Mõni nädal tagasi jutlustas Jaan raiheina loo järgi. Teate küll, see on see lugu, kus peremees külvas põllule nisu ja saatan külvas sinna raiheina vahele ja sulased küsisid, kas nad katkuvad raiheina välja, aga peremees vastas, et ei, mitte mingil juhul, sest raihein on nisuga niivõrd sarnane, et seda polegi võimalik enne vilja valmimist eristada. Kui hakata teda välja katkuma, tallutakse nisu ära või kahjustatakse raiheinaga läbipõimunud nisu juuri nii, et see rikub kogu saagi.
Seda teksti tänapäeva maailma tuues võib öelda, et meie, inimesed, külvame oma elus nii nisu kui raiheina. Tihtilugu ei suuda meiegi üht teisest eristada. Ometi ei peaks me teineteise “põldudel raiheina katkuma”, see tähendab, teineteise üle kohut mõistma, sest sellega võime tühistada ka temas peituva hea. Nii nagu raihena saab nisust eristada alles viljapeade valmides, nii oldagu ka teineteisele armulised ja jäetagu kohtumõistmine Jumala hooleks. Umbes nii kõlas see lugu väga kokkuvõtvalt.
Millegipärast meenus mulle selle loo peale üks oma elus asetleidnud lugu, kus nähtus väga võimsalt, mismoodi armulikkus saab olla hoopis edasiviivam jõud kui karistamine.
See juhtus umbes kümme aastat tagasi. Olin siis äsja ostnud Muhu maja ja tahtsin seal sageli kõpitsemas käia. Lapsed olid siis koolieelikud või esimese klassi põnnid ja käisid minuga kaasas.
Oli sügis, oli vihmane ja pime. Sõitsime taaskord Muhu poole. Kihutasin, et jõuda praamile. Sõitsn kohe väga kiiresti. Ma siia ei hakka mitte kirjutamagi, kui kiiresti. Möödusin eessõitvatest autodest nagu postidest. Mul tuli puuduolevad minutid tasa teha ja igal juhul praami peale jõuda.
Minu taga sõitis üks teine auto. Ka see kihutas. Nagu mina. Ikka viuh ja viuh teistest autodest mööda. Ühtäkki pani ta aga vilkurid tööle. Otse minu taga. Sinised ja punased. Politsei.
Jäin seisma. Sel hetkel oli minu praamist mahajäämine otsustatud, sest seismajäämist mu graafik ei võimaldanud. Kõige hullem oli aga muidugi fakt, et olin sõitnud politsei nina all üleheli kiirusel ja ma ei teadnud, mis nüüd saab.
Mind paluti autost väljuda. Jäime politseinikuga vestluseks seisma minu auto esiosa juurde.
“Te kihutasite,” ütles ta.
“Tõsi, vabandust,” vastasin mina.
“Sõitsime teil pikalt kannul. Teil polnud selle aja jooksul mitte ühtegi põhjendatud möödasõitu.”
“Mul on väga kahju…”
“Kuhu te kiirustasite?”
“Praami peale.”
“Ja mis oleks saanud, kui te sellest maha oleksite jäänud?”
“Oleksin läinud järgmisega.” Lihtne, kas pole! Mind valdas piinlikkus.
Aga politseinik ei jätnud.
“Kas teie näete oma autos sama mis mina?” küsis ta nüüd. Kohmetusin. Huvitav, mis ta seal näeb?
“Eee…”
“Mina näen seal istumas vähemalt ühte last.”
Ahjaa, muidugi… neid on muide kolm, ütlesin mõttes vastu. Aga mu mõttel polnud väge, sest ta jätkas:
“Kui teie lapsed näevad igapäevaselt sellist sõidustiili, matkivad nad seda ka ise, kui kunagi juhiload saavad. Ainult, et teil on aastatepikkune kogemus, neil aga… Mõelge oma lapsi sõitmas samamoodi.”
Mu ees seisis korraga Võimas Inimene. Ta jätkas: “Ma ei tee teile trahvi. Usun, et te mõtlete mu sõnade peale. Ärge õpetage oma lapsi nii sõitma! Algaja ei sõida sellisel viisil mujale kui kraavi. Ja sellist karistust te neile küllap ei soovi.”
See on mu elu üks mõjusamaid karistusi. Jääda karistuseta, aga soovides muutuda läbi endale osaks saanud armastuse ja halastuse paremaks.
Ma ei ole enam kunagi niiviisi kihutanud. Kui hakkame praamile sõitma, vaatan alles peale Ristit, millisele väljumisele võiksime jõuda. Muidugi oleks mind ära ehmatanud ka jõhker rahatrahv, mida ma oma teo eest väärinuks, kuid selline lähenemine jõudis koheselt südamesse ning tekitas püsiva muutuse.
Muidugi mõistan ka seda, et säärane karistusviis on mõjus vaid ühekordsena, aga küllap on elus ka teisi valesid valikuid, mille puhul saaks vastata millegi säärasega, nagu too politseinik. Tema teguviis külvas puhast nisu nii tema kui minu ellu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar