Laupäev, 14. mai 2022

Reet

 See oleks ebaaus, kui lapsepõlvest kirjutaksin, aga Reedast ei kirjutaks. 
Reet on elurõõmu, emalikkuse ja empaatia kehastus. Ta on mu lapsepõlve suurim väike turvaelement. Ta oli ju sama väike ja noor kui minagi, aga ometi tajusin ta olevat märksa vanem, kogenum, rahulikum ja turvalisem- need on omadused, mida olen püüdnud kui sinilindu kogu oma rahutu elu.

Me käisime Reedaga ühes lastesõimes ja ühes lasteaias. Tutvusime pooleteistaastaselt, kõrvuti võrevoodites teineteist umbusklikult piieldes. See viimane on muidugi kirjanduslik liialdus, sest mälu teatavasti nii kauge aja taha väha ei ulatu. Õnneks tutvusid ka meie emad- ega meil muidu mingit edasist koosfunktsioneerimis- žanssi poleks olnud. Meie elasime toona vanatädide kapitagustes, Reeda pere aga Telliskivi tänaval. See puumaja pidi olema tumepunane...

Tehnika tänaval asuvast lasteaiast saab juba rohkemat meenutada. Olin nääpsuke ja jube arg. Reedaga oli aga alati hea, kindel olla. Need päevad, mil ta lasteaiast puudus, olid tõelised õudukad. Lasteaed oli niisiis käidav vaid tänu Reedale, kes oli alati rõõmust pakatav ja mängulusti täis. Seda, midame täpselt mängisime, ma muidugi ei mäleta, aga küllap oli see kodu.

Reet seostub nimelt ka kodutundega, seda praeguseni. Nende pere kolis küll lasteaia viimases rühmas Lasnamäele, mis on minu jaoks tänu ühele teisele eluetapile kõleduse ja ebaturvalisuse sümboliks, ometi oli Reeda kodu tõeline imedemaa. Seitsmekümnendate lõpus, kaheksakümnendate algul, kui nn "uut lasnamäed" alles ehitati, said nad neljatoalise, kaheksandal imekorrusel asuva korteri Koorti tänavale. Kui mõistetamatult planeeritud majaderägastikust õige maja ja õige trepikoja üles suutsid leida, olid päästetud!

Kaheksandale korrusele viis lift. Moodne ja aukartust äratav. Tahtsin sellega veel ja veel sõita! Reedal oli vist hea meel, et keegi nende liftist nii vaimustuses oli. Ta näitas mulle ühel ööl, kui tekid seljas taas liftituurile suundusime, kuidas seda korruste vahel seisma saab panna. Võti tuli nimelt algul vertikaalselt ukse vahele suruda, siis aga tasapisi horisontaali pöörata. Kui uksed enam tihkelt teiseteise vastu ei puutunud, lift seiskus. Wow, mõtlesin, põnevusjudinad sipelgatena seljal. Oh ei, ma ei kartnud! Reet oli ju minuga.

Reedal oli neli õde-venda ja ma ei suuda siiamaani aru saada, kuidas ta ema sellist lastekarja kantseldades niivõrd rahulikuks suutis jääda. Ühes toas neljast elas ju toona veel Reeda vanaema, Memme. Mulle tundus, et kõik said piisavalt rahu ja tähelepanu. Aga võibolla on see vaid minu lapsepõlve idealiseeritud mälestus. Vahet pole...

Igatahes kasvas Reedast just selline naine, nagu tema lapseks olemist kõrvalt jälgides võis eeldada. Hea ja armastav ema ja vanaema, alati valmis reisisell, kunstiandega kodukaunistaja, erinevate maade toidukunstist inspireeritu, rohenäpp. Teistest inimestest huvitatud, alati lõpmata toetav, arusaaja, tunnustaja. Tagasihoidlik, kuid ometi märgatav ja armastatud. 

Me ei suhtle just liiga tihti. Meie puhul näiteks on sotsiaalmeedia olemasolu õnnistuseks, sest saame teineteist peale aastatepikkust eemalolekut vähemalt sealtkaudu jälgida. Aga küllap saame varsti jälle kokku. Reet töötab nimelt minu kodu lähedal...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar