Pühapäeval anti Jaanile pidulikult üle kaunis lillekimp ka saadeti ta pidulikult teele - teisi kogudusi teenima. Õpetaja Eve Kruus oli valinud hästi ilusa sõnumiga laulu, mida talle siis minu orelisaatel kogudusega lauldi. Ma ei saa öelda, et seda lihtne mängida oli, aga läbi pisarate sain hakkama. Üheskoos loeti talle ka üks ilus keldi õnnistussoov. Hea, et ma peale teenistust käärkambrisse ei jõudnud - seal laulis talle veel meeskoor. Oleksin kindlalt lahinal nutnud.
Mõistusega saan aru, et hierarhilises plaanis oli seesugune asjade käik kõige parem. Jaan on otsustaja ja tegutseja. Abi- või veel hullem, külalisõpetaja rollis oleks temasugusel läinud õige pea äärmiselt keerukaks - liiatigi veel kirikus, mille ta ise on Jumala ja toreda meeskonna abiga imepärasesse korda teinud, helgeks ja kauniks muutnud. Jääda sõnaõiguseta, kuigi oskaks ju endiselt öelda ja ära teha küll…
Uutesse kogudustesse aga kutsuti ja oodati teda väga. Just teda. Ühes on ees ootamas eriti ulatuslikud tööd ja ma ei imesta, et ainult Jaani nähti sellena, kes need ka läbi suudab viia - ka kõrgema kirikuringkonna arvates, ilmalikest instantsidest rääkimata. Jaani kirikus ta ju juba tegi imet (ja tekitas mõnedes kõrvalolijais paksu kadedust, mis seal salata). Nii et selle kandi pealt on asi igati loogiline ja nende koguduste valik tark.
Aga ikkagi. Ma ei hakka mitte kunagi aru saama, kuidas tal ometi lasti minna! Mitte kunagi ei mõista ma seda! Selline ressurss hääbuva kiriku suurest toimivast kogudusest minema lasta - minu jaoks täiesti müstika! Ja ühte asja imestan veel - et naivistlik maailmakäsitlus, mille tõttu paljud inimesed kirikust eemale hoiavad, on ikka veel niivõrd valdav.
Aga on nagu on. Me ei oleks osanud mitte midagi teisiti teha.
Armastust lihtsalt ei saa ära keelata.
Lappasin ükspäev oma psühholoogiaalaseid lõputöid. Hingehoiu lõputöö teemaks olin valinud “Naise elukaar hingehoidja pilgu läbi”, pereteraapia omaks aga “Patu mõiste kristlikus pereteraapias”. Neist kirjutistest tuli esile väga huvitav nüanss - kui “Naise elukaare” analüüsis jõudsin peale paljude naiste küsitlemist järeldusele, et suurima elutrauma põhjustas neile, kelle elus oli aset leidnud lahutus, just see, siis “Patu mõiste” kirjutises tuli ilmsiks, et paljud paariterapeudi vastuvõtul käinud kristliku taustaga naised on vanamoodsa abielukäsitluse ning mehe ja naise rolliootuste valusas lõksus. Teatud piirangud, eelkõige keeld lahutada, aga ka oma keha eest vastutuse võtmine (sünnitamine vs mitte sünnitamine jms.) on teemad, mis on jäänud kirikupoolse arhailise käsitsemise tõttu täielikult ajale jalgu ning seavad tihtilugu ohtu inimese väärikuse, halvimal juhul aga kogu ta adekvaatse minapildi.
Põhimõtteliselt nõustun täna oma mõlema kirjatükiga. Lahutus on peaaegu kõikide jaoks traumaatiline kogemus. Enamjaolt ei minda lahku sõbraliku käesurumisega ning olukorra mõistmine ja sellega leppimine tuleb alles ajapikku - kui üldse. Teisalt, lahutused on ja jäävad. Ka siis, kui “ei tohi”. Sest tegelikult tohib küll. Meie kultuuriruumis on abielu ikka vabatahtlik intitutsioon.
Mind ajab kõige rohkem närvi see, kui mingid eluvõõrad onud kusagil sotsiaalmeedias lajatavad, á la “mina olen kolmkümmend aastat abielus olnud, kuidas mina nii saan!” Sellepärast, tobuke, tahaksin neile öelda, et sina oled sina ja sinu naine on sinu naine, aga kõik ei ole õnneks nagu sina ja sinu naine. On ka teistsuguseid inimesi. Ja on ka vedamist ja mitte-vedamist. Elu ei ole must-valge!
See on palju pikem teema ja nõuaks tegelikult põhjalikumat lahtikirjutamist. Nendega, kes ikka veel kiviajas sooviksid elada, kes arvavad, et naine olgu sünnitusmasin, kes kuuletub mehele ja keedab kohvi, nendega, kes ütlevad, et “möh, meil on me Piibel, loeme kõike sealt”, olles ise vaid ebaviisakad ja tähtsust täis, ei hakka ma muidugi avalikus ruumis vaidlema. Aga siia võin oma vaatenurga kirja panna küll. Südamerahuga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar