Varakevadised mõtted

Varakevad on nagu tujukas laps. Kord meelitab ta sind kõige päikeselisema naeratusega, hetk hiljem aga saadab tuuleiilide taltsutamatud vihapursked su turjale tantsima. Tunned ju küll, et enam ei ole tal käreda talve kontideni uuristavat jõudu- kuid ometi tõmbad hõlmad koomale.
Ja need pisarad! Need tuhanded-miljonid pisarad, mis sulava lumena tilk-tilga haaval maapinnale veerevad, omavahel kohtuvad ning otsivaid ojakesi moodustades vaikse kõnemulina saatel kuhugi tundmatusse teed uuristavad. Tung minna on nii suur! "Lapsed, ei lähe!", hüüatan ukse vahelt. Mind vaadatakse imestunult- kui nüüd ka minna ei tohi... Näokesed tõmbuvad mossi. Jah, need pisarad, kui kerged on need tulema!
Ööd on veel külmad ja tuulised. Lehtpuuladvad peavad oma piitspeenikesed oksaotsad tuuleiilide jäiste kääride vahele ohverdama. Kuid ega sellest suurt olegi! Vaatasin järele- ühelgi puude piiratud tukkadest polnud pakatavaid pungi. Karm külm oli neilt juba enne elu võtnud.
Jääkamar on end talve jooksul upsakalt üle kõikide kiviplaatide laotanud. Kui räästas pisaraid poetab, muutub all nii libedaks, et murra kondid! Aga jääpurustaja hammas veel peale ei hakka. Liig paks on see külmunud veekiht. Pealmise osa sulatab päike küll ära, kuid põhjani ei jõua temagi vägi. Niipeagi mitte. Toksisin täna, et ihu märg- kuid ei midagi...
Las nad võitlevad! Kevad ja talv. Õhtune kuugi sinkjasmustas taevas andis märku, et läbirääkimised juba käivad, saates mulle salaja oma kiirtega nähtamatuid lootusniidikesi! Mu näole varisedes kandsid nad endas eht-kevade hõngu, kuigi väljas valitsesid veel jääkirmetusega kaetud tikksirged miinusepoisid! Õrnad pilvetombud taevas tahtsid miskit mu pilgu eest kiivalt varjata, kuid tuul liigutas neid kindlameelselt, otsekui nöörist tõmmates. Kiirelt ja vaikselt sõudsid nad kuu eest läbi, muutes viimase kahvatusiniseks, justkui oleks tal külm. Hingasin veel sõõmukese hoolsalt peidetud kevadet, ja astusin tuppa. Tõsi ta on, külm kuulub kindlasti varakevadet iseloomustavate sõnade hulka...
Päeval oli teisiti.
 Märjad käpikud näppude otsas, tuterdasid kolmikud päeval verandale. Täitsa palav, hõikaks teismeline riideid koorides seal päikeselisel majapoolel. Silmi sulgedes võiks juba rohelist muruvaipagi ette kujutada. Tihane sekundeerib riietumissoovituste koha pealt asjalikult: "Sit-si-kleit, sit-si-kleit!"- ise käib endiselt linnumajas pruukosti võtmas! Noo, noo linnuke! Mina küll jopet seljast ei võta!
Lasen päikesel nägu silitada ja mõnulen laste kilkeid kuulates. Ma parem ei vaata. Ma tean, kus nad kõhuli on. Sulaveelombis muidugi! Ninad tatised peas- kuid üliõnnelikud!
Eestis on ikka hea elada- on, mida oodata!
Ootasingi päeval meie päikeselisel verandal. Üht telefonikõnet. Kõnet kõne kohta.
Helis lasi nimelt koolis tänase emakeelepäeva puhul suure auditooriumi ees jutul voolata, puudutades Eestimaa ja eesti keele teemadel nii õpilaste kui õpetajate hingekeeli ning pälvides parima kõneleja tiitli. Kraak-kraak!, kraaksatas künnivares tunnustavalt otse torusse, kui Helis viimaks helistades oma lõputut rõõmu jagas.
Päike paistis veel kaunimalt!
Varakevad on kui tujukas laps. Seal ta nüüd lamab jonnihoos, ise läbiligunenud nagu kassipoeg. Aga tuppa ei tule!
Ei, ei, ei! Kuulgu kõik seda kohutavat ülekohut!
Räästad tilgutavad omapoolsed pisarad mulle otse lagipähe. Paras, kraaksatab vares.
Ma isegi ei pahanda täna. Provokatsioonidele ei tohi alluda. Halva tuju pikiroopasse astumine tähendaks ju kõige eelneva tühistamist! Ei! Tõmban vaid hõlmad veidi koomale ja sositan väikesesse kõrva võlusõna.
Juba ta naeratabki oma kõige sulnimat naeratust- pisarad palgeil kristallidena sädelemas. Ilusal varakevadisel päeval lahenevad kõik asjad hästi!

Hello Kitty, my friend!

"Pane nüüd tähele, "müksasin eile õhtul Helist Rocca al Mare keskuse ukse juures. Inimesi vooris ja vooris välja. Suuri. Väikeseid. Noori. Vanu. Neid kõiki ühendas miski. Neil kõigil oli üks asi, mis muutis nad Suureks Sõbralikuks Rahvamassiks. Kotike! Südametega kotike. Kõigil! Me ei uskunud oma silmi... Nojah, teadsime küll, et homme on see va sõbrapäev. Aga et kõik inimesed sellest nii pöördes on, tuli küll halva üllatusena. Kujutage nüüd ette karmi olemisega onklit, südamekujuline põrsas kotis! Või peene mantliga prouat, kaenla all tulipunane padi, üle mille jookseb kiri "I Love You". Öäkk. Tahtsin otsemaid sõna võtta. "Kallid kaaskodanikud! Kas see, millele te täna raha kulutasite, muudab teid või teie sõpru veidikenegi õnnelikumaks? Kas te ei arva, et ainult kaupmehed võivad sellise jama üle rõõmustada? Ükski normaalne inimene aga mitte. Ükski normaalne inimene mitte! Ärgake, inimesed!" Helis ei tahtnudki osta. Ometi tundis ta teatud survet. Et kui temale kingitakse midagi, siis peaks ju tema ka... Kommiriiulil oli täna tore müügisaalis seista. Rahvamassid imetlesid teda! Võtsid meeleldi tema poolt pakutavat! Hello Kitty peakujulised kommid! Roosad ja jõledad! Osta need! Need sobivadki kõige paremini sõbra ehmatamiseks. Sõbra mõtlemapanemiseks. Et mis on siin maailmas tähtis... "Mõtle", müksas Helis mind õhtul. Olime teleka ette tühjal pilgul teletupsusid jõllitama jäänud. Mitte, et see meie igapäevane "menüü" oleks, aga kolmikute taltsutamiseks on meil telekaga reegel- "nii vähe, kui võimalik ja nii palju kui vajalik". Kolmikud olid ilmselt oma vajaliku doosi kätte saanud ja tegutsesid "tagaridades"- meie Helisega aga jõllitasime, "targad" näod ees. "Mõtle, kui sa elaksidki sellisel maal", tuli Helis lagedale hullu mõttega. "Mõtle- sa ärkaksid üles- ja oleksid teletupsumaal! Su ümber jauravad "neli õnnelikku teletupsu". Sa küsid midagi, nemad aga naeratavad sulle ja teevad "kalli-kalli-kalli". Täiesti ebaadekvaatsed tüübid. Õudne!" Einoh, tõepoolest! Sellisel maal läheks esimese tunniga hulluks... Aga siis hakkasin mõtlema. Lugesin hiljuti Delfist, et kõige rohkem tunnevad inimesed puudust hoolivusest. Eilseid südamekotikeste-horde meenutades seda küll ei arvaks. Aga ometi on nii. Miks? Sest me oleme pealiskaudsed. Me ei ole ju kohal! Heal juhul on meist kohal vaid Hello Kitty pea! Aga see ei aita ju hoolida, või mis? Parem kõva nätakas kriitikat sõbralt, kui kesine kalli naeratavalt "teletupsult". Kas pole? "Howdoyoudo?"- "Howdoyoudo?" Kalli- kalli- kalli! FB- 951 friends. Like! "How do you do?" Hello Kitty pea vaatab mõistmatult vastu. Hammustan tal mõtlikult kõrvad ära. "How do you do?" Pool Kitty pead kaob mu kurku. "How do you do?" Viskan pulga kah minema. Täna ma küll FB ei ava. Täna ma ühelegi sõbrale ka ei helista. Mkmm. Teletupsumaa kohutas liialt ära. Südamekujulise põrsaga onkel samuti. Ja Hello Kitty, my friend- sina olid kah liiga magus!!!

Tööhoos...

Kolmikud armastavad väga tööd teha. Loviisa on korrapidaja. Tema valvas silm jälgib, kas kõik on nii nagu kord ja kohus. Kui olen temalt midagi palunud, täidab ta palve viivitamatult ja sirgeselgselt. Vahel muutub ta liigagi aktiivseks. Näiteks kui palun mähkme prügikasti visata, võib sinna sattuda ka mõni tee peale jäänud mänguasi või riideese- nii et pean olema tähelepanelik. Näiteks üsna mitu sokki on juba salapärasel moel haihtunud... Karl Johann on koristaja. Kogu aeg on meil nii koletult must, et vaene poiss peab alatasa tolmuimeja või harjaga ringi tuuseldama. Lapp sobib ka imehästi- seda eriti siis, kui midagi vedelat on juhtunud maha minema. Oh kus saab siis hõõruda ja puhastada! Lisann on meil aga intellektuaal. Tasakaalukas. Mitte harjaga tuuseldaja. Mitte korrapidaja. Ta ei taha häirimist. Tema töö on mäng. Ta võib pikka aega raamatut vaadata, kui keegi teda segama ei tule ja lapiga üle ei tõmba:). Täna panin talle potti veidi kamapalle, mida ta puulusikaga innukalt segas, imiteerides minu söögitegemist. Asi oli niikaua rahulik, kui teised avastasid, et Lisannil on midagi toredat teoksil. Nad tahtsid ka! Muidugi lõppes see kõik kakluse ja kisaga ning Lisann oli asjade niisugusest käigust silmnähtavalt nördinud. Siis palusin ma abi abi nõudepesumasina tühjendamisel. See mõjus! Silmapilkselt oli trio jälle rõõmus ja lausa lendas masina poole, silmis võistlustahe, kes saab mind rohkem aidata. Sellega on vaid üks "aga"- ma pean olema kärme nagu sisalik. Nad küll võtavad nõud masinast välja ja ütlevad imearmsasti "aitäh"- aga ega nad ei oota- kui ma piisavalt kiiresti antavat vastu ei võta, lasevad nad selle põrandale kukkuda, et ruttu uus haarata. Käib ju võistlus, kes on kõige tublim. Kui nüüd lisan, et nõudepesumasina ees on kivipõrand, pole vaja rohkem midagi kirjutada. Õnneks toovad killud õnne! Ega ainult pisikesed töökad pole- ka suur on tubli! Helis lõpetab üheksandat klassi ja noh, peab mainima, et elurõõmust pakatav ta neil päevil just ei ole. Aga saab hakkama. Tema kahjuks ei saa oma ärategemist nõudvaid asju mulle taldrikuna sülle visata, et kas püüan kinni või mitte. Ta võtaks hoopis minu koormat vähemaks, ühtlugu küsides, kas vajan abi. Kuiväga tahaksin hoopis temale abi pakkuda, aga ei jaksa. Piinlik, aga ei jaksa talle isegi hommikul putru keeta! Ajal, kui ta veel mu ainus laps oli, tegin seda hommikust hommikusse. Aga nüüd... Nüüd olen lihtsalt olemas. Olen, mõtlen, elan kaasa. Armastan. Armastus on kõige tähtsam. Kõike, mida teha, peaks tegema armastustundega. Oleks mul ometi tarkust seda enesele päevast päeva korrata. Siis jõuaksin kindlasti palju rohkem!

Üheksandikud

Käisin täna Helise 9. klassi lõpuaktuse koosolekul. Nii lapsed, vanemad kui õpetajad said avaldada mõtteid, milline see päev peaks välja nägema, et võimalikult meeldejääv ja kaunis oleks. Muidugi ei mõtle kõik inimesed ühtmoodi, aga küllap vaieldakse ka need punktid sirgeks, mis täna vaidlemata jäid. Nagunii tuleb ilus ja südamlik päev! Aga mitte sellest ei taha ma kirjutada. Ma tahan kirjutada hoolimisest. Ma ei tea, kas lapsed saavad aru ja kui palju nad üldse sellele mõtlevad, kui palju neist tegelikult hoolitakse! Kui tähtsad nad meie jaoks on! Tegelikult on see ju loomulik. Nii peabki. Aga kuna eelmine, st. meie põlvkond tuleb "õndsast" nõuka ajast, kus kehtis stiil "vanemad käivad tööl, lapsed koolis, teineteist ei segata, kui vanemal kooli asja on, siis tingimata millegi halva pärast"- siis ilmselt just sellepärast läksid mu mõtted täna aega, kus ma ise üheksanda lõpetasin ning tekkis võrdlus sellega, mida nüüd, oma lapse sama tähtpäeva eel kogesin. Õigupoolest ei olegi mul 9. klassi lõpetamisest mingeid mälestusi. Ma ei mäleta isegi seda, kas mu vanemad olid aktusel! Rääkimata sellest, kes esinesid, kõnelesid... Meeles on vaid see, et õhtu ja öö veetsime kogu klassiga (või osaga?) minu juures ning varahommikul käisime Ülemiste järve ääres päikesetõusu vaatamas. Kellelegi ei ole midagi ette heita. Vanemad hoolisid ju minust samamoodi, nagu mina oma lastest. Südamest südamesse kõnelemist oli lõpmata palju vähem. Aga küllap nad hoolisid. Lihtsalt aeg oli teine. Kool oli rangelt kool, õpetajatest pole midagi kirjutada, kui mõni värvikam karakter välja arvata (aga see on juba teine teema). Küllap nemadki oleksid rohkem hoolinud, kui nii oleks kombeks olnud. Lihtsalt aeg oli teine. Sellest on praegu väga kahju! Siis olime meiegi õnnelikud- noored inimesed ju ei oskagi eriti õnnetud olla- ja kui oma kompleksidest ja muust, mis sind välismaailmast sissetunginuna on väärastanud, veel aru ei saa, võtadki elu täpselt nii nagu see parasjagu on. Aga nüüd, juba üksjagu elukogenuna, käib küll rinnust valus jutt, et miks pidi see nii olema. Kus olid inimesed, kes meie saatuse pärast südant valutasid? Miks nad ei öelnud meile, kuiväga nad meist hoolivad? Sain kõigest hoolimata "äärest kinni ja vinnasin end üles". Ma ei saanud arugi, kui tubli ma olen! Olin ju pidevalt kuulnud vaid halvustamist. Jah, halvustamisega kaugele ei jõua. Head lapsed kasvavad vitsata. Mul on vähemalt üks ette näidata! Üks tubli, tark ja terve närvisüsteemiga üheksandik. Varsti kolm veel! Kallid lapsed, ma ei jäta teile kunagi ütlemata, kui tähtsad ja erilised te olete! Per aspera ad astra!

Koolidest

Sel aastal lõpetab Helis 9. klassi. Paljudele temavanustele- ja ilmselt ka talle endale- on see elus üsna oluline pöördepunkt. Ometi ohkasin kergendatult, kui ta otsustas oma koolis jätkata ja loobus katsetest nn. eliitkoolidesse. Minu põhjendus on väga lihtne- milleks muuta seda, millega enam-vähem rahul ollakse. Kunagi ei tea, mis ootab ees uues keskkonnas, uute inimeste keskel. Mis vahet on, mitmendal kohal kuskil kunstlikult koostatud edetabelis asub üks või teine kool? Võrdluseks võiks koostada edetabeli sellest, millisest koolist võrsub kõige rohkem rikutud närvidega lapsi või siis sellest, kust tuleb enim isikupäratuid tuimasid tuupureid... Helise sõnul on neil palju häid õpetajaid, kelle tundides on huvitav ja kes teevad aine mängeldes selgeks. See on esimene suur pluss. Tema klassist sai valdav enamus, kes tahtis end neilsamadel katsetel proovile panna, kas sisse või siis vähemalt vestlusele. See on teine suur pluss- järelikult on teadmiste tase hea. Turvalisus, koostöövalmidus ning vanematevaheline hea kontakt vaid mõningad lisaplussid, mis kohe meenuvad. Neid plusse üheski koolis, kus mina õppisin, kahjuks ei olnud, millest tulid kindlasti mitmed minu alaväärsuskompleksid, milledest mõnega maadlen siiani. Seetõttu olengi rõõmus, et Helis ei jookse uisapäisa ära sealt, kus tal on olnud hea (või vähemalt normaalne) õppida. Ta ei teagi, milliseid koole on tegelikult olemas! Mina tean küll... Mul endal pole koolidega vedanud. Esimesed 5 aastat Reaalis on mulle nagu halb unenägu. Ma ei tahtnud seal käia, kuigi sissesaamiseks tuli samuti rasked katsed teha (rääkis ema). Ma ei sobinud oma klassiga, mul ei olnud seal ühtegi sõpra. Õppimine läks hästi, aga hirm oli suur. Ma ei teagi enam täpselt, mida ma kartsin, aga just hirmutunne seostubki mul selle majaga tänaseni! Sellest ajast said alguse suured alaväärsuskompleksid, mis võtsid hoopis teise kuju TMKK-s, kuhu ma Reaalist põgenesin. Tegelikult ma ei tahtnudki sinna minna muusika pärast. Seal õppis üks mu lapsepõlvesõbranna (kes aasta peale minu koolivahetust sealt välja visati, kuna ta ei olnud eriti musikaalne:). Vanematele ütlesin muidugi, et minus on tärganud äratundmine saada muusikuks. Muidugi oli see puhas vale! Aga nad läksid liimile. Sellest koolist said alguse tõsised vintsutused, mu alaväärsuskomplekside pundar kosus üha, ma kaotasin iseend täiesti ja läks mitmeid aastaid enne, kui leidsin oma õige mina ja õige tee. Ma ei sattunud õpilaseks õpetajatele, kes mind oleks armastanud ja innustanud. Nii lihtsalt oli, ma ei tunne kellegi vastu viha ega taha kedagi süüdistada. Ju ma ei olnud ka ise väga meeldiva käitumisega- teismeline on laps ning ju mul siis oli elus midagi olulist puudu ja ma ei osanud seda teisiti väljendada... Ka sealt koolist põgenesin ma ära. Otsa kool oli järgmine. Seal hakkas juba mingi rahunemine toimuma. Oli õpetajaid, kes mind väärtustasid ja ma hakkasin esimest korda tundma, et võib-olla ma olengi natukene andekas ka. Isiklike suhete pinnalt tõmmati muidugi sellele mõttele kolinal vesi peale, aga see on juba hoopis teine teema. Kokkuvõtteks olid koolivahetused minu jaoks põgenemised. Niisiis tegelikult ikkagi vajalikud... Isegi TMKK oli mingil määral vajalik- sest ma sain heaks muusikuks, selle kooli kiuste! Ometi on mul suur rahulolu südames, et mu oma tütar selliseid vastikuid ja agooniast vaevatud valikuid ei pea tegema, vaid võib loodetavasti kunagi rahulolevalt öelda, et 1-12 klassini õppisin ma ühes väga heas koolis, koos väga heade õpetajate ja toredate kaaslastega. See on ääretult oluline!