Laupäev, 7. mai 2022

Minu lapsepõlvekodu

 Käisime täna korraks tüdrukutega mu vanematekodust läbi. Vanemad olid ise suvekodus, kuid et ema oli jätnud külmkappi emadepäeva tordi sööjaid ootama, põikasime möödasõidul oma tükkidele järele. 

Et tegemist oli minu lapsepõlvekoduga, sattusin toonasest elu-olust ka tüdukutele jutustama. Nii põhjalikult polegi seda vist varem teinud. 

Jutustasin, et meie hoovis oli väga palju lapsi. Kõik tundsid kõiki, kuna kõikide vanemad töötasid ühtlasi Veepuhastusjaamas. Vahel mängisime me kõik koos, aga hoopis sagedamini irdusime ühe oma põhi-sõbrannaga omaette. Meil oli rikkalik fantaasia ja ülipõnevad (kohati ka ohtlikud) mängud. Et see kant oli kasvamiseks lausa idülliline, hakkasin mõistma alles täiskasvanuna.

Jutustasin, et algul elas meie pere küll samas majas, kuid keskmise trepikoja esimesel korrusel. Tegemist oli mu vanemate esimese päris oma koduga. Saime selle, kui olin viiene. Kui olin üksteist ja me pere oli kahe liikme võrra kasvanud, vahetasid vanemad kolmetoalise korteri sama maja neljatoalise vastu, see asus ja asub praegugi teepoolse trepikoja kolmandal, st ülemisel korrusel. 

Enne meie kolimist neljatoalisse oli see korter ühispind kahele perele- wc, vannituba ja köök olid neil ühised, kaks tuba aga ühe, kaks teise pere käsutuses. Päris karm!

Aga lastest ka. Kui kolmetoalises elasime, oli meie kohal, teisel korrusel pere, kus oli minuvanune Liina. Millegipärast ei saanud minu ja Liina sõprusest asja. Mäletan, et Liinast oli vaid siis palju kasu, kui poisid meid kiusama hakkasid. Kuna Liina oli oma vanemate ainuke, ärahellitatud laps, tuli ta ema sel puhul alati õue poistega riidlema. Küll see oli tore! Minu ema ei teinud seda kunagi- ütles, et peame oma tülid ise ära lahendama. Noh, ega poisid ju Liina emagi "kuriteopaigale" ootama jäänud, kuid too sai nendele vähemalt kaugelt midagi krõbedat hõigata. Mäletan, et Liinal oli hästi tumedates toonides kodu, mille kõik põrandad olid kaetud Mistraga. Seda mäletan ka, et Liina ema kurtis kord summutatud toonil minu emale, kuidas Liinal on nii hea isu, et võtab õhtuti pekitüki padja alla...

Teisel pool meie seina, tänavapoolse trepikoja esimesel korrusel elas samuti minuvanune poiss, Raimond, kel oli ka kaks aastat noorem õde, Anneli. See oli huvitav pere. Ema oli selline “heleda jaalega” ning nägi juba tooma täpselt samasugune välja, nagu praegugi. Isa oli jälle jube vaikne, hiljem selgus, et ta oli vahel lihtsalt vintis. Selle omaduse päris hiljem ka Raimond, tema vist samas olekus niiväga vaikne polnud. Mäletan, et nad pidasid mingil hetkel oma kodus varest. Muidu olid neil ikka suured koerad. Raimondist ja tema kahtlastest tegudest olen siin juba kunagi kirjutanud. Muud ma temast ei mäletagi. Õest ei mäleta sedagi.

Anneli ja Raimondi vastas elas kogu meie auuli ainukene vene perekond. Üks arstist naine oma isa ja tütar Natašaga. Üksvahe oli neil ka mitu suurt koera. Kummaline, see oli ühetoaline korter, kuidas nad sinna kõik ära mahtusid! Aga jah, Nataša oli minust paar aastat noorem ja rääkis toona ka ilusasti eesti keelt.

Nataša kohale, sama trepikoja teisele korrusele kolis mingil hetkel kärgpere- naine, kes abiellus sealelava mehega ja tõi kaasa oma kaks poega eelmisest abielust. Nende nimed olid Janek ja Frery. Loodan, et kirjutan õigesti. Lapsena ütlesin tema kohta lihtsalt Reeri. Kust mina teadsin, mismoodi sellised peened nimed käivad! Frery oli minuvanune, aga too Janek kaks aastat vanem. Freryst ei mäleta ma suurt midagi, aga Janek oli väga koloriitne kuju ja temaga käis alati kaasas hulk sehkendusi. Ei tea, kas ta koolis ka käis? Ahjaa, Janekil oli jube pikalt häälemurre- minu meelest hüppasid tal täiskasvanunagi “kuked” sisse.

Keskmises trepikojas, meie vastas oli tüdruk nimega Kaire. Tema oli minust kolm-neli aastat noorem. Kairest mäletan niipalju, et ta oli tihti oma mõtetes ja tal oli palju huvitavaid näoilmeid, mida me sõbrannaga piidlesime, kui midagi muud teha polnud. Kaire vanemad tundusid tohutult vanad. Eks nad vist olidki. 

Kaire kohal ja Liina vastas elasid kaks vanemat poissi, nendega ei suhelnud ma vist üldse. Omakorda kohal elasid samuti kaks poissi, üks vanem, Tauno, teine minust kaks aastat noorem, Hendrik, kõva kaebupunn, olemuselt hirmus arg poiss.

Ja nende vastas elas pere, kes kandis perekonnanime Seks! Kujutage pilti, täpselt see nimi oligi! Minu vanemate jaoks oli nende poeg Seksipoiss ja sellena tean teda siiani. Vahet polegi, mis ta eesnimi on. Tolle ohtliku Janekiga oli Seksipoiss suur sõber. Mäletan, et vedasin kord ühe oma sõbrannaga Janeki ja Seksipoisi sümfooniakontserdile. Oli see vast käik! Nad itsitasid kogu kontserdi, meie omakorda itsitasime nende itsitamist. 

Hoovipoolse trepikoja esimesel korrusel elas samuti koloriitne pere. Neilgi oli kaks poega, umbes samaealised, kui keskmise trepikoja suured poisid- kaks kuna neli aastat minust vanemad. Mingil hetkel kippusid nad alkoholi jooma, kuna ka nende isa ei sülitanud pitsi põhja. Aga see oli siis, kui olin juba suurem. Muide, too napsuvennast isa leidis endale veelgi hiljem ühe sensitiivist venelanna, kellega sai veel kaks tütart. Paraku ei jäänud seegi abielu püsima. Tollest kummalisest sensitiivist olen ka siin varem kirjutanud.

Ja nende kohal elas Kai oma ema ja isaga. Väike-Kai, nagu me teda kutsusime, kuna kollases majas oli veel üks, Suur-Kai. Väike-Kai oli minust aasta noorem. Ta vanemad läksid mingil hetkel suure raginaga lahku. Mäletan, et Kai ema oli jube närviline, kuna ta isa armastas vist ka väheke napsutada. Isast jäi siiski lahkem mulje. Kai tahtnuks tegelikult isaga elama jääda. Mäletan, et meil oli temast kole kahju, kui ta emaga ära kolis. 

Ja Kai kohal elas Sigrid, minu parim sõbranna kuni teismeeani. Sigrid elas hoovipoolse trepikoja kolmandal korrusel koos oma ema, isa ja vennaga. Mäletan, et kadestasin Sigridit ta suure venna tõttu. Kui suured poisid me käsi hakkasid väänama, ütles Sigridi vend Kaido teistele, et "ärge teda puutuge". Vedas, kas pole! Teiseks kadestasin Sigridit ta Soome sugulaste pärast. Sigridil oli nimelt päris Barbie nukk- ajal, mil peaaegu kellelgi polnud mingeid Barbie'sid. Sigridi vanemad olid tõsised ja ranged. Käisin nende juures mängimas ainult siis, kui neid kodus polnud. Aga meil oli ka õues tohutult huvitav.

Sigridi vastas elas aga pere, kus kasvas kaks poega, jällegi minust nooremad. Neist üks, Kristo, tegeles millalgi mu vennalt raha välja pressimisega. Võib olla seetõttu ongi mul meeles, et neil kõigil olid väiksed tigedad silmad…

(järgneb)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar