Laupäev, 2. aprill 2022

Muhu maja saamise lugu

 Muhu maja on põneva minevikuga. Siin on elanud loomingulised, suure kunstiandega inimesed. Eelmisel aastal kuulsin ühe vana Muhu naise käest läbi telefoni ka selle maja ehitamise loo. Nimelt ehitas selle tema vanaisa. Sel suvel tuleb uuesti minna, nüüd juba diktofoniga. 

Ma ei tea, miks algsed omanikud selle maja maha müüsid. Ilmselt olude sunnil. Enne mind olid aga tollel veel ühed omanikud, kuid need ei leidnud saarel käimiseks piisavalt aega. Nii saigi see viimaks minu kätte.

Jutustan, kuidas see juhtus. Nagu paljudel, kerkis ka mul kolmekümnendate eluaastate lõpul, neljakümnendate algul, päevakorrale juurte küsimus. Kes ma olen, kust ma tulen. Mu mõlemad vanemad on pärit maalt, isa Muhust, ema Lääne-Virust. Eks ma lapsepõlves nende kahe koha vahet pendeldasingi. 

Aga aeg läks ja siis oli mul korraga neli last ja palju mälestusi mõlemast paigast. Tahtsin kuhugi päriselt kanda kinnitada. Lääne-Virumaal, vanaema sünnikohas, toimetasid juba mu vanemad. Nemad olid selle vene sõdurite poolt ärarüüstatud maja vabariigi taastamise järgselt elule aidanud ja see tegi rõõmu. Samas- minu igatsust päris oma elamise järgi see ei leevendanud.

Tahtsin merd ja õhku. Selle teadsin saavat Muhust, kus veetsin suure osa oma pikkadest lapsepõlve suvedest. Nagu olen ka varem maininud, oli Lääne-Virus pigem inimeste, Muhus aga paiga võlu. 

Nelja lapsega oli keerukas end isatallu külaliseks pressida. Pärandus talu näol oli tehtud onule. Keegi mind sealt otseselt ära ei ajanud, kui külla sõitsin, kuid pikem olemine oli üsna komplitseeritud, sest kes siis ikka lastekisa pikka aega taluda suudab.

Nii hakkasingi saarele isiklikku elamist otsima. Teadsin, et päris rahul on mu hing ainult selles saare osas, millega on mul olnud varasem kokkupuude. Olen nimelt tohutult kohatundlik. Siiski andsin võimaluse ka teistele paikadele saarel, kuid äratundmist ei tekkinud. Mul oli muidugi see kriteerium ka, et majas võiks olla vesi. Ma ei ole ämbrite tassimises eriti võimekas.

Sel suvel, umbes kaheksa aastat tagasi, olin taaskord Muhus. Mul oli nimelt Saaremaal kontsert, millega ühidasin minipuhkuse isatalus. Olin Muhu kivitrepil koperdades murdnud varbaluu, aga seda ma veel ei teadnud, tegin ka kontserdi murtud luuga ilusti ära, käies kõrgete kontsadega kummardamaski. 

Tol õhtul istusime aga isa ja onuga õuel. Rääkisin oma plaanist soetada Muhusse talu. Ah jaa, onu oli välja pakkunud ka võimaluse ehitada maja tema maadele. Olin muidugi tänulik, kuid sel plaanil oli liiga palju aga’sid, eelkõige omandi- ja elektriga liitumise küsimustes. 

Olin leidnud internetist ühe maja müügikuulutuse. Juures oli ka katastrinumber, mis viitas tolle maja olevat suhteliselt sisemaal, tõsi, mu isatalu lähistel, kuid minu hinnangul täiesti võpsikus. Mainisin seda kuulutust ka isale ja onule. 

Mõlema näol peegeldus korraga äratundmine. Kindlasti, kinnitasid nad nagu ühest suust, ei ole müügilolev talu võpsikus, vaid vastupidi, üsna mere ääres. Kergitasin kulmu, aga uskuma ei jäänud. Isa ja onu panid ette teha selle talu juurde väike jalutuskäik. Olin nõus. Nagu mainisin, luumurrust ma tol hetkel teadlik ei olnud. (See selgus röntgenis paar nädalat hiljem, kui ma öiste valude tõttu enam magada ei suutnud.)

Meie tee viis mööda kunagise Võlla mõisa alleed ja keeras ühel hetkel paremale, roobasteele, suunaga Võlla küla ja ranna poole. See kant oli mulle täiesti tuttav, sest olin ju neid teid mööda kogu lapsepõlve jalgrattaga Võlla randa kihutanud, rätik kaelas. Jätkasime jalutuskäiku, ühel pool põllud, teisel põõsad. Ühel aasal sõid hobused. Üle välja paistis veski. Möödusime talust, mis hiljem selgus olevat naabertalu, ühes minu laste vanuste kolmikutega, kes seal suvitamas käisid. Milline kokkusattumus!

Ja seal ta siis lõpuks seisis. Kivimaja, üleni põõsastesse kasvanud. Rohi rinnuni. Puutumatu. Natuke loguvõitu, aga üdini armas. See oli tõepoolest müügikuulutusel olev maja. Mu süda oli hetkega võetud. Tundsin, et just see maja ootaski mind, peagi lahutavat naist, toona viieaastaste kolmikute ja üheksateist aastase, ülikooli alustava tütre ema. Niru palgaga. Ihuüksi vastutavat. Teate, ma ei kõhelnud hetkegi!

Tol päeval me muidugi majja sisse ei pääsenud. Aga kui te olete kunagi tundnud sellist tunnet nagu äratundmine, siis mind valdas selle maja juurde jõudes just see. Teadsin koheselt, et sellest talust, sellest paigast saab minu suvekodu, mu väepaik. Mu kujutlustes omandas ta koos õuealaga koheselt sellise pildi, milliseks ma ta hiljem kujundasin. Soovisin nimelt palju ruumi, õhku, avatud vaadet- kõike seda see maja ja aed ka võimaldasid. Ja seda oli lihtne järk-järgult täita. 

Jah, tegin esimestel aastatel ka ise hullupööra tööd. Aga kogesin koheselt ka imelist vaikust, rahu ja armastust. Ma ei ole selles majas ealeski hirmu tundnud, ei ühelgi aastaajal. See, mis mind seal valdab, on lihtsalt imeline. Seda tunnet ei saagi sõnadesse panna.

Lapsed, nähes maja esimest korda, keeldusid autost väljumast. "Meie sellesse võpsikusse ei tule," teatasid nad- ja istusidki autos. Täna loevad nad päevi, mil Muhu suvi võiks ometi alata. Selliseid suvesid pole just paljudel lastel. Mõtlen ja naeratan... Juhus? Jumala juhtimine? Ime?

Vaat nii tuligi mu suvekodu minu juurde. Mere ääras, kuid piisavalt kaugel, et otsesed meretuuled ei ründa. Üksildases kohas, aga ometi kergesti leitav. Lõpmatult inspiratsiooni pakkuv. Tundub, et helge minevikuga.

Ahjaa, see paik, mida katastrinumber müügikuulutuses näitas, oli selle talu juurde kuuluv metsamaa. Majal ja põldudel on hoopis teine number. See mind esialgu eksitaski. Hea, et oskasin kohalikelt, isalt ja onult, küsida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar