad ja me eriti ei mänginud koos. Herjel oli hästi madal hääl. Ta mõjus mulle lapsena veidi ohtlikuna. Eevikast mäletan ainult lokkis juukseid.

Teisel pool äärmises trepikojas elasid esimesel korrusel Anti ja Sten, jällegi nooremate poiste sekka kuuluvad isendid, kellest midagi iseäralikku ei meenu.

Nende kohal elas aga Kuke-Karin. Ta oli minuvanune, aga meie ei sobinud absoluutselt kokku. Kuke-Karinil oli liigeste põletik ja tal olid kogu aeg, ka suvel, villased, ilma sõrmedeta kindad käes. Kuke-Karin põristas omapäraselt r-i. Koolis ei olnud ta kõige teravam pliiats. Hiljem sõbrustas ta Katiga, kellest kirjutasin selle loo teises postituses. Pidasid koos pidusid. Ahjaa, selle Karini emal olid maailma kõige aeglasemad liigutused ja maailma kõige vaiksem hääl.

Ja Karini kohal elas Kristiina. Tugev valge peaga tüdruk, minust vanem. Neil oli mingil hetkel vetelpääste tõugu koer, seda looma mäletan iseäranis hästi. Kristiinat mitte eriti.

Ja ongi kõik! Loodan, et ma kedagi ära ei unustanud. Minu lapsepõlve mängumaal oli ikka tohutult palju lapsi, kas pole! Sigrid oli siiski parim. Aga jah, ka meie sõprus lagunes mingil hetkel. Siiski oli tore neid aegu meenutada. Loodan, et lugedes väga igav ei hakanud.

Minu lapsepõlvekodu 2

 Meie maja valmis aastal 1979. Tean seda seetõttu, et peale aastavahetust kolisime sisse ja sügisel sündis mu vend. Enne meie maja oli seal hoovis vaid kolm vanemat ja väiksemat maja- kollane, hall ja Tamara maja- ning hilisemate majade asemel laiutasid nende inimeste aiamaad. 

Kollases majas elas Suur-Kai. Tema oli mu sealse kodukoha esimene sõber. Mäletan isegi hetke, kui Kai, kasukas seljas, minu poole jooksis, et sõprust sobitada ja mina isekeskis mõtlesin, et oleks ta ometi minust noorem. Aga ei, aasta vanem oli... Suur-Kai oli siiski peale Sigridi sõber number kaks. Tema juures käisin sagedasti ka külas. Ta kodus oli paar väga müstilist paika. Esiteks katuse viilu all asetsev, kardinatega ärapiiratud vanemate voodi, millest sai endale mängu-kodu rajada. Teiseks keldris (!) asuv vannituba. Seda kasutasid vist kõik majaelanikud suuremaks pesemiseks. Meile aga oli see põnev mängupaik. Mul on isegi selle lõhn meeles! Kai juures suures toas sai ka ahju otsa ronida. 

Kai vastas elas jällegi üks suurte poiste kampa kuuluv poiss. Martti nimeks. Marttiga mul erilist pistmist polnud, (kui ta parasjagu mu käsi ei väänanud), aga tähtis on fakt, et tema ema töötas Kaubamajas. Seetõttu pidas minu ema tema emaga püsiühendust- alatasa oli ju vaja midagi leti alt saada! Üks pruun jope, mille ema mulle välja rääkis, on mul küll meelde jäänud eelkõige nõmeduse võtmes, aga eks ma olin siis juba teismeline...

Aga kollase maja alumisel korrusel elas Kati koos oma vanaemaga. Kati oli rõõmus laps, kuigi ta ema oli vist sünnitusel surnud, isal oli aga teine pere, pealegi oli ta mu mäletamist mööda meremees. Nii et jah, Kati elas koos vanaemaga. Vahel aitas Suure-Kai pere ka Katit hoida, see oli neist väga kena. Aga ikkagi ei läinud Katiga kõige paremini. Vanaema suri, kui Kati oli vaevu teismeline, elust isa juures ei tulnud midagi välja, neljateist aastaselt jäi ta rasedaks ja sünnitas lapse. Õige pea läks tee noorest isast lahku ning last hakkas kasvatama tolle noormehe ema. Korteris, mille Kati sai vanaemalt päranduseks, toimusid peod. Mingil hetkel müüdi see maha. Ma väga loodan, et Kati sai lõpuks oma eluga ikkagi järje peale. Ta oli nii armas laps, kui väike oli...

Hallis majas väga palju lapsi ei elanud. Mäletan ühte väikest Merikest, kes käis õues peamiselt koos emaga. Suurte poiste kampa kuulus sealt majast Raido-nimeline poiss, kellest hiljem kasvas välja üsna tuntud jalgrattur. Ja siis oli veel üks Helen, minust tunduvalt noorem. Mäletan millegipärast vaid tema häält, oli selline eriliselt kõlav. 

Tamara majas elas ainult Tamara oma mehega. Lapsi neil ei olnud, kuid põhjus, miks teda üldse ära märgin, on hoopis see, et Tamarale ei meeldinud lapsed. Kohe üldse mitte! Nüüd, kus ta sattus elama otse me auuli keskele, kuna teised majad ehitati tema oma ümber, tegime meie, lapsed, ta elu päris põrguks. Tamaral oli mõnus ärasuitsetatud käre hääl, sellega armastas ta meie peale ennastunustavalt karjuda. Kusjuures seda, mida me õigupoolest tegime, ma ei mäletagi. Ilmselt ei meeldinud talle isegi see, kui me kulli mängides ta majast mööda jooksime. 

Jah, see oli aeg, kui meie maja oli hoovi kõige uuem. Olid aiamaad, oli kelgumägi, Veepuhastusjaama vana sissepääs, basseinid, mudatiigid... Oh heldeke, kui kaugel see täna tundub!

(järgneb)

Minu lapsepõlvekodu

 Käisime täna korraks tüdrukutega mu vanematekodust läbi. Vanemad olid ise suvekodus, kuid et ema oli jätnud külmkappi emadepäeva tordi sööjaid ootama, põikasime möödasõidul oma tükkidele järele. 

Et tegemist oli minu lapsepõlvekoduga, sattusin toonasest elu-olust ka tüdukutele jutustama. Nii põhjalikult polegi seda vist varem teinud. 

Jutustasin, et meie hoovis oli väga palju lapsi. Kõik tundsid kõiki, kuna kõikide vanemad töötasid ühtlasi Veepuhastusjaamas. Vahel mängisime me kõik koos, aga hoopis sagedamini irdusime ühe oma põhi-sõbrannaga omaette. Meil oli rikkalik fantaasia ja ülipõnevad (kohati ka ohtlikud) mängud. Et see kant oli kasvamiseks lausa idülliline, hakkasin mõistma alles täiskasvanuna.

Jutustasin, et algul elas meie pere küll samas majas, kuid keskmise trepikoja esimesel korrusel. Tegemist oli mu vanemate esimese päris oma koduga. Saime selle, kui olin viiene. Kui olin üksteist ja me pere oli kahe liikme võrra kasvanud, vahetasid vanemad kolmetoalise korteri sama maja neljatoalise vastu, see asus ja asub praegugi teepoolse trepikoja kolmandal, st ülemisel korrusel. 

Enne meie kolimist neljatoalisse oli see korter ühispind kahele perele- wc, vannituba ja köök olid neil ühised, kaks tuba aga ühe, kaks teise pere käsutuses. Päris karm!

Aga lastest ka. Kui kolmetoalises elasime, oli meie kohal, teisel korrusel pere, kus oli minuvanune Liina. Millegipärast ei saanud minu ja Liina sõprusest asja. Mäletan, et Liinast oli vaid siis palju kasu, kui poisid meid kiusama hakkasid. Kuna Liina oli oma vanemate ainuke, ärahellitatud laps, tuli ta ema sel puhul alati õue poistega riidlema. Küll see oli tore! Minu ema ei teinud seda kunagi, ütles, et peame oma tülid ise ära lahendama. Noh, ega poisid ju Liina emagi "kuriteopaigale" ootama jäänud, kuid too sai nendele vähemalt kaugelt midagi krõbedat hõigata. Mäletan, et Liinal oli hästi tumedates toonides kodu, mille kõik põrandad olid kaetud Mistraga. Seda mäletan ka, et Liina ema kurtis kord summutatud toonil minu emale, kuidas Liinal olla nii hea isu, et võtab õhtuti pekitüki padja alla...

Teisel pool meie seina, tänavapoolse trepikoja esimesel korrusel elas samuti minuvanune poiss, Raimond, kel oli ka kaks aastat noorem õde, Anneli. See oli huvitav pere. Ema oli selline “heleda jaalega” ning nägi juba tooma täpselt samasugune välja, nagu praegugi. Isa oli jälle jube vaikne, hiljem selgus, et ta oli vahel lihtsalt vintis. Selle omaduse päris hiljem ka Raimond, kuigi tema samas olekus niiväga vaikne polnud. Mäletan, et nad pidasid mingil hetkel oma kodus varest. Muidu olid neil ikka suured koerad. Raimondist ja tema kahtlastest tegudest olen siin juba kunagi kirjutanud. Muud ma temast ei mäletagi. Õest ei mäleta sedagi.

Anneli ja Raimondi vastas elas kogu meie auuli ainukene vene perekond. Üks arstist naine oma isa ja tütar Natašaga. Üksvahe oli neil ka mitu suurt koera. Kummaline, see oli ühetoaline korter, kuidas nad sinna kõik ära mahtusid! Aga jah, Nataša oli minust paar aastat noorem ja rääkis toona ka ilusasti eesti keelt.

Nataša kohale, sama trepikoja teisele korrusele kolis mingil hetkel kärgpere- naine, kes abiellus sealelava mehega ja tõi kaasa oma kaks poega eelmisest abielust. Nende nimed olid Janek ja Frery. Loodan, et kirjutan õigesti. Lapsena ütlesin tema kohta lihtsalt Reeri. Kust mina teadsin, mismoodi sellised peened nimed käivad! Frery oli minuvanune, aga too Janek kaks aastat vanem. Freryst ei mäleta ma suurt midagi, aga Janek oli väga koloriitne kuju ja temaga käis alati kaasas hulk sehkendusi. Ei tea, kas ta koolis ka käis? Ahjaa, Janekil oli jube pikalt häälemurre- minu meelest hüppasid tal täiskasvanunagi “kuked” sisse.

Keskmises trepikojas, meie vastas oli tüdruk nimega Kaire. Tema oli minust kolm-neli aastat noorem. Kairest mäletan niipalju, et ta oli tihti oma mõtetes ja tal oli palju huvitavaid näoilmeid, mida me sõbrannaga piidlesime, kui midagi muud teha polnud. Kaire vanemad tundusid tohutult vanad. Eks nad vist olidki. 

Kaire kohal ja Liina vastas elasid kaks vanemat poissi, nendega ei suhelnud ma vist üldse. Omakorda kohal elasid samuti kaks poissi, üks vanem, Tauno, teine minust kaks aastat noorem, Hendrik, kõva kaebupunn, olemuselt arg poiss.

Ja nende vastas elas pere, kes kandis perekonnanime Seks! Kujutage pilti, täpselt see nimi oligi! Minu vanemate jaoks oli nende poeg Seksipoiss ja sellena tean teda siiani. Vahet polegi, mis ta eesnimi on. Tolle ohtliku Janekiga oli Seksipoiss suur sõber. Mäletan, et vedasin kord ühe oma sõbrannaga Janeki ja Seksipoisi sümfooniakontserdile. Oli see vast käik! Nad itsitasid kogu kontserdi, meie omakorda itsitasime nende itsitamist. 

Hoovipoolse trepikoja esimesel korrusel elas samuti koloriitne pere. Neilgi oli kaks poega, umbes samaealised, kui keskmise trepikoja suured poisid- kaks kuni neli aastat minust vanemad. Mingil hetkel kippusid nad alkoholi tarvitama, kuna nende isagi ei sülitanud pitsi põhja. Aga see oli siis, kui olin juba suurem. Muide, too napsuvennast isa leidis endale veelgi hiljem ühe sensitiivist venelanna, kellega sai veel kaks tütart. Paraku ei jäänud seegi abielu püsima. Tollest kummalisest sensitiivist olen siin ka varem kirjutanud.

Ja nende kohal elas Kai oma ema ja isaga. Väike-Kai, nagu me teda kutsusime, kuna kollases majas oli veel üks Kai, Suur-Kai. Väike-Kai oli minust aasta noorem. Ta vanemad läksid mingil hetkel suure raginaga lahku. Mäletan, et Kai ema oli jube närviline, kuna ta isa armastas vist ka väheke napsutada. Isast jäi siiski lahkem mulje. Kai tahtnuks tegelikult isaga elama jääda. Mäletan, et meil oli temast kole kahju, kui ta emaga ära kolis. 

Ja Kai kohal elas Sigrid, minu parim sõbranna kuni teismeeani. Sigrid elas hoovipoolse trepikoja kolmandal korrusel koos oma ema, isa ja vennaga. Mäletan, et kadestasin Sigridit ta suure venna tõttu. Kui suured poisid me käsi hakkasid väänama, ütles Sigridi vend Kaido teistele, et "ärge teda puutuge". Vedas, kas pole! Teiseks kadestasin Sigridit ta Soome sugulaste pärast. Sigridil oli nimelt päris Barbie nukk- ajal, mil peaaegu kellelgi polnud mingeid Barbie'sid. Sigridi vanemad olid tõsised ja ranged. Käisin nende juures mängimas ainult siis, kui neid kodus polnud. Aga meil oli ka õues tohutult huvitav.

Sigridi vastas elas aga pere, kus kasvas kaks poega, jällegi minust nooremad. Neist üks, Kristo, tegeles millalgi mu vennalt raha välja pressimisega. Võib olla seetõttu ongi mul meeles, et neil kõigil olid väiksed tigedad silmad…

(järgneb)

Äralakutud martsipan

 Helis tuletas mulle selle loo jälle naeruga meelde!

Kui kolmikud olid väikesed, oli mul nii palju tegemist, et enamuse ajast tegutsesin automaatpiloodil. Kõige automaatsemad liigutused tekkisid seoses söögi ja söötmisega, kuna see oli pikk ja tüütu protsess, mida tuli läbi viia mitu korda päevas.

Ilmselt seetõttu tekkiski ajal, mil võrdväärsete ehk siis täiskasvanud inimestega taas rohkem suhtlema hakkasin, mingi imelik ülekandeprotsess. Ma nimelt ei tabanud vahel väga hästi ära, millal on tegu lapse, millal külalisega ning et oma külalisi ma laste kombel söötma ei pea. Mäletan vähemalt ühte korda, kus ma külalise taldikul ennastunustavalt liha tükeldan ja see kummalise näoga mu tegevust jälgib.

Kõige drastilisem juhtum oli aga ühe vabariigi aastapäeva eel, kus mulle sattus külla jalgrattasõprade seltskond. Istusime kolmekesi kiluvõileibade taga, lobisesime ilma-asjadest. Ilmselt olin taas veidike "üleskeeratud" ja tegin seitset asja korraga. 

Igatahes, kolmikutele oli külakostiks toodud matsipanibatoone. Need on sellised piklikud, šokolaadiga ülevalatud.

Teised sõid küllap enda batoonid ära, Loviisa aga- tema lakkus ära vaid šokolaadiglasuuri, marstipanijunni, mis seal sees peitus, jättis aga taldrikule. Minu nina alla. 

Mida tegin mina? Puhusin aga juttu edasi, jutuga koos aga tükeldasin tolle paljakslakutud martsipani kolmeks võrdseks osaks ning asetasin nood jupid... enda ja külaliste taldrikutele, igaühele võrdselt, igaühele üks jupp. Ma ei pannud üldse tähele, et nii tegin. 

Ja mida tegid nemad? Sõid need äralakutud jupid kuulekalt ära! Ei ühtegi vastuargumenti! Kui tuleb süüa, siis tuleb süüa! Üks kasutas lausa nuga ja kahvlit, nagu ma hiljem õudusega meenutasin. 

Sest tagantjärgi see lugu ju meenuski. Kangastusid mälupildid- et mida ma õigupoolest tegin! Ja sellest, kuidas sõbrad neid ilaseid juppe ühegi vastuargumendita sõid! 

See lugu on lihtsalt niivõrd jabur, et naeran iga kord pisarateni, kui see meenub. 

Aga mis peamine- on alles sõbrad, kas pole!

Puujalg

 Kes teist inimest jalaga lööb, sellel kasvab jalg hauast välja, oli vanaema mulle ikka öelnud. Minus tekitas see ütelus päris korralikku hirmu. Mismoodi see jalg end küll kirstust maa peale ajab, olin isekeskis mõelnud. Ja huvitav, kas ta tuleb ühe ropsuga liiva alt nähtavale või ilmub järk-järgult nagu seemnest idanema läinud puu? Viimane variant tundus kuidagi kentsakas. Esimene oli aga liiga õudne, et isegi edasi mõelda. Kindlasti öösel, täiskuu ajal, võdistasin õlgu.

Kadrina kalmistul oli ühest hauast päris korralik jalg välja kasvanud. Kui vanaema vanaisa haual väikese rehaga ilutriipe vedades küürutas, tegin ikka asja tolle jalaga haua juurde. Hauaplaadi järgi puhkas seal keegi Sulevi-nimeline ja too oli elanud päris pika elu. Küllap jõudis teisi ikka korralikult jalaga taguda.

See oli säärane jäme puujalg, looduse meelevallas praguliseks tõmmanud, halli karva. Püüdsin sirelipõõsa tagant piiludes tabada jala vähimatki liigutust, aga see seisis tardunult nagu mingi tavaline jändrik. Korraks mõtlesin isegi julget mängida ja jalga jalaga tonksata, et näha, mida too seepeale teeb, aga hirm sai võitu. Selliseid asju ei puuduta. Nagu surnutki, ei kujuta ettegi, kuidas oleks katsuda.

Tol ajal oli veel mõnel elusalgi vanamehel puujalg. Sellest oli kohe aru saada- too istus püksisääres hoopis teisiti, sirge ja elutuna. Mu meelest oli kummaline, et puujalga üldse kaasa veeti. See oleks ju nagu pikka halgu järele lohistada, arvasin. Mismoodi see jalaköndi otsa kinnitub ja kas ta valu ei tee, sellelegi küsimusele ei leidnud ma vastust. Ilmselt mõjus puujalg teistele inimestele siiski ohutumalt, kui lihtsalt tühi püksisäär, mis muutis inimese kuidagi abituks, aga samas äraarvamatuks.

Kui juba elusast peast on puujalg, ega see vist küll hauast välja tule, juurdlesin vahel. Peab see vanaema kõik huvitavad küsimused poolikuks jätma! Ikka ja jälle käisime koos kalmistul, ikka ja jälle piidlesin hauast turritavat hallikarva jalajurakat, lööja ilmselget karistust.

Ühel ööl puujala-Sulev tuli. Olin nagu ikka, sirelipõõsa taga tema jalga passimas, kui korraga seisis Sulev “hopsti!”mu ees, nägu veidi pundunud ja mullasegune, aga muidu täies pikkuses, täis mängulusti ja elusa inimesega kokkupuutumise soovi. See soov polnud muidugi minuga vastastikune. 

Tuli sellest alles tagaajamine! Mu jalad, mis muidu lippasid vägagi väledalt, olid otsekui kinni kiilunud, sain nendega teha ainult imelikke hüppeid, olles pidevas näolikukkumisohus. Takerduv liikumine siiski toimus, puujala-Sulev väga otsustavalt kannul, eks ikka selleks, et oma puujalaga selles ilmas veel üks korralik tou ära panna! Möödusime ristidest ja hauaplaatidest, vahemaa me vahel kahanes jõudsalt. Õige pea hakkas mu kuklas kostma vanamehe rasket hingeldamist. Puujalg tegi maapinda puudutades rütmiliselt tonks ja tonks. Hakkasin väsima, mu edasiliikumine muutus üha vaevalisemaks, kuni viimaks komistasin ja kukkusin. Vanamees komberdas vaevata mu vasakule küljele, kummardus oma poolkõdunenud kehaga üle tema, manas naharibadega kaetud koljusele näole võika irve, võttis puujalaga hoogu ja …

Ärkamine oli vastik. Külm higi laubal, pekslev süda. Mis imelik unenägu, mis totrad mõtted. Värisesin hirmust. Või oli see külmast, sest tekk oli voodilt libisenud. Tekki üles võtma kummardudes läbis mu külge valujutt. Puusa piirkond tundus lausa kuumavat. Käsikaudu kobades leidsin öölambi lüliti.

Tardusin õudusest. Küljel, kus puujala-Sulev oli viimati ta üle kummardunud ning löögiks hoogu võtnud, laiutas nüüd tohutu veresegune sinikas. Maja oli täiesti vaikne. 

Vanaema suri mõne aja pärast. Käisin vahel ta hauale lilli viimas. Puujalga aga naabruskonna haual enam ei olnud. Peale unenägu oli see lihtsalt kadunud, oli siis keegi tolle kännujuurika maha raiunud või kes teab. Ka linnapildist kadusid tasapisi puujalgadega inimesed. Maailm arenes ja kunstjäsemetest said vigastatud inimeste targad abimehed.

Ainult vahel harva meenub see lugu taas. Nüüd aga hoopis teisiti, ohutus ajakauguses ja mälestuste looriga palistatult. Nagu õrn märk küljelgi- kui hoolega vaadata, näeb küll…

Muhu maja saamise lugu

 Muhu maja on põneva minevikuga. Siin on elanud loomingulised, suure kunstiandega inimesed. Eelmisel aastal kuulsin ühe vana Muhu naise käest läbi telefoni ka selle maja ehitamise loo. Nimelt ehitas selle tema vanaisa. Sel suvel tuleb uuesti minna, nüüd juba diktofoniga. 

Ma ei tea, miks algsed omanikud selle maja maha müüsid. Ilmselt olude sunnil. Enne mind olid aga tollel veel ühed omanikud, kuid need ei leidnud saarel käimiseks piisavalt aega. Nii saigi see viimaks minu kätte.

Jutustan, kuidas see juhtus. Nagu paljudel, kerkis ka mul kolmekümnendate eluaastate lõpul, neljakümnendate algul, päevakorrale juurte küsimus. Kes ma olen, kust ma tulen. Mu mõlemad vanemad on pärit maalt, isa Muhust, ema Lääne-Virust. Eks ma lapsepõlves nende kahe koha vahet pendeldasingi. 

Aga aeg läks ja siis oli mul korraga neli last ja palju mälestusi mõlemast paigast. Tahtsin kuhugi päriselt kanda kinnitada. Lääne-Virumaal, vanaema sünnikohas, toimetasid juba mu vanemad. Nemad olid selle vene sõdurite poolt ärarüüstatud maja vabariigi taastamise järgselt elule aidanud ja see tegi rõõmu. Samas- minu igatsust päris oma elamise järgi see ei leevendanud.

Tahtsin merd ja õhku. Selle teadsin saavat Muhust, kus veetsin suure osa oma pikkadest lapsepõlve suvedest. Nagu olen ka varem maininud, oli Lääne-Virus pigem inimeste, Muhus aga paiga võlu. 

Nelja lapsega oli keerukas end isatallu külaliseks pressida. Pärandus talu näol oli tehtud onule. Keegi mind sealt otseselt ära ei ajanud, kui külla sõitsin, kuid pikem olemine oli üsna komplitseeritud, sest kes siis ikka lastekisa pikka aega taluda suudab.

Nii hakkasingi saarele isiklikku elamist otsima. Teadsin, et päris rahul on mu hing ainult selles saare osas, millega on mul olnud varasem kokkupuude. Olen nimelt tohutult kohatundlik. Siiski andsin võimaluse ka teistele paikadele saarel, kuid äratundmist ei tekkinud. Mul oli muidugi see kriteerium ka, et majas võiks olla vesi. Ma ei ole ämbrite tassimises eriti võimekas.

Sel suvel, umbes kaheksa aastat tagasi, olin taaskord Muhus. Mul oli nimelt Saaremaal kontsert, millega ühidasin minipuhkuse isatalus. Olin Muhu kivitrepil koperdades murdnud varbaluu, aga seda ma veel ei teadnud, tegin ka kontserdi murtud luuga ilusti ära, käies kõrgete kontsadega kummardamaski. 

Tol õhtul istusime aga isa ja onuga õuel. Rääkisin oma plaanist soetada Muhusse talu. Ah jaa, onu oli välja pakkunud ka võimaluse ehitada maja tema maadele. Olin muidugi tänulik, kuid sel plaanil oli liiga palju aga’sid, eelkõige omandi- ja elektriga liitumise küsimustes. 

Olin leidnud internetist ühe maja müügikuulutuse. Juures oli ka katastrinumber, mis viitas tolle maja olevat suhteliselt sisemaal, tõsi, mu isatalu lähistel, kuid minu hinnangul täiesti võpsikus. Mainisin seda kuulutust ka isale ja onule. 

Mõlema näol peegeldus korraga äratundmine. Kindlasti, kinnitasid nad nagu ühest suust, ei ole müügilolev talu võpsikus, vaid vastupidi, üsna mere ääres. Kergitasin kulmu, aga uskuma ei jäänud. Isa ja onu panid ette teha selle talu juurde väike jalutuskäik. Olin nõus. Nagu mainisin, luumurrust ma tol hetkel teadlik ei olnud. (See selgus röntgenis paar nädalat hiljem, kui ma öiste valude tõttu enam magada ei suutnud.)

Meie tee viis mööda kunagise Võlla mõisa alleed ja keeras ühel hetkel paremale, roobasteele, suunaga Võlla küla ja ranna poole. See kant oli mulle täiesti tuttav, sest olin ju neid teid mööda kogu lapsepõlve jalgrattaga Võlla randa kihutanud, rätik kaelas. Jätkasime jalutuskäiku, ühel pool põllud, teisel põõsad. Ühel aasal sõid hobused. Üle välja paistis veski. Möödusime talust, mis hiljem selgus olevat naabertalu, ühes minu laste vanuste kolmikutega, kes seal suvitamas käisid. Milline kokkusattumus!

Ja seal ta siis lõpuks seisis. Kivimaja, üleni põõsastesse kasvanud. Rohi rinnuni. Puutumatu. Natuke loguvõitu, aga üdini armas. See oli tõepoolest müügikuulutusel olev maja. Mu süda oli hetkega võetud. Tundsin, et just see maja ootaski mind, peagi lahutavat naist, toona viieaastaste kolmikute ja üheksateist aastase, ülikooli alustava tütre ema. Niru palgaga. Ihuüksi vastutavat. Teate, ma ei kõhelnud hetkegi!

Tol päeval me muidugi majja sisse ei pääsenud. Aga kui te olete kunagi tundnud sellist tunnet nagu äratundmine, siis mind valdas selle maja juurde jõudes just see. Teadsin koheselt, et sellest talust, sellest paigast saab minu suvekodu, mu väepaik. Mu kujutlustes omandas ta koos õuealaga koheselt sellise pildi, milliseks ma ta hiljem kujundasin. Soovisin nimelt palju ruumi, õhku, avatud vaadet- kõike seda see maja ja aed ka võimaldasid. Ja seda oli lihtne järk-järgult täita. 

Jah, tegin esimestel aastatel ka ise hullupööra tööd. Aga kogesin koheselt ka imelist vaikust, rahu ja armastust. Ma ei ole selles majas ealeski hirmu tundnud, ei ühelgi aastaajal. See, mis mind seal valdab, on lihtsalt imeline. Seda tunnet ei saagi sõnadesse panna.

Lapsed, nähes maja esimest korda, keeldusid autost väljumast. "Meie sellesse võpsikusse ei tule," teatasid nad- ja istusidki autos. Täna loevad nad päevi, mil Muhu suvi võiks ometi alata. Selliseid suvesid pole just paljudel lastel. Mõtlen ja naeratan... Juhus? Jumala juhtimine? Ime?

Vaat nii tuligi mu suvekodu minu juurde. Mere ääras, kuid piisavalt kaugel, et otsesed meretuuled ei ründa. Üksildases kohas, aga ometi kergesti leitav. Lõpmatult inspiratsiooni pakkuv. Tundub, et helge minevikuga.

Ahjaa, see paik, mida katastrinumber müügikuulutuses näitas, oli selle talu juurde kuuluv metsamaa. Majal ja põldudel on hoopis teine number. See mind esialgu eksitaski. Hea, et oskasin kohalikelt, isalt ja onult, küsida.

Relv

 Kardan paaniliselt relvi. See hirm on mul juba lapsest saati. Minu suunas ei või ka mängult sihtida ühegi relvataolise esemega, lähen lausa paanikasse. Ma pole ammu sellele mõelnud, kuid alanud Ukraina sõda tõi need mõtted taas teadvusse.

Muidugi olen juurelnud, mis lugu mul selle paanilise relvahirmuga ikkagi täpsemalt on ja tegelikult leidnud ka osalise vastuse. Enne hilist teismeiga polnud mul ühegi püssi ega muu tulirelvaga mingitki kokkupuudet. Olin kuulnud ühte lugu sõjaajal püssitoru ees seisnud vanaisast ja teist lugu minuealisest Muhu poisist, kes end isa jahipüssist kogemata maha lasi. Muidugi tekitasid need kõhedust. Siis aga juhtus ka mu endaga üks tõsisem intsident…

Meile sõbrannaga meeldis sel ajajärgul väga pidudel käia. Küllap oli see vanuses, mil olin peaaegu täisealine, äkki seitseteist? Varasemas vanuses pidin kodust väljasaamiseks ja hiliseks tagasijõudmiseks vanematelt eriloa kauplema ning sageli mind lihtsalt ei lubatud. Märgin siinkohal ära, et purjuspäi kojuminek tähendanuks eriti suurt jama, seetõttu me oma pidudel alkoholi eriti ei tarbinud. Veidi ikka. Aga usun, et järgneva loo varjus kahvatunuks ka üks üleliigne veiniklaas.

Olime mu vanaema juures Kadrinas. Oli suvine aeg. Päevade kaupa kodusolemine ja vanainimesega jutuvestmine olnuks küllap meieealistele tüütu, kuigi tegime seda ka- mu vanaema oli väga trenditeadlik ja ajaga kaasaskäiv inimene. Aga kaua sa seda ikka jaksad! Seetõttu olime läbi jalutanud kogu aleviku ja lähiümbruse ning hakkasime kangesti kaugemale kibelema. Mõtlesimegi välja geniaalse plaani. 

Mõni suvi enne seda olime sama sõbrannaga olnud mingis laagris, kus tutvusime ühe tüdrukuga, kes elas Rakveres. See oleks täiesti ebaoluline info, kuna igasugune suhtlus oli temaga ammuilma soiku jäänud- kui too tüdruk poleks muutunud eneselegi teadmata me salasepitsuste tähtsaimaks osaks, sest ega's vanaema seda teadnud, kuidas lood tegelikult on! Ütlesime talle pidulikult, et meid on kutsutud selle tüdruku sünnipäevale. Vanaema jäi kohe uskuma. Ta pakkis meile kingituseks kaasa kena puuvillase öösärgi (sääraseid nimetati vist "rasestumisvastasteks") ning läinud me olimegi! Mitte küll Rakverre, vaid otse Viitna kõrtsi. 

Viitnal oli suurem seltskond igat masti jõmisejaid juba ees. Meidki, noorukesi kutsuti kampa ja kostitati hea ja paremaga. Või tegelikult ma ei mäletagi, kuidas me just sellesse seltskonda sattusime. Selge oli see, et kui oma pisukese taskuraha kulutamisest pääses, võis juba rahul olla. Ühesõnaga, pidu kogus üha hoogu, täiskasvanute maailm oli ahvatlevalt valla. Olime tegijad. Paraku oli kõrtsi sulgemisajaks melu tippfiiling kaugeltki saavutamata. Nii arvas enamus. Meiegi passisime ninapidi juures, et mis siis nüüd edasi saab. Vanaema teadis ju, et jääme sünnilapse juurde ööbima.

Tuli välja, et üks tüüp on tulnud autoga- Žiguliga. Ja et kusagil Rakvere taga olla mingi tuulik, mis olla kindlalt hommikuni avatud. Tuleb sinna sõita! Me ei mõelnud hetkekski, et ka too autoga tüüp polnud pidutsemise ajal pitsipõhja sülitanud. Õigupoolest oli ta päris purjus. Me ei mõelnud ilmselt mitte kui midagi. (Teismelise ajust on muide paar aastat tagasi kirjutatud paks raamat.)

Seltskond koosnes meist tunduvalt vanematest inimestest. Auto tuubiti neid paksult täis. Nii mehi, kui naisi. Pluss meid, kellegi sülle. Tee oli pikk, kuid see-eest ohtlik. Purjus juhiga on alati ohtlik sõita!

Ja siis see juhtus. Üks nokastanud tüüp muutus esiistmel ülemeelikuks. Või läks lolliks. Või äkki hoopis vihastas millegi peale. Vaat seda ma ei mäleta, sest jõllitasin üksisilmi seda, mida ta oma hulluses tegema hakkas. Ta koukis kusagilt püskitaskust või kotist või tont teab kust, välja revolvri. Esmalt keerutas ta seda hooletult ümber näpu, seejärel hakkas meid, tagaistujaid, ükshaaval sihtima. 

Roolijoodik üritas seda tegevust jõuliselt takistada, auto vänderdas teel, naised kiljusid, mehed jõmisesid. Mina olin lihtsalt kangestunud. Sõbranna samuti. Me ei julgenud piiksatadagi- et ta ometi ei tulistaks... Nende hetkede jooksul sõitis mõistus rallikäigul koju tagasi. Liiga hilja, sest me ise sõitsime kodust üha kaugemale...

Ei, ta ei mänginud selle relvaga kaua. See aeg lihtsalt tundus igavikuna. Olin šokis. Millalgi jõudsime tolle igatsetud veski juurde. Pidutuju oli asendunud kabuhirmuga. Tahtsime vaid ära, koju.

See, kuidas põgenesime, kuidas üks tüüp meid taga ajas, kuidas pimeda metsa vahelt täiesti juhuslikult ühe takso leidsime (uskuge, Jumal saatis selle meile!), kuidas meil peaaegu üldse raha polnud, aga kuidas see taksojuht meid ikkagi Kadrinasse sõidutas, ise lakkamatult sõimates, olles oma õigustatud meelepahast hoolimata maailma kõige armsam taksojuht, jah, sellest kõigest peaksin kirjutama eraldi loo. 

Minu lugu oli täna relvast. Nagu mainisin, alanud sõja pärast. Tahtsin kirjutada hoopis muud, aga meenus see. 

Muidugi ei kanna mu meenutus praegu toimuvaga mingit võrdlust. Relva ees silmitsi seismise õudne tunne on aga küllap situatsioonist hoolimata sama. Taas tunnen, et ei suuda sellega toime tulla. Ei mõtetes ega päriselus. Õnneks praegu ei peagi. 

Annaks Jumal, et too sõda lõpeks ja et Jumal saadaks rahu.

Nagu meile selle takso...

NB! Selle pean küll ära märkima, et kandsin vanaema poolt sünnipäevakingiks kaasapakitud "rasestumisvastast" öösärki päris mitmeid aastaid. Helis oli juba ammu sündinud, kui ikka kandsin :)

Rahalugu

 Teenisin esimese päris oma raha, kui olin 14-aastane. Käisin selleks Veepuhastusjaama territooriumil heina riisumas. Töö kestis iga päev kella üheksast üheni. See ei olnud eriti kontimurdev, kuid sellest hoolimata mõistsime ka luuslanki lüüa. Koos naabritüdrukuga. 

Teenisin tehtud töö eest veidi üle kolmekümne rubla. Tahtsin selle raha eest endale mustad kingad osta. Sügisel sõitsimegi ema ja tema paljude töökaaslastega muusikakoolist Leningradi-reisile, minul rahakott kaasas, et unistus mustade kingade ostust teoks teha. Ilmselt Tallinnas seesuguseid ei müüdud, miks muidu suutsin teenitud raha nii kaua puutumatuna hoida. 

Sõitsime öörongiga. Meil olid neljased kupeed. Mina magasin üleval. See polnud päris turismireis, vaid külastati ka mingit vene muusikakooli, kuid vaba aega jäi siiski piisavalt.

Mäletan, et elasime kusagil kohalikul Lasnamäel, kõledas ja koledas paigas, vist mingis ühikas, kuhu tuli trolliga tohutult pikalt loksuda. Kuid seegi ebamugavus ei võtnud reisilusti vähemaks. 

Ühel päeval Gostinõi Dvoril see siis juhtuski. Kaubamajas oli tohutu trügimine. Mind muljuti igast küljest, vaevu suutsin ema varrukast kinni hoida ja mitte ära kaduda. Viimaks saime veidi hingamisruumi ja peagi nägime ka poodi, kus parasjagu müügil... mustad kingad! Võtsime aga ausate nõukogude inimeste kombel pidulikku sappa ning lõpuks jõudis järg ka meieni. Kingad olid kallid. Seitsekümmend rubla! Ema pidi poole juurde panema.

Kassas selgus aga kibe tõde- mu rahakott oli läinud! Seda see trügimine siis eelnevalt tähendaski. Need olid vargad, kes ummikut teeseldes väikese tüdruku rahakoti omastasid! Tumepunase, krokodillinahast, isegi see on mul täpselt meeles! Te ei kujuta ette, mida tundsin. Minu esimene omateenitud raha...

Ema ostis need kingad mulle ise. Kibe tunne saatis aga mind veel pikka aega. Miks ma ei olnud valvsam, miks hoidsin rahakotti suures kotis, kuhu oli lihtne ligi pääseda? Aga ma ju aimanudki!

Vähemalt tuli sellest lugu, mida täna meenutada.

Meenutuskarp

 Olen endiselt igapäevase harjutamise lainel! Mul on nii hea meel sellest teada anda!

Aga täna kirjutan hoopis muust. Karl Johann oli oma kapist välja tõstnud ühe minule kuuluva karbi. Tõin selle oma tuppa ja tõstsin sisu välja. Kui palju põnevat avastasin seal olevat! 

Leidsin sealt näiteks oma esimese abiellu astumise avalduse, täidetud korrektselt minu ja minu poolt armastatud meesisiku poolt, ühes tasutud riigilõivuga, mis oli toona, 1993.aastal 15 eesti krooni. Olgu siinkohal öeldud, et see abielu jäi väga hullude asjaolude tõttu sõlmimata, küll aga tõi selle meenutamine veidi esile toonased tunded. 

Ootasin sel ajal oma esimest last. Olin 19 aastat noor, täiesti segaduses ja eluvõõras. Hoidsin maailma kramplikult oma õlul, otsekui kukkunuks see muidu kildudeks. Eriti sellest hoidmisest muidugi kasu ei olnud. Elu liikus ikkagi omasoodu ja see mis kildudeks pudenema pidi, see ka pudenes. Ma lihtsalt ei teadnud veel, et suures plaanis toovad killud õnne. 

Ah, mis seal veel oli! Samal, minu esimese lapseootuse ja muude segaduste ajal, tiirutas orbiidil üks soomerootsi mees, mingi isa töökaaslane või äripartner. Ta sai küll minult rahuliku korvi, kuid saatis sellest hoolimata lugematul arvul kaarte ja kingitusi. Vaat need leidsingi sealt toredast karbist. 

Samast, 1993. aastast on pärit ka kaks kaarti, millel mulle  pühendatud armastusluule. Kahjuks või ōnneks sai seegi rüütel korvi, kuid praegu hindan tema luuleandi ja julgust nende luuletustega oma tundeid väljendada suurepäraseks! 

Samas karbis oli veel kirjavahetus mu kalli sõbrannaga, kes sünnitas oma esimese lapse neli kuud enne mind. Ah, kui armsad me olime ja kui palju need kirjad mulle toona tuge pakkusid! 

Ja minu päevik... Paks, kõvade pruunide kaantega saladuste hoidja. Jaa, ma tunnen seda habrast noort tüdrukut, kes seal oma mõtteid ritta sätib. Lasen tal rahulikult olla. Nii noortelt ei saagi eeldada tohutut elukogemust. Samas- see siirus, mis neist ridadest kiirgab, võtab lausa silma märjaks. Peale esimesi pettumusi ei saa me enam kunagi olla maailma ja inimsuhete osas nii usaldavad ja ausad. 

Esimesed diplomid. Lõpetatud koolid, omandatud haridus. Kaardid erinevateks tähtpäevadeks. Mõned inimestelt, keda eriti ei mäletagi. Teised kallitelt, kelle käekiri jääb alatiseks meelde. Hoolimine, meelespidamine, rõõm, innustamine. Elu ilusad hetked, mis võisid samaaegselt olla ka tohutult rasked. Või siis lihtsalt pöördelised. 

Vahel on tore seesuguseid karpe avada. Liiga tihti aga mitte. Minevik on kõige ilusam siiski pisut ähmasena.

Tagasivaade

Mõelda vaid, mu aasta kokkuvõte oleks äärepealt tulnud üks lõputa hala...

Aga ei, sain asjal sabast kinni ning kustutasin kõik, mis mind allapoole veab. Nüüd kavatsen hoopis hõisata! 

Olen ikka üks äge naine küll! Mul on kaks suurt majapidamist, mille üle on ainult puhas rõõm! Mul on neli last, kellest kolm elavad minuga. Nad on terved, toredad ja targad teismelised. Mu neljas laps on imeline ema ja suurepärane spetsialist erinevatel erialadel. Muuhulgas läks just trükki tema poolt kirjutatud keeleõpik. Lisaks on mul kaks lapselast, kellega tegelemiseks küll aega ja võhma napib, kuid kes on mulle tohutult kallid. 

Mul on ülivõrdes head töökohad. Olen oma mõlemas ametis väga rahul ja õnnelik. Need on ilusad elukutsed, mis hõlmavad kogu inimese elukaart. Mis võiks olla tähtsam!

Saan majanduslikult hästi hakkama. Oskan arvutada, õpin investeerima ja ei pelga enam ainuvastutust.

Kirikud, kus töötan on ilusad, valgusküllased ja soojad. Orelid helisevad kaunilt, jääb vaid puhas mängurõõm! Aasta lõpus kolisin uude kabinetti. See on ilus, hubane ja soe. Tunnen end seal suurepäraselt, klientidele meeldib samuti väga. 

Ostsin suvel tuttuue auto, mis teeb nii palju rõõmu, kuna on ilus punane, nagu soovisin, seega hästi minulik- ja mis kõige olulisem, väga säästlik! Saan oma autot tasuta parkida kolmes paigas- vana-, süda- ja kesklinnas, sest elu on mu töökohtade tõttu nii läinud. Kas pole luksus? Olen ülitänulik.

Mu pere ja sõbrad armastavad ja mõistavad mind. Mu ümber on nii palju toredaid inimesi, kellelt tajun siirast poolehoidu. Kuulen igal päeval armastavaid sõnu.

Mul on imeline kodu. Tunnen end siin nii turvaliselt ja kaitstuna. Olgu hommik, õhtu või päev, olgu suvi või talv- siin on alati mõnus! Mõelda vaid, mul on garaaž! Ma ei pea hommikuti autot lumest puhtaks kraapima ega külma autosse istuma. Mõelda vaid, mul on saun! Saame igal pühapäeval lastega laval istuda ja jutustada, lumehange viskuda või suvel rätikud ümber batuudile hüppama minna. Mõelda vaid, mul on kamin! Kui soe ja mõnus on selle ees istuda ja halgusid ampsavaid leeke vaadata. Ja mu akna poole keeratud tugitool! Saan lugeda, kirjutada, niisama unistada. 

Ja Muhu, mu unistuste saar, mu väepaik ning maailma äär. Ritsikad, linnutee ja heinapallid. Merekohin või viimase praami ärasõidu huik kesk öövaikust ja peegelsiledat vett. 

Jah, muidugi oleks palju teha. Nii siin, kui Muhus. Aga mina teen nii palju, kui suudan. Ikka olen hea! Muhus näiteks valmib hetkel lastetuba. Mõelda vaid, vannituba, esik, veranda ja köök on juba enam-vähem. Kõigega olen hakkama saanud, töömehe abiga muidugi. Aga siiski iseseisva naisena

Jah, muidugi oleks palju teha. Nii siin, kui Muhus. Aga mina teen nii palju, kui suudan. Ikka olen hea! Muhus näiteks valmib hetkel lastetuba. Mõelda vaid, vannituba, esik, veranda ja köök on juba enam-vähem. Kõigega olen hakkama saanud, töömehe abiga muidugi. Aga siiski üksiku naisena!

Minu vormgi pole laita. Olen oma kehaga "sina" peal, luban endal tunda, kogeda, armastada. Tajun endas võimekat, loomingulist naist. Mul on varuks hulgi ressursse. Mis enese kaotamisest ma räägin! Kui vaatan peeglisse, siis mulle meeldib üha enam see, kes sealt vastu vaatab. 

Tunnen, et võin rahuliku südamega uude aastasse minna. See tuleb minu aasta. Tiigri aasta. Ma veel näitan, milleks võimeline olen! Elu on tõeliselt põnev ja elamist väärt!

Homme kirjutan mõned realistlikud uusaasta lubadused. Lihtsalt, et veel põhjalikumalt iseendasse süübida ja oma tugevustest kinni haarata. Soovid on juba salakohas ootel...

Milda

 Milda-tädi on teenimatult unustuses. 

Oma eluajal jäi ta oma õe, katakteerse Liidi-tädi varju. Iseloomuomaduste poolest oli ta teisest märksa vaiksem ja vaoshoitum, mistõttu pole temast meeles just ülearu palju lugusid. 

Igatahes oli Milda ehk Armilda mu isapoolse vanaisa õde ja selle Muhu saare suure, 8-lapselise pere noorim. 

Milda-tädi oli kogu elu üksik ja elas Pelgulinna imetillukeses korteris oma õe Liidiga, oli samuti üksik. (Liidist loe siit: https://maris74.blogspot.com/2020/04/liidi-tadi.html?m=1). Nendest paar-kolm tänavat eemal elas kolmaski õde, Naadi, kes, oh imet, oli samuti üksik. Kui aga Liidil ja Naadil õnnestus eluajal üks lapski sünnitada, (kahjuks Liidi pojal polnud määratud täiskasvanueani elada), siis Milda oli ja jäi lastetuks. Isa on küll paar korda maininud mingit Vasalemma peikat, kes tavatses õeste juures kärakat panemas käia, kuid püsisuhet sellest ei tekkinud. 

Milda käis kokku Liidiga ja pääses isiksusena mõjule alles peale viimase surma. 

Siiski- meie, lapsed, usaldasime Mildat. Ta oli leplik ja lastesõbralik, omamoodi nagu kambajõmmgi, minemata siiski üle piiri. Mäletan, kui saabusime millalgi teismeeas vastu hommikut mingilt Orisaare diskolt. Olime viimasest bussist maha jäänud ja tulime esimese hommikusega. Muidugi ei saanud me sellest kellelegi teada anda, sidevahendid olid ju ajastule omaselt algupärased. Lisaks olime väsinud ja padunäljased. 

Meeli, mu isa kasuema, valmistus just hommikuseks lüpsiks ja oli meid, roidunud ilmarändureid nähes maruvihane. Ainus, kelle poole julgesime oma tapva näljatundega pöörduda, oli Milda. Too ärkas nurisemata ja vorpis meile ülearuseid küsimusi esitamata võileibu. Miks me neid ise ei teinud, ei tea! Äkki oli tegu vajadusega hoituse ja mõistmise järele? 

Milda mõistis.

Milda ei olnud absoluutselt konfliktne. Ta ei öelnud vist kunagi ühegi inimese kohta halvasti. 

Hiljem aitas Milda mul Helist hoida. Ta mängis lapsega ja oli temaga ülisõbralik. Ainus asi, mida ta teha ei osanud, oli mähkmevahetus. Tol ajal olid Pampersid luksuskaup. Ostsin neid vahel mingist Keskturu juures asuvast keldripoest ühekaupa. Milda tulles panin lapsele alla. Kui koju jõudsin, oli mähe vahel põlvini, laps ja Milda aga rõõmsad. Ei olnud siis minulgi ütlemist. 

Mildasugused rahulikud ja mittekurtjad inimesed muudavad vist maailma paremaks. 

Elu lõpul liitus ta ka õe Naadi kogudusega, adventistidega. Olen kindel, et ta on nüüd paremas paigas.

30 aasta tagune meenutus

 Kui olin sama vana, kui minu trio praegu, oli aasta 1986 ja ma vahetasin parasjagu Tallinna 2. keskkooli ehk Reaalkooli Tallinna Muusikakeskkooli vastu. Kui 2.keskkoolis oli hiiglasuur klass ja vaid üks õpilane ei olnud pioneer, siis muusikakeskkoolis oli suhteliselt väike klass ja minu mäletamist mööda päris mitu mitte-pioneeri. Millegipärast tuli see praegu meelde...

Toonane teismeiga jättis mu jaoks riigis ja ühiskonnas toimuva veidi tahaplaanile, aga nüüd mõtlen, et juba õige pea peale mu koolivahetust hakkasidki toimuma pöördelised muutused. Esimesed spontaansed öölaulupeod olid ju juba 87-nda aasta suvel. Nendest mul mälupildid puuduvad. Fosforiidisõda samal aastal meenub küll. Ja laul “Ei ole üksi ükski maa”.

Suurepäraselt mäletan aga 88-ndal lauluväljakul toimunut. Meile, puberteetidele, oli see muidugi eelkõige üks ülipõnev üritus. Mõelda vaid- ka meie tohtisime erandkorras öösel kodunt eemal olla! Võimas ülevus- ja ühtsustunne on hästi meeles. Lehvivad sinimustvalged, viis isamaalist laulu ja ka pisuke hirm, mis võib saada. 

1989-nda aasta augustis toimunud Balti kett on samuti mälupiltides. Meie seismise kohad pandi vist paika isa töökoha kaudu ning need asusid kusagil Rapla kandis. Sõitsime sinna kogu perega. Ketis oli teisigi tuttavaid. Siiski ei adunud ma piisavalt hästi selle ajaloolise sündmuse tähtsust ja mastaapsust.

Kui 1991.aastal Eesti Vabariik taas välja kuulutati, olin kodus. Järgmisel päeval liikusid mööda Järvevana teed lakkamatud nõukogude vägede tankikolonnid, mida emaga aknast õudusega piilusime. Nii jubedat pilti pole sealt küllap enam kunagi avanenud. Isa käis vist ka telemaja juures, et kui on vaja kaitsta...

Nii see oli. Mälestustes täiesti olemas. Meie riigi taassünd. 

Aga lõppu pisut nalja ka- 2015. aastal, kui trio oli veel viimast aastat lasteaias, hargnes me vahel järgmine vestlus:

Loviisa:”Emme, kas sina ka mäletad seda aega, kui eestlased tantsisid nii metsikult, et kõik vaenlased põgenesid?”

Oot, misasja?

Loviisa:”Kas sa ei mäleta siis?”

Mkmm. Ausalt!

Lisann (teisest toast):”Kuule, nad laulsid vist ikka!”

Johann (joonistuse juurest):”Öeldi vist jah, et laulsid...”

Laksan peoga vastu otsaesist ja naeran kohe südamest. 

Jajah, lapsekesed, muidugi mäletan ma laulvat revolutsiooni! Aga hetk tagasi olin ühtlasi tunnistajaks, et järeltuleva põlve jaoks pole mingit vahet, kas me laulsime seal või vihtusime tantsu...

Kuidas piiskop pea kaotas. Peaaegu.

Rootsi kuninglik piiskop külastas oma eluajal Eestit suhteliselt regulaarselt. Sel korral oli ta taas siinkandis käimas ja kes seda enam mäletab, mis hoone parasjagu tema piiskopliku õnnistuse sai, igatahes olime kusagilt tagasiteel Tallinna poole, kui P. tuli geniaalsele ideele teha väike sissepõige minu koju ja näidata tähtsale külalisele mu tähelepanuväärset koerakest. 

Leonardo oli väga viks ja viisakas loom. Mis sest, et ta pea suurus hõlmas vähemalt kolme inimpead ja kurblik nägu teisel pool aknaklaasi kattis vahel kogu vaatevälja. Ikkagi mõnus ja turvaline 90-kilone elukas!

Rootsi piiskop ilmselt oma edasise järelejäänud elu jooksul enam nii ei arvanud. Asi oli nimelt selles, et mul läks üks oluline arvestus veidi nihu. Õigemini ei tulnud ma selle pealegi, et hetkel, mil mu silmapaistev bernhardiin Leonardo väljanäitusele sisenes, seisin mina ühel, piiskop aga teisel pool väravat. See oli viga. Piisas tähtsal mehel vaid veidike ettepoole kummarduda ja oma käsi maailma suurima kõrvalataka sügamiseks ettepoole sirutada, kui loom tõmbus üle kere pingesse, võttis madala paigaltstardi- ja hüppas. 

Piiskop oli väle mees. Leonardo hiigel-lõuad laksasid kinni otse tema pea kohal. Koer lõrises ebaõnnestunud hüppe üle raevukalt. Mina tegin samuti mingit abitut häält, aga see polnud kosta. 

Siit oleks tulnud rahvusvaheline skandaal, arvas P., kes ei tundunud eriliselt närvis olevat. Pigem lõbustatud. Mõelda vaid,  piiskop, kes kaotas pea! Ja kus? Koera lõugade vahel! Minu meelest olnuks see õudne. 

Kui oleksin seisnud piiskopiga koos teisel pool väravat, ei oleks Leonardo tundnud mingit tungi mind nii suursuguselt kaitsta. Ta ei rünnanud eales- kui suurekasvulised isased koerad välja arvata. Ta suures peakolus läks lihtsalt sassi, kumma isendi kõrva too võõras mees sügada soovib- minu või tema. 

Ma ei tea, kas piiskopile tõi see viimane fakt kergenduse. Igatahes lahkus ta minu juurest allesjäänud, aga suures segaduses peaga. Tal vedas, kuigi tänases vaatevinklis pole selgi mingit tähtsust. Elu on ajalik ja enam pole ühte ega teist.

On vaid väikene mälestuste peatus, mõttekatke pea ja peatuse üle. 

Kaassõltuvuse lugu

 See lugu on kaassõltuvuse äärmuslikust vormist. Sellest, kuidas oma partneri elu ja valikute eest vastutuse võtmine kaassõltlase enda elu tasapisi hävitab ja tema minapildi ning väärikuse järk-järgult niivõrd maatasa teeb, et reeglina ei tule kaassõltlane sellest olukorrast ise, ilma kõrvalise abita üldse välja. Paradoksaalsel kombel on kaassõltlased enamasti väga tublid, võimekad ja empaatilised inimesed (enamasti naised). 

Minu jaoks oli selle loo kõrvaltegelase roll otsekui osalemine mingis näidendis või raamatu peatükis. Elan ka oma elu kui lugu, millel on dünaamika, kulminatsioonid ja tagasilangused. Miks siis mitte astuda veidikeseks kellegi teise loosse? Lihtsalt uudishimust. 

Selles, et Mirell oma meest kõrvalsuhte pidamises kahtlustama hakkas, olen küll mina süüdi. Imelik, ütles ta, viimasel ajal on Atsil kole palju tööd. Kõik õhtud ja... vahel poole ööni... Ütleb, et ema korteris olla rahulikum. 

Ma pole loll. Kui mees järsku teisiti käituma hakkab, kui tavapärane, on tal reeglina kõrvalsuhe. Mehed on mugavad. Nad ei muutu üleöö, lihtsalt niisama, muutumise pärast. 

Ei usu, raputas Mirell seepeale ägedalt pead. Kehitasin õlgu. Tahad, lähme vaatame õhtul?

Me ei jõudnud veel õieti Atsi ema hoovi sissegi sõita, kui nägime kolmada korruse valgustatud köögiaknale nõjatumas blondiini kahvatut kuju. Näed nüüd, müksasin küünarnukiga Mirelli. Too jõllitas uskumatu pilguga minu poolt ettekuulutatud vaatepilti. See oleks olnud saja esimene kord selles loos, kus nende kesisele, et mitte öelda kohutavale suhtele rasvane punkt panna. 

Mirelli mees oli vahel joomatsüklis. Vintis peaga rääkis ta välja, et too blondiin lausa elab ta ema korteris! Tal polevat hetkel kuhugi minna. Aga et nende vahel ei olevat mitte midagi. Mirell oli maruvihane. Imestasin, et ainult maruvihane. Aga selle asemel, et sellegi koha peal kogu loole rasvane punkt panna, otsustas ta blondiini omavoliliselt Atsi ema korterist välja kolida. 

Vaadake, kaassõltlane hakkab ise teise inimese “probleeme” lahendama. Ta kehtestab reeglid, mis ei kehti, sekkub jõuliselt absurdsetesse olukordadesse, mis ei ole tema kontrolli all, unustades seejuures iseennast. Väärikusest ja täitmata vajadustest rääkimata. 

Igatahes kiskus kogu lugu põnevaks. Võtsin nõuks kolimisaktsioonis osaleda. Kui Ats järjekordses viinauimas magusat und magas, varastas Mirell temalt ema korteri võtmed. Selles majas oli muuhulgas tubli naaberivalve endise olümpiavõitja näol. Pidime talle trepil oma külastuse eesmärgist aru andma. Ta oli meie tuleku peale väga vihane. Mis sest, et me teda ei külastanud. 

Armukese asjad asusid lukustatud ruumis. Mirell teadis, et kusagil peab olema selle toa võti. Hakkasime otsima. Mirell muutus otsimisaktsioonis järjest intensiivsemaks. Ühel hetkel küünitas ta vana veneaegse sektsioonkapi ülemise osa peale, et äkki on võti seal. Oligi. Ainult et õnnetul kombel oli kapi ülemine osa alumise külge kinnitamata ning hoobilt kukkus raske kapiosa Mirellile pähe. Mirell lebas elutuna mu jalge ees, haav peas. Minu kõrvalosatäitja roll muutus korraga väga süngeks. Mõistsin, et politseile ei ole mu ilmsüütu viibimine võõras korteris surnud inimese kõrval eriti veenev.

Õnneks ilmutas Mirell varsti elumärke, raputas end ärkvele, kohendas juuksed peahaava ette, leidis, et tal pole midagi häda ja keeras lukusoleva ukse elegantse liigutusega lahti. Toppisime armukese riided kiiruga kilekotti, vinnasime selle õlale ja puistasime endise olümpiavõitja valvsa pilgu all prügikonteinerisse. 

Sellest, et Mirellil Atsi armukese garderoobist kahju hakkab, polnud mul õrna aimugi. Magasin kodus õiglaseund, kui Mirell pimeduse varjus konteinerisse ronis, armukese pitsilised trussikud, t-särgid ja muu, mis haisvate jääkide vahelt näppu juhtus, uuesti kilekotti toppis ning endise olümpiavõitja taskulambi valgusvihus tuppa tagasi vedis. 

See, et ta järgmisel päeval koos lastega ootamatult korterisse astudes Atsi koos armukesega otse teolt tabas, mistõttu lapsed närvišoki said, oleks olnud adekvaatne koht sellele loole veel üks rasvane punkt panna. Aga ei. Mirell käskis mehel püksid jalga toppida ning armukese kriiskava sajatamise saatel asus perekond koduteele. 

Järgmisel päeval ei saanud ma kõrvalosatäitja rolli sisse elada. Mirell läks nimelt otsejoones armukese töökohta ühes reisibüroos ja nõudis tema kohest vallandamist. Teil töötavad prostituutidest perelõhkujad, oli ta armukesele osutades kindel. Millegipärast ähvardati teda ennast politseiga. Kättemaksuks kirjutas armuke Mirelli tööandjale närvihaigest Mirellist värvika iseloomustuse ja sellest tuli omakorda palju jama. Muidugi polnud ka siis õige aeg lahkuminekuks ja oma elu kordaseadmiseks. 

Siis aga avastas Mirell, et Ats ja ta armuke on omavahel avastanud toreda ja ühendava hobi- rahvatantsu. Vaat selles vaatuses sisenesin jälle mängu, kuigi V oli mu sekkumise rangelt ära keelanud. Ats on siiski lapsepõlvesõber ja meeste sõprus on püha. Aga kuna lugu kiskus nii jaburaks, ei suutnud ma kuidagi eemale hoida. 

Rahvatantsurühma nimi oli “Kabujalakesed”. Trennis tantsiti sussides. Sussid olidki süüdi, et Mirell asja uurima hakkas. Need hiigel-sussid suuruses 43 lebasid korralikult Atsi kapis.  Mustad. Nad käivad rahvatantsus, sisistas Mirell mulle telefoni, see lõbu tuleb kohemaid lõpetada. 

Mirell võttis ühe musta hiigelsussi ära. Asemele pani samas suuruses valge isendi paarist, mida Selverist ekstra ostmas käis. Kui Ats armukesega taaskord trenni läks ning kotis kelmikat must-valget sussipaari nägi, kostus ta suust vihamöire ja sel päeval ei veennud armuke teda trenni jääma. Midagigi lõbusat...

Ühist hobi siiski kohe ei katkestatud. Mirellil tuli veel pingutada. Nii helistas ta rahvatantsurühma juhendajale ning rääkis poolsosinal, et asi on delikaatne. Tema mees Ats tahtvat küll väga selles tantsurühmas käia, kuid ta partneril olevat üks suur viga- suust tulevat väljakannatamatut lehka. Ats ei julgevat seda ise kellelegi rääkida. Treener lubas vaadata, mis teha annab. 

Et noorte armulugu kohe kaugeltki läbi polnud, selgus me ühisel suusareisil Skandinaavias. Armuke saatis sõnumi, millest selgus, et ta teadis Atsi ilma pereta suusatamas olevat. Ma ei tea, kas Atsil oli sügavalt ükskõik või oli ta lihtsalt juhmard, igatahes ei õppinudki ta kunagi ära, et armukese olemasolul ei jäeta telefone hetkeksi ripakile. Meie igatahes sepitsesime sellele sõnumile üheskoos toreda vastuse. 

Vale-Ats teatas seal sõnumis, et tema ja ta pere tervitavad armukest üheskoos lumiselt suusanõlvalt ja et kahjuks on nende armulool nüüd lõpp, sest armuke polevat ta kallile naisele mitte ligilähedanegi. Lisasime veel mõningaid vürtse, mis armukese eriti vihaseks pidid ajama. 

Edasised prožektorid koondusid Atsile, kes sel reisil enam hetkekski rahu ei saanud. Ta ei julgenud me kõigi nähes märatseda, kuid allasurutud raev pritsis välja selle läbisõimatud kutsika igast ihurakust. 

Laev jõudis koduteel vaevu sadamakaid puudutada, kui läinud ta oligi- asja klaarima. 

Ats oli imelik. Ta hoidis selle naise poole, kes temaga kõvemini karjus. Sõltlased pole nimelt oma tunnetega absoluutselt kontaktis. 

Kogu loole püändiks tuleb aga veel üks “pommuudis”. Kogu ülal jutustatud loo taustal tegutses veel üks “daam”. Armuke number kaks. Too oli Atsist kena viisteist aastat vanem ja teda kasutas Ats oma joomatsüklitest väljatulekuks- kuna ka too naine ise pitsi põhja ei sülitanud, teadis ta hästi, et klõmakas kanget võib raske pohmelli korral päästa elu. Pohmellivälisel ajal oli tal kasutada Atsi aiamaa, mille olemasolu selgus Mirellile alles kogu tolle armudraama tugevas keerises. 

Mirell ei jätnud tuuleveskitega võitlemist. Ta kloppis püksipõlved puhtaks ja koos asusime aiamaa poole teele. Mirell oli välja nuhkinud, et Ats oli selle maalapi koos suvila-putkaga millalgi salaja ostnud ning lahkelt armuke number kahele kasutada andnud. Armuke number kaks oli sinna istutanud kardulaid, sibulaid ja muid aiasaadusi. Saime kena saagi. Osad kartulid andis Mirell tänutäheks mullegi. Mina omakorda valmistasin V-le toreda õhtusöögi ja V kiitis kartuleid taevani. Päritolu osas hoidsin suu kinni. 

Seda, kuidas aiamaa-armuke ja ta sõbranna järgmisel korral silm-silma vastu kohtudes Mirelli labidaga ära tahtsid tappa, ei hakka ma üksikasjalikult jutustama. Ka seda mitte, kuidas need armulood edasi arenesid. Astusin mingil hetkel näidendist välja ja jätkasin oma elu elamist. 

Kõik see juhtus umbes viisteist aastat tagasi. Kuni... eile tuli kõne, helistajaks murtud Mirell. Armuke number kaks tegutsevat jälle. Olevat vahepealselgi ajal aeg-ajalt pead tõstnud. Ta olla nüüdseks umbes seitsekümmend. 

Me peame oma elu võtma kui lugu. Otsekui raamatut. Vahel võiks mõelda, kas ehk üks või teine peatükk juba liiga pikalt ei kesta. Lugejal hakkaks ehk igav?

 Minul tekkis küll ahastus. Mirelli elus on selline jama väldanud kolmkümmend aastat. Ja ta ikka jaksab. Ja ta ikka loodab. Ta teeb selle kõrvalt tublit tööd. On üles kasvatanud kolm toredat last. Ta hoiab oma õlgadel kogu maailma. 

Aga ta ise? Täiesti kadunud. 

Mäesuusatamine

 Esimest korda panin mäesuusad alla umbes kahekümne viie aastaselt. Helis oli siis kuskil viiene. Tean seda seetõttu, et Helise toonase sõbra pere harrastas mäesuusa-sporti täies koosseisus ja kuna nende eluviis ja tarbimisharjumused mulle, noorele plikaohtu naisele suureks eeskujuks olid, pidin minagi ilmtingimata mäesuusaspordiga sinasõpruse sõlmima. Teadmata, mida see õigupoolest tähendab. 

Jäin muidugi oma uue hobiga hoobilt üksi- või noh, hiljem olime selles Helisega kahekesi. Õnneks said mu õde ja vend umbes samal ajal samuti suusapisikust nakatatud. 

Elu esimene nõlvalt laskumine toimus Kuutsemäel. Ma ei saa siiani väga hästi aru, mis valemiga sain tõstukile, mis valemiga sain mäkke ja mis valemiga suutsin sealt elusana alla põrutada. Point on selles, et kui ikka pidurdada ei oska ja oma keha piisavalt hästi ei valitse, võid saada kiirlaskumise maailmameistriks- ainult karta on, et postuumselt. Pidurdamiseks on mäejalamil tavaliselt ikkagi piiratud ala. Kui pidurdada ei oska, sõidad raginaga aeda või majja või rahvahulka või tont teab kuhu...

Ma ei piirdunud iseendaga. Kui sõitudel, mis tänaseks mu mälust (ilmse traumaatilisuse tõttu) kustunud, juba enam-vähem püsti jäin, viisin otsemaid ka Helise tõstukiga mäele. Mu meeles mõlgub sellest kaks jubedat mälupilti. Esimene- Helis-sööstlaskuja laskub esmapilgul ideaalses konditsioonis, ühes tükis ja kohutava kiirusega pidurdusalale, sealt edasi raginaga läbi tõstuki järjekorra ja ühtlasi üle ootajate suuskade, raksaki! ala piirdeks olevasse võrkaeda. Teine- Helis-sööstlaskuja laskub diagonaalis suusaliftide alt, napilt rahuliku ülessõitja eest läbi ja kaob minu hüsteerilise huilge saatel (ei, see polnud braavo-hüüe!) peadpidi teisel pool rada asuvasse võpsikusse. 

Jätkem nüüd need kaks mälupilti ja managem ette kolmas. Niisiis, õnneks taipasin, et pean Helist pisut õpetama. Et muidu mu närv ei pea vastu. Jajaa, muidugi ma ei osanud õieti isegi sõita, aga... ma võtsin Helise tema suuskadega oma suuskade vahele ja põrutasin taaskord täiega alla. Võite arvata, mis saab slaalomi sõitmisest, kui lapse ja teise suusapaari raskus jalge vahel takistuseks ja absoluutselt mitte kaasaaitavaks elemendiks. Eriti, kui sõiduoskus nullilähedane. Muidugi sai tõstukijärjekord taas šoki ja mõni neist tundis meid oma suuskadest üle vuhisevat. Vähemalt aeda me sel korral ei sööstnud. 

Tasapisi said aga harjutajatest meistrid. Suusatamine sai selgemaks, pidurdamine ja keha valitsemine samuti. Aga mitte päris selgeks! Mitte kohe! Appikene, kuidas tahaks praegu illustratsiooniks tuua meie juba eos ebaõnnestunud Rootsi-reisi, te naeraksite end kõveraks! Poetan vaid, et Åre, suusakuurort suhteliselt Põhja- Rootsis, võttis meid lahkelt vastu, vaatamata suusaboksi pooleksmurdunud võtmele ja tuhandele muule hädale, aitas meil lahkelt suusad välja ja esimesel päeval kihutasime tänutäheks esimese ettejuhtuva tõstukiga üles, märkamata, et mägi, mida vallutama püüdsime hakata, koosneb vaid mustadest nõlvadest, mistõttu kogu järgneva päeva tegelesime sellest suusad kaenlas, jalgsi allatulekuga, kuna hindasin seda, kui mitte enesele, siis lapsele eluohtlikuks. Juba see tõik peaks tegema valvsaks- pusserdasin üksi endale teadmatus valdkonnas.  Teisel Åre-reisil tegelesime juba usinamalt ka suusatamisega, sealhulgas igat värvi laskumised...

Aga jah, minu visadus ja hambad ristis raskustele vastuminek- koos lapsega- nõuaks pōhjalikku analüüsivat kirjapanekut. Enam ma nii julge ja põikpäine ei ole. Oli see soov näidata, et saan hakkama? Soov mitte näidata, et ei saa hakkama? Miks ma kohe treenerit ei võtnud? Päris pikka aega oli nauding segunenud tohutu hirmuga...

Lõpetuseks kirjutan aga sellest, kuidas ma mõni päev tagasi Valgehobusemäel oma lemmik-talveala taas üles leidsin. Vähemalt kolm aastat oli viimasest korrast möödas. Ja seal ma siis ühtäkki liuglesin, täpselt nagu vanasti! Täpselt nagu siis, kui ma juba oskasin suusatada- seda hirmu-aega oli ju ikkagi lõpp-kokkuvõttes vähem, ehk paar aastat. Kolmikute kasvades olin juba sedavõrd küpsem, et võtsin neile õpetaja. See säästis mind tohutust närvipingest. Jah, muidugi mäletan ka nende puhul ärevaid hetki, näiteks kui Lisanni tõstukilt päästes ise sinna suuskapidi kinni jäin, jala põlvest ära väänasin ja paar nädalat suurt ei liikunud. Aga see tegevus polnud enam hirmust kantud, oli lihtsalt õnnetus.

 Kiirus ja vabadus panid taaskord mu südame põnevusest põksuma, adrenaliin vallandus üle kogu keha. Tahaks veel ja veel seda laskumise-tunnet! Palun kiiremini, hoogsamalt! Nii võtsingi järk-järgult ette ka triki-sportlastele mõeldud nõlvad, tõsi, mitte kõige ohtlikemast kohtadest. Päike sillerdas üle Kõrvemaa metsade. Hea oli mitte millelegi mõelda. Ilus oli olla.